Sõbranna viimaseid nädalaid (esma)rase naabrinaine rääkis eile, et tahab kodus sünnitada, sest eelkõige peab iseendal mugav ja hea olema ning kodus oleks seda kõige lihtsam saavutada. Ma ise ei tahaks elu sees kodus sünnitada. Minu meelest on rasedus piisavalt pikk ja ebamugav, selle lõpuks tahaks ikka 100% kindel olla, et laps elusa ja tervena välja saab.
Elus on ju muidki asju, mis teab kui mugavad ei ole, aga mis on lihtsalt vaja ära teha. Näiteks igasugu süstid ja vereproovid, mida ma alati sisimas natuke kardan, aga väliselt end rahulikuks sunnin. Iga kord on selline tunne, et tahaks viimasel hetkel käe kiljatuse saatel ära tõmmata ja öelda, et ma pole valmis. Ja nii kümme korda järjest. Aga ma ei tõmba. Eriti vastik on kanüüli panemine, see nõel on ikka nagu voolik.
Ja siis ma kardan näiteks madusid ja ämblikke. Aga kui Oscar on läheduses, ei jookse ma isegi nende kahe juurest paanikas eemale, sest ma ei taha oma hirme talle edasi kanda. Meil mürgiseid isendeid siin ju pole.
Sõbranna laps on suur putukasõber. Tema rääkis, et ärkas ühel hommikul selle peale üles, et ritsikad laulsid jube kõvasti. Nagu oleks sume augustikuine öö, mitte suvaline esmaspäeva hommik. Selgus, et lapsed olid eelmisel päeval õues ritsikad purki korjanud ja hommikul mängides läks purk ümber, terve maja putukaid täis. Sõbranna ise hullult kardab igasugu putukaid, ritsikaid ka!
Rase naabrinaine rääkis seda ka, et ta plaanib lapsele väga vähe mänguasju osta, multikaid mitte näidata ja ainult tervislikku sööki pakkuda. Noh, see olin põhimõtteliselt mina enne kui lapse sain. HA HA HAA. HAAAAAAA :D
Ootused ja tegelikkus...
Lisas, et plaanib mänguasjad ainult ühes toas hoida, et need igale poole laiali ei rändaks. Mainisin, et see on iseenesest täiesti tehtav, eeldusel, et sa ise kogu oma aja samuti selles toas veedad. Ja tervislikku toitu söövad nad esimese aasta-pooleteise jooksul täitsa edukalt. Isegi mina mäletan neid ilusaid aegu, mil Oscar brokkolit sõi. Nii et nad tegelikult annavad küll sulle selle väikese ajajupi, mille jooksul jõuad endale õlale patsutada ja öelda, et tegidki kõik nii nagu plaanisid.
Sõbranna mees mainis, et mõni aasta hiljem jõuad muidugi omadega sellesse seisu, kus välja sööma minnes avastad end lapsi keelitamas, et kui sa need friikad/pitsa ära sööd, saad jäätist ka! Sest see võib olla ainus võimalus, kuidas sa omaenda eine rahus lõpetada jõuad. Hahaa, jälle tõsi!
Õhtul jagasin muljeid teise sõbrannaga, kes hoidis kõne ajal oma vannis istuvatel lastel silma peal. Jutu vahele hüüatas: "Oot, ei tule veel välja, pese see muna ka juustest välja! Ja koored ka!"
Naersin. Täpselt nii ongi, noh. Esimest last oodates ei kujuta veel ettegi, et päeva jooksul pähe sattunud muna isegi uudiskünnist ei ületa. Pigem loed klantsajakirjast lugusid, kus "lapse pärast meil küll ükski asi tegemata ei jäänud" ja kus "rasedus ei ole haigus" ning arvad, et ise langed just täpselt sellesse kategooriasse. Mina arvasin ka. Tagantjärele on naljakas!