15 jaanuar, 2022

Privaatsusvajadus

Matt'i parimal sõbral on kombeks mulle aegajalt keset päeva tunniks-paariks külla tulla. Helistab kaks minutit ette, et sattus naabruskonda, on juba kõrvaltänavas ja "oled sa kodus"? Noh, enamasti olen, sest ma töötan kodust ja praegu selle ühekuuse titega nagunii pikalt väljas ei rända. Aga mul on mingi kamm ootamatute külalistega. Asi ei ole üldse selles sõbras. Ta on väga tore, temaga saab nalja ja ta on väga abivalmis inimene. Tema kodus on alati kõik oodatud, kellaajast sõltumata ja etteteatamist eeldamata. 

Aga mina olen teistsugune. Alati lihtsalt ei ole hea aeg. Näiteks olen hommik otsa asju ajanud, poes käinud, koju jõudes tööd teinud ja siis on korraga tund aega vabadust enne kui pean Oscarile lasteaeda järele minema. Olen end mõttes juba kohvitassiga diivanile sättinud, mõne hea seriaali käima pannud... ja siis ta helistab: "Hei, oled sa kodus, ma kohe jõuan!"

Noh... olen... ja mul pole kiire... aga ma tahaks lihtsalt niisama olla. 

Täna olin toidupoes kui ta helistas. Ütles, et nagunii oli vaja vetsu ka minna, anna uksekood, ma olen juba kohal. 

Nii ebamugav olukord! Ma ei taha, et tal meie kood oleks. Järgmine kord kui ma telefoni vastu ei võta, aga näiteks olen kodus, astuks ta lihtsalt uksest sisse. Ja kui mind pole, siis seda enam, sest vetsu on inimesel ikka asja.

Ma ei taha iga kord kodust lahkudes läbi mõelda, et midagi privaatset laokile ei jääks. Ma ei taha duši alt tulles kedagi eest leida. Või beebiga lõunauinakut tehes kuulda, kuidas keegi toas ringi kõnnib, kuigi tean, et Matt on tööl. Ja mul on vaja vähemalt nii palju privaatsust, et kui tõesti tahan parajasti üksi olla, siis lihtsalt ei võtagi telefoni vastu ja olengi üksi.

Jäin mõtlema, et äkki ma olen ise imelik oma privaatsusvajadusega? Ja Matt ütles, et mitmetel teistel inimestel ju ka meie kood. Aga see on teistmoodi. Mitte keegi neist ei astuks lambist sisse, sest neil oli vaja. Nad tulevad siis kui on ette kokku lepitud või kui meie oleme palunud tulla.

Asi lahenes nii, et mina koodi ei andnud ning tundsin end täieliku nõmekana. Tema helistas Mattile ja Matt andis, "sest ta oli juba ukse taga ja tahtis vetsu". No ongi tobe olukord, kuidas sa ütled ei? Hiljem võtsin end kokku ja rääkisin sõbraga asjad selgeks. Ütlesin, et mulle tekitab ebamugavust teadmine, et keegi võib minu koju igal hetkel sisse astuda. Isegi kui mind ennast seal pole. Ja eriti kui olen. Tema ütles, et see on okei ja et mina olen tema koju endiselt iga kell oodatud (mitte et ma sinna kunagi vähema kui paaripäevase etteteatamisega läinud oleks või tulevikus läheks). 

Ebamugav on endiselt. Kas ma olen imelik? Kui paljudel inimestel on teie koju täiesti vaba sissepääs?

09 jaanuar, 2022

Seks ja linn ja kuidas prügivedu on luksus

Mul on viimasel ajal seriaalide vaatamisega täielik error. Ükspäev klõpsasin juhuslikult "Emily in Paris" peale. Paar episoodi punnitasin ära, siis andsin alla. Liiga klišee! Järgmiseks proovisin õnne paljukiidetud "Don't look up"-iga. Oli kriipsuvõrra parem, aga väga õhukese kriipsu võrra. Andsin esimese kolmandiku peal alla. "Maid" on mul nähtud, tänan küsimast. Meeldis väga. "Maid" on muideks filmitud Vancouver Island'il, kus mina elan (jah, Kanadas, mitte USA-s).

Siis tuli välja "Sex and the City" järg "And just like that". Alustuseks saatis sõbranna mulle artikli sellest, kuidas inimesed pidavat kurtma, et Carrie osatäitja näeb vana välja, samas kui keegi ei väida, et tema kõrval istuv hallipäine mees vana oleks. Pilt siin:

Sugudevaheline ebavõrdsus ja mis kõik veel. Vaatasin pilti ja... mina ei näe sugudevahelist ebavõrdsust. Küll aga märkan, et naine, keda olen harjunud nägema väga tugevalt meigituna ja uhkes lõvilaka-soengus, on kaadrisse jäänud täiesti loomulikus olekus, ilma meigita ja punupatsis. Vananemine on seejuures loomulik, seda ma küll kuidagi ehmatavaks ei pea.

Naiste ja meigiga ongi see paradoks, et kui end iga päev võõbata ja siis üks kord loomulikus olekus rahva ette ilmuda, arvavad teised kohe, et oled haige või midagi. 

Hakkasin siis seriaali ennast vaatama ja püha püss, kus sinna on kõikvõimalikke trendikaid probleeme sisse kirjutatud. Mind nii häirib! Korraga ei oska need 55-aastased naised, kes on TERVE ELU New York'is elanud (ja NYC on teatavasti korralik rahvaste paabel) enam kuidagi olla! Tahtmatuid rassistlikke kommentaare tuleb nagu varrukast, justkui oleks esimest korda suurde linna sattunud ja esimest korda teist nahavärvi inimesi näinud. Valgest naisest on korraga täielik idioot tehtud.

Ahjaa, unustasin öelda, et spoilerid tulevad, nii et kes ei taha elamust rikkuda, liikuge otse lumepiltide juurde.

Mõnel muutub vahetult enne pensionile jäämist seksuaalne orientatsioon. Mõni saab selles vanuses noorematelt teada, et inimesed tegelevad eneserahuldamisega ja küsib huviga abikaasalt, et issand, kas sinul on ka kunagi ette tulnud? Ja 12-aastane tunneb end olevat vales kehas ning plaanib soo muutmist.

Vana hea "Sex and the City" fenomen oli minu meelest selles, et enamike asjadega suutsid vaatajad end samastada, aga järg on täiesti vastupidine - mina ei suuda end seal mitte millegagi samastada.

Lisaks kõigele tundub mulle, et Miranda ja Charlotte ei oska enam üldse näidelda. Eriti Charlotte. See silmade pööritamine oli mõnes mõttes isegi armas kui ta kahekümnene oli, aga 50-aastase küpse daami puhul näeb lihtsalt kohtlane välja. Carrie mängib hästi. Ja seelikud on tal endiselt nii ilusad ja kaharad.

Sisu on kuidagi konarlik ja ebaloogiline. Nagu oleks kiiruga kokku klopsitud. Näiteks kalpsab peategelane hirmkõrgetes kontsades mööda linna nagu väle hirv. Mitte vähimatki probleemi pole. Ja siis on korraga stseen, kus hakkab trepist üles minema ja moondub korraga mingiks saja-aastaseks eidekeseks, kes vajab toestuseks keppi, igal sammul oigamist ja aegluubis loivamist. Ma ootasin viimase hetkeni, et kust selle nalja püant ilmub, kuni... sain teada, et polegi nali. Teine vaevlevat juba aastaid kohutavate seljavalude käes ja ei suutvat üldse käia.

Just hetk tagasi suutsid ju??? Mingi viis episoodi järjest. Oleks võinud seda probleemi siis ikka vähemalt korra varemgi juba mainida või mõnel neist eelmistest trepistseenidest longata või... midagigi!

Ja siis satutakse geisõbrale toeks olles ilukirurgi kabinetti ja kirurg, va sindrinahk, eeldab sisse astudes millegipärast kohe, et patsiendiks on naine, mitte mees (oi-oi, sooline ebavõrdsus jälle, cry me a river). Patsiendi nime vist eelnevalt ei vaadanud, khm. Muidu selline väga peen suurlinna kirurg, kelle iga liigutus miljoneid maksab, aga võib niimoodi suvalt lahmida.

Naine muidugi šokeeritud: "Kas sa arvad, et MULLE oleks juba ilukirurgiat vaja???"

Ei lillekene. Sa oled värske kui aasaõis 55-aastaselt. Ilukirurgiaga me enne üheksakümnendaid küll ei alusta. 

Noh ja siis hakkab korterit müüma. Maakler ütleb, et kogu isikupära tuleb eemaldada, sest üleni beež läheb kõige paremini kaubaks. Aga ära muretse, me teeme selle kõik sinu eest ära. Kapitaalremont kõikides ruumides, uus mööbel, kardinad, dekoratsioonid. Absoluutselt kõik uus.

Kui te arvate, et "aasaõis" öökapi pealt oma kalli pulmapildi või urni abikaasa tuhaga kaasa võttis enne kui sada ehitusmeest sisse trampisid, siis eksite. Ja pärast kriiskas, et kes lõhkus pildil klaasi ära?! Seda klaasi ei saa asendada. Sellel väga spetsiaalsel klaasil olid kadunud abikaasa sõrmejäljed, mida uuel ju ei oleks.

Võtnud kaasa siis? Nagunii sa seal korteris enam ei elanud...

Natuke "Sex and the City" hõngu seal justkui ikka veel on, mis laias laastus asja päästab, aga minu meelest pole potentsiaali üldse ära kasutatud. Endiste hiilgeaegadega võrreldes nagu kesine kooliteater.

Aga okei, aitab vingumisest, asume vingumise juurde:


Enne siinse tavalise talveilma (+7 ja vihm) juurde naasmist lubati veel viimast korda lund. Öeldi kohe ette, et tuleb korralikult ja kel tingimata tarvis kuskile autoga sõita, siis vaadake, et kaasas oleks soojad tekid ning piisavalt sööki-jooki järgnevaks kolmeks ööpäevaks (noh, et kui jääd kinni ja päästmisega aega läheb).

Õhtul liugles õhus paar üksikut helvest, ütlesin veel Matt'ile, et ei usu mina, et siit mingit suurt sadu tuleb. Öösel kell kolm kuulsin last söötes, et sahk lükkab meie tänavat lahti, nii et miskit siis vist ikka tuli? Meil on eramaa ehk sahateenus tuleb ühistu kaudu ja toimib nagu kellavärk. Tänu sellele on meie tänav alati sõidetav, aga järgmised neli-viis linnale kuuluvat tänavat, mis tuleb läbida, et esimese suurema teeni jõuda, on alati paksu lume all, seega suurema lume korral on siiski mõistlik mitte sõitma minna. Linn jõuab ainult suuremad teed lahti ajada, sest pole piisavalt sahkasid. Siin on lund nii harva lihtsalt.

Aga seekord siis jälle tuli. Korralikult kohe. Eelmisel õhtul olin just prügikastid tänavalt tagasi hoovi lohistanud, et nad sahale ette ei jääks. Tühjendati neid viimati enne jõule... Prügiauto ei tule, sest linn ei ole meieni viivaid tänavaid veel puhastada jõudnud. Koolid-lasteaiad pandi selleks päevaks kinni. Elu jääb seisma kui lumi tuleb.

Igatahes FUN! Matt oli teises linnas valves, seega enne kui lapsed hommikul ärkasid, lükkasin nii palju majaesist puhtaks kui vähegi jõudsin. Nagu mingi tubli nõukaaegne üksikema... Ja tõotasin pühalikult, et see jääb viimaseks korraks! Mul on kopp ees. Kui sel talvel peaks veel lund tulema, müün auto maha ja ostan kelgu.

Ahjaa, vedas, et ma kanad juba aastake tagasi ära jõudsin anda:

02 jaanuar, 2022

Kui palju peaks lapsi olema?

Ma olen nüüd nädal aega järjest kodus lumevangis istunud ja vaikselt hakkab ajudele. Tahaks vaheldust. Kasvõi nii palju, et ise toidupoodi minna ja õigel rohelise/kollase spektrumil banaane valida. Täna vist lähengi lõpuks. Eelkõige muidugi tahaks, et see lumi ära kaoks, aga iga päev tuleb muudkui juurde. Ma enam ei viitsi rookida. Matt, kelle ülesanne see muidu oli, on sel nädalal palju tööl olnud ja pole saanud suuremat aidata.

See-eest on naabrimees iga kord appi lennanud kui jälle labidaga õue ilmun. Noh, et alles sain lapse ja... Tegelikult olen ise ka üllatunud kui kiirelt seekord taastumine käis, ma saan isegi köhida ja aevastada ilma, et valus oleks. 

Oliver on õnneks endiselt väga tore beebi. Vähehaaval on hakanud rohkem ärkvel olema, aga põhjuseta jorisemise kommet tal õnneks üldse ei ole. Ma väga naudin teda, muudkui nuusutan ja kaisutan, tuletan endale meelde, et see on viimane võimalus, sest rohkem lapsi ma kohe kindlasti enam ei taha.

Eks nad tuleb ju ka üles kasvatada, ei ole ainult tegemise rõõm. Ja ma pole üldse selline tüüp, kes viitsiks hommikust õhtuni klotse laduda, vrõmm-vrõmm autodega põristada või rongirööpaid ehitada ühest toast teise. Ja kannatlikkust võiks rohkem olla, aga no nii palju kannatlikkust kui lapsed nõuavad, ei ole vist küll mitte kellelegi. Kui ma õhtuti mõtlen, et kuidas päev läks ja kas ma olin selline ema, kelle laps ma ise tahaks olla, siis... noh, ma vähemalt püüdsin, eksole. Välja küll alati ei tule.

Võta siis kinni, mis see õige arv järglasi oleks? Ainult ühega jääks see probleem, et läheks liigseks ülemõtlemiseks ja ärahellitamiseks. Kaks on kuidagi optimaalne. Kolme olen endale alati ette kujutanud, aga nüüd, päriselt olles ema, mõtlen pigem nii, et kas mul on esimese kahe jaoks liiga palju aega ja energiat, et peaks kolmanda juurde saama? 

Ja selle kõrvalt ju omaenda elu ka. Et jõuaks täiskasvanu olla, mitte ainult lapsevanem. See kõik on natuke keerulisem kui ei ole vanavanemaid ja suurt tugigruppi kuskilt võtta. Naabrinaisel elavad vanemad kõrvaltänavas ja mõlemad õed paar tänavat eemal - mis nii viga! Neil on selline tõeline Bullerby tüüpi pere, kõigil ühevanused lapsed ja muidu ka omavahel väga lähedased.

Samas tean suuri peresid, kus õed-vennad täiskasvanutena omavahel pea üldse ei suhtle, seega ei käi kvaliteet ja kvantiteet tingimata käsikäes.

Piimalõhnaline beebi on küll väga armas, aga see on ainult teekonna algus. Oscari pealt näen, et elu lastega läheb laias laastus kogu aeg lihtsamaks ja toredamaks. Ühel hetkel hakkavad nad pikemalt magama kui ainult kaks tundi järjest (Oliver praegu), kunagi palju hiljem lausa hommikuni välja. Millalgi hakkavad püree asemel normaalset toitu sööma. Oskavad kõndida. Rääkida. Potil käia. Tavalises voodis magada, ilma, et välja kukuks. On, mida oodata!


Reisida tahaks ka. Sõbranna rääkis kunagi, kuidas nad mehe ja väikese lapsega kauaoodatud puhkusereisil käisid. Ütles, et ära küsi, kuidas oli, sest lastega reisimine on põhimõtteliselt ühelt mänguväljakult teisele. Seda võiks iseenesest kodus ka teha ja palju odavamalt seejuures.

Oscariga jõudsime enne pandeemia algust ikka omajagu ringi rännata, aga pakkimist, ettearvestamist ja mänguväljakuid oli selles kõiges muidugi rohkem kui tahtnud oleks. Ja ühekaupa ujumas käimist, sest keegi pidi ju samal ajal last valvama. 

Sellega läheb ikka palju aastaid, et lastest nauditavad reisikaaslased saaks. Ja et neile ei peaks kärusid, autotoole, mähkmeid ja mida kõike kaasa vedama. Et neile hakkaks enam-vähem samad asjad huvi pakkuma, mis meile endilegi. Et neid saaks Eestisse külla viia ilma pikkade lendude pärast muretsemata (kõige kiirem võimalus Vancouverist Tallinnasse jõuda on 17 tundi, sellele lisandub 10-tunnine ajavahe, millega ma ausalt öeldes ka ilma lasteta reisides olen hädas olnud).

Mõtlesime siin, et võib-olla oleme nii vaprad ja reisime sel suvel Eestisse? Viimasest korrast saab juba viis aastat... Aga koroona võiks ausalt öeldes nüüd kodinad kokku pakkida ja astuma hakata. Ja lume võiks kaasa võtta (käisin vahepeal toidupoes ära ja oh jeerum, niipea küll ei taha uuesti sõitma minna - mõni tänav polnud üldse sahka näinudki veel).

Head uut aastat meile kõigile!

28 detsember, 2021

Kuhu asjad kaovad...

Täiskasvanuna on jõuludest minu meelest kaks korda rõõmu - siis kui tulevad ja siis kui lähevad. Selleks korraks õnneks jälle tehtud! Paraku läks kogu möllu sees kaduma Oscari kallis kaisujänes. Otsisime maja maast laeni läbi, vaatasime igasse kappi ja sahtlisse, liigutasime mööblit, kiikasime teleka taha - no ei ole kohta, kust poleks otsinud. Matt'i vanemad ja õde kontrollisid koju jõudes ka oma asjad läbi, samuti pole. Lihtsalt haihtus.

Õhtuse magamamineku päästis ainult see, et kui Oscar kunagi lasteaiaga alustas, ostsin teise täpselt samasuguse jänese juurde, et ei peaks kodust lemmikut iga päev kaasa vedama. Kuna lasteaed on hetkel jõulupuhkusel, juhtus varujänes kodus olema, aga Oscar teab muidugi ilmeksimatult, kumb jänes on kumb ja oli ikkagi õnnetu.


Järgmisel päeval teatas laps, et leidis jänese üles. Ma ei uskunud oma silmi ega kõrvu, sest tõesti-tõesti, kadumaläinud sõber kõlkuski tal rõõmsalt käevangus. Küsisin, et KUSTKOHAST? Ma lihtsalt ei kujutanud ette, et terve maja peale võiks olla kasvõi üks sentimeeter, kuhu ma ei vaadanud. 

Selgus, et jänes oli end peitnud Oscari uue kiirabiauto sees. 

Mispeale meenus Matt'ile, et tema olevat eelmisel päeval jänesega mängivale Ossule soovitanud, et pane jänku autosse... 

...ja siis ise selle unustanud. 


Täpselt jõuluks tuli meil ka lumi maha. Päev varem oli puhas plats, jõuluhommikul hakkas sadama ja jäigi sadama. Ma pole siin kunagi nii palju lund näinud. Ja mitte kunagi varem ei ole ka nii külm olnud. Mõned aastad tagasi oli öösel -8 ja mäletan, et toppisin veel kanamaja tunnelisse patju, et vaesed linnud kringliks ei külmuks, aga nüüd on selline temperatuur päeval! Muidu siin alla nulli ei langegi. 

Aknast vaadates kahtlemata ilus ja hoovis sumpamas oleme ka mõned korrad käinud, aga liiklusesse sellise ilmaga väga ei kisu. Sahkasid ei jagu siin suurt kuskile, tänavad on kinni tuisanud, keegi lumes sõita ei oska, nii et kui just üliväga pole vaja, on mõistlikum kodus istuda. Matt'i kolleeg käis meilt just mingeid asju laenamas ja rääkis, et eile olid neil EMOs ainult avariiohvrid ja kelguõnnetused. Muud hädad vähenevad ekstreemsete ilmadega, sest inimesed püsivad kenasti kodus diivanil ega tee endale viga.

Ahjaa, siin on ju see süsteem, et kui pühad langevad nädalavahetusele, on esmaspäev ja teisipäev kõigil vaba. Nii et meil pole puhkamine veel läbi saanudki.

Õnneks oli ekstreemne lumesadu ette teada ja ostsin külmiku aegsasti toitu täis, ainult piim hakkas vahepeal otsa saama. Aga eile tulid kõrvallinnast eestlastest sõbrad külla (sest eestlane teatavasti juba lund ei karda) ning tõid muuhulgas ka piima, nii et oleme päästetud ja võime rahulikult kodus peidusolemist jätkata. 

Head vana aasta lõppu!

17 detsember, 2021

Detsembriloba

Ma olin sel aastal nii tubli, et ostsin ja pakkisin kõik jõulukingid juba oktoobris ära. Ainult Matti perele oli veel midagi vaja. Mõtlesin selle kohustuse ta enda kaela jätta, aga tema teatas, et tal pole aimugi, mida neile osta, sest rahapuudust vanematel pole, see-eest ebavajalikku träni on terve maja otsast lõpuni täis. Nii muidugi ka ei saa, et midagi ei kingi. Ma natuke igatsen seda Eesti kommet, et täiskasvanud suudavad kokku leppida, et omavahel kinke ei vahetata või et kingituseks sobib ka midagi söödavat-tarbitavat. Või et kingitus võib täitsa vabalt midagi väikest olla. Või et on täitsa okei teha üks kingitus, ei pea terve hunnik olema. Või et võiks üksteiselt küsida, mis rõõmu teeks?

Ma olen selles mõttes veits Grinch, et minu meelest võiks kingivärgi puhtalt laste teemaks jätta. Ja kui ikka tuleb mingi kohutavalt hea mõte, mida kellelegi kinkida, siis jumala eest - kingitagu! Kui rabavat ideed ei ole, siis vastastikku mingi suvalise asjadehunniku vahetamisel pole nagu mõtet. Lastel on uuest nännist vähemalt iga kord siiralt rõõmu.


Muidu mulle siinne jõuluvärk sobib. See, et pidulik õhtusöök toimub 24nda õhtul ja kingid avatakse alles 25nda hommikul. Nii pole kummagi osaga kiirustamist. Ja et salme ei pea õppima. Ma kellegi blogist just lugesin, et Eestis on ikka õige värk - peab kingi nimel vaeva nägema, mitte niisama nänni saama. Mõnes mõttes õige, aga samas olen Kanadas elamise jooksul ka selle ära õppinud, et vaeva nähakse elus ju tõesti pea kõigega ja tegelikult on okei kui mõni rõõm ongi puhas rõõm ning seda ilma vaevakomponendita. Noh, Halloween näiteks. Ei pea miskit etlema ja inimestele trepikotta teri laiali pilduma. Saab lihtsalt kommi. Jõulud niisamuti.

Siin ei ole õnneks ka mingit õpetajatele-kasvatajatele ühist rahakogumist. Iga pere otsustab ise, kas tahab kingituse teha või mitte (enamasti kingitakse magusat või Starbucks'i kinkekaarte, ütles kohalik eestlasest lasteaiaõpetaja). Kooliga mul veel kogemust pole, aga lasteaias on mitmed õpetajad lastele ka omalt poolt jõuluks pisikesed pakid teinud ja näiteks sünnipäevaks on Oscar samuti neilt midagi väikest saanud. Kõik käib rangelt vabatahtlikkuse alusel.

Töökohad näiteks ei tee oma alluvate lastele pakke ega pidu. Lapsed on puhtalt eralõbu, mis tööellu ei puutu.

-

Meil on kujunenud toredaks jõulutraditsiooniks, et Matti lapsepõlvesõbra ema teeb kõigile poistele detsembris piparkoogimajad, mida nad siis üheskoos kommide ja šokolaadiga kaunistada saavad. Oscaril kulus suurem aur söömise peale ja kaunistamise osas mängisin mina veidi suuremat rolli, aga tore ikkagi! Minu lapsepõlvekodus piparkooke ei kaunistatud, nii et nüüd saan vaikselt glasuurimisrõõmu järele teha.


Ja veel natuke kohalikest kommetest - kui kellelgi sünnib laps, on kombeks värsketele vanematele süüa viia. Lihtsalt tuuaksegi söök koju kätte, soovitakse õnne ja minnakse ise kohe ära, sissekutsumist ootamata. Eelmisel korral oli sellest ikka kohe praktilist kasu ka, sest esimesed nädalad olime me mõlemad üsna väsinud oma mittemagava beebi kõrvalt, seekord on lihtsalt tore (seekordne beebi muud ei teegi kui ainult magab).

Ükspäev olid naabrid mati peale lasanje ja muffinid jätnud, isegi kella ei lasknud (sest viiskas kanadalane ei hakka ometi värsket ema segama), vaid saatsid sõnumi, et vaata ukse taha. Õudselt armas.

Ja katsikute kommet siin üldse pole. Lähemad sugulased saadavad beebile postiga väikese paki, aga külla ei suru end keegi (kui just ise ei kutsu). Keset koroonaaega kuidagi eriti meeldiv kui titenäitamise kohustust ei ole. Küll hiljem jõuavad kõik temaga kohtuda ka.


No ja beebipilt ju ikka ka! Arutasime just ühe teise titemammaga, et eks need vastsündinud ole ikka ainult oma ema silmade jaoks nunnud. Teiste jaoks on titt nagu titt ikka, selline natuke krimpsus ja lopergune. Aga väga kena neist kaasa kiita, et ossa raks, küll ikka on armas :D

Selle jaoks ju sõbrad ongi!

09 detsember, 2021

Elu kahe lapsega

Ma kadestan neid, kes räägivad, et läksid sünnitusmajast koju raseduseelses kaalus, sest mina olen mõlemal korral haiglast välja saanud täpselt üks kilo kergemana kui sinna minnes. Esimese rasedusega võtsin juurde 10, teisega 13 kilo. Aga tegelikult ei saa kurta, sest praegu on beebi nädalane ja kokku on kadunud juba kuus kilo - esimest korda üle poole aasta läheb dressipluusi lukk eest kinni! 

Oscariga jäin haiglasse kolmeks ööks, seekord kauplesin end juba järgmise päeva õhtuks koju. Taastusime hästi, ühtegi küsimust mul teise lapsega enam ei tekkinud ja haiglatoit oli endiselt absoluutselt kohutav. 


Oscar veetis meie äraoleku aja lapsehoidjaga ja nägi piltide põhjal nii õnnelik välja, et ma kartsin, et äkki on ta lausa pettunud kui me koju tagasi ilmume. Tegelikult oli tal ikka hea meel ja beebi tekitas kõvasti elevust. Pärast esimesi patsutamisi palus ta venna enda tuppa põrandale panna ja tassis talle autosid ette, ühtlasi oleks beebile äärepealt korvitäie puust klotse peale valanud, sest eks ikka rabistad veits kui üleöö suureks vennaks saad.

Beebi on end vähemalt selle esimese nädala absoluutselt eeskujulikult ülal pidanud. Konkreetselt ongi selline laps, kes ainult sööb ja magab! Ma arvasin, et sellised esinevad ainult muinasjuttudes... Et elu liiga magusaks ei läheks, on ta aegajalt siiski ka pool ööd järjest ärkvel, aga vähemalt ei nuta. Lihtsalt tahab süüa ja siis luksub ja siis jälle süüa ja vahepeal saab mähe mustaks ja siis on uuesti kõht tühi ja... Päeval ainult magab.

Mul endal on kuidagi miljon korda kergem kui esimesel korral. Seekord olid huvitaval kombel kõik imelikud asjad juba raseduse ajal ära, mis eelmine kord alles pärast lapse sündi algasid. Näiteks öine higistamine, mis lõppes üleni veeloigus ärkamisega. Praegu ma üldse ei higista! Ja see tunne, et hormoonid on aju täiesti sassi keeranud - praegu tunnen ma end täiesti iseendana. Mis nii viga lapsi saada!


Eelmisel korral käis suur tants ümber piima, mida mul piisavalt ei olnud. Kõik spetsialistid rõhutasid, kuidas rinnapiim on parim ja küll tuleb, sest loodus on niimoodi ette näinud. Sööda beebit võimalikult tihedalt, pumpa, tee seda ja toda. Isegi mingi retseptiravimi peal olin mõnda aega, mis pidi piima teket soodustama. Tulemus? Kogu see protsess oli valulik, lõppes veriste lõhede ja pidevate ummistustega, paremaks läks alles pärast kaht esimest kuud. Ahjaa, piima muidugi sellest kõigest juurde ei tulnud, nii et kogu aeg sai laps asendust lisaks. Rinnapiima jätkus üle üheksa kuu, aga koguseliselt sellest üksi talle piisanud ei oleks.

Seekord ütlesin iga küsimuse peale, mis toitmist puudutas, et kõik on hästi, mul juba teine laps, ma ei vaja abi. Pumpa pole veel kapist välja võtnud ja kui olemine hellaks hakkas minema, hoidsin rahumeeli toitmistel pikemaid vahesid (ja söötsin asendajaga), et lihtsalt iseennast säästa. Tulemus? Piim tuli päev varem kui eelmisel korral ja seekord on seda märgatavalt rohkem. Küll mitte piisavalt ja asendajat anname endiselt juurde, aga see on täiesti okei. Ma pole vähemalt ise piinlema pidanud ja erinevalt Oscarist, kes esimestel kuudel väga vaevaliselt kaalu juurde kogus ja sellega pideval jälgimisel oli ("sest rinnapiim on parim ja asendaja palju kehvem ja ärge seda liiga palju andke ja..."), on tema vend lisa saanud täpselt nii palju kui sisse mahub, mis tähendab seda, et beebil on kõht täis, hea olla ja kaal kasvab. Mis omakorda tähendab, et ta magab rohkem, nutab vähem (no ei nutagi!) ja vanematel on närvid kenasti korras.

See "loodus ise teab" on suurim muinasjutt üldse! Kui loodus ikka nii kenasti teaks, ei sünniks ükski beebi enneaegsena ega jääks inimesed kunagi haigeks. Vahel loodus küll püüab, aga paneb mööda. Ja siis tuleb valikutest võtta paremuselt teine või kolmas, selle asemel, et viimase piirini looduse peale lootma jääda.


Aaaah ja nimi! Nime oli kohutavalt raske leida. Ma lappasin terve raseduse aja erinevaid nimeraamatuid, aga ükski variant ei tundunud piisavalt hea. Ja kui mõni sobis, ei meeldinud jällegi Mattile. Ma olin juba mures, et jääbki ilma nimeta! Aga kui olime lõputult üksteise suunas erinevaid variante tulistanud, hakkas Oliver korraga ülejäänutest parem tunduma ja nii ta Oliveriks saigi. Kusjuures see nimi oli ju algusest peale kuskil ühe variandina justkui olemas (eelkõige tänu sellele, et Oscariga nii sarnane), aga... ei tundunud ikka päris see. Ja nüüd jällegi tundub, et kes muu ta üldse olla saakski kui mitte Oliver?!!

Pealegi ei ole nüüd vaja lasteaiariiete sees initsiaale muutma hakata, hah! Väikesed võidud.

06 detsember, 2021

Teine keiser

Meil väga vedas, et keegi ei jäänud enne opipäeva haigeks, sest vastasel korral oleksin ma ikka veel rase! Ja ma pean tunnistama, et keisrist taastumine on olnud oluliselt kergem kui raseduse viimane kuu.

Seekord oli lõpp kuidagi eriti ebamugav. Igasugu füüsilised vaevused, mida miski muu kui lapse sünd ei saanud leevendada ning sellest tulenev stress ja pinge - selline lõksus olemise tunne. Lisaks suurenenud emotsionaalsus, mis esimese raseduse puhul alles pärast Oscari sündi välja lõi. Kõik asjad läksid kõvasti rohkem korda kui asi seda väärt oli ja iga vähegi ilusam hetk ajas nutma. Minusuguse paduratsionaalse inimese jaoks on väga imelik end sellisest seisundist leida.

Arutasime siis kirurgiga olukorda, sest ta oli mulle seekord keisriks kaks erinevat kuupäeva andnud. Igal kirurgil on omad opisaali päevad ja kuidagi mängis niimoodi välja, et üks kuupäev oli justkui nõks liiga varane ja teine nõks liiga hiline. Vahel panevad nad patsiente üksteise päevadele ka, aga see sõltub jälle sellest, kas vaba "auk" klapib kirurgi ülejäänud graafikuga (nt Oscari võttis ta välja kellegi teise päeval, mind pandi lihtsalt ülejäänud patsientide ette).

Seekord ei klappinud ükski vahepealne aeg, seega jäid ainult need, mis esialgu paika sai pandud. Mõlemaks kuupäevaks oli laps kenasti ammu ajaline, aga selge see, et mida kauem teda sees hoida, seda turvalisem. Peamine oht oli, et tal võib varem välja tulles kopsus veidi vedelikku olla ja peab esimeseks elupäevaks intensiivi minema. Samas on mitmel mu sõbrannal seda juhtunud isegi üle tähtaja läinud loomulike sünnituste puhul. Kaugema kuupäeva probleem oli selles, et eeldas poolteist nädalat pikemat ootamist, mis minu seekordse täbara kohanemisvõime juures valgusaastate kaugusel tundus. 

Jäi siis esimene. Minu jaoks rõõmusõnumina, kirurgi jaoks natuke raske südamega.


Ma lihtsalt ei saa üle kui meeldiv on siinne meditsiinipersonal. Nagu ka eelmine kord, oli mul algusest lõpuni tunne nagu oleksin pigem spaas - ainult see vulisev taustamuusika oli puudu. Iga väiksemgi liigutus seletati rahulikult lahti, vahele visati nalja, seljasüsti tegemise ajaks kaeti mind soojenduskapist toodud tekkidega, sest opisaal on teatavasti jahe. 

Kuna Matt kõiki neid arste tunneb, aasiti teda lõputult, et kas ikka viskab pildi taskusse või mitte (ei visanud, hahaa). Anestesioloog oli hästi muhe, rääkis kogu ootamise aja meile oma viimase Euroopa reisi muljeid. 

Aga muus osas oli täiesti teistmoodi kogemus kui esimesel korral. Toona ei tundnud ma absoluutselt midagi. Isegi mitte seda tuimestavat süsti, mis enne seljasüsti tegemist tehakse. Sealt edasi oli rinnust altpoolt täielik vaikus, nad ütlesid küll, et nüüd peaksid tundma survet ja nüüd lükkab keegi täie jõuga sulle ülakõhule - mul oli endiselt täiesti null!

Normaalne on tegelikult see, et valu ei tunne, aga liigutusi, lükkamist, survet jne peaks tundma. Seekord sain siis selle tavalise kogemuse, kus tundsingi, aga imelikult kombel ei olnud see üldse ebameeldiv. Äkki antakse mingit rohtu, mis olemise toredaks teeb? Ma ei tea!

Aga asja juurde - peamine mure oli, et äkki on laps veel liiga väike ja võib-olla on endiselt vedelik kopsus. Jõuti siis lõpuks lapseni ja saate aru, laps ei mahu välja! Kõik pinnad lõigati veidi pikemalt lahti ja ikka ei saadud teda välja. Lõpuks võeti vaakum appi (sellega otseselt ei tõmmata, lihtsalt annab parema haarde muidu nii libedale beebile). Lõpuks oli pea väljas ja ta hakkas kohe täiest kõrist röökima, kuigi keha polnud veel sündinud. Kõik naersid, et no kopsude pärast me siin nüüd küll muretsema ei pea.

Oscari väikevend sündis täpselt nädal aega varem kui Ossu ja oli temast seejuures raskem! 3865g ja 53 cm. Pea ümbermõõt 38 cm. Täpselt tähtajal (ehk kaks nädalat hiljem) sündinud beebidel on see number keskmiseks peaümbermõõduks ühe kuu vanuselt!

Hiljem ütles arst, et minu puhul läks hästi, et keisri valisin, sest see laps poleks nädalaid hiljem sündima hakates elu sees minu seest loomulikul teel välja mahtunud. 

Aga siin ta nüüd on ja et korraga liiga pikaks ei läheks, muljetan järgmine kord edasi.

26 november, 2021

Õõõõhh

Eile käisin uuesti oma kirurgiga kohtumas ja lõplikku keisriaega kokku leppimas. Kurtsin, et sorri, aga ma olen rase olemises täiesti lootusetu. Tahaks lihtsalt kogu-faking-aeg vinguda. Vingungi. Mingi rõõm peab inimesel ju olema!

Igatepidi on ebamugav ja kohati valus, hingata ei saa, magada ei saa, pissima peab iga viie minuti tagant, nüüd on lisandunud käte ja jalgade paistetus ja öine higistamine (no ikka nii, et kui ma ärkan, et vetsu minna, VOOLAB higi suurte piiskadena mööda keha alla, hommikuks on voodi läbimärg, kaasa arvatud padi - saate aru, padi!!!). Lõhkenud veenidest ma üldse ei räägigi. Energiat on null, iga väiksemgi asi võtab hingeldama. Viimastel nädalatel olen ka tavapärasest palju emotsionaalsemaks muutunud. Eelmise rasedusega tuli hormoonidemöll alles pärast lapse sündi, mitte mitu nädalat enne seda. Ma ei tunne end vaimselt ega füüsiliselt iseendana. Väga häiriv ja tüütu.

Arst muigas ja ütles, et tead, usu või ära usu, aga peaaegu kõik rasedad räägivad mulle täpselt sama juttu. Iseasi kui avalikult nad seda muidu tunnistavad, aga rasedus ongi kehale suureks koormuseks ja midagi ülemäära mugavat selles ei ole. Pigem tulevad need ootused suurele särale ja õnnetundele ühiskonna poolt, sest lapse saamine on teadagi rõõmus sündmus (kuigi noh, vähemalt esimesel aastal ka väga töömahukas ja unevaene, millest jällegi pole justkui viisakas rääkida).

Igatahes on mul nüüd vähemalt kindel kuupäev olemas ja pean lihtsalt palvetama, et ei juhtuks enne seda haigeks jääma. Elupõlise ateistina sellest ilmselgelt suuremat kasu ei ole, aga uppuja haarab ju ka õlekõrrest. Fakt on see, et lõpp on nii lähedal, et ühel hetkel peab see laps nii või teisiti välja tulema, aga noh, ma ise muidugi eelistaks, et mida varem, seda parem. Eks näis.

24 november, 2021

Nutt ja hala, sest miks ka mitte

Alles see oli kui kurtsin, et natuke tobe olukord, kus lasteaiakasvatajad ei ole kohustatud end vaktsineerima, ei ole kohustatud maski kandma, aga kui haigestuvad, peab terve rühmatäis lapsi kaheks nädalaks koju jääma, samas on vanemad kohustatud lasteaia eest täie rauaga maksma, ise kodus olles, töötasu saamata. Koroonakahtlusega last ei saa niisama lihtsalt vanavanematele ega tasulisele hoidjale kah visata.

Ja ei läinudki palju aega, et Oscari rühm täpselt sama olukorraga silmitsi seisaks. Eelmisel nädalal üks kasvataja köhis. Ma veel mõtlesin, et äkki on korooooona. Sest tänapäeval on avalik köhimine peaaegu sama nagu avalik peeretamine. Kui vähegi võimalik, siis hoidud. 

Aga noh, jõudis mitu korda köhida selle paari lühikese minuti jooksul, mis mul hommikul lapse üleandmisele kulus (üleandmine toimub alati õues ja ainult sel hetkel peavad nii vanemal kui töötajal maskid ees olema, sest need minut või paar õues värskes õhus distantsi hoides on väga ohtlikud; kõvasti ohtlikumad kui seesama töötaja ilma maskita päev otsa mu lapsega ninapidi koos siseruumis).

Nädalavahetusel tuli lasteaiast sõnum, et Oscari rühma töötaja on saanud positiivse koroonatesti tulemuse, aga rühm hoitakse lahti, jälgige sümptomeid ning kui laps terve, võib ikka tuua. Ja oodake juhtnööre kohalikust terviseametist. Oscar oli täiesti terve ja kuigi ma üldse ei taha, et ta nüüd vahetult enne venna sündi haigeks jääks või mind nakataks, siis ei olnud tema vabatahtlik kojujätmine ka hea variant, sest mul endal on juba nii raske ja paha olla, et ma lihtsalt ei suuda teda päev otsa lõbustada. 

Viisin siis lasteaeda. Esmaspäeval ja teisipäeval. Teisipäeva õhtul see terviseamet siis lõpuks helistaski. Et Oscar on olnud lähikontaktne ja peab jääma kümneks päevaks isolatsiooni. Alates viimasest kokkupuutepäevast selle koroonapositiivsega. Millest on... juba viis päeva möödas!

Nagu... tänks, et leidsite lõpuks aega teada anda. Siiamaani on terve see rühmatäis lähikontaktseid rõõmsalt vabalt ringi käinud ja lasteaias ninapidi koos olnud. Aga need järgmised viis päeva - üliohtlik! Kodust välja ei tohi minna, kõik pereliikmed peavad samuti peidus püsima.

Ei loe, et sümptomeid pole (okei, arusaadav, paljudel ei tulegi). Ei loe kui kasvõi iga päev testida ja negatiivne tulemus saada. Mitte miski ei loe. Ja vanematele ka miski ei loe. Kõik koju luku taha. 

Ütlesin, et ma päris nii äärmusliku lähenemisega nõus ei ole. Mina olen topeltvaktsineeritud, lapse isa sai hiljuti juba kolmanda doosi (meil on siin üldse üle 90% inimestest vaktsineeritud ja uute juhtumite numbrid madalad; sisuliselt haigestuvadki veel ainult need, kes vaktsineeritud ei ole). Mul on lõpurasedana iga paari päeva tagant mingid arstivastuvõtud ja asjad ning Matt peab tööl käima. Oscarit võin vabalt kodus hoida, aga vanematel on siiski ka koduväliseid asju toimetada.

Matti puhul veel eriti tobe - töö tõttu puutub ta paratamatult koroonapositiivsetega regulaarselt kokku, vaatab neid läbi, hingab sama õhku (noh, läbi maski, aga mis see mask selles väikeses ruumis ninapidi koos olles nii väga aitab). Aga nüüd, kus kokkupuude oli lapsel ja sedagi juba pea nädal aega tagasi ja laps ise siiani täiesti terve, peaks justkui töölt koju jääma... 

Matt testis meid siis eile kindluse mõttes ja hetkeseisuga siin peres igatahes korontsikut pole.

Ma üldiselt olen üsna seda meelt, et pandeemia ongi tüütu ja ebamugav, aga eks teeme, mis vaja ja küll see kunagi läbi saab. Aga sellegipoolest veidi absurd kui esimese (ohtlikuma!) aja isolatsiooniperioodist ei anta sulle isegi teada, et pead koduseks jääma, samas kui nende allesjäänud viimase paari päeva üle nii kõvasti vahtu lüüakse nagu oleks tegemist juba tõestatud musta katkuga.

Tavaolukorras ei laseks ma end üldse häirida, aga praegu olen lihtsalt nii rase ja tujust ära ja väsinud, et absoluutselt kõik ajab närvi. Eriti edukalt suudan närvi minna nende stsenaariumite peale, mis isegi üldse tõeks ei pruugi osutuda. Näiteks, et viimasel hetkel Oscar ikkagi jääb koroonasse. Mis teeks tema hoiuteema keeruliseks nendeks päevadeks, mil meie haiglas peame olema. Või et vaatamata vaktsineerimisele ka mina koroonasse võiks jääda. Mis tähendaks, et ma peaks maksimaalselt kaua veel rase olema, et koroona jõuaks enne üle minna kui laps välja tuleb. Et mitte kogu haiglapersonali ja teiste beebide tervisega riskida. Paganama Murphy oma kehva ajastusega.

Kuigi see tõenäosus, et keegi ei jää haigeks, et kõik laabub ideaalselt ja mul on varsti hoopis nuntsik beebi, on hoopis suurem. Pöidlad pihku siis!

20 november, 2021

Klantspildimaailm ja valed

Lugesin üht eesti ajakirja, kus oli lugu naisest, kes otsustas end kolme väikese lapse kõrvalt heasse füüsilisse vormi viia. Hakkas trennis käima kui kaksikud olid nelja-viiekuused ning suurem kahene. Mõned kuud tööd ja pühendumist ning oligi vorm saavutatud. Tõesti tubli!

Sealt edasi saime teada, et tal lihtsalt ongi palju energiat ja rõõmus meel, et kõik on võimalik kui lihtsalt väga tahad. Teeb süüa ja mängib lastega, käib külas ja jalutamas. Et kolme väikelapsega kodusolek polnud trenni tegemisel üldse takistuseks ja et ta pole end kaksikute kõrvalt kunagi väsinuna tundnud.

Tõesti?

Mitte KUNAGI pole end laste kõrvalt väsinuna tundnud?

Võrdlen paratamatult endaga...

Rase olla ma ei oska - klantsajakirjadest ikka loen, kuidas... mingi sära ja tore aura, suur nautimine. Mulle täitsa võõras. Tulin just alumiselt korruselt üles ja pidin pool tundi diivanil hingeldama, et jõuaks edasi elada - nii suur pingutus oli! Samal ajal üritas beebi läbi ribide välja tulla. Kopsud ja teised siseelundid on kurgu alla kokku volditud...

Ma ei oska nautida sellist asja. Ma naudin muud. Šokolaadi. Magamist. Okei, hetkel jääb siis ainult šokolaad.

Väsinuna tundsin end isegi ühe beebi kõrvalt, kolme väikest kraadet korraga ei taha isegi ette kujutada. Arutasin sõbrannaga, et selliseid roosamanna lugusid ei tohiks ajakirjanduses avaldada. Mõni äkki loeb ja paneb suurest masendusest nööri kaela. Arvab, et on ainus, kellele lapse beebiaeg üldse mingeid raskuseid valmistas, teised siin, näe, kokkavad-koristavad-külastavad-mängivad põnnidega ning vihuvad veel trenniski käia. Seejuures jääb energiat isegi üle, sest kõike saab kui väga tahta!


Aga siis vaatasin nime ja mõtlesin, et oot... kas tema mees mitte...

Guugeldasin ja mis ma näen! Vähem kui kolm kuud tagasi ilmus samast perest hoopis selline artikkel, kust selgus, et neil on olnud väga keeruline aasta. Mees tundis, et oma naine pole enam ahvatlev ja elu kolme väikelapsega oli nii raske, et ta langes depressiooni. Ja mida teeb üks depressioonis mees? Loomulikult hakkab naise sõbrannale mahlakaid seksisõnumeid saatma, kirjeldades, kuidas meritähed polevat tema teema ja kuidas ta tahab ikka "tagant ka juhtida nagu kapten rooli taga".

Naine, kes (vähemalt viimase artikli põhjal) samal ajal elurõõmust pakatas, lapsi kantseldades kunagi väsinud ei olnud ja trenni vihtus teha, jäi toonagi abikaasa tegusid kommenteerides lojaalseks ning kiitis, et raskused on suhet hoopis tugevamaks muutnud, kõik on olnud imeline ning abielu õnnelik.

Novot, kellele mida õnneks on vaja...

Aga normaalseid asju ja päris elu vist ei saagi klantspildimaailmas väga avaldada. Iga kord kui keegi kuskil natukenegi mainib, et ta ei saa lastega hakkama, et mees on munn, et raha on vähe või midagi muud suhteliselt levinut, teatavad anonüümsed kommentaatorid kohe, et appi kui ebanormaalne ja "minu lapsed õpivad küll ainult viitele, mees tassib iga päev roosisülemeid jalge ette ning raha on kui ratsahobuse sitta".

Sest neil on ka tegelikult päris elu, aga võib-olla on see nii trööstitu, et ainus koht, kus end kellegina tunda, ongi see anonüümne kommentaarium kuskil Õhtulehe või teab mille sabas, kus end ilusamaks, targemaks ja õnnelikumaks valetada. Kurb.

18 november, 2021

Veeuputus

Meil siin looduskatastroofide vähesuse üle juba kurta ei saa. Alles see oli kui suvise kuumalaine ajal tulid uued temperatuurirekordid, suur osa metsa, maastikku ja paljud kodud põlesid maani maha, mitmed piirkonnad olid kuude kaupa suitsu sisse mattunud.

Nüüd on siis vihmahooaeg ja alustuseks käis siit üle väike tornaado (aga hästi korraks ja kahjusid tekitamata) ning seejärel kallas kaks päeva järjest nagu ämbrist. See omakorda tekitas suured üleujutused ja mudalaviinid, mis uhtusid minema või muutsid järveks kõik neli maanteed, mis meid ülejäänud Kanadaga ühendavad. 

Selles linnas, kus mina elan, ei juhtunud suurt midagi, aga nii palju oleme mõjutatud, et kaubavedu, mis muidu maantee kaudu toimis, on teadmata ajaks ära lõigatud. Nendes piirkondades, kuhu maanteel olnud inimesed lõksu jäid, osteti toidupoed kohe esimese päevaga tühjaks. Pildid lagedatest lettidest jõudsid ajakirjandusse, mispeale tormasid kõik ülejäänud inimesed kah poodi nagu oleks nälg päris tõsiselt silme ees terendamas, kuigi laevaliiklus ja USA'st tulev kaubavoog ei ole häiritud.

Tegelikult on huvitav kui vähe me teame, kust ja kuidas kaup lettidele jõuab? Mis asjad need üldse on, mis meile teistest Kanada osadest rongide ja veoautodega saabuvad? Ja mis tuleb USA'st? Mul näiteks pole aimugi! Õnneks on mingid varud nagunii kodus olemas, sest detsembris on alati igal pool meeletu möll ja teadsin ette, et vastsündinuga ei taha kohe shoppama kihutada. Nälga seega ei jää. 

Ainus, mida ma praegu tõsiselt võtan, on fakt, et paljud bensiinijaamad on kütusest tühjaks ostetud (seda küll eelkõige nendes piirkondades, mis rohkem pihta said), sest mul pole aimugi, mis teid pidi kütus meieni jõuab ja kas sellest võib puudus tekkida või mitte? Autot kasutada on ikka vaja.


Mitu sellist ala, kus asub palju farme, jäid üleni vee alla ning inimesed ja loomad tuli evakueerida. Tegelikult on ikka raske hoomata kui õudne see võib olla kui kogu su elutöö lihtsalt paari päeva jooksul ära upub. Autod hulbivad sihitult ringi ja ma ei usu, et hoonetest enam suuremat asja saab pärast nädalate või kuude kaupa vee all ligunemist. 

Aga jah, maanteed on meil hetkeseisuga sellised:


Huvitav oleks teada, kuidas parandustööd välja hakkavad nägema? Oodatakse lihtsalt, kuni vesi lõpuks ära kaob? Sellist kogust ei pumpa ju kuskile üle aia teise tiiki... Ja kas nendes kohtades, kust mudalaviin teed ja raudteerööpad minema pühkis, ehitatakse kõik endises vormis tagasi või tehakse mingid kohendused, näiteks tunnel maantee alla, mida kaudu vesi (ja muda) tulevikus vajadusel voolata saaks?

Osades neis piirkondades sajab praegu lund. Juhul kui läheb külmaks ja vesi ära jäätub, siis ei saagi enne kevadet midagi tegema hakata? 

Arvame ju inimkonnana ikka, et oleme kõikvõimsad, aga looduse ees jääme hetkega hätta... 

17 november, 2021

Virisen

Viimane nädal aega olen igal ööl 6-7 korda pissil käinud ja kella viiest lõplikult ärganud. Raseda glamuurne elu... 

Ükspäev tegin laua ääres tööd ja kurtsin Mattile, et no ei saa üldse - õudselt ebamugav on istuda. Seista on veidi mugavam, aga ei jaksa üle viie minuti. Lamada pole kah hea. Seismise ja istumisega võrreldes muidugi veidi parem, juhul kui õnnestub mugav poos leida ja miljon patja igale poole toestuseks ümber panna. Aga siis on jällegi tõenäosus, et hetk pärast selle hea asendi leidmist hakkab laps maruliselt ühele küljele peksma ja siis ma muretsen, et äkki tal jäi mingi käsi või jalg kuskile minu alla kinni (tegelikult ei saa ju jääda, eksju?) ja siis tuleb end jälle nihutama hakata. 

Kopsud ei mahu mul juba ammu ära. Need on kuskil kurgu all. Tahaks hingata, aga ei saa. Mäletan, et Oscarit oodates oli see lõpp samasugune, et sain juba väga selgelt aru, miks rasedad ütlevad, et ei karda enam sünnitust ega midagi, tahaks lihtsalt lapse kätte saada. Ma ka tahaks!

Kõigele lisaks on Oscar tõbine ja köhib mulle kogu aeg armutult näkku. Õnneks oli koroonatest negatiivne ja saab lasteaias edasi käia, mis on hea, sest midagi lõbusat ma ise temaga enam teha ei jaksa (tulles tagasi esimese lõigu juurde, et ei suuda istuda, astuda, seista ega lamada). 

Nüüd, kus ta on veidi üle nädala haigevõitu olnud, jäi lõpuks ka mul endal kurk valusaks. Päeval elan üle, soe tee õnneks aitab, aga öösel on lisaks pidevale vetsuvahet traavimisele esimese poole ööst kõrvetised (õnneks on nende vastu rohtu) ja hommikupoole hakkab kurk lootusetult valusaks jääma (selle vastu võib ka ilmselt midagi võtta, aga olen püüdnud teega hakkama saada). Ahjaa, nina on mul öösiti juba mitu nädalat kinni olnud, see pidi rasedatel täitsa normaalne olema. Kellele seda hapnikku ikka vaja on!

Natuke piinlik on viriseda kui tänu kõigile neile kannatustele beebi saan. Aga noh, virisen ikka. Ma mäletan juba eelmisest korrast, et elu koos vastsündinuga polnud just lust ja lillepidu, aga võrreldes raseduse viimaste kuudega oli sel oluliselt rohkem positiivseid külgi. Näiteks see nohisev nunnu beebi ise. Nad on kuidagi palju armsamad kui lõpuks välja tulevad ja mind enam jalaga põide ei tao.

12 november, 2021

Head ja mitte nii head mõtted

Ükspäev mõtlesin sellele, et laste ja täiskasvanute aju töötab ikka täiesti erinevalt. Nimelt sõi Oscar minu kõrval istudes mingeid väikseid komme. Ja korraga võttis ühe ning surus selle endale ninna. Täiesti lambist!

KUST selline idee tuleb? Ma ei mäleta, et oleksin millegi söömise ajal üldse oma nina peale mõelnud või juurelnud, et kuhu suhupandav kraam veel mahtuda võiks. Lapsepõlve jätame välja, ma ei mäleta, kuidas mu mõte tollal töötas. Aga seda ma tean, et minu ninast pole kunagi pidanud arst komme välja koukima.

Mingi teine päev nokkis Oscar nina ja pani kolli omale suhu. Me Mattiga nägime seda pealt ja hüüatasime ühekorraga automaatselt iiiiiiiuuuuu, nii et laps ehmus ära. Ma pole kunagi varem näinud teda kolle söömas. Loodetavasti ei saa see nüüd igapäevaseks praktikaks. 

Sõbranna kurtis, et mehed ja naised olevat ka ikka erinevatelt planeetidelt. Ütles, et vahel tahaks enne magamajäämist niisama kaisutada. Kohe kaua ja mõnusalt. Ja pikalt suudelda. Ning seejärel kaisus uinuda. Nii romantiline oleks. Aga et mees ei oska. Korraks võib, aga mingist piirist tuleb see point of no return nagu lennukitel hoovõturajal.

Ma nii naersin.

Maarja kirjutas ükspäev, et mehed ei tundu nagu üldse romantilised, aga samas on enamik nõretav-romantilistest lauludest meeste kirjutatud. Tõsi.

07 november, 2021

Valikuline mälu

Ma olen juba viimased peaaegu kolm aastat kodust töötanud ja sedagi ainult osalise ajaga. Sellega kaasneb, et hommikud on alati hästi mõnusad. Pole kella peale ärkamist (no poleks vajagi, sest ma ei mäleta, millal ma viimati kauem kui seitsmeni magasin ja nüüd, rasedana, on ärkamise aeg üldse kuskile viie-kuue vahele liikunud), aga mis põhiline - ei ole kiirustamist! 

Matt on hommikuti kas tööl või magab, seega oleme Oscariga alati omapäi. Tema vaatab multikaid, mina surfan netis, kumbki sööme omas tempos. Alguses on õues kottpime ja siis hakkab tasakesi valgemaks minema. Eriti mõnus kui veel lumi ka maas oleks. Vahel panen küünlad põlema. Või teen kaminasse tule. Täna näiteks blogin.

Kodust töötamise negatiivne pool on see, et reede õhtud pole enam erilised. Ei teki seda suurt vabadusetunnet, et oiiiiii, mida kõike nädalavahetusega saaks ette võtta. Seda igatsen.

Sõbranna, kes sai hiljuti teada, et ootab teist last, ütles: "Täiega juba ootan neid rasedushormoone, mis suure rahu ja chill tunde signaalid ajju saadavad". 

Ma olen kade! Tahaks ka selliseid! 

Minu meelest on raseduse ainus positiivne külg see, et lõpuks saab lapse. Rasedus ise tuleb lihtsalt üle elada. Ja ma juba tean, et see kõik läheb meelest ära, tagantjärele ei tundu enam üldse nii hull. Hästi huvitav oleks kui saaks mõõta, et kuidas keegi rasedust tunnetab. Et kas mul on ka objektiivselt võttes ebamugavam kui mõnel teisel? Või ma lihtsalt virisen rohkem?

Paar nädalat tagasi korjasin kuskilt mingi jubeda okseviiruse üles. Pärast seda kui olin öösel ja hommikul pool sisikonda välja roopinud, ütles Matt, et rasedana oleks hea oksendamisest hoiduda, et ei tekiks vedelikupuudust ning andis mulle rohtu. Ohh, palju paremaks läks. Süüa küll ei suutnud ja kehv oli endiselt, aga oksele enam ei ajanud. Lihtsalt veetsin terve päeva diivanil siruli ja tegin neli-viis lõunauinakut. Täitsa kohutav oli. Ja korraga tuli meelde, et täpselt samas seisus olin terve esimese rasedustrimestri. Kuidas ma selle üle elasin? 

Seekordne okseviirus õnneks kuudepikkuseks ei kujunenud, järgmisel päeval oli juba täitsa inimlik olla. Aga ikkagi huvitav kui efektiivselt asjad meelest ära lähevad kui parajasti ise selle sees ei ole.

Sellepärast ongi vanematel inimestel alati tunne, et noorus on hukka läinud. Mälu veab alt lihtsalt. 

01 november, 2021

Kuidas ennast kogemata haigeks süüa...

Meil kallas nädal aega järjest vihma ja oli pigem külm. Siis tuli Halloweeni nädalavahetus ja plaksti kolm päeva järjest särav päike ja soojad kraadid. Millele järgneb uus vihmaperiood. Matt ütles, et Halloweeni ajal ongi alati ilus ilm olnud, tema ei mäletavat, et sel õhtul kunagi elu jooksul sadanud oleks.

Ma ütlesin, et see on siis umbes nagu jaanipäev. Ma ei mäleta, et oleks juhtunud, et jaanipäeval ei saja. Isegi kui enne ja pärast on ilus suvi, siis jaaniõhtul viskab ikka väikse ämbritäie vett kaela. Noh, tegelikult vist küll mitte päris igal aastal.


Nüüd, kus mul endal kommihuviline laps on, toob Halloween igal aastal palju meeldivaid emotsioone. Eilne õhtu oli uskumatult tore - ümbruskonna tänavad tihedalt lapsi ja neid saatvaid täiskasvanuid täis, paljud tegid maja ees lõket ja taaskord oli näha väga kihvte kostüüme. Ma ise ei hakanud seekord isegi mitte proovima mingit teatrit teha, nagunii miski selga ei mahu. Minu panus seisnes selles, et panin tossupaelad kinni ja seda pole juba vähemalt kuu aega juhtunud. Nii et olen enda üle uhke!

Komme ostsime sel korral kogemata topelt. Esiteks valmistasin mina suure kausitäie ette ning seejärel teatas Matt, et "ostis Halloweeni kommid ära". Võttis igaks juhuks kohe varuga, mingi viis-kuus suurt karbitäit. Oleme neid kambakesi juba pikemat aega hävitanud, diabeet koputab kolinal uksele, aga eilseks jäi kah endiselt liiga palju. Panime siis suurte kaussidega ukse ette kõrvitsate kõrvale, kuniks ise Oscariga ringkäigule läksime. Lootsime, et kui on palju kommi, võtavad kõik vähemalt peotäie.

Aga nad on nii viisakad siin. Enamasti on välja jäetud kausside kõrvale kirjutatud, et palun võta kaks tükki. Meie silte kõrvale ei jätnud, aga üle kahe polnud kindlasti ükski laps võtnud.

Kui me mitu tundi hiljem tagasi jõudsime, olid kõik kausid endiselt pooltäis ja et vaikselt koputavat diabeediohtu natukenegi leevendada, tõstis Matt kausid hoopis tuppa ning andis igale ukse taha ilmuvale lapsele korraliku peotäie, mida muidugi suurte rõõmuhõisetega tervitati.

Oscar sai ka megapalju maiustusi, krõpse ja isegi paar väikest mänguasja. Väikestele lastele üldiselt jagatakse palju heldemalt. Meil on kokkulepe, et Halloweeni õhtul piiranguid ei eksisteeri, võib täpselt nii palju süüa kui ainult sisse mahub. Oi, mahtus palju! Aga järele jäi ka palju. Ja nüüd on jälle probleem, sest lähiajal pole lootustki, et majast magus otsa saaks...

27 oktoober, 2021

Nii rase, noh

Käisin kirurgi vastuvõtul ja sain palju huvitavaid asju teada! Esiteks kurtsin, et tunnen ennast kuidagi nii palju rohkem rasedana kui eelmisel korral. Noh, mul on muidugi ka objektiivselt võttes mingeid selliseid hädasid, mida Oscarit oodates polnud, näiteks see parem säär, mis on üleni sinine ja kobrulisi veene täis. Valutab ju ka. Jah, seda häda saaks iseenesest veidi leevendada kui kannaks spetsiaalseid tugisukkasid, aga arst ütles juba täitsa alguses, et neist on abi ainult siis kui enne voodist tõusmist jalga tõmmata ja alles magama minnes ära võtta. Kuna veenid plahvatasid mu jalal juba teisel raseduskuul, oleks see tähendanud kaheksa kuud järjest mingis pigistavas sukas elamist. Ma ei hakanud proovimagi. Seda enam, et asi oli kohe esimesest hetkest peale nii halb, et hiljem ootavad mind nagunii süstid ja operatsioon, midagi väga drastiliselt sukaga päästa poleks saanud.

Aga jah, ma tunnen ennast väga rasedana. Kirurg rääkis, et teise (ja iga järjestikuse) rasedusega tunnebki enamik naisi end umbes kolm nädalat ajast ees olevat. Keha mäletab, mida teha; kõht tekib varem, kogu valmistumine käib kiiremini. See omakorda tähendab, et kui Oscar tuli välja 39ndal nädalal, siis seekord tunnen end 39ndal nädalal juba 42 nädalat rasedana!

Ma ütlesin, et pole võimalik, ma tunnen juba praegu, et kohe on viiekümnes algamas! :)

Huvitaval kombel vastavad kõik mõõdud ja kaalud täpselt sellele, kus nad praegu olema peavad. Nii et see ebamugavuse pool on puhtalt tunnetuslik. Ja endiselt ei suuda ma ära imestada, kuidas paljudele naistele meeldib rase olla! Mulle näiteks meeldivad terved hambad ja sellepärast käin tihti hambaarsti juures kontrollis, aga puurimise osa mulle näiteks ei meeldi. See on lihtsalt vahend, et eesmärgini jõuda. Nagu ka rasedus. Eks elame üle muidugi! Pole enam palju jäänud ka.

Kuna Oscar sündis keisrilõikega (oli tuharseisus ja ultraheli andmetel ka mõõtudelt suur), on mul seekord valida, kas proovida ise sünnitada või valida plaaniline keiser. Ise sünnitamisel on pärast keisrit mõned lisaohud pluss veidi väiksem õnnestumisvõimalus ja ma ausalt öeldes pole klassikaline ürgnaine, kes tahaks kõike seda "mõtestatud valu" ja muud kaasnevat kogeda. Seega lähen juba teada-tuntud teed ja tuleb jälle keiser.

Kuupäevi anti kaks. Esimene "ametlik" ja teine "tagavaraaeg" üheksa päeva varasemaks "juhuks kui end selleks ajaks juba täiesti puruõnnetuna tunnen". Ütles nii toredasti, et me ei sunni sind kauem rase olema kui sa tunned, et suudad. Inimlik, noh. Tunneli lõpust hakkas jälle valgus kenasti paistma!

15 oktoober, 2021

Labastest kommentaaridest

Ma vahel mõtlen, et kes need inimesed on, kes eesti uudiste alla kommentaare kirjutavad? Kas see ongi aus läbilõige rahvastikust? Ühest küljest tahaks uskuda, et ei ole. Teisest küljest... mine tea.

Näiteks poliitikaga seotud teemades jääb silma palju tarbetuid isiklikke solvanguid. Eriti kõvasti saavad hagu naised, näiteks endine president ja Kaja Kallas. Mind jubedalt härib kui inimestel pole midagi sisulist öelda ja siis mõnitatakse välimust või antakse hüüdnimeks KaKa. Ma olen alati arvanud, et kaka-naljade tase saab hiljemalt lasteaia lõpuks otsa, aga võib-olla siis ikkagi mitte.

Vahele avaldatakse artikleid sellest, et ehmatavalt suur osa Eesti lastest tegeleb enesevigastamisega, et koolides on väga palju kiusamist, et Eesti lapsed-noored on suitsiidijuhtumite poolest maailmas esirinnas. Noh ja siis ma mõtlengi, et kui see laste osas nii selgelt ametlikku statistikasse jõuab, siis kust kõik alguse saab? Võib-olla ongi neid kaka-naljade tasemele kinni jäänud vanemaid ikkagi nii palju, et ka järgmine põlvkond saab kahjustatud juba enne kui nad suureks jõuavad kasvada?

Koroonateemadest ma üldse ei räägi! Seesama lasteaia-seltskond arvab oma lõbusate kakanaljade vahel täiesti tõsimeeli, et kui paar FB postitust ja youtube-i videot on ära vaadatud, siis põhimõtteliselt juba ollaksegi arst või teadlane. Arusaamine meditsiinist, uuringutest ja isegi lihtlabasest statistikast on paraku küll olematu, aga selle teeb tasa vali hääl ja lõputult läbinämmutatud loosungid. 

Kuskil oli artikkel, mis pakkus, et vaktsineerimata inimestele võiks haiglaravi piirata. Ja ma tõsimeeli ei saa aru, miks vaktsiinivastased sellele nii tuliselt vastu on? Nende sõnavõtte lugedes jääb mulje, et arstid on lollid ja pahatahtlikud ning ravimitööstus on ainult sellele üles ehitatud, et sind ära tappa. Igaühel on õigus oma arvamusele ja jumala eest, mina ju ka ei tea, võib-olla see kõik ongi tõsi?! Aga mulle jääb selgusetuks, et kuidas nad sel juhul üldse haiglasse julgevad minna? Ilmselgelt ei tegele nendega seal Nõid Nastja ning medikamendid ei koosne teepuuõlist ja c-vitamiinist.

Eesti on koroonajuhtumite arvult miljoni inimese kohta 19. kohal maailmas (ehk 176 riigis on olukord parem kui Eestis), aga kommentaare lugedes jääb mulje nagu oleks just eestlased oma vaktsiinivastasusega jackpot'i koju toonud ja end tõhusalt "paha meditsiini" eest kaitsnud. 

Kui ma puhtalt numbreid vaatan, siis... vist ikka ei tulnud nii hästi välja ju?

Aga noh, üks õhtu juhtusin nägema toredat uut telesaadet "Poissmeeste pidu" ja kui enne oli raskusi ette kujutamisega, et millised need inimesed reaalsuses võiks olla, kes kõiki neid vihaseid ja rumalusest nõretavaid kommentaare kokku klopsivad, siis... noh, nüüd ma suudan neid juba oluliselt paremini visualiseerida. Nad vist ikka ONGI päriselt olemas...

12 oktoober, 2021

Sügistegemised

Mulle on siinne sügis alati meeldinud. Päikest on palju ja loodus püsib kuude kaupa värvilisena. Saab lõputult kampsuneid ja tenniseid kanda. Praegu on muidugi see probleem, et mitte miski ei mahu selga ja tennisepaelu on raske kinni saada. Rõõmustan kui on vihmane ilm ja saab kummikuid jalga panna, sest neil ei ole nööre.

Iga jumala kord kui keegi hakkab võrdõiguslikkusest rääkima, tahaks röögatada, et kus see võrdõiguslikkus lapsesaamise juures on??? Kohe näha, et jumal pidi meessoost olema - kuidas muidu kogu ebameeldiv ja raske osa naiste peale jäi...

Aga ei ole hullu. Täna ostsin omale järjekordse suurema ürbi, mis ei saa poolel kõhul otsa ja nüüd on jälle mõnda aega hea. Muidu võiks ju Matti omi kanda, aga ta on nii pikk, et tema riiete käised ulatuvad mulle põlvedeni. 



Siinse sügise kohustuslik dekoratsioonielement on kõrvits. Kanadas ja Ameerikas tähistatakse tänupüha, mis märgib saagikoristuse lõppu. Kuna tegelikkuses ei ole linnastunud inimestel saagi korjamisega enam midagi pistmist, siis kasutatakse võimalust vähemalt kõrvitsad oma käega välja valida. Neid muidugi müüakse ka kõikides poodides, aga soovi korral võib otse farmi sõita ja porise põllu pealt sobivad ise välja valida.

Kõrvitsapõlluga käib tavaliselt kaasas ka maisilabürint, millest mul kahjuks pilti pole, aga siit on natuke äärt näha:



Kõrvitsapõld jääb pildil nende valmis korjatud kõrvitsate taha ja soovijad võivad sobiva ka sealt välja valida. Lastega selline tore meelelahutus, tänapäeval pole ju igaühel maavanaema, kelle põllu peal pori sees müttamas käia.

Põllu ja sissepääsu vahel töristas traktor, mille järelkärus põhupakkide peal istuvad inimesi sõidutati. Mitte, et distants kõndimiseks liiga pikk oleks, aga meelelahutusena tore.


Ja farmis olid muidugi ka kitsed, jaanalinnud, põrsad, kanad - kogu loomaaed. 

Ma olen siinseid pühasid hindama õppinud. Täpselt nagu keset talve on jõulud, mis aitavad pimeda ja külma aja rõõmsamaks muuta, on siin sügiseti tänupüha koos kõigi kõrvitsate ja dekoratsioonidega ning sellest mõni nädal hiljem halloween. Pole aega tähelegi panna kui ilm külmemaks ja vihmasemaks muutub.

Tänupüha puhul küpsetatakse traditsiooniliselt kalkunit ja kõrvitsakooki, saadakse pere ja sõpradega kokku, vaba päev antakse muidugi ka. Aga Kanadas on tegelikult igas kuus üks esmaspäev vaba - neil on kõikvõimalikud tähtpäevad mugavalt nädalavahetuse kõrvale sätitud. Ja kui liikuv püha (näiteks jõulud) langeb nädalavahetusele, on sellele järgnevad äripäevad vabad.


Kuna detsembrisse ma sel aastal midagi ei plaani - eks näis kui palju beebi kõrvalt üldse aega ja tahtmist millekski jääb - on mul juba praeguseks enamik jõulukingitusi ostetud ja pakitud. Peaaegu oleks hakanud ka beebiriideid soetama, aga suutsin end siiski kokku võtta ja alustuseks vaadata, mis kodus olemas on. Ja selgus, et polegi miskit juurde vaja. Teise lapse saamine on esimesega võrreldes ikka täitsa tasuta!

Peaaegu neljaaastane vahe on selles mõttes kah hea, et ma ei mäletanudki pooli riideid, mis Oscaril on olnud. Osa neist ei jõudnud vist selgagi. Ja kohe päris kindlasti ei mäletanud ma seda kui väike ta sündides oli! Need kõige esimesed hilbud on ikka lausa miniatuursed...