23 detsember, 2022

40 ei olegi nii halb

Isegi mingit teistmoodi tunnet pole. Lisaks sain teada, et täitsa vabalt võib lapsed mõneks päevaks isaga jätta - koju jõudes olid kõik rõõmsad ja maja koristatud. Matt sai kohe plusspunktid kirja.

Reis oli hästi tore. Esimesel päeval käisime kohe maniküüris-pediküüris. Mõlemad olime juba enne kella kolme öösel üles ärganud, et lennukile jõuda - mõtlesime, et vähemalt ei näe siis väga räbalad välja kui küüned ilusad. Toimis!

Laste pärast pabistasin enne äraminekut omajagu, aga reisil ei tulnud nad suurt meeldegi. No ma olin muidugi ainult viis päeva ära ja pilte saadeti kodust (lisaks naabrinaiselt ja hoidjalt) täitsa piisavalt, seega teadsin, et neil on kõik hästi. Aga ma oleks arvanud, et olen suurem kanaema ja ei suuda üldse mõtteid kodu küljest lahti rebida.


Enne minu reisi käis Matt'i õde Euroopast oma kolme lapsega külas (isa juubelil). Ütles, et viiekuusega, kahe-aastasega ja nelja-aastasega reisimist ei soovitaks isegi kahekesi, rääkimata siis üksinda. Aga noh, see pole ausalt öeldes suurem üllatus, eksole. Olulisem oli see, et ta mees jäi nendeks kaheks nädalaks täitsa üksi koju (sest töö, koer, kanad). Õde naeris, et vähemalt on mehel paradiis! Maga, kaua tahad; tee mida tahad; vaikus ja rahu. Ta ei kurtvat!

Reisil rääkisin sõbrannale, et kujutad ette? Ta ütles, et ega ei kujuta küll. Mõlemad leidsime, et lõpuks hakkas muidugi pere järele igatsema, aga alguses oleks mõnus - sorteeriks kõik riided ja mänguasjad, koristaks terve maja niimoodi ära, et iga nurk läigiks... ja siis naersime, et vaevalt meeste esimene mõte üksi koju jäädes oleks, et omg, hakkaks koristama!!!

Mida teie teeks? Küsimus kehtib vist ainult alla-kooliealiste laste vanematele, kes teavad, et ööd ei ole magamiseks, kodu ei saa kunagi korda ja isiklikust ajast võib ainult unistada.


Reisil arutasime, et see 16-17 kraadi sooja ei ole üldse nii soe, kui me arvasime. Viimasel päeval oli +19 ja siis hakkas juba looma. Aga Vancouveris maandudes sadas paduvihma ning oli nii hall ja õudne kui üldse olla andis, nii et hakkasin kohe tagasi igatsema. 

Kodus ei lastud üldse rahulikult kliimasse sulanduda, kohe tuli mingi mega-külmalaine koos rohke lumega. Ei lumi ega miinuskraadid pole siin tavalised. Homme tuleb järgmine lumehunnik. Eestlasest sõbranna helistas ja kurtis, et kui see lumeneedus läbi ei saa, kolib ta Eestisse tagasi. Viimased aastad on lumi nagu kellavärk täpselt jõuluks saabunud, selles mõttes ei saa jällegi kurta. 

Järgmisel nädalal naaseme oma tavapärase +8 ja vihma juurde - ei jõua ära oodata! Aga siis ei saa muidugi enam nii ilusaid pilte. Näe, kunagi pole rahul :)

Häid pühi!

07 detsember, 2022

Pole hool ega hoobil vahet

Vaatasin hiljuti dokumentaali "Põlvkond piiri taga". Intervjueeritavaid oli palju, aga teada ei saanud peaaegu mitte midagi. Kõik tahavad hirmsasti koju, aga... miks nad siis ei lähe? 

Keegi ei küsinud ka. 

Lõpupoole oli seal üks eestlastest paar Inglismaalt. Naine rääkis nuuksudes, kuidas vanemad neid viimane kord lennujaama saatma tulid ja kuidas kõik nutsid ja "nad ju tahavad, et me Eestis oleks... ja meie tahame ju ka...", mispeale tema kõrval istuv (ja kah pisaratega võitlev) mees vaikselt lisas, et "...ju me siis ikka ei taha, sest muidu me ju oleksimegi seal".

Karjatasin mõttes, et JUST - oleksitegi ju! Ei hoia keegi relvaähvardusel kinni.

-

Mulle meeldib Kanadas, aga esimestel aastatel tundsin end süüdi, et igaks jõuluks, jaanipäevaks, pulmaks, matuseks ja sünniks Eestisse ei jõua. Ühel hetkel otsustasin, et kui minu valik on siia jääda, siis nii lihtsalt on. Ei saa lõputult elada nagu kits kahe heinakuhja vahel ja kordamööda mõlemal pool nutmas käia. Tuleb valida ja siis oma valikuga rahu teha.

Aegamööda tekib kohastumine ka. Eelmise postituse piparkoogid on hea näide. Keegi kirjutas, et need olevat üle kaunistatud, valge glasuur olnuks ilusam ja kes selliseid küll süüa tahaks? Ma ise ei pannud tähelegi, et nendega midagi pahasti oleks ja otsa said juba järgmiseks hommikuks. Sööjad on mul ju kõik kohalikud.


Igal maal omad kombed. Indias reisides toitusin nädalate kaupa ainult naanist, sest kõik muu oli minu jaoks üle mõistuse vürtsine, samas kui kohalikud sõid ja ei teinud teist nägugi. Islandil proovisin nende rahvustoitu mädahaid. Oli õudne. Nii lõhn kui maitse. Ma ei tea, kuidas seda üldse süüa saab? Aga näe, ametlik rahvustoit. Filipiinidel sain šoki kui turul müüdi poolenisti valmis hautud tibusid ja kohalikud neid isukalt krõmpsutasid. Balut on selle nimi - guugeldage... Ma ei suutnud end sundida ära proovima, aga väidetavalt on maitsev.

Meie, eestlased, sööme kah igasugu imelikke asju - näiteks piimasuppi, hapukapsast, verivorsti, sülti. Verikäkki! Mmm... 

Kui objektiivselt vaadata, on rikkalikult kaunistatud piparkook üsna vähe imelik asi, mida süüa. Ebatervislikum kui sült? Kahtlemata. 

Aga näiteks päevitamine on kahjulik, lausa eluohtlik, samas eestlaste seas kõrgelt hinnas. Nii et igas kultuuris on midagi

-

Mis veel? Oscar on enam-vähem terve (arst ütles, et köha ja nohu kestavad ilmselt nädalaid, tuleb lihtsalt standardeid alla lasta). Läks lasteaeda, jee. Mul hakkab hääl tagasi tulema. Matt töötas kaks nädalat järjest nagu loom, mina kantseldasin ise haigena kaht haiget last - polnud ülemäära lõbus. Täna hommikul mõtlesin, et vau, vaikselt hakkame ellu tärkama!

Ja siis Oliver oksendas. Ja veel. Ja veel... Jumal tänatud pesumasina ja kuivati eest. Täna on need kõvasti vatti saanud. Pärastlõunal tõusis tal kõrge palavik. Eelmine nädal juba oli palavikus, nüüd siis jälle...

Homme tuleb Matt'i õde oma kolme lapsega ja reedel lisandub kogu ülejäänud suguvõsa. Otsustasime isa juubelit seekord saarel tähistada, sest viie alla-viiesega on niimoodi lihtsam. Las täiskasvanud reisivad. 

Kui pidustused läbi ja suguselts läinud, oleme lastega oodatud Matt'i lapsepõlvesõbra vanemate juurde piparkoogimaju kaunistama. See on iga-aastane traditsioon. Eks näis, kas julgen hiljem pilte näidata, sest lastele antakse hunnikute kaupa glasuuri ja värvilisi komme kätte, et need majade külge kinni plätserdada. #toiduvärvid #raiskamine #fun

Ja siis ja siis ja siis tuleb mu sünnipäevareis parima sõbrannaga. Ta küsis, et mis me plaani võtame, kus me kõik ära käime? Ütlesin, et lähme hotelli, tõmbame kardinad ette ja magame neli päeva järjest. Ta oli nõus. Tal on kah väikesed lapsed.

30 november, 2022

Ei saa pidama

Keegi imestas eelmise postituse piltide peale, et meil mikrolaineahi pliidi kohal on? Kultuuriline erinevus, sõbrad! See on pliidikubu/mikrolaineahi (over the range microwave) ja sellise leiab enamikest siinsetest kodudest. Omavahel öeldes kõige ideaalsem lahendus ei ole, aga kuna meie seda maja oma maitse järgi ei ehitanud, vaid valmiskujul ostsime, siis on, mis on.

Otsisin netist paar pilti ka, kust seda alumist osa on rohkem näha:


Muudest uudistest nii palju, et lumi tuli nagu lubatud ja piparkoogid sain kah ära küpsetatud. Kaunistan ma neid peamiselt teiste rõõmuks, mulle endale maitsevad ilma glasuurita rohkem. Ja kui juba piparkooke kaunistada, peab see kohaliku kombe kohaselt olema plahvatuse stiilis, millegagi koonerdada ei tohi, selle olen ma nüüdseks ära õppinud.

Ja kui kultuurilistest erinevustest rääkida, siis kanadalased ei söö näiteks kaneelirulle kunagi ilma glasuurita. See on muidugi teistsugune glasuur, selline pehme ja suhkrust veniv, kohe kuumadele rullidele kütetakse peale, et see ikka mõnusalt pooleldi peale ära sulaks. Tere diabeet, noh.

Ma püüan end nüüd natuke taltsutada ja mitte päris iga päev blogida. Vist natuke annab tunda, et ma haigete lastega siin nelja seina vahel kinni olen istunud eelmisest nädalast alates...

29 november, 2022

Mis kõik täna juhtus

Kui Oscar kolm esimest aastat ainult paari sõna kasutas, mõtlesin, et kuidas teised vanemad küll kurdavad, et nende kahe-kolmesed LIIGA palju räägivad? Mina olin iga lisanduva sõna üle õnnelik ja lubasin iseendale, et ei hakka kunagi kurtma, kui ta peaks ühel hetkel liiga palju rääkima.

Täna on ta ärkamisest saadik vahetpidamata rääkinud ja ma olen HULLUMAS.

Mõlemad lapsed on haiged, Oscari palavik hakkab nüüdseks järele andma ja ta on igati reibas; Oliveri palavik alles algas ja ta on terve päev minu külge klammerdunud nagu väike ahvipoeg. Kui lõpuks lõunaunne jäi, palusin Oscarit jumalakeeli, et palun-palun-palun vaata natuke multikaid või võta IPad või... lihtsalt ole viis minutit täitsa tasa.

Ta ütles, et ei taha multikaid, tahab minuga juttu ajada. Mis on iseenesest väga armas ja ma peaks olema tänulik, et ta nüüd vähemalt räägib, aga... ma tahtsin lihtsalt HETKE iseendale. Vaikuses. Kohvitassiga. Viis minutit! Palun...

Mõtlesin, et võtan arvuti välja ja vastan eelmise postituse kommentaaridele, aga kohe koperdasin selle otsa, et eelmine kord kirjutasin sellest, et peab ikka helgemat poolt vaatama ja vähem virisema, sest kuskil on alati hullem, aga ma enam ei tahtnud helgemat poolt vaadata.

Oscar seisis kõrval: "...vaata emme... näe, need autod... teeme torni... (kolaki - lendas laua pealt alla)... sina võta see pool ja mina tõmban teiselt poolt... kas ma võin marju võtta... oih, mul läks vesi maha... tule, mängime nende rongidega... (läraki, midagi kukkus)"

Tõusin püsti, ütlesin, et kõik, lähen õue lehti riisuma. Homseks lubatakse lund. Selline tunne oli, et kui otsekohe üks moment vaikust ei tule, lendab pea otsast ära. 

Oscar tuli minuga õue kaasa. Aga õnneks on meil suur õu.


Esimene lumi tuleb siin alati kogu täiega. Üleöö on paksud hanged maas, koolid-lasteaiad kinni, tänavad umbes. Homseks lubatakse täpselt sellist kuhja. Eelmisel nädalal mõtlesin, et fakk, teisipäeval siis lasteaeda ei saa... Nali oli minu kulul, sest Oscar ärkas juba laupäeva hommikul palavikuga, nii et esmaspäeval ei saanud ka, teisipäevast rääkimata, kolmapäevast me hetkel veel üldse ei unista - liiga kaugel.

Samas (ja vaadake kui hästi ma tasakaalu hoian) ei saa kurta, sest viimati oli Oscaril palavik vist üheaastaselt. Nüüd on peaaegu viiene.

-

Täna oli tegelikult hea päev, sest köögi tagasein sai valmis. Kui siia üle kuue aasta tagasi sisse kolisime, ütles Matt, et selle võiks lasta ära plaatida. Mina ütlesin, et milleks? Iga aasta korra mainis, et võiks. Ja mina vastasin, et võib-olla... kuni ükspäev otsustasin, et miks ka mitte!

Kevadel kirjutasin sõbra poolt kiidetud plaatijale, et tule. Ütles, et augustis. Augustis ütles, et septembris. Septembris ütles, et oktoobris. Novembri viimastel päevadel teatas, et ma nüüd tulen! 


Praegu mõtlen, et miks ma juba varem ei lasknud plaatida? Nii ilus värske! Nüüd on vaja ainult köögikapid üle värvida (vana hea doomino efekt - ja siis võtame põranda ja siis laed ja...) Matt, kellele see kole punakaspruun alguses väga meeldis, ütles täna, et valge on nii ilus, võid kapid ka lasta heledaks teha kui tahad. 

Ma tahan helehalli. 

Vannitubade kapid tegin spreivärviga ise, aga need olid suvad. Teadsin, et väga hullult pekki keerata nagunii ei saa. Aga köögikapid saavad kõvasti vatti ja peavad puhastamisele vastu pidama, neid ilmselt ise ei tee. Plaatija andis mulle ühe köögimööbli uuendamisele spetsialiseerunud inimese kontakti, eks ma uurin, kas peab neeru maha müüma kui ta mu kapid ära lihviks ja heledaks värviks? Kui peab, jätaks pigem neeru alles ja teeks ise.

Ja kui pekki keeran, siis... neer on ju veel alles! Näete, kui hästi ma oskan negatiivse kõrval positiivset näha.

28 november, 2022

Alati oleneb, millega võrrelda

Käisin ükspäev ostukeskuses ja seal oli tavatult palju inimesi. Kohe näha, et jõulud lähenemas. Poed olid muidugi vastavalt täis mingeid "lõikelaud juustu serveerimiseks, koos vigurnoaga"-stiilis asju, mida mitte kellelgi maailmas vaja ei lähe, aga kõik usinalt ostavad. Teistele. 

Umbes nagu me eestlastena viime välismaale külakostiks Vana Tallinnat, kuigi ise seda ei joo (mainin vahele, et mu oma isiklik abikaasa on vist ainus inimene maailmas, kellele vanakas maitseb, ühtegi teist sellist pole ma siiani kohanud).

Jõulud mulle muidu meeldivad, aga tarbimishullus on natuke liig. Eesti perega on meil lihtne, esiteks on üksteise maitse enam-vähem teada ja näiteks ema küsib igal aastal, mida ma tahaks ja alati on vahepeal Eestis mõni selline raamat ilmunud, mis mulle meeldiks. Kanada perega on natuke keerulisem, sest kohaliku kombe kohaselt on kõigil kõike liiga palju, nii et hobide-huvide arvessevõtt ei aita kriipsuvõrdki edasi - mida sa siis kingid? Kinkimata jätta ka ei saa, sest kingid peavad olema ja kindlasti igaühele mitu, olgu või täitsa juhuslik asi. Aga minu meelest lähevad nii saamise kui andmise rõõm niimoodi kaduma. 

Täditütar saatis mulle paar päeva tagasi Kristi Ojasaare raamatu ja olen siiamaani selle mõju all. 

Õudseid asju juhtub inimestega. Meil oli siin paar päeva tagasi uudistes selline lugu, et raskele autoõnnetusele kohale saabunud kiirabis töötanud parameedik elustas kannatanut kuni helikopteri saabumiseni. Pärast vahetuse lõppu läks koju ja peatselt koputasid ta uksele politseinikud, et teada anda, et ta tütar suri haiglas. See patsient, keda ta elustas, oli tema enda teismeline tütar, kelle vigastused olid nii tõsised, et ema ei tundnud teda elustades ära... 

Kuidas on võimalik pärast sellist traumat üldse eluga edasi minna?

Ükspäev küsisin sõbrannadelt, et kas toidukaupade hinnad lähevadki iga päevaga üha kõrgemale või mulle ainult tundub nii? Järgmisel päeval veetsin aega oma ukrainlannast sõbranna ja tema väikese pojaga ja küsisin muuhulgas, kuidas nad kodumaalt lahkusid? Sain teada, et nad olid Kiievi külje alla aasta enne sõja algust korteri ostnud ja alguses otsustasid, et jäävad paigale. Majal oli kelder, mida pommivarjendina kasutada ja esialgu said nad seal kuidagi hakkama. Aga elu läks üha hirmsamaks ja nii nad Kanadasse pagesidki. Ta ema on endiselt Ukrainas, keeldub lahkumast. Elektrit antakse kindlal kellaajal kolmeks tunniks päevas, kütet ei ole (keset talve!), söögiga on keeruline. Iga päev hoiavad kontakti, et teada, on ta veel elus või mitte.

Ja mina kurdan avokaadode hinna üle... (aga kui nende eest kaks korda sama palju küsitakse kui vanasti, siis jääb ju silma?)

"Ma tahan, ma suudan, ma võin" mulle väga meeldis. Selline hooga kirja pandud toores valu. Mauril on õigus, et palju rohkem kuuleme raskelt haigete inimeste endi kogemusest ja palju vähem sellest, mis tunne on haiget pereliiget toetada ja põetada. Selle kõrvalt lastele mingitki normaalsust säilitades ja omaenda emotsioonidega võideldes.

Aga noh, ka see jäi mulle silma, et muudkui rõhutati, et eluarmastus-eluarmastus, 18 ühist aastat, kolm last... aga abiellumiseni ikka ei jõudnudki, kuigi naine sellest unistas. Väidetavalt leidis mees, et neil on piisavalt aega ja et küll kunagi jõuab. Noh, ei jõudnud. 18 aastat on minu meelest piisav aeg, et võiks jõuda.

Teine oli see, et meestel käib edasi liikumine väga kiiresti. See pidigi nii olema, et naised leinavad ja mehed asendavad. Seda enam, et tema lein algas ilmselt ammu enne naise lahkumist. Hiljem tuligi lihtsalt end kokku võtta ja edasi liikuda. Igas mõttes. Kasvõi laste nimel.

Aga jah, lugesin seda raamatut ja rääkisin ukrainlannaga ja vaatasin uudiseid, kõik need asjad siiamaani rõhuvad ja ketravad mu peas, aga hea pool on see, et enda mured tunduvad kohe jälle täiesti tühised. Päike paistab ja november (välja arvatud paar koledat päeva) on üllatanud rohke päikesepaiste ja vähese vihmaga. Lihtsalt tulebki rohkem tähelepanu pöörata sellele, mis on hästi ning need avokaadod ostmata jätta kui hind ebaõiglane tundub.

Mis teil praegu hästi on?

10 november, 2022

Samm korraga

Vanasti käis reisimine kuidagi lihtsamalt - ostsid pileti, astusid lennukile ja kohal. Isegi süüa anti ja puha.

Aasta lõpus lähen korra San Diegosse. Nende mõne nädala jooksul, mil mul piletid olemas on olnud, on mind juba korduvalt teavitatud, et lennuajad on muutunud. Siiani õnneks ainult 15 minuti piires, aga varasemast ma nagu ei mäleta, et need niimoodi kümme korda järjest vahetunud oleks...

Ükspäev tuli teade, et minu valitud istekoht on muutunud. Muutus akna alt vahekäiku, sisuliselt sain iseenda naabriks. Logisin jälle sisse, muutsin tagasi. Ei olnud kedagi teist mu kohal, koht täitsa saadaval. 

Matt'i õde tuleb detsembris lastega siia, sest mu äial on juubel. Osad inimesed teavad, teistele on üllatus. Salaja oleme plaaninud siin, kõik on õe tulemiste ja minemiste järgi reguleeritud. Ja siis sai ta kirja, et lennud on muutunud, aga mitte 15-minuti kaupa nagu mul, vaid nii, et nüüd oleks vahemaandumisel kahe tunni asemel kuuetunnine paus (üksi koos beebi ja kaheaastasega). Ühesõnaga ei sobi. Vaatame muid kuupäevi, aga iga variandiga on jama, et kas ei klapi siinsete plaanidega või sealsete graafikutega - ühesõnaga võimatu. Lõpuks muidugi kuidagi ikka saab, aga peavalu, noh.

Sõbrannaga otsisime San Diegosse majutust. Vanasti oli AirBnB hotellidega võrreldes odavam, nüüd on millegipärast nii, et AirBnB's peatumine oleks justkui mingi eriti luksuslik lahendus. Vähemalt hind on luksuslik. Perega reisides oleme tihtipeale AirBnB's olnud, sest lastega on mugavam, et magamistubasid on mitu ja vajadusel saab kööki kasutada jne. 

Aga tingimused on alati sellised, et tule taevas appi! Juba niigi krõbedale hinnale lisandub üks-teine-viies-kaheksas lisatasu, sealhulgas koristusteenus. Koristamine ei ole hinna sees, justkui oleks võimalik see vahele jätta! Kui just tahate järgmistele puhast põrandat ja triigitud linasid jätta, makske paar sotti juurde. Kui ei taha, siis ärge seda teenust lihtsalt võtke. Umbes nii.

Enamikel juhtudel pole ka köögi koristamine hinna sees. Ei ole rendi hinna sees ega koristamise hinna sees. Vähe sellest, et kõik pinnad-kapid-nõud peavad puhtad olema - ka nõudepesumasin peab olema tühjendatud. Mitte, et hommikul lahkudes sööd veel midagi ja jätad need üksikud nõud masinasse pesema. 

Viimases AirBnB`s, kus me olime, ootas kapi peal pikk juhis, et kuhu ja kuidas prügi käib. Iga prügikast asus köögi erinevas otsas. Esimesel päeval olin hästi püüdlik, muudkui voltisin paberit-pappi õhukeseks ja olin muidu tubli. Teisel päeval lugesin juhise lõpuni ja sain teada, et KÕIK need prügikastid tuleb lahkudes ka ise välja viia. 

Ehk ma maksan majutuse JA koristusteenuse eest, seejuures koristan köögi ISE ära ja viin veel prügi ka välja??? Ma olen muidu selline inimene, kes hotellitoast lahkudes isegi kommipaberit laokile ei jäta, kes austab võõrast pinda ja teiste tööd-vaeva, aga igal asjal on siiski piir.

Edaspidi ladusin kõik tekkinud prügi sirgjooneliselt kõige suuremasse prügikasti ja lahkudes oligi vaja ainult see üks kotitäis välja viia. Mitte viis erinevat viide erinevasse kohta.


Eelmine kord rääkisin oma mitte nii soojadest kooliaegsetest suhetest keemiaga. Elu on selles osas omad korrektuurid teinud, et igasugu reaalainetealaseid arutelusid tuleb meil tänu Matt'ile kodus pidevalt ette. Ja peab ütlema, et on kõvasti põnevam kui omal ajal koolitunnis.

Täna tõi ta näiteks karbikese kuiva jääd ja tegi Oscariga eksperimente. Pani natuke sooja vee sisse susisema ja viskas osa kindasse. See kinnas on praeguseks kaks korda suuremaks paisunud ja ootab kraanikausis lõhkemist. Püüan siin pingsalt meeles pidada, et sellele enne magamaminekut augu sisse lõikaksin, muidu ärkame keset ööd suurema läraka peale. Või äkki lõpetab ühel hetkel paisumise ära ja ei lõhkegi? 

Näe, inimene õpib, kuni elab. Täna on lootust jälle kriipsuvõrra targemaks saada.

28 oktoober, 2022

Kuidas mulle koolis ei meeldinud

Mõtlesin siin ükspäev, et huvitav, kas blogimine kui selline hakkab välja surema? Vanasti ilmus uusi blogisid nagu seeni pärast vihma, mõned neist isegi head ning üksikud jäid kirjutama ka, aga viimasel ajal pole ma miskit värsket leidnud. Pole vist väga innukalt otsinud ka. Keda teie loete? 


Oliver läheb järgmisel sügisel lasteaeda. Selleks ajaks on ta peaaegu kahene ja hakkab käima kaks päeva nädalas. Õed-vennad saavad eelisjärjekorras sisse, seega on teisel ringil stressi vähem. Kõik kellega rääkinud olen, imestavad, et ainult kaks päeva nädalas? Aga kuna ma ise töötan osalise ajaga ja sedagi kodust, pole esialgu rohkem vaja. Kahene on ju veel nii pisike!

Emapuhkus kestab siin kas 12 kuud (55% palgaga) või 18 kuud (33% palgaga), seega läheb enamik emasid millalgi pärast lapse esimest sünnipäeva tööle tagasi ja lapsed täiskohaga aeda. Või kel rohkem lapsi, jäävadki nendega koduseks, sest lasteaed on sigakallis (Oscari omas maksab täiskoht 1000 dollarit kuus ja umbes sinnakanti jäävad ka teised lasteaiad), kahe-kolme lapse kõrvalt on odavam tööl mitte käia.

Igal juhul saab järgmine sügis huvitav olema, sest Oscar läheb kooli! Kuigi see esimene aste, mida nimetatakse Kindergarten, on rohkem ikka lasteaed kui kool. Ja sellele järgneb aasta hiljem Grade 1 (mis on Eesti mõistes endiselt lasteaia ja kooli vahepealne).

Süsteem on selline, et Kindergarten'isse lähevad kõik, kes selle algamise aastal viieseks saavad. Vahet pole, kas viies sünnipäev on veebruari alguses (nagu Oscaril) või novembri lõpus (nagu Oliveril). 

Naabripoisi sünnipäev on jaanuaris, aga kuna nad sündisid Oliveriga samal aastal, lähevad ühte klassi. Sürr. Vanusevahe on 11 kuud.

Ma väga ootan kooli algust - tahaks näha, mis on Eestiga võrreldes teistmoodi. Mõned teised eestlased on öelnud, et kool on nadim kui Eestis, kodus õppida ei anta, et vanemas eas saab aineid ise valida nagu ülikoolis, ei pea näiteks keemiat õppima, kui ei taha. 

Aga minu meelest on see just positiivne. Ma ei näinud lõputul faktiteadmiste tuupimisel juba kooliajal mõtet ja ei näe seda ka tagantjärele. Keemia sain lõpuks ikka positiivsele hindele tehtud, aga huvi ega annet pole siiani. Keemiaõpetaja ütles, et ma ei jõua elus mitte kuhugi. Aga näe, ei saa kurta! Tuleb välja, et keemia ei olegi elus esmatähtis. Minu anded on hoopis mujal. Ja keemiat oskab abikaasa.


Mina ei saa öelda, et ma kooliaega nautinud oleks. Mis on tegelikult ju kurb. Mulle üldse ei sobinud see iga 45 minuti järel täielik ümberhäälestumine 8 korda päevas. Hinde peale joonistamine, hinde peale laulmine, hinde peale kõrguse ja kauguse hüppamine. Kell pool neli koolist pääsemine, et õhtu otsa kodus edasi tuupida. Ebanormaalne. Tööl käia on oluliselt stressivabam, võin ma täiskasvanuna öelda.

On asju, mida ei saa õppida. Sporti võiks teha selleks, et end liigutada ja mitte mingit tähtsust ei ole, kui kiiresti või kaugele sa täpsemalt suudad. Need, kel tahtmist ja annet, tegelevad kunsti, spordi või muusikaga koolivälisel ajal süvendatult ja tulemustele orienteerudes. Olümpiavõitjaid ei tule seitsmenda klassi kehalise kasvatuse tunnist. Koolis võiks sellised ained olla "arvestatud/mittearvestatud", mitte hindelised.

Ülikool oli seevastu imeline! Ise valisin ala, ise valisin ained. Tõesti nautisin. Ma oleksin võinud vabalt juba poole kooliaja pealt rohkem humanitaari ja vähem reaali teha, mitte midagi halba poleks sellest juhtunud, mul polnud vaja selle jaoks kõigepealt täiskasvanuks saada.

Ja mis peamine - kui ma oma kunagisi klassikaaslasi vaatan, ei ole absoluutselt mingit korrelatsiooni, et endised oivikud hiilgavat karjääri teeks ja toonased õpetajate "kirstunaelad" rentslis istuks. Üks mu kunagisi klassivendasid, õpetajate absoluutne kirstunael, kelle tunnistus rohkem valsisammu (1-2-3-2-2-3) meenutas, on tänaseks üks Eesti edukamaid ja tuntumaid ärimehi. Täiesti nullist töötas end ise üles. Ei olnud selleks viisi ega käitumise "eeskujulikku" vaja. 


Ma saan aru, et kool peab mingi baasi andma, aga väga suur roll on ka perekonnal. Et laps oleks armastatud ja toetatud, et temaga suheldaks, et talle pakutaks erinevaid kogemusi, viidaks matkama ja reisima ja maale taluloomi vaatama. Mingid sellised asjad. Ma pole kaugeltki mitte Montessori-ema, aga Eesti kool oli minu meelest liiga range.

Mis mälestused teil kooliajast on?

Ja kui keegi blogimaastikult head lugemist oskab soovitada, viskaks meelsasti pilgu peale! Muide, kas keegi mu lugejatest ka blogib? Lisaks nendele, keda ma juba jälgin.

28 september, 2022

Kuidas ma üle mõtlesin...

Ma olen endale juba ammusest ajast pikka vesti otsinud. Lihtsalt tekkis selline kinnisidee. Ükspäev tellisin lapsele netist jopet ja oli vaja miinimumtellimuse tasu kokku saada, et ei peaks saatekulu tasuma. Vaatasin siis korra naisteriideid ka ja täpselt nii kogemata ma omale selle vesti leidsingi.

Tuli kohale, istus valatult ja nüüd ootan vestile sobivaid ilmasid. Kaks korda olen kandnud, mõlemal korral sisse ära sulanud.


Panin hiljuti instagrami pildi päikeseloojangust. Keegi kirjutas, et "teil ka sügisene, jah?" Vaatasin, et tundub tõesti selline pruunikas. Meil pole juuli algusest saadik mitte ühtegi tilka vihma sadanud. Siin lihtsalt ei saja suvel.

Päikeseloojangu pildi lugu on selline, et lapsehoidja oli kuu aega reisil. Kohe kui tagasi tuli, kasutasime võimalust ja läksime sõpradega välja sööma. Pärast õhtusööki otsustasime korra randa jalutama minna. See, et päike loojuma hakkas, oli puhas juhus. Kõndisime veidi edasi ja imestasime, et mida need inimesed seal kõik vaatavad - vaalad olid. Idüll missugune, aga täitsa kogemata.


Tulles esimese pildi juurde, siis tossud on ka uued. Kohe näha, onju? Trotsisin sooja ilma ja panin jalga. Käisin korraks hambaarsti juures. Kokku võib-olla pool tundi olin ära? Autoga ukse eest ukse ette. Jalgu praktiliselt üldse ei kasutanud. Jalanõusid seega samuti mitte. Koju jõudes oli tossudel mitu pikka halli kriipsu.

Ärge ostke kiiskav-valgeid jalanõusid. Need ei ole pestavad ka - mingist nahast tehtud. Praegu mõtlen, et ei tea, kas pärisnahast või "vegan-nahast" nagu seda tänapäeval nimetatakse. Sellega seoses meenub podcast Rory Sutherlandiga (õudselt huvitav intervjuu, soovitan kuulata), kus ta ütleb midagi sellist, et need "vegan-nahast Tesla istmed on tegelikult ju pehmest plastmassist... aga vegan-nahk kõlab palju apetiitsemalt". Ja tal on õigus. Kõik on serveerimise küsimus.

Ahjaa, ilmateate tahtsin ka panna. Selles mõttes tõesti ongi "sügisene", et suvel on meil ikka ligi 30 kraadi. 


Apetiitsusest rääkides - meil oli naabritega tänavapidu. Leppisime kokku, et igaüks toob midagi söödavat, mida teistega jagada. Mõtlesin end halliks. Ma mõtlen ju Eesti stiilis, et tuleb ikka ise teha, saab parem. Ehk mõtlesin üle.

Kanada ei ole toidukultuuri mõttes just eriti peen koht. Kvantiteet võidab kvaliteedi üle nagu Ameerikaski. Mõnes mõttes on see mugav. Näiteks kodusel grillipeol (ütleme mingil suvisel sünnipäeval) pakutaks Eestis erinevaid lihasid ja kõrvale salatit. Siin on üheksal juhust kümnest burks. Grillilt tuleb pihvihunnik, vaagnal on juust, salatilehed, tomat, sibul, kastmed - igaüks viskab omale burksi ise kokku. 

Odav. Toitev. Lihtne teha.

Aga mina olen hingelt selline fine-dining tüüp, et tahaks pigem vähem, aga hästi head. Ma ei jaksa tervet burgerit korraga äragi süüa!

Naabrite ürituseks otsustasin teha falafel´e. Olete proovinud? Blogija Britt vanasti muudkui kirjutas neist, ükspäev võtsin ette ja proovisin järele. Hohooo ja taevaväravad! Natuke mökerdamist on, sest kikerherned tuleb eelmisel päeval vette paisuma panna ja hiljem need kombainis purustada. Lisaks sibul-küüslauk-till-petersell ja maitseained. Vegan. Ma ise ei ole vegan. Aga pallikesed saavad nii head. Õlis küpsevad, jäävad pealt krõmpsud ja seest pehmed. Maitsevad hästi nii soojalt kui külmalt.

Tzatziki kastme tegin kõrvale. Jällegi ise, eksole. Tegelikult ei sööda neid tzatzikiga, aga minu meelest sobis väga hästi.

Ja siis mõtlesin, et teen kooki ka. Brownie on selline hea lihtne, mis alati kõigile maitseb. Koosneb suuremas jaos šokolaadist, võist ja munadest - mis seal mitte maitseda. Aga maru ilmetu jääb. Lihtsalt üks tume lätakas kooki.

Otsustasin värvi lisada - tegin toorjuustust ja vahukoorest kreemi kõrvale. Ja külmikus oli kirsse...

Siis mõistsin, et mõtlesin ikka üle. Sest kuidas sa seda kõike tänaval serveerid?

Lõikasin väikesteks tükkideks, panin muffinivormidesse (ja vormid omakorda muffinipanni, et tuulega minema ei lendaks). Ei tahtnud, et kook kreemi sees ujuks, nii et kreemi lurtsatasin kõrvale tordipritsi abil. Ja voilá! Peen, eks?


Ise olin endaga nii rahul, et hoia ja keela. See, kuidas asju serveerida, on ikka tõesti oluline. Nagu vegan-nahk versus plastmass.

Aga naabrid on mul kanadalased. Pooled tõid hiiglasliku paki kartulikrõpse ja ülejäänud lihtsalt poest mingit valmistoitu. Üks maja oli küpsetatud tšillipipraid (selliseid, mis on vürtsised, aga otseselt karjatama veel ei võta) niimoodi, et väikese pehme piprariba sees oli toorjuust ja kinni hoidis seda tihedalt ümber keeratud krõbe peekon. Jumalikud! Täpselt ühe ampsu suurused.

Õhtu oli tore ja esimest korda said nii meie kui naabrite lapsed niimoodi söönuks, et ühtegi kobinat ei olnud. Lihtsalt menüü sobis nii hästi! Oscar näiteks sõi eelroaks krõpse, põhiroaks kolm tassikooki ja magustoiduks veel krõpse. Mingi falafeliga seda last juba ei meelita!

24 september, 2022

Mõne asjaga ei ole kiire

Kas keegi oskab mulle selgitada, miks teostatakse Eestis autodele tehnilist ülevaatust? Meil siin ei ole sellist asja. Kui auto liigub, on ta järelikult sõidukorras. Kui enam ei liigu, on vaja midagi välja vahetada.

Ja mõnikord on tõde kuskil vahepeal. Näiteks üle-eelmine kord öeldi mulle õlivahetuses, et mingite... vedelikega on... midagi. Aga mu uus auto pidi kohe tulema ja mõtlesin, et las jääb. Järgmine omanik teeb.

Aga enne läheb issanda päike looja kui mu uus auto kohale jõuab ja nii jõudsin omadega järgmisesse korralisse õlivahetusse. Tüüp ütles dramaatiliselt, et oioiiiiii, juba eelmine kord oli vaja see ära teha ja midagi-midagi. Kuna ma autoasjadest midagi ei tea, ütlesin, et räägin abikaasaga läbi ja tulen tagasi. Hinnapakkumine tehtavale tööle polnud päris viiekas, seega ei tahtnud ise pimesi otsustada.

Aga kogu aeg läks meelest ära ning ükspäev sõitsin õlivahetuskohast läbi, et olgu siis. Uue autoga võib rahulikult kevadeni minna (praegu on teada ainult see, et enne detsembrit kindlasti ei tule). Ütlesin juurdekaranud tüübile, et nende-ja-nende vedelikega oli midagi ja ma ei tahaks tee peale jääda ning seletasin, miks selle teenusega siiani oodanud olen. Vaatas kapoti alla, ütles, et kõik vedelikud on igati korras. Läks siis arvutist kontrollima ja teatas, et nendele asjadele tuleb millalgi service teha, aga sellega ei ole üldse kiiret ja ükskõik kui kaua järgmise autoga läheb, võib vabalt oodata ja uue omaniku kraesse jätta. Mitte midagi ei juhtu. Vot nii kiire siis oligi...

Teine autoteemaline asi, mida nüüd märkama olen hakanud, on see, et kõikidel on esinduse reklaamiga numbrimärgi raamid. Mõnel üksikul on ilma kirjadeta ning osad on täitsa ilma raamuta. Mul näiteks polegi raami. See on tükk plastikut, ei maksa mitte midagi, paigaldamine kah keeruline pole, nii et minu jaoks on täielik müstika, mis 95% inimestest rõõmsalt esindustele ja autoaedadele tasuta reklaami teevad?

Küsisin paari sõbra käest, et miks nad esinduse raami ilma ilma kirjadeta variandi vastu pole vahetanud ja kõik kehitasid õlgu, et suva ju?

Ma olen nagu valge vares oma kiiksuga. Aga kui guugeldasin, sain teada, et need inimesed, kes minu moodi mõtlevad, on ka ikkagi olemas ja see natuke leevendab. 


Lastele käisin sajandat korda passipilte tegemas. Eelmine kord sain suure surmaga ikka ühe sellise ka, kus Oliver enam-vähem enda moodi oli ja kurgumandlid ei paistnud, aga siis jäin passitaotluse esitamisega munema ja nüüd, kui asja uuesti käsile võtsin, vaatas eelmise pildi pealt täitsa titt vastu (see oli mais tehtud foto, pole midagi imestada). Ja kuna passiteenusega on siin juba pikemat aega mingi suurem kamm ja kätte saab alles nelja kuuga, otsustasin, et tellin mõlemale lapsele korraga, siis aeguvad järgmine kord samal ajal.

Peaaegu viiene Oscar on oma praegusel pildil kahekuune ja mina küll ei tea, kuidas piirivalvurid selle põhjal lapse ära peaks tundma?

Oscarist saime esimese ropsuga okei pildi, aga Oliveriga oli jälle tsirkus neljas vaatuses, ma isegi ei viitsi enam kirjutada, sest eelmine kord jahvatasin juba nii pikalt. Oliver ise oli igati vapper, aga personal polnud maikuuga võrreldes asjalikumaks muutunud. Hiljem käisime teises kohas uuel katsel ja saime temast esimese katsega igati nunnu pildi. Emasüda on rahul.

Kiirpassi tellimise võimalust siin ei ole. On ainult see süsteem, et kui tellid mitte varem kui 45 päeva enne oodatavat reisi ja näitad ette vastava kuupäevaga lennupiletid jne, siis saab "kiirpassi". AGA! Nad ei garanteeri, et pass enne reisi käes on - "igaks juhuks ostke tagastatavad piletid".


Niisiis - miks eestlased riigile selle eest maksma peavad, et neile öeldaks, kas nende auto on sõidukorras või mitte? Ma ei suutnud ise välja mõelda.

14 september, 2022

Käänuline tee rõõmuni

Käisin täna massaažis ja ajastus oli super, sest paar päeva tagasi tekkis mõte, et teeks oma juurikakasvatusalast hoopis lastele liivakasti ja nii sain ühel päeval seda tühjendada ja järgmisel täita. 

Meil kunagi tegelikult oli väike liivakast, aga Oscar veetis enamiku aega sealt liiva välja tassides ja lõpuks viskas mul kopa ette ning tõmbasin liivamajandusele kriipsu peale. Aga nüüd on kujunenud nii, et suve lõpust kevadeni mängib ta mu istutuskastis mullaga ja terve suvi püüan teda ümber harjutada, et mõni hoolega istutatud taim ikka ellu ka jääks. Mõttetu võitlus.

Ma ei tea, miks, aga Kanadas ei ole peaaegu mitte kusagil liivakaste! Mõnel üksikul väikeste lastega perel oma aias on, avalikel mänguväljakutel üldiselt mitte. Aga meil on ilmselgelt vaja.

-

Pärast mulla väljakühveldamist tellisin liiva. Kogemata toodi liiga palju. Mina muidugi püüdsin viisakas olla ja ütlesin, et mis seal ikka, las olla. Aga kohe kui veokas ära sõitis, sain korraga aru, et mis mõttes "las olla"? MIDA ma teen kahekordse liivakogusega?

Kirusin ennast. Mul on vahel sellised lambahetked. Eelmisel aastal näiteks tellisin vaibapuhastuse. Küsisin kahest kohast hinnapakkumise. See, kelle tööga aasta varem väga rahule jäin, küsis kõrgemat hinda kui varasemalt ning otsustasin, et võtan teise - odavama. Mõlemal tegijal väga kõrged google reitingud, väga mööda ei saanud ju panna.

Uus vaibapuhastaja oli jube jutukas. Imestas, et mul on nii puhtad vaibad, et ta nii puhtaid polegi varem näinud; rääkis, et ta ei tee seda tööd raha pärast, vaid sellepärast, et meeldib. Bla blaa.

Aga kui maksmiseks läks, küsis suurema summa, kui eelnevalt (kirjalikult!) kokku lepitud. Ma pole üldiselt suu peale kukkunud ja saan enda eest seismisega üheksal juhul kümnest hiilgavalt hakkama, nii et loomulikult käis peast läbi, et oot, mis mõttes? Sama hinna eest oleks võinud selle eelmise aasta normaalsema tegija võtta. Kes ei mölisenud nii palju. Aga otsustasin, et suva. See paarkümmend lisadollarit mind pankrotti ei vii ja uuesti ma teda enam kunagi ei telli. 

Ja nüüd siis see liivalugu. Ekstra veel mõõtsin ja arvutasin, et kui palju läheb vaja ja täpselt nii palju tellisingi... aga sain pea kaks korda rohkem. Seisin seal liivamäe kõrval nagu idioot. Selles mõttes on tore, et inimene õpib, kuni elab, aga mingil hetkel võiks sellest vaikselt ka kasu olema hakata...

Päev otsa rassisin. Käruga kallakust üles ja aia kõige tagumisse otsa. Musklid kasvasid minutitega. Naabrinaine ütles, et mis mõttes sina tegid? See on meeste töö! Aga Mattil pole kunagi aega ja ma võiks muidugi kellelegi maksta, kes ära teeks, aga see tähendaks mingi võõra inimese leidmist ja... noh, mul on üldiselt kombeks asjad enne ära teha ning alles tagantjärele mõelda, et oleks ikka võinud teiste kraesse jätta. 

Sain valmis. Olin enda üle nii uhke! 

Oscar tuli lasteaiast koju, mängis paar minutit, teatas, et talle meeldis "eelmine liiv" rohkem ja kadus tuppa.

Tore. Lihtsalt TORE. Üks hunnik liiva maja ees, mida MINA ei taha ja teine hunnik liiva maja TAGA, mida Oscar ei taha. 

Jumal tänatud, et mul teine laps veel on...

Aga siis näitasin Ossule, et kui voolikust liiva peale vett lasta, muutub see sama hästi voolitavaks nagu muld, millega ta harjunud on, mispeale mängis terve õhtu väga rahulolevalt oma uues liivakastis. Maja ees oleva liiva kohta tegin naabritele nalja, et "te ei taha või?", mispeale ütles naabrimees, et tahtis mulle just öelda, et kui üle juhtub jääma, siis neil on tegelikult vaja, sest liivakast on aastatega tühjaks muutunud. 

Ja olidki kõik rõõmsad.

Aga et see tee rõõmuni ikka nii üle kivide ja kändude peab käima...

05 september, 2022

Kiidan ennast

Libisesin ükspäev laste poolt maha visatud makaronide peal ja mõtlesin, et emadus on ohtlik amet. 

Suhteliselt tunnustamata ka. Isadus seevastu - Matt just rääkis sellest eile - mitte nii väga. Ta on mitu nädalat iga vaba hetke mingiks suureks eksamiks õppinud ja selle kõrvalt tööl palju vahetusi teinud ehk kodus pole me teda praktiliselt üldse näinud. Mis on okei, see oli ette kokku lepitud. Aga eile viis ta Oscari paariks tunniks mänguväljakule (et laps ta nägu täiesti ära ei unustaks), jooksis seal tuttavaga kokku ja sai kohe komplimendi, et sa oled nii hea isa! Käid lapsega mänguväljakul.

Eksole.

Mina olen nagu orav rattas ringi pannud nende kahega korraga (lapsehoidja puhkas kuu aega Hawaiil ja ei saanud kah päästma tulla), aga kui palju koduväliseid inimesi on mulle selle aja jooksul öelnud, et ma "nii hea ema" olen? Null. Hahaa! Naiste puhul on kuidagi elementaarne, et lidud ringi nagu opossumimammi, kutsikad kukil.

Meil tuli see eile omavahel jutuks kui õhtust sõime:

Oscar tahtis, et tingimata mina ta kana tükkideks lõikaksin ja siis tal oli veel paar palvet, lisaks püüdsin ta üliaktiivseid jäsemeid ohjes hoida, et jalad laua peale ei satuks, et ta tooli pealt maha ei kukuks jne. Kuna ta istub minu kõrval, on see osa kuidagi sujuvalt minu peale jäänud.

Oliver istus laua otsas ehk minu ja Matt'i vahel, aga kuna Matt teda sõna otseses mõttes viimastel nädalatel näinudki pole, aitasin ka teda mina, sest mina tean, mida ja mis suuruses tükkidena ta sööb. 

Aga siis sai Matt'i taldrik tühjaks ja panin Oliveri lusika koos lihatükikesega tema ette, et "anna talle kui eelmise suutäie närimise lõpetab", et siis jõuan vahepeal paar ampsu ka endale sisse visata. Aga see lihatükike lõpetas põrandal, sest Oliver vehkis ja Matt on selles töös vähem vilunud. Ei osanud laveerida nii käbedalt.

Siis naersime, et 100% katsest ebaõnnestus. See üks siis. Matt vangutas pead ja ütles, et "ma ei tea, kuidas sa seda kõike teed!" 

31 august, 2022

Teravad küsimused

Eile juhtus imelik asi. Meil on terrassi peal herilaselõks ja märkasin, et selle peal ronib mingi tundmatu putukas. Muidu nagu herilane, aga kolm korda suurem, süsimust ja valgete triipudega. 

Kes mind paremini tunneb, teab, et minu suhted herilastega pole kunagi ülemäära soojad olnud. Ja eriti kriitiliseks muutusid need siis, kui kaheaastane Oscar kuskil kraavis tatsates maa all oleva herilasepesa peale astus ja mõne sekundi jooksul 7 korda nõelata sai. 

Nii et jah, mul on terrassi peal herilaselõks. Ja kuni eilseni nägin nii lõksu sees kui selle läheduses ainult tavalisi herilasi, aga eile saabusid need suured mustad. Mingid vapsikud. Jube sõjakad.

Guugeldasin ja sain palju teada. 

Esiteks seda, et nende nõelamine on palju rohkem valus ja paraneb kauem kui tavalise herilase puhul, sest nad on mürgised! Et nõelata suudab vapsik nii palju kordi järjest kui ainult tahab. Ja et on väga agressiivne.

Siis klikkisin edasi nende automaatküsimuste peale, mis guugeldades ette hüppavad. Näiteks, et "kas nad suudavad nägusid meelde jätta"? Tuleb välja, et jah.

Mind huvitab, et kas see, et nad mu nägu tihti näevad, on hea või halb? Kas nad aktsepteerivad, et kodulaenu maksan mina, mitte nemad ning kui nad siin tasuta resideeruda kavatsevad, tasuks majarahvaga viisakaid suhteid hoida? Või on parem kui ma oma nägu eriti ei näitaks, et me liiga tuttavaks ei saaks?

Veel sain teada, et kui seda tüüpi vapsik sind taga ajama hakkab, tuleb joosta sirges suunas 15-30 meetrit. Et nad üle 30 meetri tavaliselt ei jälita. Naabrinaine ütles selle peale, et kui keegi teist mind kunagi jooksmas peaks nägema, siis võtke teadmiseks, et põgenen putukate eest. Ta nimelt vihkab jooksmist.

Lisaks soovitati tähelepanu pöörata vapsiku näo värvile. Mida mustem, seda vihasem. Aga soovitus oli selles stiilis, et "nende läheduses tuleb liikuda aeglaselt, aga juhul kui ta on ründamas, jookse nii kiiresti kui suudad". Ehk enne elu kiireima spurdi alustamist võtad rahulikult hetke, et detailselt uurida sinu suunas kihutava tikutopsisuuruse nõelaja nägu ning analüüsida musta-valge tasakaalu. Kõlab loogiliselt.

Nii veetsin ma pool päeva akna peal olukorda hinnates, sest olin eelmisel päeval ostnud terrassituled, mida tahtsin üles riputada, aga vapsikuteparves ei riskinud vehkida. 

Lõpuks hakkas hämarduma ja normaalsed herilased on selle aja peale ammu kuskile ära kadunud, aga need uued elukad püsisid endiselt vaateväljas. Guugeldasin veel ja sain teada, et see liik on ka öösel aktiivne. Tule taevas appi! Päikesetõusu paiku olevat selline aeg, mil nad üsna kindlasti kadunud on. 

Hiljem neid siiski vähenes ja sain tööga alustada; hommikul andsin veel viimase lihvi (taevale tänu, et mu lapsed just päikesetõusu ja kukelauluga ärkavad, varem ma ei teadnudki, et see millekski kasulik võiks olla). Ja näe, täna on projekt valmis! Võiks mõnusalt tuledesärasse istuma minna kui pimeduse saabumise ja vapsikute kadumisega nahkhiired välja ei ilmuks ja mu hoovi Transilvaaniaks ei muudaks. Nagu loomaaias elaks...

Eks ma siis talvel vihmaga istun seal. Naudin külma veini asemel kuuma teed ja olen rõõmus, et ainult vihma pähe kallab, mitte mürgiseid putukaid ja marutõbiseid nahkhiiri. Igas olukorras tuleb midagi head näha, eksole?!

10 august, 2022

Vara üles, hilja voodi, nõnda väsimus majja toodi

Meil on igava elu vahelduseks korraga nii palju juhtunud, et ma olen lausa väsinud! Esiteks oli Oscari lasteaed nädal aega kinni - kuna Kanadas on ametlik puhkus 2 nädalat aastas, on lasteaed suletud üheks nädalaks suvel ja üheks jõulude-aastavahetuse vahel. Ja avatud on see muidu 8-17, mitte enne ja pärast tööpäeva nagu Eestis. Kuidas vanemad selle kõrvalt tööl saavad käidud? Novot, lihtsalt peavad kuidagi korraldama.

Käisime siis mõneks päevaks Vancouveris. Matt veel ütles, et õnneks pole vaja suurt midagi pakkida, sest ei lähe kauaks. Pakkima hakates muidugi selgus, et beebiga reisides pole absoluutselt vahet, kas minna üheks ööks või terveks kuuks, ikka on vaja hunnik träni kaasa vedada. Näiteks voodi. Ja käru. Ja kõhukott (või kuidas iganes seda beebi kandmise asja nimetatakse). Väiksemast pudi-padist ma üldse ei räägigi.

Aga kohapeal oli tore, sest AirBnB juhtus täiesti kogemata Matti sõbra kõrvaltänavas olema (nad unustasid meile mainida, et hiljuti kolisid, seega pime juhus) ja seetõttu õnnestus nendega palju rohkem aega koos veeta kui esialgu üldse plaaninud olime. Minu lemmikhetk tervest reisist oli aga see, kui läksin korraks üksi linna ja Matt koos sõbraga lapsed mänguväljakule plaanis viia. Aga pudinad jäid autos magama ja nii sõitsid nad hoopis kuskile palju kaugemale ning leidsid ägeda seikluspargi. Ehk kui mina helistasin, et hakkan nüüd tagasi tulema, kaua teil veel läheb, selgus, et mul on tundide kaupa täiesti lastevaba aega, sest nad alles alustasid. Juhuuuuuu....

Naabrinaine ütles hiljem, et see on tema unistus. Aga et millegipärast ei lähe kunagi nii hästi õnneks. Novot, mul läks. Shoppasin omale paar vinget kleiti ja viisin end lõunale, jõin söögi kõrvale kokteili ja elu oli ilus.


Aga hommikud olid näiteks palju vähem-glamuursed, sest lapsed on teadagi hiljemalt kuueks üleval ja kohe valmis kuskile mänguväljakule minema. Matt unistas hommikul sisse magamisest ja Oscar unistas bussi/rongisõidust. Mina tahaks ka hommikul sisse magada, aga esiteks olen ma nii pikalt megavara ärkama pidanud, et ei oskagi enam inimliku kellaajani magada ja teiseks ärkaksin ma laste häälte peale nagunii automaatselt üles, seega halastasin Matt'ile ja vedasin mudilased ise õue.

Ja otse loomulikult ei hakanud me kuskile autoga minema, sest busssssssss! Kõmpisime siis peatuseni (tahaks öelda, et lähima peatuseni, aga see buss, mis vajalikku kohta viis, läks kolm peatust kaugemalt), ootasime bussi nagu vanadel headel aegadel (Oscari arvates oleks need ajad head olnud; mina omal ajal bussisõidust sama palju ei vaimustunud kui mu autoga harjunud laps). Ja no tema paduõnneliku nägu vaadates pidin muidugi tunnistama, et kogu seiklus oli pingutust väärt. Tagasi läksime metrooga, nii et lapsele topelt õnn.

Kesklinnas oli mingi uhiuus mänguväljak koos batuutide ja teab millega, Oliver muidugi magas kärus nagu Oliver ikka, mina sain ühe teise igavleva emaga tuttavaks ja kohe hakkas jutt jooksma:

Ma pole siin varem käinudki! Jaa, mina ka pole, meil täna esimene kord. Me elame muidu üldse saarel. Oii, meie elame ka saarel! Meie tulime eile, käisime alustuseks lastega akvaariumis. Ahh, meie tulime KA eile ja käisime samuti alustuseks akvaariumis. Jne.

Vahepeal said meie ringiturnivad pojad omavahel sujuvalt sõpradeks, kuigi lapsi oli seal palju ja siis oli juba sellepärast ka lihtsam, et me ei pidanud oma lapsi mänguväljaku erinevatest kohtadest silmadega otsima, vaid kui ühe leidsid, oli teine ka täpselt seal. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud telefoninumbreid vahetada, aga läks meelest.

Kodutee oli kuidagi eriti pikk ja väsitav, lapsed virisesid ja Oliveril oli kogu uinakugraafik pea peale pööratud, koju jõudsime magamamineku ajaks ja konkreetselt lihtsalt kukkusime vooditesse. Hommikul jälle... taramparaaa... 5:30 kõigil luugid lahti (lastel vabatahtlikult, minul mitte nii väga ja Mattil muretult kinni - tema magab tõesti ükskõik millest läbi, pole üldse probleemi).

Aga lõunaks tuli teise linna sõbranna lapse sünnipäevale jõuda, mis tähendas, et pool päeva läks jälle tralli peale ja ma ei tea, mida me ülejäänud aja tegime, igatahes kukkusin õhtul jälle poolelt sõnalt voodisse.


Hommikul - oh, mis tore - tõuse ja sära. Kui kell viis-millegagi alustada, saab palju tehtud, seda peab tõesti tõdema. Sel päeval oli meie tänaval garage sale, mis on siin väga populaarne. Meie ei osalenud, aga juttu ajamas käisime ikka. Ma jätkuvalt imestan, kui palju suvalist träni inimestel kodus leidub - ise viin kõik üleliigse regulaarselt taaskasutusse (või müün maha). Aga selgus, et sellistel naabritel, kel lapsed juba hilisteismelised, on endiselt beebimänguasju ja muud taolist kraami alles, mida isegi MINUL enam ei ole. Igatahes sai kumbki laps omale mingi plastmassist asjakese, mis pooleks päevaks naeratuse näole tõi, seega võib öelda, et kõik osapooled võitsid (või noh, lapsed ja naabrid; minu rahakott näiteks ei võitnud, aga õnneks väga kontimurdvalt ei kaotanud ka).

Naabritüdrukul oli limonaadiäri püsti, sõbrannaga müüsid seal. Isetehtud jääkülm sidrunilimonaad on väga hea ja laste limonaadiputkast ei tohi kunagi tühjade kätega mööduda, seega läks äri nii hästi, et lapsed müüsid rohkema raha eest kui vanemad sealsamas kõrval majakraamiga kauplemisest said. Igatahes oli jälle väga tegus ja meeleolukas päev.

Aga vähemalt sai unesõber Oliver lõpuks ometi omaenda voodis uinakuid teha ja magas hommikuse tunniajase une asemel NELI tundi järjest, ärgates alles varasel pärastlõunal. Väsitav on see puhkamine, midagi pole öelda!

17 juuli, 2022

Õnneliku paarisuhte võti

Juhtusin internetis ühe toreda vestluse otsa, kus pikalt abielus olnud inimesed jagasid, mis nende arvates paarisuhte juures oluline on. Esimese krambiga tuli ikka see tüüpiline "tänutunne ja vastastikune lugupidamine" - kahtlemata olulised, aga olgem ausad, natuke üldisevõitu nõuanded. Aga edasi läks palju paremaks ja mõtlesin, et jagan paari kuuldud mõtet ka teiega. Päris sõna-sõnalt ei hakanud tõlkima ja omalt poolt tahan üht-teist lisada, seega - kel aega ja keeleoskust, vaadake video ära.


Igikestev kohtinguperiood
Mäletate kaaslasega tutvumise aega? Kui palju sai igatepidi panustatud ja vaeva nähtud nii välimuse kui käitumise osas. See magus algus, kus tahaks endast parima anda, tahaks, et ta sind märkaks, et sa talle meeldiks. Osaliselt on muidugi normaalne, et pikaajalises suhtes mugavamaks muututakse, see tuleb ju eelkõige turvatunde suurenemisest, aga kaaslast ei tohiks hakata iseenesestmõistetavana võtma. Me peame ta armastuse ka aasta(kümne)id hiljem ikkagi ära teenima, mitte vanadel loorberitel pikutama.

Muide - ka muus võtmes tasub suhte algust silmas pidada. Näiteks mina meenutan endale tihtipeale, et Matt ei jäta asju laiali puhtalt minu ärritamiseks, vaid ta oli selline juba siis kui me veel kooski ei olnud. 

Ei tohi üksteisega võistelda
Eriti tõuseb see teemaks kui peres on väikesed lapsed ja käib võrdlemine, kes kui palju teeb ja kui vähe magab. Ja tasakaal on kogu aeg paigast ära, isegi kui see on 49-51. Suhtes ei peakski panus olema 50-50, vaid 100-100. Kumbki peaks endast andma parima, mitte lihtsalt poolt ühisest panusest, ekvivalenti sellele, kui vähe partner parajasti panustab. Mõlemad peaks püüdlema selle poole, et olla iseenda parim versioon. Lõppkokkuvõttes motiveerib see ka kaaslast.

Halb tuju kui haisev suu
Halb tuju on võrreldav halva hingeõhuga. Halba tuju ei valata kaaslase peale välja, vaid tegeletakse selle põhjusega. Kui suu haiseb, haarad ju hambaharja järele, mitte ei lähe kallimale näkku hingama? Minu meelest ülimalt tabav võrdlus.

Väljapääs puudub
Abielu võiks vaadata kui miskit, millest ei ole väljapääsu. "Kuniks surm meid lahutab" peaks olema tegelik eesmärk, mitte lihtsalt romantiline sõnakõlks, mis ainult pulmapäeval tähtsust omab. See annab turvatunde ja tugevuse, et raskustele ühiselt vastu astuda, selle asemel, et kumbki solvunult eri suunas minema kõndida. Ükski suhe ei ole ideaalne ja ükski abielu ei ole pilvitu - igasuguseid perioode tuleb ette. See on teie ühine võitlus õnneliku elu nimel, mitte sõda üksteise vastu.

Näiteks meie arutasime suhte alguses, et kui lapsed mängu tulevad, ei ole see ainult meie suhe, vaid ka meie laste perekond. Leppisime kokku, et ükskõik, mis elus ette tuleb, peame lahenduse nimel töötama ja lahkuminek lihtsalt ei ole variant (välja arvatud juhul kui keegi peaks vägivaldseks osutuma või ilmneb muu kaaslast hävitav tegur, kuna see hävitab muuhulgas ka laste heaolu). 

Muide! Kas teadsite, et Filipiinid on ainus riik maailmas, kus ei olegi võimalik lahutada? Sellega seoses tuleb mulle meelde, et näiteks Singapuris on lõpueksameid võimalik sooritada ainult üks kord. Ei ole teist ja kolmandat võimalust, korduseksameid, "proovime järgmine aasta uuesti". Kogu aur tuleb panna sellele, et esimesel ringil läbi ei kukuks. Tegelikult õige ka!

Kas kuulan või pakun lahendusi?
Mõni jutt on selline, mille jagamise ainus mõte on auru välja lasta. Teine aga on selline, kus tahaks, et partner kaasa mõtleks ja aitaks lahendusi leida. Ja on oluline teha vahet, kumb on kumb. Miks mitte selles enne auru väljalaskmist selget kokku leppida?

Vahel tuleb end sundida
Mõnikord ei viitsi. Minna või teha. Lilli tuua. Intiimne olla. Kaaslase valitud filmi vaadata. Lihtsalt ei viitsi. Ja mõnikord on okei mitte viitsida, aga vahel tuleb end sundida. Mitte-viitsimine läheb paljudel puhkudel üsna tegevuse alguses täitsa iseenesest üle ja kaaslasele vastutulek lisab ühisesse õnnelaekasse. Ja kindlasti tasub hinnata neid hetki, mil tead, et kaaslane ei viitsi, aga panustab sellegipoolest. Lihtsalt sinu rõõmustamise nimel. Tegelikult motiveerib see ka ennast tagant sundima.

Enda sundimise teema on tegelikult miski, mis tänapäeva "olen seda kõike väärt" suhtumisega üldse kokku ei lähe. Palju räägitakse sellest, mida meil on õigus saada, aga andmise osa jääb millegipärast arutelust välja. Ja siis me muudkui eeldame, et teised peavad meile andma, ise vastu pakkumata. Ja kui miski, näiteks suhe, ebamugavaks muutub, liigume nina püsti edasi, sest "olen paremat väärt". Aga kas olen? Eks elu muidugi näitab...

Regulaarsed kohtinguõhtud
Lihtsalt selleks, et saada argirutiinist välja. Vestelda muust kui lastest. Näha kaaslases seda, kellesse kunagi armusime. Nii oluline! (isegi kui parajasti ei viitsi)

Mis teie nipid on?

13 juuli, 2022

Pime kana ei leia tera

Lugesin teiste blogijate poolt postitatud küsimustele vastamise postitusi ja mõtlesin, et kasutan ka seda ideed. Aga paljud küsimused ei inspireerinud üldse, samas kui nii mõnestki vastusest tekkis mul mingi idee. Seega otsustasin, et panen lihtsalt tekkinud mõtted kirja, olgu neis siis iva või mitte.

-

Iga päev on probleem, et ei tea, mida süüa teha. Kokata mulle meeldib ja süüa meeldib ka, aga vot ideid genereerida ei meeldi üldse. Ja pikemalt kui üks päev ette planeerida ka ei saa, sest kuidas ma peaks teadma, mille järele just sel õhtul isu on?

Kui keegi ütleks, mida teha, oleks lihtsam, aga selles osas on perekonnalt null abi - Matt sööb kõike, Oscar ei söö mitte midagi ja Oliver vajab pärast iga söögikorda vanniskäiku ja täiskomplekti puhtaid riideid. Lisaks tuleb ära pesta põrand, sein, lähemale jääv mööbel ja mõnikord ka kardinad. Viis korda päevas.

-

Ma arrrrrrmastan juhtmevabasid kõrvaklappe. Väikeste laste kõrvalt ei jää naljalt sellist aega, et lihtsalt istuks maha ja pühenduks millelegi 100%. Näiteks vaataks filmi. Mu elu on katkematu multitaskimine. Panen klapid kõrva ja helistan kellelegi, kuulan raamatut või podcast'i. Samal ajal saab peenrad rohitud, lastega torn laotud, tuba korda, toit valmis. Argielu segatuna hingetoiduga.

-

Pole midagi paremat kui värsked herned.

-

Mul on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes otsivad armastust. Ja seda on teatavasti keeruline leida. Võiks ju arvata, et deitimine on tore tegevus, aga tegelikkuses on seal stressi ja pettumust rohkem kui rõõmu. Sõbranna ütles, et keegi võiks Tinderisse hindamissüsteemi panna - teate nagu Google ratings - et siis järgmised teavad, kas on üldse mõtet aega raisata. Võiks lausa kommentaaridega: "Ettevaatust, haiseb", "Teeb lolle nalju", "Mustab katkematult kõiki ekse".

Sellega seoses meenub, et arutasime kunagi kauges nooruses sõbrannadega, et mis võiks olla see pick up line, millega ööklubis (toona Tinderit veel polnud) mees läheneda võiks ja mis ei tunduks nii tobe, et ta sellega oma šansid juba eos ära nulliks? Pakkusime siis vastastikku ja pidime tõdema, et üks on hullem kui teine. Külgelööja töö ei ole kergete killast.

-

Mitu kuud tagasi kustutasin Facebook`i äpi telefonist ära ja võõrdusin päevapealt seal skrollimisest. Hea meelega kustutaks ka konto ära, aga ma kasutan aegajalt Marketplace'i, seega ei saa. Tahaks üldse sotsiaalmeediast vabaneda, ma ei tunne, et sealt midagi peale ajaraisu saaks. Instagram on mul järgmise minejana sihikul, viimasel ajal on seal juba nii palju reklaami ja muud pahna, et algne point on täiesti kadunud.

Nad võiks selle tasuliseks teha. Näiteks neid blogisid, mis tasuliseks muutusid, pole ma sellest hetkest alates enam kordagi klikanud. Ja imestan, et ei tunne ka üldse puudust! 

-

Ma tahaks olla ühe päeva kaupa kõikide oma sõprade nahas. Tahaks näha, millisena nad maailma näevad, mille üle muretsevad ja rõõmustavad? Kuidas nad maitseid tajuvad (näiteks minu jaoks on müstika, et osadele inimestele meeldib vürtsine toit, mis paneb suu põlema, aga võib-olla tajuvad nad seda teistmoodi kui mina)? 

Tahaks olla omaenda laste nahas ja näha end emana kõrvalt. 

Tahaks olla kärbes nii mõnelgi seinal.

-

Muide, kas teie elus on keegi, kes teist absoluutselt kõike teab? Selles mõttes, et saladusi, ebakindlusi, piinlikke hetki... Mul on ainult üks selline inimene. Kõik teised teavad ainult mingit väikest osa.

-

Mul käis just üks töömees mingit asja üle vaatamas ja küsis muuhulgas ka seda, et kas meie oleme ka viimastel nädalatel oma aias puumat näinud? Ta elab kaks tänavat eemal ja ütles, et üks suur isane on siinkandis liikvel, paljud on koduhoovis märganud. Puumad on nagu kassid, ei töllerda sihitult nagu karud, vaid hiilivad. Karusid on meil siin ka aegajalt olnud, aga nemad ongi rohkem töllerdamise peal. Tulevad ja lähevad. Otseselt kokku joosta muidugi ei tahaks. 

Puumad kütivad koeri ja kasse, aga ka väikeseid lapsi kui nad omapäi jätta. Ükspäev just rõõmustasin, et Oscar on lõpuks ometi aru saanud, et ei tohi väravast välja minna ja nii saab ta tagaaias mängida ilma, et ma iga hetk kõrval seisaks. Sest mul on teine laps veel, kes tähelepanu vajab ja hoovimängudest teps mitte sama vaimustuses pole kui Ossu. See lõbu on nüüd siis mõneks ajaks läbi.

Vancouveri saar, kus ma elan, on muideks maailma kõige tihedama puuma-asustusega koht. Ja see ei ole mingi pisike saar - umbes kolmveerand Eestit - nii et päris söögi alla ja peale nad meil koduhoovis ei jookse, aga päris välistada kah ei saa.

Mõned kuud tagasi uinutati üks, kes haigla parklas tuias. Haigla on nii keset linna kui üldse olla saab (nagu haiglad ikka). Matt'i kolleeg saatis pildi:

Ma ei tea endiselt, kelleks saada tahan. Ühest küljest tahaks põhieriala jätkata, teisest küljest oleks huvitav midagi täiesti uut õppida ja kolmandast küljest ahvatlevad mõned vabatahtliku töö võimalused. Mul pole aimugi, mis mind neist kolmest variandist kõige õnnelikumaks teeks? Samas olen terve elu veetnud nii, et pole päris täpselt teadnud, kelleks saada tahan (mul on kolme erineva eluala diplomid), aga sellegipoolest on mul väga ägedad töökohad olnud ja ma olen neid kõiki täiesti erinevatel põhjustel nautinud. Võib-olla ma ei peagi teadma, mida ma tahan, vaid pean lihtsalt ootama, et elu mu järjekordselt õigesse kohta loksutaks?

-

Selle jätkuks sobib hästi "kõik on millekski hea". Äraleierdatud mõte, aga jumala tõsi! 

-

Ma olen vahel meenutanud, et millest ma mingil eluetapil unistasin ning avastanud, et mu kujutlusvõime on olnud ikka üsna piiratud. Elu on positiivselt üllatanud. 

Võimalus tagasi vaadata on vanemaks saamise parim osa! Näha, kuidas väike samm võib millegi suureni viia. Kunagi arutasime seda sõbrannadega ja leidsime, et kui lühidalt kokku võtta, siis võimalikult paljudele asjadele "jah" ütlemine on õnne võti. Kõige suuremad ja paremad asjad on meie kõigi ellu läbi väikeste juhuste tulnud. Mingi üritus, kuhu alguses üldse ei viitsinud minna. Mingi idee, millega tegelemist sai pikalt edasi lükatud. Sellised asjad. Avatud meel on õnne alus, leidsime.

Peab seda endale tihedamini meelde tuletama.

Ja negatiivsete asjade puhul on tagasivaatena üllatav, et kui ladusalt võib nii mõnigi pealtnäha väljapääsmatu olukord ära laheneda kui selleks ainult võimalus anda.

-

Aga tagasi tähtsate küsimuste juurde - mida õhtuks süüa teha? Mida teie tegite?

04 juuli, 2022

Valmistun vanaduseks

Oliver on nüüdseks nii raske, et ma ei jaksa teda enam koos turvahälliga tõsta. Panin hälli müüki ja tellisin selle tooli, mis käib alguses selg sõidusuunas ja hiljem õigetpidi. On lapsel kah rohkem ruumi. 

Hommikul käidi hällil järel, näitasin, kuidas kasutada ja tundsin kergendust, et üks etapp on elus läbi. Kuidagi väga vabastav on titekraami järjest ära anda/müüa. Mähkimislaud on järgmine, millest lahti saada püüan. Alles pool aastat tagasi ostsin selle. Mõtlesin, et siis on nagu "päris". Oscari ajal oli mähkimisalus tavalise kummuti peal ja kummut on siiani kasutuses. Teisel ringil mõtlesin, et ostan õige asja. Sest viimane kord ja nii. Aga oli mõttetu. Pooleaastane keerutab end ikka nii hoogsalt, et naljalt teda kuskil kõrgustes ei mähi. 

Turvatooli tahtsin uut, sest siis saab hoidja Oscari vana enda autosse jätta. Hoidja on meil selline, kes kohe algusest peale pakkus, et viib lapse iga kord välja ja Ossu on temaga mänguväljakutel-mängutubades-ujulas juba üle kolme aasta järjest käinud. Oliver vajab esialgu hoidmist harva ja kodus, aga arvestades, mis hooga ta kasvab, on temagi varsti seiklusteks valmis.

Uus turvatool oli hea ost. Lihtsalt sellepärast, et tuli suures tugevas kastis, millega Oscar nüüd nädal aega järjest on lakkamatult mänginud ja lõppu ei paista.


Ema küsis, et kas olen sünnipäevaks plaane teinud? Saan detsembris 40. Naersin, et halloo, ma olen see, kes suurte-pulmade-riigis Kanadas surus läbi kahekesi abiellumise (koos kahe kohustusliku tunnistajaga). Sünnipäeval pole lootustki tähistatud saada. Viimane sünnipäev, mida pidasin, oli vist 30? Sealt edasi ei mäleta, et oleks midagi teinud. Mida vanemaks saan, seda väiksemat tähtsust pidu minu jaoks omab. Kokku saada võib ju ka ilma põhjuseta!

Aga mu parim sõbranna on täpselt teisest puust. Tal on oma juubeliks (mis tuleb aasta hiljem) juba ammu-ammu plaanid ja muudkui grillis mind, et mida sina tahad teha ja ära üldse hakka rääkima, et midagi ei tee. Mõtlesin siis korralikult järele. Et ikkagi suur ja ümmargune verstapost. Saan ametlikult vanaks. Võiks ju teha peo, kutsuda külalised, tähistada...

Ja otsustasin, et ainus, mida tahan ja pole viimasel ajal piisavalt saanud, on bestikaga kahekesi koos aega veeta, sest me oleme 10 aastat erinevates riikides elanud (tema USA-s). Seega otsustasime, et jätame detsembris neljaks päevaks lapsed isadega koju ja lendame kahekesi San Diegosse. Seal on talvel soe - saame ringi jalutada, tänavakohvikutes kokteile juua ja kooki süüa ning oma tavapärased tundidepikkused kõned silmast-silma suhtlusega asendada. Much needed. Nagu vanasti! Ja nüüd ma korraga niiiii ootan oma sünnipäeva.

Natuke on see nagu kanaemadusest välja tulemise tähistamine ka, sest muidu ma naljalt kuskile ilma lasteta ei lähe. Oliverist pole siiani ühtegi ööd eemal olnud, Oscarist vist... kokku kolm. Nelja ja poole aasta peale. Ja loomulikult mitte kolm korraga. Nii et saab huvitav olema.