Reisiärevus

Ma olen kogu aeg mõelnud, et huvitav, millal siis reisiärevus tuleb?

Kanada viisa taotlemise protsess oli pigem ebamugav kui ärev. Esiteks ei saanud ma alguses üldse aru, mis paber ja kuidas täpsemalt täita tuleks, õnneks on Kustav spets selliste asjade lahendamisel. Kanada saatkond tahab su kohta kõike teada, sealhulgas kõigi lähisugulaste sünniaega, perekonnaseisu, kodust aadressi ning ametit; sinu viimase 10 aasta töökogemust kuu täpsusega; aadressi, kus Kanadas elama hakkad ja palju muud. Lisaks väljavõtet kontoseisust, väljavõtet viisataotluse eest tasumise kohta, passikoopiat, dokumendifotosid, karistusregistri väljavõtet.

Karisturegistri väljavõte peab olema notariaalselt kinnitatatud, niisiis tellisime kõigepealt väljavõtte. Meilile loomulikult. Oleme ju infoajastu lapsed :) Helistasin vandetõlgile ja sain teada, et ei-ei, peab olema paberil ja allkirjastatud. Üsna loogiline muidugi, pole midagi öelda. Tellisime siis uuesti, seekord paberil. Kustavi oma oli järgmisel päeval postkastis, minu oma mitte. Ülejärgmisel päeval samuti mitte. Üle-ülejärgmisel siis lõpuks tuli.

Nõutavaid pabereid oli lõpuks nii palju, et ladusin terve elutoa põranda neid täis. Lisaks oli mitmeid asju vaja kahes eksemplaris, millest üks saadetakse Poola Kanada saatkonda ja teine jääb Eestisse esindusse. Ladusime kõik nelja hunnikusse, kontrollisime sada korda üle, viisime esindusse ja jäime põnevusega ootama.

Kustavi põnevust jagus jälle natuke vähemaks ajaks, mõne päevaga tuli kinnitus, et tema taotlus on rahuldatud, saab viisa, palju õnne. Aga Anu, ah? Anu tahaks ju ka viisat! Sain siis mõne päeva pärast esindusest kõne, et üks sõna oli ununenud lahtrisse kirjutada, muidu kõik korras. Tule kirjuta, ja kui Poolas kõik klapib, saad 2012 aasta kvoodi viimase viisa. VIIMASE saate aru?! 

Rõõm muidugi oli, aga reisiärevust mitte. Selline, noh, ootuspärane. Keda te siis veel sinna Kanadasse lubate kui mitte mind, eksole? Edasi tuli töö juures otsi kokku tõmmata, ma üldse ei tahtnud, aga maru keeruline oleks olnud Kanadast Eestisse tööle käia. Viimasel tööpäeval ootasin, et äkki tuleb eriline tunne - ei tulnud. Rohkem selline, et ahah. Ma siis homme ei tule.

Vahepeal olime jõudnud teha plaanimuudatuse ja otsustanud minna enne Kanadat Aasiasse puhkama. Ühtlasi olid lennukipiletid Kanadasse märtsis kaks korda odavamad kui jaanuaris (mis oli me algne ärasõiduplaan). Nii me siis veedamegi külma jaanuari-veebruari-märtsi Aasias matkates ja peesitades, tuleme märtsis nädalaks Eestisse lähedasi kallistama ja põrutame seejärel Kanadasse. Selleks ajaks on seal kevad, päike paistab, linnud laulavad... Ja noh mina muidugi eeldan, et Kanadas kõik hullult ootavad meid :) Sest ma ei taha üldse mõeldagi selle osa peale, kus maandume pärast pikka lendu Torontos ja... tööd pole, kodu pole... Hoo, ma pole üldse nii suur matkasell, et seda hetke naudiks. Küll aga naudin kõike seda, mis siis saama hakkab, kui end sisse oleme seadnud.

Igatahes - kolasin täna poes ja leidsin matkakoti. Näppisin seda poes veidi ja tulin koju järele mõtlema. Ei, mis koju? Meil pole ju kodu! Juba alustasime kodutu-staaži :) Kodu andsime juba mitu päeva tagasi ära. Pakkisime, koristasime ja kolisime. Mingit erilist tunnet polnud. Et nüüd ongi minek. Mitte midagi.

Igatahes tegin internetis matkavarustuse taustauuringu, sain teada, et see ongi kõige parem ja õigem kott ning otsustasin, et lähen ostan ära.

Ja siis ta tuli. Reisiärevus! Appikene, me ju lähmegi ära! Olin nagu väike laps oma uue kotiga poest välja kepseldes. Selline emotsioon nagu oleks esimene koolipäev või muud tähtsat. Avasime Anna kingitud šampuse ja sõime küdeva ahju ees küünlavalgel kooki. Nii vinge noh!