Ükskord otsustas, et teeb õhtusöögiks hot-dog'e - võttis sügavkülmast saiad ja vorstid (siinsed inimesed panevad kõik asjad sügavkülma), lasi natuke soojemaks ja voila! No põhimõtteliselt pidi vahele käima ka hakitud marineeritud kurk, aga seda oli topsis umbes üks supilusikatäis (nelja vahel jagamiseks), ja sinep, aga see oli nii otsas, et kõva pigistamise peale pritsis ainult paar piiska. Et siis kuiv sai koos liigsoolase vorstiga. Nämm!
Kord oli meil ports küpseid mangosid - hindu pakkus, et teeks õhtuooteks smuutit. Mul jooksis terve see aeg, mis ta neid mangosid blenderisse lõikus, suu vett. Siis küttis hunniku jäätist ja natuke piima sinna otsa ning neli supilusikatäit suhkrut ka! Ma arvan, et Eestis müüdavate roheliste mangode pealt ei saa te päris õiget ettekujutust, aga siinmüüdavad sordid on väga magusad. Kokku tuli üks läila ollus, kust mangomaitset küll enam eristada ei saanud.
Viimane kord kui koos töötasime, oli kogu salatimaterjal otsa saanud ja hindu otsustas, et teeb õhtusöögi kõrvale salati asemel smuutit. Selle jaoks võttis kaks pakki kiirkaerahelbeid (neid, mis on peaaegu pulbriks tehtud ja tugevalt magustatud) ja dessertbanaanid (need pisikesed, mis on hästi magusad), valas piimaga üle, ladus hunniku suhkrut otsa ja lasi blenderis segamini. See oli nii halb, et kallasin enda oma ära.
NB: panite tähele, et sellega asendati salatit?!
Kord oli enne õueminekut juttu, et tagasi tulles teeme jälle smuutit. Hindu läks oma hoolealusega veel poest läbi ja nii jõudsin mina mõni hetk enne teda tagasi. Lendasin kohe letti, et suristan joogi ise valmis. Teresa teeb smuutit näiteks jogurtiga (ta ei saa piima juua), tuleb alati superhea. Kodus lisan sellele põhjale ainult külmutatud maasikaid, jääb mõnusalt värske. Tööl teeme tavaliselt värsketest puuviljadest, nii lõikasin sisse kaks mangot ja panin paar banaani lisaks, et hindu jaoks piisavalt magus oleks.
Enne kui kõik tükeldatud sai, oli hindu kodus ja käis kahtlustavalt ümber blenderi. Ta oskab alati, kui keegi teine süüa teeb, tekitada sellise mulje, et midagi on valesti. Küsib, mida sa sinna sisse paned ja vastuse peale ei ütle midagi, aga teeb hästi paljutähendusliku näo. Kui hiljem seda jooma asusime, niheles tükk aega ja lõpuks ikka kommenteeris, et kuidagi hapu olevat. Ütlesin, et ma ei lisanud suhkrut, sest seal on magus jogurt, magus mango ja magus banaan - polnud nagu vaja ju? Vastas, et ikkagi imelik, sest puuviljad peaksid kõik magusad olema, aga näe smuuti ikka hapu - ja tegi jälle oma paljutähendusliku näo...
Ükskord tegi õhtusöögiks "tuna melt"-i. Mina teen vahel hommikuti samalaadset asja võileiva peale, segan tuunikala konservi hakitud sibula ja natukese majoneesiga kokku ja ongi valmis. Hindu retsept näeb lisaks konservile ette hakitud marineeritud kurki, sinepit, majoneesi ja riivjuustu. See pannakse kahe röstsaiaviilu vahele ja lastakse ahjus küpseda kuni juust ära sulab. Selliseid "pätsikesi" tegi igaühele kaks tükki ehk neli viilu saia näkku...
Järgmine kord kui ta oli sama toidu menüüsse kirjutanud, pidi ise enne õhtusööki ära käima ning palus, et mina söögi valmis teeks. Oli hästi mures, et kas ikka oskan? Siis avastas, et meil pole majoneesi ja käskis selle piimaga asendada (mida ma ei teinud).
Kui hiljem sööma hakkasime, siis maitse talle sobis, aga hulk mitte. Tema serveeris eelmine kord terved saiaviilud, mina lõikasin võikud pooleks, eeldades, et väiksemaid tükke on mugavam süüa. Hindu istus lauda, silmitses tükk aega oma taldrikut ja küsis lõpuks, mitu saia siin on (ei suutnud nelja kolmnurka kaheks terveks kokku liita). Vastasin, et kokku neli viilu saia. Vaatas neid endiselt, sööma ei hakanud (mina ja lapsed juba ammu alustasime). Siis küsis selle autisti käest, kes alati kõike mäletab, et mitu tükki igaüks tavaliselt saab? Poiss vastas, et kaks. Hindu uuris, et kas kaks ühesaialist või kaks topeltsaialist? Poiss vastu, et topeltsaialised.
Naljakas, et kui ise süüa teeb ja neli saia igaühe taldrikusse kütab, ei tule selle peale, et liiga palju on, aga kui teine samad saiad pooleks lõikab, tundub korraga nii võimatult suur kogus, et ei saa sööma hakatagi!
Ilmselgelt jäi igaühel mõni üle (nagu alati) ja hindu otsustas need sisse pakkida, et saame järgmise päeva lõuna ajal ära süüa. Seisis tükk aega otsustusvõimetult külmiku ees, lõpuks pöördus ümber ja küsis minult, et kas võileibu peaks säilitama tavalises või sügavkülmas? Eem... Homseni vast säilib ikka tavalises ka?!
Paar korda on ta lasknud mul kokata ja ühtlasi valida, mida valmistan. Esimene kord panin menüüsse lõhesupi, mis on üks mu enda lemmikutest. Ta oli väga imestunud, et teen seda värskest kalast, mitte külmutatust. Ja et supis on nii vähe komponente (kartul, porgand, porru, till), aga maitseb nii hästi. Väga veider, onju?
Teinekord valisin lasanje - see ajas ta täiesti segadusse. Küsis, et kas külmutatud lasanje? Siis oli minu kord segadusse sattuda - külmutatud lasanje on ka olemas? Tema vastu, et sa oskad ise lasanjet teha? Hindu ei uskunud viimase hetkeni, et sellest head nahka saaks tulla.
Kui toit ahjust välja tuli ja pliidil jahtus, käis ta seda umbusklikult piidlemas ja teatas, et ilmselt ei ole see läbi küpsenud. Soovitas mul proovida, kas on pehmeks läinud, enne kui lastele tükid lõikan (ise oli sellise näoga, et njaa Anu, sa võid üllatuda...) Jah, oli pehme. Jah, maitses hästi. Pole vaja pabistada nii hullult kui ise asjast tuhkagi ei jaga!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar