Hommikul saatsin Kustavi filmivõtetele ja ajasin Tarvole kargud alla, et teda ekskursioonile viia. Ta koostas Vancouverisse saabudes nimekirja kohtadest, mida siinveedetava kuu jooksul kindlasti külastada tahaks. Oleme usinalt kõikjal kaasas käinud, nüüd on ainult Whistler jäänud läbi kriipsutamata, aga eks poolteist nädalat ole veel aega kah. Suusatama sedapuhku ei pääse, sest hooaeg avatakse alles 28. novembril, kuid matkama võib ikka minna.
Kuna ilmateade näitas, et kaks päeva on lauspäikest ja edaspidi kallab ainult vihma, otsustasime Tarvoga Grouse Mountain'i otsas ära käia. Sportlikud nagu me oleme, otsustasime üles minna jalgsi, mäel on selleks spetsiaalne rada (2,9 km pikk, 853 m tõusu), nn "looduslikud trepid". Tarvo arvas pärast esimest kümmet minutit, et oleksin võinud raskusastme osas ikka täpsem olla ja teda tõsisemalt hoiatada, mina lohutasin, et olen samal rajal juba teist korda ja seejuures täiesti vabatahtlikult, nii et kui hull see siis ikka olla saab!
Motivatsioonile ei aidanud sugugi kaasa, et iga mõne aja tagant mõni hallipäine pensionär meist mööda jooksis... Muuseas, sellega meenub, et meie iiri sõbrad läksid täna rulluisutama ja kutsusid teisigi kaasa, mispeale kirjutas nende korterikaaslane Facebook'i: "Rollerblading can go fuck itself. Get me a wheelchair, I'm 30, don't you know...". Novot, ma jätsin kah selle ürituse vahele, olen samuti 30, tõin hoopis pagariärist mandli-croissant'i ja tegin pärnaõie teed!
Aga eilsest matkast pole ükski lihas valus. Kustav kahtlustab, et mul lihtsalt polegi lihaseid (mis võib vabalt tõsi olla).
Igatahes tippu me jõudsime, Tarvo turgutas end kuuma šokolaadi ja koogi abil jälle õigesse vormi ja igavesti tore päev oli. Esimesel pildil on tõstuk, mis viib mäe tipu tippu, teisel see mäetipp, kuhu jalgsi vantsisime. Ja kõik, mis vee ümber paistab, ongi Vancouver.
Tarvo nägi mõlemad grislikarud kenasti ära, vaatas kinos paar loodusfilmi kah ja võisimegi end kodu poole sättida. Kuna praegu pole kõrghooaeg, siis mäe ja kesklinna vaheline shuttle ei sõida, pidime kasutama bussi ja praami, mis on iseenesest tore, sest praamilt avaneb nii kesklinnale kui North Vancouverile väga ilus vaade. Tagasi jõudsime täpselt päikeseloojanguks ja saime mõned kenad kaadrid kesklinna kõrghoonetest värvilise taeva taustal.