Öö(m)elu

Bussijuhid paistavad olevat Vancouveri motiveeritumad töötajad, nii lahked ja abivalmid. Ma ei tea, mis koolitusi neile enne ametisseasumist tehakse, suhtlemistreening peab ilmselgelt hea olema. Üllatun endiselt iga kord kui mõni neist nalja viskab või muidu muhe on, sest Eestis kohtasin 30 aasta jooksul ainult ühte toredat bussijuhti ja tema sõitis Tallinn-Tartu liinil, mitte linna sees.

Veel meeldib mulle, et metroos ja bussides on suured plakatid, mis ütlevad "me väärtustame nii oma töötajaid kui kliente" - ja neil on sellega tõsi taga!

Erivajadustega inimestele on Handy Dart, mis kujutab endast taksoteenust pakkuvat väikebussi. Minu klient läheb sellega igal hommikul päevaprogrammi ja pärastlõunal koju. Sealsed juhid on veel eriti vahvad, väga jutukad ja toredad. Kliendid on muidugi kõvasti värvikamad kui ühistranspordis, nende eest hoolitsemiseks ongi omamoodi inimesi vaja.

Kustavi Toronto sugulased uurisid hiljuti, et kas see ettevõte, kus töötan, on riiklik- või erafirma - Torontos ei pidavat autistide elu pooltki nii lilleline olema kui Vancouveris. Teenust koordineerib eraettevõte, aga rahastus tuleb läbi provintsi ja lapsevanemad ei maksa sentigi!

Kliendi "taskuraha", mille ministeerium otse tema kontole kannab, on 200 dollarit (135 eur) kuus, selle eest tuleb osta ainult riided ja hügieenivahendid; kõik muud kulud kaetakse maja eelarvest. Kuna riided on siin odavamad kui Eestis, jääb sellest summast tegelikult ülegi. Minu kliendil on lisaks jõukad vanemad, kes tütrele meelsasti kõike vajalikku võimaldavad - just küsisid, mida vaja oleks, aga ma ei oska midagi kosta, sest meieni jõudvast rahast piisab kõigeks.

Eile hommikul keerasin end diivanile kerra, unustasin end mitmeks tunniks filmi vaatama ja ujuma ei jõudnudki. Et hea trennirütm käest ei kaoks, hakkasin õhtul Kustile pinda käima, et käime ikka ujumas ära! Kell 23 hakkas ta vaikselt vedu võtma, aga arvas, et bassein on ilmselt juba kinni. Kiikasime aknast välja ja tõdesime, et keegi igatahes ujub! Basseinil on ju klaasist lagi, pimedas paistab ilusti, mis seal toimub.

Ja mis siis toimus - möll! Mõlemad trennisaalid rahvast täis, inimesed lidusid jooksulintidel ja tõstsid kange; keegi oli aurusaunas, keegi tavalises, üks tüdruk luges mullivannis ajakirja ja kaks noormeest hullasid basseinis. Kui me südaööl tuppa tagasi tulime, ei näidanud melu veel mingeid vaibumise märke!

Aga riietusruumist leidsin geniaalse aparaadi - ujumisriiete tsentrifuugi! Trikoo sai mõne sekundiga nii kuivaks nagu poleks vees käinudki...