Eesti keel on ikka kummaline: "umbjoobes" tähendab "väga purjus", aga "umbusklik" ei tähenda "väga usklik"... Pealegi, kust tuleb ütlus "paljas nagu porgand"? Mis see porgand rohkem paljas on kui kaalikas või kartul?
Ja ongi nädalavahetus läbi. Reedese päeva jorutasime lihtsalt maha, aga niimoodi on ju ka vahel mõnus! Ilmad on olnud päikeselised, kuigi külmavõitu, järgmisel nädalal läheb soojemaks, aga väidetavalt hakkab sadama. Ilmateadet ei saa siin üldiselt uskuda, näiteks laupäeva hommikul kui Whistleri poole sõitsime, teatas CNN, et seal on parajasti -13 ja sajab vihma. VIHMA! Kolmeteistkümne külmakraadi juures?
Korteriomanik läks kuuks ajaks reisile ja andis oma auto meile, aga me pole seda veel õieti garaažist väljagi ajanud. Mõtlesime siis, et Whistler oleks paras day trip, täpselt sama kaugel kui Pärnu Tallinnast. Igaks juhuks pakkisime end soojalt sisse, kui kohapeal peaks selguma, et on ikka hirmus külm, ei pea kohe sama targalt tagasi sõitma, vaid saame natuke ringi ka jalutada. Kuna mul siin päris talveriideid polegi, ladusin selga ühe pikkade ja kaks lühikeste varrukatega pluusi, kampsuni, sukkpüksid ja paksud retuusid. Soe oli küll, aga mitte eriti mugav.
Sõit algas muidugi kohvikutest... Esimene peatus oli croissant'i ostmiseks, teine maailma parima kohvi jaoks - no laupäev ju! Traditsioone ei saa murda.
Teekond Whistlerisse pakub katkematut silmailu. Kuna talv on olnud erakordselt kuiv, on ka lund tavapärasest vähem, aga mägede tipud on kenasti kaetud.
Vancouver on muideks paksult soola/kiviklibuga üle valatud, kuigi paar nädalat järjest pole üldse sadanud. Ma ei tea, mida nad tõrjuvad - asfalti? Igatahes mitte jääd, sest seda siin ei ole. Jube tüütu, sest mul on sellised saapad, et kõndimise ajal lendavad kivikesed sisse.
Port Cove'i rannas tegime väikse peatuse ja tuul tahtis ümber lükata! Ütlesin Kustavile, et kui Whistleris samamoodi puhub ja veel 13 kraadi külma ka on, siis mina küll autost välja ei tule. Aga kui Whistleris sajab, olen mina Mati Kaal. No kuulge, vaadake taevast! Kus ta sajab siis?!
Kogu see retk oli täiesti spontaanne, välja arvatud muidugi kohvi ja saiakese osa, mida me juhuse hooleks ei jätnud. Aga kohe kui Kustav lund nägi, tuli talle hoobilt meelde, et võttis Eestist lausa kaks paari suusaprille kaasa ja seda teps mitte selleks, et Whistlerisse sööma minna. Plaanimajandus lonkab ilmselgelt mõlemat jalga... Õnneks kogus end ruttu ja teatas, et suusatamise järel second best ongi Iiri pubis üks väike õlu juua ja sinna me siis suundusimegi.
Homme stardivad Kustavi Eesti sõbrad siiapoole teele, toovad vürtsikilu, õiget sinepit ja sinimustvalge küünla, et saaksime veebruari lõpus Vabariigi Aastapäeva tähistada. Kadri teeb kartulisalatit, Kustav "Kirjut Koera" ja mina sülti. Tulge külla, noh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar