Ainsad kohad, kus see häirib, on poed. Mõnes lastakse täitsa rahulikult ringi vaadata, aga pole ka sugugi ebatavaline, et müüja sinuga pikka vestlust arendab. Näiteks teeb alustuseks komplimendi riiete kohta ja küsib siis täiesti iseenesestmõistetavalt, et "kas sul on lõunapaus või lausa vaba päev"? Nad lihtsalt suhtlevadki palju vabamalt kui meie harjunud oleme. Ja see on tegelikult nii tore ja soe. Kohalik viskaks kohe pool elulugu vastu, peatselt räägiks nad omavahel juba naabri kohevast kassist ja ma ei tea millest veel. Aga mina ei oska! Näiteks ükspäev küsiti mult peale tüüpviisakuste jagamist, et "mis sind täna kesklinna tõi"? Ja kuna see nii ootamatult tuli, vastasin lihtsalt: "ma elan siin!" (mis on iseenesest ju tõsi). No ma räägin - small talk'i kursuseid on vaja!
Küll aga tajun väga hästi, mis siinses kultuuris on normaalne ja mis ei ole. Näiteks juhtusin kassajärjekorras seisma ühe mehe taga, kes oma pangakaardi kolm korda järjest liiga vara masinasse suskas. Müüja palus tal oodata, kuni tuleb vastav kiri ette, aga ei, tema lajatas kohe sisse. Teisel korral palus müüja uuesti, et kiri tuleb ära oodata, ja mees nähvas talle eriti teravalt "jaa-jaa, kuulsin juba!!!" Ma kohe ehmusin! KEEGI ei käitu siin niimoodi! Ennekuulmatu.
Ja siis nad muidugi räägivad ühistranspordis võõrastega juttu, viskavad pargis jalutades mõne juhusliku kommentaari, kiidavad kingapoes su proovitavaid jalavarje ja paluvad müüjal endale samasugused tuua... Kõik käib nii nagu oleks tegemist vanade sõpradega. Ja kuigi püüan, ei tule mul see üldse välja!
Täna istus mu lähedusse üks rullnokk. Dressides. Tossudes. Haises jubedalt suitsu järele. Hetk hiljem küsis kella ja arendas sellest pika vestluse, kuigi mina vaatasin enamik aega aknast välja ja palusin mõttes, et ta juba maha läheks. Lõpuks läksin hoopis ise. Kaks peatust varem kui vaja.
Mis ta siis rääkis? No küsis, kust ma pärit olen ja kuidas eesti keeles "tere" öelda. Uuris, kas tulin siia õppima, ja kui vastasin, et hoopis tööle, läksid tal kohe silmad põlema! Ütles, et kui mul tööd on vaja, siis ta võib jube head ala soovitada. Aknapesijaks! Et igal pool on postide otsas flaierid, tuleb helistada ja end pakkuda. Valgustas, et sellise tööga võib kuni neli sotti päevas teenida. Et tema näiteks teenib. Rikas poiss, noh!Ja siis viskas justkui muuseas vahele, et tal on maja ka. Väga oluline info muidugi... Üürimaja. "Hästi kallis, aga mis sa teed, Vancouver ongi üle mõistuse kallis". Rikas majaga poiss! Aga muidu selline kähedaks joodud hääle ja pooliku kooliteega. Mõnel, teate, on kuidagi näost näha. Ja kui suu lahti teeb, lööb veel kuidagi eriti selgelt välja.
Austraalias ka hakatakse poes ja tänaval rääkima, müüja küsib nt., et mis plaanid nädalavahetuseks on. Esimese hooga lööb ikka suu lukku, et umbes, et tahad välja kutsuda või. :D Aga siis tuleb meelde, et nii see käibki. Mina samuti ei harju sellega ja vaid mokaotsast vastan miskit, nagu seal klipis need soomlased.
VastaKustutaInglismaal tuleb ka ette, et võõrad hakkavad sinuga heast peast rääkima, kuigi see pole vast nii levinud kui lääne pool. Siiski, nii klišee kui see ka poleks, ilmast rääkimine aitab alati :)
VastaKustutaMarjaliisa
Ma olen vist Austraalias liiga kaua elanud, sest selliseid tühiseid argikõnelusi pidades tunnen end kui kala vees. Alguses oli küll raske sõnu leida, mida vastata poemüüjale, kui ta küsib (samal ajal sinu asju kilekottidesse pannes), kuidas aastavahetuse ilutulestik meeldis jne. Aga minu meelest on see palju toredam "komme", kui põhjamaalaste napisõnalisus.
VastaKustutaAhjaa, mul jäi küsimus õhku: kas sa tead, miks Vancouverit peetakse Kanada kõige ebasõbralikumaks ja ülbeks linnaks? Kõlab veidi jaburalt, sest ta on väga multikultuurne suurlinn, kuuludes maailma elamisväärsemate linnade nimekirja :)
VastaKustutaMa ei tea, miks! Mulle endale tundub, et asi võib olla selles, et siin on väga palju asiaate ja nende kultuur on lihtsalt täiesti erinev. Nad hoiavad omavahel kokku, aga teiste rahvustega väga ei integreeru, tihtipeale ei oska ka inglise keelt väga hästi ja kuna neid nii palju on, muudab see võib-olla üldpilti ebasõbralikumaks. Ülejäänud inimesed on minu meelest väga sõbralikud!
KustutaJa ma olen 100% nõus, et sõbralik olek ja ladus suhtlemine on palju parem põhjamaisest napisõnalisusest.
Minu teadmiste järgi peetakse Vancouverit küll veidi snoobseks linnaks, sest Vancouverlased ise arvavad, et nende linn on parim, elustiil rohelisim jne. Aga niipalju kui mina kohalikelt kuulsin (kui juttu tegin sellest, et oi kui sõbralikud siin kõik on, et kohe harjumatu), siis nende jutu järgi on nii just ainult British Columbias ehk West Coastil. Ütlesid, et mine East Coastile ja sa ei näe sellist sõbralikkust ja jutukust enam.
KustutaTundub täiesti normaalne vestlus, see soomlastega :D
VastaKustuta