12 detsember, 2014

Jõulupakisadu

Mul pole vist oma 20 aastat sellist sünnipäevaärevust olnud nagu seekord! Palju ei jää puudu kalendrisse ristikeste tõmbamisest, et suurpäev kiiremini kätte jõuaks! Esimese hooga polnud tegelikult üldse mingit vaimustust, sest kuus sõpra teatasid, et lendavad täpselt enne mu sünnipäeva reisile, kes Mehhikosse, kes Hawaiile, kes Guatemalasse… Mõtlesin, et teeks siis Kustiga kahekesi mõnusa restoraniõhtu nagu eelmisel aastal, aga lõpuks otsustasin, et tahan ikkagi päris pidu ka!

Kirjutasin ülejäänud neljateistkümnele sõbrale, et Anu saab sel aastal jälle 25, tulge tähistama! Minu suureks rõõmuks teatasid kõik oma osavõtust! Mulle hirmsasti meeldib külalisi võõrustada, süüa teha ja kooki küpsetada. Kooke tuleb seekord lausa kolm ja sült on juba täna tulel. Ehtne Eesti pidu ikkagi, isegi täidetud mune saab!


Kuna mul kodus süldikeetmiseks piisavalt suurt potti polnud, pidin selle eile töölt kaasa tarima. Muud kraami oli ka - tõin poest ühtteist ja vihmavarju oli vaja kaasa tassida, pott rippus siis enam-vähem hammaste vahel, polnud eriti vabu käsi. Jõudsin välisuksest sisse ja kontrollisin igaks juhuks postkasti. Ma teen seda absoluutselt igal õhtul, sest elamisloa taotluse vastus peaks saadetama posti teel ja ootamine ajab mu lihtsalt HULLUKS!

Kirja muidugi polnud (agggrrhhhh…), küll aga oli pakiteade! Kaalusin siis variante, kas käin üleval ära, et kaamelikoorem maha panna ja uuesti alla paki järele tulla või jätan kogu tavaari fuajeesse diivanile ja toon kõrvalmaja valvelauast oma üllatuse kohe ära. Võitis teine variant.

Valvelauas selgus, et pakke pole üks, vaid lausa kaks. Üks minu emalt ja teine Kustavi emalt. Kumbki ei teadnud, et teine paki saadab, aga paistab, et sattusid samale lennule! Telepaatia, ma ütlen! Mõlemad olid muidugi terve kasti läkitanud ja need polnud üldse mingid kerged kastid! Valvelauaonu aitas need mulle sülle sättida, ukse avasin puusaga ja lahti lükkasin jalaga. Paarikümne sammu kaugusel tegin oma majja sissesaamiseks vahva joogapoosi, kiibiga puldi poole vehkides ja varvastega ust lahti kangutades, et jõuda rõõmsa taaskohtumiseni oma esialgse kaamelikoormaga.

Korra mõtlesin küll, et võiks Kustile helistada, et ta alla sõidaks ja tassida aitaks, aga no ega ma mingi papist tüdruk ole! Täpselt ei mäleta, mis kohaga lõpuks liftis nuppu vajutasin, võib-olla kulmuga, aga tuppa ma igatahes jõudsin.

Jumala kihvt on pakke saada! Harutasime kumbki oma kasti kallal ja olime hirmus elevil. Magusavarud on nüüd sellised, et normaalne inimene veaks nendega jaanipäevani välja, aga normaalseid meil siin paraku pole. Panime filmi käima, sättisime end diivanile kerra ja alustasime ulatuslikku hävitustööd. Kõrvale jõime Elina kasvatatud-kuivatatud-pakitud sidrunimelissi teed, mille Kustav kuulutas parimaks teeks, mida ta eales maitsenud on. Mõnus!

3 kommentaari:

  1. Panen sulle suured ja palavad õnnesoovid juba täna teele, et need ikka õigeks ajaks kohale jõuaksid!

    Minu vennal on ka muide homme sünnipäev, see 13.detsembri sats on eriti õnnestunud.

    VastaKustuta
  2. Sa mu meie, kui vahvad pakid :) Palju õnne!

    VastaKustuta