Raamatukapid

Üks asi, mis mulle Vancouveri juures väga meeldib, on raamatukapid. Nende ehitamine käib puhtalt kodanikualgatuse korras, vaja läheb vaid head ideed ja kuldsete kätega naabrimeest. Raamatute ostmine on siin suhteliselt taskukohane, jutuka hind jääb kuskile ühe miinimum tunnipalga piiresse, nii et peale läbilugemist võib selle vabalt tänavale kappi jätta ilma, et kahju hakkaks.

"Laenutatud" raamatud võib kas samasse või teise kappi tagasi viia, keegi ei keela ka omale jätta. Mul on kodus juba terve kastitäis teoseid, mida pole raatsinud tagasi viia.

Kõige alumine riiul on tavaliselt lasteraamatute päralt, vahel jäetakse sinna ka puslesid ja cd-sid.

Muudest uudistest nii palju, et kaks päeva tuleb veel tööl käia ja siis lendame Las Vegasesse! Pean ainult meeles pidama mõlemad passid kaasa võtta, sest vanas on kehtiv USA viisa. Ja talvevammused võib seekord koju jätta, sest kuigi ka Vegases pole just suvi, on seal ikkagi oma kaks korda soojem kui siin. 

Ahjaa, 6-7 kraadi ongi tüüpiline Vancouveri talv. Osad inimesed oigavad, et kohutavalt külm, teised käivad endiselt lühikestes pükstes ringi. Üks mu hoolealustest tuli ükspäev päevaprogrammist koju, kolm kampsunit paksu jope all! Teda sõidutatakse autoga ühest kohast teise, aga öötöötaja arvas ikkagi, et äkki hakkab külm...