Uputus

Hommikul vara saatis öötöötaja sõnumi, et katus laseb läbi, esimese korruse laest ja pistikutest tuleb vett alla. Palun too kausse/ämbreid juurde, iga veerandtunni tagant saavad täis.

Soovitasin majaomanikuga kontakteeruda, sest pikas perspektiivis pole kausside vahetamine eriti jätkusuutlik ning teiseks - mis loogika see on, et kui esimese korruse laest tuleb vett ja teine korrus on kuiv, laseb katus läbi?

Omanik tuli kohale ja oli nutika mehena kohe vetsupumpa küsinud. Plödistas nats aega ja sai potist järjekordselt igasugu huvitavat atribuutikat kätte. Eks ole ennegi juhtunud. Elagu autistid! Ma oleksin juba ammu võinud aknalaual väikese näituse avada, et mida meil potti on visatud...

Mul on muidu jumala tore töö, aga üha tihemini hakkab tunduma, et tegelikult oleks vahelduseks päris kena kui ei peaks vahetpidamata mingite ajuvabade olukordadega tegelema. Näiteks oleks tore einestada seltskonnas, kus ei peaks pidevalt meelde tuletama, et "palun näri!" Üks mu hoolealustest ei saa absoluutselt aru, milleks selline lisapingutus vajalik on kui söök niisamagi alla läheb? Mul on lausa füüsiliselt valus vaadata, kuidas ta näiteks terveid viinamarju neelab. See, kuidas riis/tatar/makaronid ja muud pehmed asjad lihtsalt otse makku visatakse, ei tekita juba mitmendat aastat enam absoluutselt mitte mingit emotsiooni.

Lisaks on mul tekkinud täiesti imeline enese väljalülitamise võime. Autistidel on kombeks sama asja kümme korda järjest küsida. Või kakskümmend. Vahel viiskümmend. Ükspäev märkasin, et esimest kümmet ma isegi ei registreeri enam. Kuskil üheteistkümnendast hakkan vastama.

Vastamine on seejuures täiesti mõttetu, sest nad küsivad täpselt sama asja kohe uuesti. Vahel vastangi tuimalt kuus korda sama lausega enne kui ära taban, et üldse suu lahti tegin. Seesama klient armastab köögis istuda kui ma õhtusööki teen. Ja siis on meil vahel sellised vestlused:

"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"

Aga vahel on sellised hetked, kus ta paneb mõlemad käed ümber kaela ja kallistab. Jube eba-autistlik käitumine, mida juhtub ehk kord aastas. Või tuleb hästi lähedale ja nuusutab mu juukseid nii pika sõõmuga nagu oleks maailma kõige parema lõhna avastanud. Või vastab mõnele küsimusele täiesti asjalikult (no küll napilt, aga täiesti kontekstis ja puha). Väiksed rõõmud, noh!

Teine klient on maru usin. Katab ja koristab laua, pühib põrandalt pudi kokku, viib prügi välja ja kohe kindlasti tühjendab nõudepesumasina. Vahel ma unustan ära (kui aju on parajasti väljalülitatud režiimis). Tõmban juba resti välja, et hakata nõusid välja korjama kui ta teisest toast kohale jookseb, ise etteheitvalt korrutades: "Minu töö! See on minu töö!" Ja asub innuka nohina saatel plastkarpe rätikuga kuivaks nühkima (mis on minu meelest maailma kõige nürim tegevus üldse, nii et mul on hea meel kui sellest pääsen).

No ja osa asju tuleb koju kaasa. Kui Matt liiga kiiresti sööb, olen mitu korda juba peaaegu öelnud, et "fork down!" (kahvel maha). Sest viis päeva nädalas söön ju koos autistidega ja ühe söögikorra kohta ütlen seda fraasi vähemalt 50 korda. Matt vähemalt närib.