Tere tulemast Poola

Kojulennu viimane jupp oli seekord eriti tüütu - kõik kohad kanged ja valutasid, olin üleväsinud, aga magama ei jäänud, tagumine naaber juhtus eriti rahutu olema ja rähkles mu tooli otsas. Sain mõistusega küll aru, et ei saa kuskil Gröönimaa kohal teatada, et ma enam ei jaksa, laske, ma lähen nüüd maha, aga palju puudu ei jäänud, et oleksin just sellise avaldusega lagedale tulnud.

Kuskil viimased viis tundi lugesin sõna otseses mõttes minuteid. Viis tundi kümnest siis, onju. Kusjuures paar nädalat tagasi Euroopa poole lennates läks see aeg ludinal, sain isegi natuke magada ja vaatasin paar head filmi ära.

Matt oli lilledega lennujaamas vastas ja mu auto, millega ta tulnud oli, säras kuidagi kahtlaselt hästi. Ma jätsin selle reisi ajaks ta vanemate juurde ja minu äraolekul oli ta uue õli, -filtri ning klaasipühkijad saanud. Kõik pinnad läikisid! Isegi rehvidele oli mingi läige peale pihustatud (see pidi küll kolme päevaga maha kuluma).

Tore on tagasi olla, aga Eestist lisandunud riiete tõttu ei mahu mul enam asjad mitte kuhugi ära! Korra mõtlesin, et võib-olla ei pakigi kohvrit lahti, paari nädala pärast peab nagunii uuesti kolima hakkama. Aga kuna sõbrannade tellitud kommid ja Matt'ile toodud kingid tuli välja võtta, on mu elamine nüüd ikkagi ühtlaselt nodiga kaetud.

Matt'i pere on rääkinud, et millegipärast ei tahtnud vanavanemad jagada, miks nad omal ajal Eestist ära tulid. Tagasiminek ei tulnud kunagi isegi mitte kõne alla ja lastele eesti keelt ei õpetatud, sest ei usutud, et neil seda kunagi vaja võiks minna. Tõin siis paar DVD-d, mis veidi tolleaegseid olusid valgustasid, muuhulgas Okasaneni "Puhastuse". Vaatasime seda Matt'iga esimesel õhtul koos ja ta tunnistas, et pole kunagi midagi masendavamat näinud.

Ühtlasi panime järgmiste nädalate plaane paika, sest Matt'il on nüüd kool läbi, mai lõpus on kaks päeva lõpuaktuseid ja balle, aga muidu täitsa vaba mees. Hakkas rääkima, et näe, meil on pärast seda mõlemal vaba nädal, lähme kuskile Euroopasse! Lähme Poola!

Poola?

Kes lendab Kanada kõige kaugemast otsast Euroopasse, et saaks mõned päevad Poolas veeta? Läks siis nii, et kuna hetkeseisuga ei suuda miski mind uuesti lennukisse meelitada, et saaks 10+ tundi istuvas asendis piinelda, läheb Matt seekord üksi ja mai lõpus saame siis midagi koos teha. Ostis piletid Inglismaale ja uurib, kuhu sealt edasi lennata. Tal elab üks õdedest Šotimaal, püüavad nüüd korraldada, et kuskil Ida-Euroopas kokku saada.

Tööle ei tahtnud ma üldse minna! Puhkamine tuli juba nii hästi välja, et tundus ebaõiglane seda katkestada. Minu äraminnes ei olnud veel selge, kes uueks juhatajaks saab ja teadsin, et kui sinna täitsa võõras inimene pannakse, tähendab see minu jaoks hunnikut lisatööd.

Taustalugu on selline: inimene, kellega neli päeva viiest koos töötan, on super tubli. Teeb kõik ära, mis palutud, märkab ise asju, millega on vaja midagi ette võtta (erinevalt enamikust, kellele tuleb kõik peeneks närida ja suhu pista nagu linnupoegadele) ning on klientidega super osav ja väga hooliv. Ideaalne kandidaat juhatajakohale! Seda enam, et minu kõrvalt on ta nagunii juba kõige vajalikuga kursis ja pikemat õpetamist ei vaja.

Praegu teeb ta neli 24-tunnist vahetust järjest, no öösiti muidugi magab, tal on oma tuba ja puha. Aga vahetult enne minu äraminekut kolis Filipiinidelt siia ta 12-aastane tütar, mismõttu ei tule kõne alla, et ta väga pikalt sellise graafikuga jätkata saaks.

Muide, peaaegu kõikidel mu kolleegidel on sarnased lood - ema/isa kolisid Kanadasse, lapsed jäeti Aafrikasse/Indiasse/Filipiinidele vanavanemate hoida, kuniks paberid korda saadi, et lapsed järgi kolida. Enamiku puhul tulidki nad alles 3-4 aastat hiljem. Filipiino tuli näiteks alguses lapsehoidjaks, sealt töötas end üles, käis kursustel, sai parema töö, taotles elamisloa ja nüüd sai lõpuks tütre paberid ka korda. Nelja aasta jooksul on ta oma last näinud ühe korra, mil tal kodus külas käis.

Ühesõnaga oleks ta minu töö jaoks väga sobiv, lisaks ei saaks ajastus parem ollagi.

Aga mis juhtus - kui olin lahkumisavalduse ära saatnud, hakati peakontoris arutama, et mida teha ja pakuti mu kohta ühe teise maja asejuhatajale. Nad ei tahtnud minu filipiinot edutada, sest 24-tunni töötajaid on raske leida ja kuna tema oli seda juba aasta aega teinud, loodeti, et laseb sama soojaga edasi. Mina ise ei tahtnud esimestel päevadel torkida ja kui lõpuks küsisin, et mis neil plaanis on, ei läinud saadud vastus mitte minu visiooniga üldse kokku.

Seletasin siis, et halloo, te ju teadsite, et ta tütar Kanadasse kolib? No teadsid küll, aga lootsid, et äkki ta ikkagi töötab samamoodi edasi. Ta vahetus algab esmaspäeva hommikul kell 9 ja lõpeb reede hommikul kell 9. Kes jätaks oma 12-aastase neljaks ööks ja päevaks ihuüksi?

Minu äraminnes oli see seis, et teise maja asejuhataja oli pakutud ametikoha aktsepteerinud ja kuna teda tuli hakata välja õpetama, arvasin, et mu tagasijõudes võib ta mul juba ees istuda ja juhtnööre oodata. Mis tegelikult juhtus - mõned päevad hiljem ütles ta, et siiski ei võta seda kohta… sealt veel mõned päevad edasi, et ikkagi võtab… ja siis jälle, et siiski ei võta. Lõpuks oli peakontoris otsustatud, et selline suhtumine head ei tõota ja pakkumine tehti hoopis minu lemmiktöötajale! Hurraa!

Hetkesisuga veel midagi kindlat ei ole, aga eile paluti mul talle iseloomustav soovituskiri kirjutada ja täna tuleb koosolek. Näe, visualiseerimine töötab ikka täiega!