Matt ostis mõni aeg tagasi sae ja ükspäev leidis, et sama saag on teises poes soodushinnaga. Pakend oli veel avamata ja läksime sellega poodi tagasi. Matt näitas telefonist kodukat, kus samal sael parem hind oli, müüja viskas korra pilgu peale ja küsis juhatajalt kindluse mõttes üle, et kas see on meet või beat juhtum, juhataja kehitas õlgu, ütles, et mina ei tea, tee beat. 60 dollarit anti tagasi, kuigi teise poe hind oli ainult 50 dollarit odavam.
Täielik müstika on see, et mingit tõestust nad odavamast hinnast endale ei tahtnud, kuskile kirja ei läinud, et mis poe hinda "löödi". Lihtsalt jumala lambist anti ports raha tagasi. Ma vist ei harju sellega mitte kunagi ära!
Teine asi, millega ma kuidagi harjuda ei suuda, on siinne loodus. Kogu aeg on selline tunne nagu välismaal oleks. Noh... olengi ju! Ja loomad! Vancouveri saarel, kus ma elan, on palju puumasid. Hämmastavalt tihti mainivad inimesed täiesti suvaliselt jutu sees, et nägid matkamas käies puumat ja pidid vaikselt tagurpidi eemale kõndima. Karude nägemist üldiselt ei mainita, sest neid on nagunii kõik kohad täis.
Puumaga pidi selles mõttes lihtsam olema, et tema ei jää enamast risti ette, vaid jälitab tagantpoolt. Vahva noh. Matkad mõnusasti ja puuma matkab kannul. Ma ei tea… Ei tahaks nagu hästi.
Esimesel aastal kui Kanadasse kolisin, tundusid kotkad tohutult erilised. Mäletan, et sai auto kinni peetud, lummatult taevasse vaadatud, paarkümmend pilti tehtud… Nüüd on nii, et "appi, see kuradima kotkas tuleb jälle kanu sööma!" Kui ma kuskil kaugemal aianurgas olen kössitanud, lendavad vahel niimoodi üle aia nagu väike lennuk oleks läinud - vuhhh vuhhhh.
Kanad on õnneks kõik veel alles. Ma ei tea kui kauaks, sest aedikul pole ikka veel võrku peal ja Matt'il on augustis umbes selline graafik, et ta haiglast väljas eriti ei käi. Täna näiteks alustas 7.30 ja koju jõuab kuskil südaööks. Iga 2-8 nädala tagant töötavad residendid erinevates osakondades, Matt teeb augustis palliatiivset ravi ja lisaks mingeid üldvalveid ka. Iga päev tuleb koju, näost hall ja räägib järjekordse loo sellest, kuidas keegi ära suri ja palatitäis sugulasi südantlõhestavalt nuttis.
Me käisime ükspäev langevaid tähti vaatamas. Jõudsime randa, viskasime pikali ja nii romantiline oli! Matt mainis midagi, et iga kolme minuti tagant pidi langema ja midagi oli kümne sekundiga ka (ma ei mäleta mis). Selle viimasega meenus talle, et surmaeelsed hingetõmbed pidavat kah nii umbes iga kümne sekundi tagant käima ja demonstreeris, et mismoodi need kõlavad. Nii romantiline noh! Siis jõudsid sõbrad ka kohale, teine seltskonnas olnud arst teeb augustis üldkirurgiat, sellel olid juba mingid omad soolikalood ja nii nad seal vahetasid muljeid. Tähistaeva all.
Tähed on siin muideks täiesti valede kohtade peal!
Ja linnalaps Kairi käis mul maal külas:
Saate nüüd aru, miks mul oli tingimata vaja see osa aiast korda saada?
Kui kogu ebavajalik sitt eest ära sai, tundus, et nüüd on peaaegu valmis. Siis hakkasin kaevama ja appi kui raske töö see on! Osade kohtade peal oli mulda liiga vähe, alt tuli kalju vastu, nii et pidin tunneli tegema, mis tuli värske mulla ja väetisega täita, et põõsas kasvama läheks. Ülejäänud platsiga polnud üldse mingit plaani, aga sain asja käigus aru, et ohakate juured tuleb kindlasti välja võtta ja lõppkokkuvõttes kaevasin kogu selle asja kaks korda läbi, et täiesti puhtaks saaks.
Eriline nöök, et kanad on nüüd otsustanud vihmausse mitte süüa. Vaatavad sellise näoga, et miks sa selle siia tõid? Neil käivadki asjad faaside kaupa. Vahepeal oli mingi kaks-kolm päeva, kus nad mind täiesti paaniliselt kartsid ja karjudes laiali põgenesid iga kord kui vaatevälja sattusin. Kui see üle läks, olid jälle sõbrad nagu poleks midagi juhtunud.
Nende põõsastega tahtsime naabri magamistoa aknad ära varjata, et tagaaias olev istumisnurk täiesti privaatne oleks. Miljon korda sai mõõdetud, et kust kuhu see põõsarida ulatuma peaks ja väga hästi läks korda. Loodetavasti hakkavad nüüd kiiresti kasvama. Kõrvale tahaks ühe sireli panna ja ette külvame ilmselt muru. Ma ei jõua ära oodata seda aega, mil mul küünealused kogu aeg mullased ei oleks.
Omamata isiklikku kogemust, kuid olles sügavuti studeerinud bioloogiat ütleksin, et karud on kordades ohtlikumad kui puumad. Puuma on mu lemmikkaslane, aga asi pole isegi selles. Isegi kui puuma sind peaks jälitama, teeb ta seda uudishimust, mitte näljast, ja kui just pole tegemist poegadega emasloomaga, siis üldiselt puuma ei ründa ka. Kuna tegemist on nö puhta kiskjaga, siis ta käitubki kiskja kombel ja kui siis vastavalt vastu käituda, on oht suht vähene.
VastaKustutaKaru seevastu oma kiskja nimest hoolimata on rohusööja loom (reeglina), seega ei kehti talle hundi ja puumaga kohtumise nõksud (lõvist ja tiigrist siinkohal ei räägi, nemad on piisavalt suured, et inimest toiduna käsitleda). Kordan veelkord - KARU ON ALATI OHTLIK JA ETTEARVAMATU. Puhtalt merkade endi lolluse ja urbaniseerumise tõttu on karuõnnetusi nii palju. Maitia, statistika otsid ehk ise välja, kui see sind huvitab - ma usun, et järgmiseks tulevad põdrad ja hirved, siis alles puumad millalgi.
Teine põhjus on ilmselt ka see, et kuna karul looduslikke vaenlasi ei ole - hunt ja puuma enamasti ei ründa ja põder ka mitte - siis on karud ise ka suht hooletud ja uimerdavad oma pojapabulatega kõikjal ringi - okupeerivad laste mänguväljakud ja koduaia basseinid ja nagu viimased videod näitasid - isegi mereranna. Isakaru on niisamagi ohtlik ja emakaru koos poegadega - parem mitte kohata.
Metsas tasub alati kära teha (no mitte röökida, eksole), kui just loomavaatlus sind ei paelu - antud juhul siis see uudishimutsev puuma - see peaks hoidma karud ja puumad eemal. Võid ka mobiilist muusikat lasta, kuigi Eestis on teada juhtumeid, kus karu ja põder just mustikaid korjava marjulise taskuraadiot kuulama jäid. Jutusaade oleks sellisel juhul parem.
Puuma, kui peakski ründama, ehk tõmbab sind mõne korra ja jookseb minema, karu aga, kui peaks vihaseks saama, ei pruugi piirduda paari paremsirgega, mis tema kaalu, kiirust ja jõudu arvestades võivad inimese pea sõna otseses mõttes lömaks lüüa, vaid lohistab, retsib ja rapsib sind veel hulk aega, ja sa ei pruugi selleks ajaks veel surnudki olla.
Need uiema aja lolljulged ameerika karud ilmselt inimesi enam ei karda ka, niiet kohapeal hüppamine ja sõimamine ei pruugi aidata, ära joosta ka ei saa - ja karu jookseb igal juhul kiiremini. Seega palun, palun, palun, ära võta kohtumist karuga kergelt, karu on nagu viitsütikuga pomm. Seda enam, et puuma näost ja kehakeelest sa loed välja, mis tujus ta on, ja reeglina puuma ei ründa, kui ta just väga nurka aetud või kutsikatega pole. Karu miimika ja kehakeel on praktiliselt märkamatud. No kui kahele jalale ajab, siis see hetk on mõeldud taganemiseks. Võid ka oma kohalike tuttavate hulgas jõudumööda selgitustööd teha, et karu on ja jääb üheks kõige ohtlikumaks ja ettearvamatumaks loomaks. Kasvõi juba selle pärast, et ta on nii suur, et kerge mänglev mükski võib inimesele elu maksta. Samuti peaks tema kihvade suurus ja lõugade pikkus panema mõtlema, mis saab siis, kui ta need lõuad kokku pigistab.
Seda, et emakaru koos poegadega ohtlik on, nad isegi tunnistavad siin. Jama on selles, et ma ei ole päris täpselt aru saanud, et millal neil need pojad on ja millal pole, sest minu meelest tuleb kogu aeg mingeid uudiseid emakarust koos poegadega. Ja siis on neil see faas, kus neid poegi iseseisvuma õpetatakse ja nad igal pool ees töllerdavad, kuhu sattuma ei peaks.
KustutaAhjaa, siin on veel see osa, et mustkaru ja pruunkaru on erinevad, ühe puhul peab lärmi tegema ja end suureks tegema, teise puhul tuleb vaikselt taganeda ja no mina ei tea, kumb on kumb. Loodetavasti ma ei satu nendega kunagi nii lähestikku, et selliseid otsuseid peaks vastu võtma.
Mustkaru, kes võib nimest hoolimata olla ka helekollane, on grislist väiksem ja tal on alati koon heledam - selle järgi ongi kõige lihtsam vahet teha. Ma mäletan ka, et üks neist oli äksim kui teine, aga vaat seda enam mitte, kumb. Grisli puhul pole vist mõtet end suureks teha, sest ta on nagunii alati suurem. Kui ma neid videosid vaatan, kus karud kodubasseinis rallivad jne, siis need on alati mustkarud olnud - natuke siledamad, tumedamad ja ikka heleda moluga (ja poegi oleks neil ka nagu rohkem). Grisli on ise heledam, hatusem, kuidagi metsikuma väljanägemisega, linna ta vist nii väga ei satu.
KustutaKartes nüüd küll valeinfot anda, aga loogiliselt võttes tundub, et grisli puhul tuleb vaikselt taganeda, mustkaru puhul aga lärmata ja jaurata. Et kuna ta väiksem, siis ehk hakkab kartma ja läheb ära. Aga vaikne taganemine võimaluse korral oleks ilmselt mõlema puhul see parem variant. Sõimata ja kehitada võid siis ka, kui on näha, et ta järele tuleb.
Ohtlikkuse skaalal veel - karuga sama ohtlik on põhjamaades tige põder - kas pull või poegadega emasloom. Põdra sõralöök läheb inimesest puhtalt läbi nagu oda. Teisel juhul jääd jalast ilma, või kui ta sust üle tormab, muutud lihtviisiliselt hakklihaks. Ja põder on (inimese suhtes) sama loll kui lehm, samas määratult kiirem. Ta tuleb tagasi ning tümitab ja trambib sind veelgi. Ainuke võimalus on puu taha karata (puu otsa ronida ei jõua ja karu puhul pole sellest ka kasu).
VastaKustutaHirv on samasugune jobu ning vapiti pole põdrast väga palju väiksem (ja on hobusest suurem, võib kaaluda kuni pool tonni). Mustsaba- ja valgesabahirved on küll suti väiksemad, aga samas just need, kes linnadesse eksivad ja seal siis vandaalitsevad.
http://www.bearsmart.com/play/bear-encounters/
VastaKustutaNäe, leidsin sellise koha - siin ütleb selgelt, et minema ajada võid musta karu, mitte iialgi aga grislit, kelle juurest tuleks ise vaikselt lahkuda. Ja enne tuleb kindlaks teha, kumb on kumb.
http://apps.fwp.mt.gov/commed/publictesting/fwptest - mina läbisin selle 100% :)
Mida teha, kui kohtud puumaga - ole paigal, ole suur, räägi valjult ja vaata silma, lapsepabulad korja enne perimeetrist ära.
VastaKustutahttp://www.env.gov.bc.ca/wld/documents/cougsf.htm
Kui ma 2006. a Skagways elasin (Vancouverist ca 2500 km põhjas), siis mulle õpetati nii: pruunkaru on valdavalt taimetoitlane, nii et kui tema ründab, siis kõhuli pikali visata ja kukal kätega katta (et organeid kaitsta), sest pruunkaru ründab mitte selleks, et mind ära süüa, vaid et oma territooriumi kaitsta, nii et arvatavasti ta üritab mind vigastada ja siis läheb minema. Kui aga mustkaru ründab, siis tema ründab söömiseks ja tapmiseks, nii et kaitsta ennast kõigega, mis vähegi kõlbab: karjuda, keppidega lüüa, pipragaasi jne.
VastaKustutaAppi mida ma just lugesin siin. Tänasest olen karufoobik. Ja nagu sellest vähe veel oleks - ka põdra. Tänks, Cax Murka! :)
VastaKustuta