Kuldne lapsepõlv

Sõbranna helistas ja küsis, kas ma saan ikka aru, et juba ongi september! Või noh, peaaegu. Ja kui hea, et enam koolis ei pea käima, septembri algus olevat alati kõige nõmedam olnud - suvi läbi ning orjus ees.

Mul oli täpselt vastupidi (alguse osas)! Augusti viimane ja septembri esimene (paluks mitte segamini ajada teise, kolmanda ega neljandaga) nädal olid sünnipäeva ja jõulude kõrval kõige lemmikumad üldse.

Meil käis nii, et kohe kui kool läbi, seisis vanavanemate beež Lada ukse ees, mina pakkisin kogu oma maise vara seljakotti (mul oli seda vara tollal üsna vähe) ja põrutasimegi maale.

Naabri-Imbil oli kaks poega, kellega sai tiigi peal parvetada (ja peaaegu ära uppuda), mahajäetud majas kolada (ja läbi pehkinud põranda kukkuda) ning metsajärvest kala püüda (ja need Anu tungival soovil lõpuks vette tagasi lasta). Metsajärve äärde sai mööda sellist teed, mille kraavidesse visati surnud loomade laipu (elagu kolhoos!) ja see hais oli ikka hingemattev. Aga noh, meie käisime neid ikka lähedalt vaatamas, et mis staadiumis on, kas jalutavad kärbsed silmade peal või vaglad ribide vahel.

Kuldne lapsepõlv, ma ütlen!

Kui ma parasjagu koos Jantsuga mingeid sigadusi ei teinud, toimetasin omaette. Vanavanematel oli alati paar lehma, kolm siga ja ports kanu. Ma olen kõrval passinud kui vasikas sünnib ja iga seatapu ajal lörinal nutnud ning lubanud mitte iial seda liha süüa (ma polnud eriline lihasõber toona ja pole ka praegu, aga natuke ikka söön)…

Ükskord tõi hulkuv kass oma pojad meie juurde ja see oli nagu paradiis! Päris oma kassipojad (nad vist uputati ära, aga natukeseks oli ikkagi tore). Ja ühel suvel leidis keegi heina seest rotipesa ja siis olid päris oma rotipojad ka (aga ainult üheks tunniks, siis kästi kassile sisse sööta).

Paar päeva enne kooli algust pakkisin kodinad autosse ja sõitsin linna tagasi. Pärast kolme eemaloldud kuud tundus kodus kõik nii uus ja huvitav, minu toas olid alati mingid väiksed kingid (ema oli midagi ostnud ja ema sõbrannad külas käies nänni toonud) ning kõik lõhnas kuidagi värskelt (...ütleb terve suve lauda vahet voorinud laps).

Rahaga oli alati kitsas, nii et riiete ostmine ei olnud mingi igakuine lõbu, aga augusti lõpus sai alati mõned uued hilbud ja jalanõud ning ühtlasi võis sobivate piltidega vihikud välja valida. Alati mõtlesin, et seekord olen hästi tubli, üldse ei sodi, püüan korraliku käekirjaga kirjutada jne. Noh... jah. Etteruttavalt võin öelda, et ei tulnud välja.

Esimene september oli väga pidulik! Koogid-värgid. Alati tuli keegi külla ja puha. Esimesel nädalal olid õpetajad kah veel hästi toredad ja isegi naeratasid. Aga see läks suht ruttu üle. Mõned seevastu ei puhanud ka kolme suvekuuga koolielust nii palju välja, et mingisse lahkemasse faasi jõuda.

Alates teisest nädalast läks asi tavaliselt vanasse rööpasse tagasi - mina sain aru, et hullult hoolas olemine ei tule (isiksuseomaduste tõttu) ikka päris nii hästi välja kui plaanitud ning ka kõige paremini puhanud pedagoogidele meenus lõpuks, et nad seda tööd tegelikult ikkagi nii väga ei armasta.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...