25 september, 2016

Saareelu

Sügis on käes! Täna hommikul oli toas ainult 19 kraadi sooja, varsti peab kütte sisse lülitama. Mäletan, et esimene Kanada-aasta oli erakordselt kuiv ja päikeseline. Ma ei saanud üldse aru, mis vihmasest Vancouverist kõik soigusid. Lõppeda-mitte-tahtval ilusal ilmal oli kahtlemata suur osa selles, miks ma nii kindlalt tundsin, et tahan siia päriseks jääda. Vahel asjad lihtsalt juhtuvad põhjusega!

Ma ei ole kunagi varjanud, et Nanaimosse kolimine oli minu jaoks paras eneseületus ja siiamaani ei tunne ma lõpuni, et see päris minu koht oleks. Kodu on meil muidugi viimase peal, kanad ja värgid, selles osas ei oskaks küll midagi enamat tahta. Aga linn ise on… noh uus. Kohvikuid on vähem, poode on vähem, karusid on rohkem. Inimesed on super sõbralikud ja loodus on muidugi ilus, parkimine igal pool tasuta ja liiklus oluliselt rahulikum kui Vancouveris. Aga noh, sõbrad jäid ju kõik maha ja korra kuus kokku saada on ilmselgelt hoopis teine tera kui lihtsalt emotsiooni ajel helistada, et tsau-mis-teed, ma tulen külla!

Uued sõbrad on muidugi ka tekkinud, aga uute sõpradega läheb alati aega, enne kui neist päris sõbrad saavad. Enne kui tekib see õige ja soe tunne.

Suur osa sellest, miks ma end siin nii omana ei tundnud, oli see, et ma ei käinud tööl. Nüüd siis käin ja asjad paistavad kohe täiesti uues valguses! Seda eneseteostuse komponenti on ikka täiega vaja! Pärast paari esimest nädalat on selline tunne nagu oleksin paradiisi sattunud! Alateadvuses tiksub ikka mingi eestlaslik "ära hõiska enne õhtut" ja "pill tuleb pika ilu peale", aga uus kultuuriruum hakkab juba vaikselt mõju avaldama ja ma ei põe enam nii väga kui asjad hästi lähevad. Lisaks olen õppinud komplimentide peale "aitäh" ütlema, selle asemel, et "oh, mis te nüüd" ühmata.

Me käisime täna kõrvalsaarel mingil järjekordsel arstide üritusel ja inimesed olid veel sõbralikumad kui Nanaimos! Pakkusid, et tulge siia tööle kui residentuur läbi saab! Vot neil on seal küll ehtne saareelu, kõik tunnevad kõiki ja lapsed mängivad maja taga metsas, mitte ei istu telefonis. Üks mees rääkis, et kui nad sinna aastaid tagasi maja ostsid, siis võtmeid ei saanudki, sest omanik ei suutnud neid kuskilt üles leida. Nad polnud kunagi uksi lukku pannud, keegi teine ka ei panevat.

Tagasiteel jalutasime praami ninasse, vaatasime Nanaimo siluetti ja see tundus korraga nagu mingi suur linn!


Eile sadas päev otsa vihma ja täna oli ka veel niiske. Kanakuudi uks kipub sellise ilmaga natuke paisuma ja ma ei jõua seda lahti tõmmata. Avasin küljeluugi, et nad välja lasta. Tulidki siis. Lennates! Neli esimest liuglesid suhteliselt osavalt otse värava poole ja maandusid teisel pool, et käbedalt oma lemmikpõõsa alla joosta. Viies tegi väikse valearvestuse ja maandus täie lauluga vastu traataeda. Aia osas on täielik müstika, ma ei saa aru, kas nad ei näe seda või lihtsalt ongi lollid, igal juhul püüavad nad suhteliselt regulaarselt sealt läbi joosta. Nii et midagi uut selles otseselt ei ole.

Igatahes olid esimesed neli juba ammu eemal põõsa all ja viimane-hapupiimane sattus üksi jäädes totaalsesse segadusse! Seisis aia ees ning pööras pead ühele ja teisele poole. Tammus rahulolematult koha peal. Siis läks mööda treppi üles, et kuuti tagasi minna (ma ei tea miks, aga no ju polnud paremat ideed), kuid uks oli teatavasti kinni. Ühel hetkel kasvas meelehärm ja kaagutamine juba nii suureks, et ma ei suutnud enam naeru pidada. Nutikusega nad just silma ei paista.

Ahjaa - kui me seal saare peal ringi sõitsime, oli natuke sellline tunne nagu Eestis oleks. Majad metsa vahel peidus, vahepeal paistis mändide vahelt merd. Ütlesin, et see on selline koht, kus võiks vanaema elada, hea nädalavahetusel külla tulla. Hiljem kui tuli juttu, et ma Eestist olen, öeldi, et neil elab seal üks eesti vanamemm! Matt naeris, et näe, leidsidki vanaema!

Muide, Nanaimo raamatukogust saab "Mandariine" laenutada! Kusjuures kohutavalt väike DVD'de valik ja siis… tadaa, eesti film! Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Aga noh, meil müüakse suvalises külapoes Vana Tallinnat ka. Nii et pole sel Nanaimol häda miskit!

22 september, 2016

Lihtsuses peitub võlu

Tööl läheb muudkui mõnusamaks! Hommikul on põnev minna ja õhtul ei saa kuidagi tulema. Täna hakkas lõpuks ometi noortekeskuse kolimine pihta, osad toad tehti tühjaks ja seeläbi tekkis mulle oma kontoriruum. Päeva esimese poole paigutasin mööblit ja pärast lõunat panin arvutit kokku. Meil on täielik iseteenindus, karbid lükati ukse vahelt sisse, et näe, siin on sinu arvuti. Mul polnud veel kääregi, et kilesid lahti lõigata! Prügikasti, kuhu sodi panna, samuti mitte. Asja käigus selgus, et pikendusjuhet oleks kah vaja, ülemus andis kaardi näppu ning saatis kontoritarvete poodi, et too juhe ja vaata, mida sul veel on vaja.

Ja uue sõna õppisin! Siin on selline süsteem, et müüakse erinevas mõõdus pikendusjuhtmeid (millel on tavaliselt kolm pistikupesa) ja siis eraldi neid pesaotsi, kus on näiteks 6 tükki reas, aga juhe ainult poolemeetrine kui sedagi. Ma ei teadnud, et sel rohkemate pesadega asjal on omaette nimi (power bar). Eestis ei ole ju kahte erinevat tüüpi, ikka üks pikendusjuhe kõik?


Lisaks muule on nüüd igaõhtune väljakutse teha midagi sellist süüa, mida tahaks järgmisel hommikul tööle kaasa võtta. Suppi on näiteks natuke nadi vedada. Me oleme Mattiga mõlemad ses mõttes natuke pirtsakad, et hea meelega eelmise päeva toitu ei soojenda, pigem tahaks midagi uut ja huvitavat. Aga kuna tööle kaasavõtmiseks ma ilmselgelt mingit eraldi asja ei tee, peab see olema midagi sellist, mis ühe korraga ei ammenda. Kanadas on muideks oma toidu kaasavõtmine ülimalt levinud. Neil pole ju koolides sööklaid, nii et algusest peale käib lõuna karbiga kaasas (lasteaias ka!).

Praegu on suht hullumaja veel, polekski aega kuskile välja sööma minna. Noortekeskus tegutseb nendes ruumides, mis peatselt minu omadeks saavad ja töötajad peavad peakontoris kamba peale ühte arvutit jagama. Jube keeruline on niimoodi kogu paberimajandust ette valmistada kui iga kümne minuti tagant tahab keegi ruttu mingi asja ära teha ja arvuti ära varastab.

Graafik sai nüüd lõplikult paika ja töötan 9-17 nagu alguses kokku lepitud. Hommikul on maja tühi, saan paberitöö ära teha ja muid asju ajada, kella kahest lähen noortekeskuse ruumidesse ja veedan koos nendega aega. Minu hoolealuse toob pärastlõunane töötaja koolist ära ja teda hakkangi vist ainult noortekeskuses nägema, mitte majas, sest selleks ajaks kui ta koju läheb, on minu tööpäev juba läbi.

Ma olen oma uue graafikuga väga rahul! Vancouveris alustasin kell 13 ja tund aega hiljem olid mõlemad kliendid kodus, nii et pidin kõiki asju paralleelselt tegema - meile lugema, helistama, dokumente täitma, koosolekutel käima, süüa tegema ja vaatama, et klient samal ajal unarusse ei jääks ning õue või kuskile saaks. Uus juhataja ikka vahel helistab mulle ja oigab, et issand, kuidas sa jõudsid kõike, mul jääb iga päev mitu tundi puudu ajast puudu! Kusjuures mul jäi ka! 

Homme on esimene päev, kus mul on kontor, kõik asjad toimivad ja saab kohe esimesest hetkest peale päriselt tööle hakata. Ühtlasi on laua peal ruumi, kuhu teetass mahutada ja kuna seda võiks väikestviisi tähistada, küpsetasin õunakooki, et saaks homme tüki kaasa võtta. Matt ütles vurre puhtaks lakkudes, et see on kõige kõige kõige parem kook, mida ma üldse kunagi teinud olen. Ja ma olen väga palju igasugu peeneid asju küpsetanud. Näe, lihtlabane õunakook võitis… saa siis meestest aru.

19 september, 2016

Padjaklubi

Sel nädalavahetusel oli Matt teises linnas koolitusel ja mulle tulid sõbrannad külla. Nii pesueht naistekat pole juba ammu olnud! Šoppasime, käisime kohvikust kohvikusse, tegime mõnusa matka, vaatasime romantilist filmi, nutsime lõpus kõik koos, lakkisime küüsi, rääkisime meestest ja sõime kommi. Väga tore oli!

16 september, 2016

Lehmkanad

Täitsa tore on vahelduseks jälle tööl käia! Praegu on muidugi veel selline alguse asi, et kedagi ei tunne ja matsu ei jaga, lihtsalt jälgin ja üritan aru saada, mis toimub. "Kodusid" on sellel ettevõttel ainult kaks (hetkeseisuga tegelikult pigem üks, sest minu oma avatakse alles nädala pärast), ülejäänud kliendid kuuluvad erinevate noorteprogrammide alla ja käivad kohal ainult pärastlõunati. See maja, kus praegu tegevus toimub, on kitsaks jäänud, nii et noored kolitakse uutesse ruumidesse ja maja jääb minu kliendile. Et suuremat ärevust vältida, ei öelda noortele enne uut nädalat midagi ja seetõttu ei saa me ka vanu asju kokku pakkida ega uusi sisse tuua.

Neljanda päeva lõpuks olen enam-vähem ära õppinud, kes on töötaja ja kes klient. Peale vaadates ei saa alati aru, sest meil on täiskasvanute programmid ka ja igas vanuses rahvast jalutab ringi. Nimedega on alguses kõige raskem, pooled olen ikka suutnud juba meelde jätta, aga ülejäänutega läheb veel aega. Ja klientidel on alati mingid omad eripärad, nii et aegajalt käin kontoris toimikuid lugemas, et oot, mis värk selle-ja-teisega täpsemalt on?

Lisaks veel mingid Nanaimo eripärad, näiteks see, et siin, erinevalt Vancouverist, elavadki päris kanadalased ja mitte kellelgi ei ole aktsenti. Ning siis astun uksest sisse mina ja kõigil on kohe huvitav, et kuule, kust sa pärit oled? Absoluutselt iga klient ja töötaja on minuga selle arutelu maha pidanud. Ja siis see, et kuidas sa oma nime hääldad? Esimesel Kanada-aastal mind häiris, et nimest tekkis korraga mingi kümme erinevat hääldusvarianti, millest ükski ei sarnanud eestikeelse Anuga - justkui oleks osa identiteeti kaduma läinud - aga nüüd on mul täiesti siiralt ükskõik. Ebamugavust tekitab ainult see kui küsitakse, et kuidas sa ise seda hääldad ja siis ma ütlen ikkagi Änjuu või miskit sellist, sest nad ei saa tegeliku hääldusega nagunii hakkama. Proovitud, noh.


Ma ei jõua ära oodata, et mulle lõpuks ometi mingi oma laud ja arvuti tekiks, pooli asju ei saa ilma nendeta teha. Hetkeseisuga on veel kõik graafikud ja asjad ka veel lahtised, ministeerium tahab põhjendust, et miks meil on vaja kõik 24 tundi töötajatega katta, kuigi klient hommikuid koolis veedab ja ma väga loodan, et siit ei tule mingit jama. Kui näiteks minu tunnid õhtu poole nihutatakse, ei saa me Matt'iga enam üldse kokku. Graafikute tegemine on üldse paras peavalu, sest lisaks sellele, mis on maja vajadused, peab mõtlema, kuidas kõigile töötajatele täistööaeg tekitada. Ei saa öelda, et kuule, käi seitse päeva nädalas igal õhtul neli tundi tööl, sest keegi ei püsiks seal niimoodi. Nädalavahetustega sama jama, keegi ei taha päris iga nädalavahetus tööl olla, aga kliendi seisukohast on jällegi parem kui tekib rutiin, mitte et suva inimesed suva aegadel.

Eelmises kohas alustasin juba toimivas majas, oli küll palju kohendamist ja muutuste tegemist, aga muidu ikkagi sissetöötatud värk. Nüüd tuleb kõik nullist üles ehitada ja hästi kiiresti efektiivselt toimima saada (kogu selle verivärske tiimiga, kellest ei ole veel teada kui hästi nad hakkama saavad ja antud kliendiga kontakti leiavad jne). Ja muidugi vanematele tõestada, et nende lapsel on meie juures igati mugav ja turvaline, sest ükskõik kui väga seda abi ka vaja ei oleks, on igal vanemal oma lapse "asutusse" saatmisega ikkagi väike tõrge (ja sotsiaalne surve ka, et mis mõttes ei saa ise hakkama).

-

Kanad on muideks nüüd terve aia vallutanud. Vanasti jooksid kohe ühe kindla põõsa alla, kaevasid omale sinna auke ja soputasid sulgi. Välja praktiliselt ei tulnudki. Nii et ma lasin neid hea meelega aedikust välja, sest põõsa all on nad kotkaste eest kõige paremini varjatud. Nüüd ei ole enam mingit korda, põõsas on küll endiselt lemmik, aga igasse peenrasse tehakse "pesasid", mulda (ja sitta) leidub igal nurgal. Täna jätsingi värava kinni, aga nad ilmselgelt ei olnud sellise asjade käiguga üleliia rahul, tükk aega kaagutasid pahaselt, enne kui aru said, et ma ei mõtle ümber. Ja Matt pole ikka veel kanaaiast heina ära trimmerdanud, ütleb, et küll kanad söövad selle ära. Aga paraku meil ongi kanad, mitte pisikesed nokaga lehmad, nii et hein ei paista kuhugi kaduvat. Kolm kuud on nad seal ringi jalutanud, aga hein läheb ainult kõrgemaks. Järgmiseks suveks on võsa, pole lugu, et aiale katet ei jõudnud teha, kotkad enam läbi ei murra.

10 september, 2016

Uuest tööst...

Käisime nädalake tagasi Marii beebil külas ja Matt leidis külmiku pealt "Karumõmmi unelaulu" sõnad. Veeris läbi ja palus tõlget.

"Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karujõmm..."

Matt muigas, et nojah, kohe näha, et eesti lastelaul, sest juba esimeses lauses keegi nutab!

Seejärel läks memm maasikale ja taat vaarikale ning Ermo oli internetist audioversiooni välja otsinud. Teise salmi juures, kus "summ-summ lendas mesimumm" hakkas Matt kõva häälega naerma ja küsis, et kas see on teil mingi lastepiinamise tehnika, et alguses on uinutav "mõmm-mõmm ja ää-ähh", mispeale võib-olla tõesti silma kinni tõmbab (kui just nutva karu peale ei mõtle), aga teine salm kõlab nagu oleks sõda lahti! Viimnegi uneraas kohe läinud!

-

Käisin praegu kanakuudi ust kinni panemas ja leidsin ühe tegelase aia pealt hängimast. Hullult on vaja ringi lennata ja uusi valdusi avastada, aga nii julge veel ei ole, et ise alla tulla. Muide, kanade järgi võib kella õigeks panna - täpselt siis kui päike loojub, lähevad tuppa. Leia pildilt kana: 


Aga tööst siis - pärast seitsmenädalast kandideerimist kutsuti mind esimesele vestlusele. Suvel liiguvad asjad teadagi aeglasemalt ja Nanaimo on niipalju väike koht, et normaalseid pakkumisi tulebki iga nädala kohta ainult mõni ja päris suvakatele otsustasin mitte kandideerida.

Vestlus läks igatahes väga hästi ja teadsin kohe, et nad võtavad mu tööle. Ametikohaks erivajadustega noorte tugitöötaja, nii et minu jaoks pigem samm alla, seda enam, et sellist tööd saab ka ilma vastava hariduse ja kogemuseta teha kui ainult isikuomadused klapivad ja huvi on. Alustuseks on alati osaline tööaeg, sest töötajate ja klientide klapitamine võtab aega ja palk muidugi kah madalam kui mul siiani oli. Mis mulle aga väga meeldis, on sealne õhkkond ja need inimesed, kes mind intervjueerisid. Väga sõbralik ja soe. Ja eks igal juhul tore, et lõpuks mingigi töö on.

Igasugune elevus aga kahjuks puudus, sest antud ametikoht ei paku erilist eneseteostust ja sellise aktiivse rabelemise kohta, mida teha tuleb, ei ole tasu just ülemäära vaimustav. Aga noh.

Läksin siis kokkulepitud ajal paberitele järele, omanik pani mu istuma ja ütles, et peame midagi arutama. Ja alustas ülivabandavalt, et ma tean, et intervjueerisime sind täiesti teistsuguse töö jaoks, aga me saime just ministeeriumist loa üks uus maja avada ja meil oleks vaja kedagi, kes seda juhataks ja sealse programmi üles ehitaks. 

Mul pole kunagi varem juhtunud, et edutamine juba enne esimest tööpäeva tuleb!  

Tööaeg on E-R 9-17, mis on minu jaoks nii ideaalne kui üldse olla saab ja ametiülesanded kõik sellised, mida juba tean ja oskan. Kuni kella kaheni on maja tühi ja kõik koolis, see aeg on puhtalt paberitööks ja koosolekuteks, aga nagu nad ka ise tunnistasid, ei ole mul tõenäoliselt just kõigil hommikutel nii väga midagi teha, nii et sellist hullumeelset rabelemist nagu Vancouveris tegin, ilmselt olema ei saa. Ideaalne! Ahjaa, töökoht on kodust 7-minutilise sõidu kaugusel!

Igatahes vägev, noh! Ja kogu see vaimustus, mis pärast esimest vestlust puudu jäi, tuli pärast teist lausa hooga. Kui see kõik nüüd tõesti nii ilus on nagu pealtnäha paistab, hakkab mulle elu Nanaimos juba oluliselt rohkem meeldima!

09 september, 2016

Pulmapeod

Ärkasin täna üles, kõik luud-lihased valusad ja kurk punane. Nüüd on siis natuke palavikku ka. Nii tüütu! Kanad, kelle kuudi pidin ära puhastama, istuvad rõõmsalt sita sees ja mina passin diivanil. Vaesed kanad. Ja vaene mina!!! Ei teagi, kas peaks end kokku võtma ja asjad ära tegema või ootama, et enesetunne paremaks läheks? Sest võib-olla läheb hoopis kehvemaks ja siis istuvad sõbrad veel nädal aega varbaidpidi sitas.

Nädalavahetus oli tihe, käisime kahes pulmas ja pean tunnistama, et hakkan vaikselt aru saama, miks pruutneitsisid ja isamehi nii hullult palju peab olema - nendeks valitakse ju oma kõige paremad sõbrad ja terve pulmapäeva on just nemad kogu aeg pruutpaari ümber. Peokohas on pikk laud, kus pruutpaar istub keskel ja neist kummalegi poole jäävad vastavalt kas pruutneitsid või isamehed. Ülejäänud külalised istuvad väiksemates ümmargustes laudades. Rääkisin Matt'ile, et Eestis on enamasti nii, et pruudi kõrvale pannakse peigmehe vanemad ja peigmehe kõrvale pruudi omad ning ta oli väga üllatunud. Siin on kummagi perele oma laud, nt. pruudi vanemad istuvad tädide-onude-vanavanematega ja peigmehe omad siis oma suguseltsiga. 

Muideks, pruutneitsite ja isameeste kaaslased on kuni õhtusöögi lõpuni üksi, mis on nats nõme. Kuna laupäeval abiellus Matt'i parim sõber, oli tal au olla see nö. pea-isamees (siin öeldakse "best man + groomsmen" ja "maid of honour + bridesmaids", eesti keeles pole neile põhikujudele head vastet) ja mind pandi KAHE Matt'i ekspruudi ja nende abikaasadega ühte lauda istuma. Jeeiii. 


Pidu oli muidu vägev ja ma vehkisin ikka suhteliselt vapralt poole ööni kontsades tantsu vihtuda, aga hiljem ei jõudnud enam üle parkimisplatsi autoni kõndida ja pidin paljajalu minema. Järgmise päeva pulmaks olin nõks madalamad kingad kaasa võtnud, aga suhteliselt kiiresti selgus, et jalad mäletavad väga hästi, et neid äsja väärkoheldi ja hakkasid peaaegu kohe valutama. 

Ma ei saa aru, miks pruudid kõrgeid kontsi kannavad? Nende kleidid on ju tavaliselt nii pikad ja kohevad, et nad võiks vabalt midagi mugavat kanda ja keegi ei paneks tähele. Laupäevane pruut üritas viimase hetkeni oma peentes kingades vastu pidada ja jäi iga kahe sammu tagant kontsapidi pitsikuhilasse kinni, nii et õhtu lõpetuseks oli ka alusseelik kogemata pitsiliseks muutunud. Pruutneitsid seevastu andsid üsna käbedalt alla ja panid esimesel võimalusel ballerinad jalga. Neil oligi kõigil kaks paari sädelevaid kingi, ühed kõrged ja teised madalad, pruudil samamoodi. 

Pühapäevases pulmas ei olnud laudadel numbreid, vaid nende linnade nimed, mida noorpaar on üheskoos külastanud. Mina olin meie Tallinna lauas ainus eestlane. Uhke värk!

Muide, Kanada pulma ei viida lilli!


Ma olen nüüd viimased 10 tundi vahelduva eduga seda postitust kirjutanud, vahepeal kanamaja ära puhastanud ja Matt'ile homseks tööle kaks plaaditäit küpsiseid küpsetanud. Aeg magama minna! Loodetavasti ei jää ma vahepeal veel haigemaks ja saan peatselt rääkida, kuidas töö leidsin, sest praegu lihtsalt ei jaksa. Head ööd!

01 september, 2016

Uus kleidiralli

Me oleme nädalavahetuseks kahte erinevasse pulma kutsutud ja seega on mul jälle kleiti vaja! Kevadise kleidiralliga võrreldes olin mõnevõrra targem ja seadsin sammud kohe sellesse poodi, kus eelmine kord kõige parem valik oli. Pole midagi paremat kui tund aega järjest maailma kõige ilusamaid riideid selga proovida, aga võite ise ette kujutada kui raske on lõpuks ainult ühega koju minna!

Mõned olid numbri võrra liiga suured ja ei istunud nii hästi kui vaja, kuigi muidu meeldisid väga. Paar tükki olid natuke liiga paljastavad ja kuna ma olen kohutav külmavares, pidin arvestama, et varem või hiljem tuleb mingi jakk peale panna ja siis ei oleks ju kleit ise välja paistnud (kuumema ilma puhul oleksin pikemalt mõtlemata selle teise rea sinise võtnud). Mõni nägi külje pealt ja tagant väga kihvt välja, aga otsevaates mitte nii väga, need praakisin kah välja.

Viimastena jäid sõelale roheline, lühike tumepunane, pikk tumesinine (eelviimases reas) ja pikk kärtspunane (viimases reas).

Roheline oli eestvaates veidi kandiline ja sellele oleks väga keeruline mingit sooja asja peale sobitada. Pikk punane oli ikka nii kärts kui olla andis ja hakkasin kahtlema, et kas tahan nii silmapaistev olla… Jäid siis tumesinine ja tumepunane. Viimase kasuks rääkis see, et jakki poleks vaja, ka ehteid ei mahu kuskile ja uhked kingad, mida sellega kanda, on juba olemas. Aga tumesinine oli nii-ii ilus. Täiesti lummav!

Lahendus tuli suhteliselt lihtsalt - punane oli viis korda odavam kui sinine. VIIS korda! Täiesti ebareaalne. Ja kuigi mulle meeldis sinine kriipsu võrra rohkem, pidin nentima, et kindlasti mitte viis korda rohkem ja nii ma punasega koju läksingi.

Millised teile kõige rohkem meeldivad?