Lihtsuses peitub võlu

Tööl läheb muudkui mõnusamaks! Hommikul on põnev minna ja õhtul ei saa kuidagi tulema. Täna hakkas lõpuks ometi noortekeskuse kolimine pihta, osad toad tehti tühjaks ja seeläbi tekkis mulle oma kontoriruum. Päeva esimese poole paigutasin mööblit ja pärast lõunat panin arvutit kokku. Meil on täielik iseteenindus, karbid lükati ukse vahelt sisse, et näe, siin on sinu arvuti. Mul polnud veel kääregi, et kilesid lahti lõigata! Prügikasti, kuhu sodi panna, samuti mitte. Asja käigus selgus, et pikendusjuhet oleks kah vaja, ülemus andis kaardi näppu ning saatis kontoritarvete poodi, et too juhe ja vaata, mida sul veel on vaja.

Ja uue sõna õppisin! Siin on selline süsteem, et müüakse erinevas mõõdus pikendusjuhtmeid (millel on tavaliselt kolm pistikupesa) ja siis eraldi neid pesaotsi, kus on näiteks 6 tükki reas, aga juhe ainult poolemeetrine kui sedagi. Ma ei teadnud, et sel rohkemate pesadega asjal on omaette nimi (power bar). Eestis ei ole ju kahte erinevat tüüpi, ikka üks pikendusjuhe kõik?

Lisaks muule on nüüd igaõhtune väljakutse teha midagi sellist süüa, mida tahaks järgmisel hommikul tööle kaasa võtta. Suppi on näiteks natuke nadi vedada. Me oleme Mattiga mõlemad ses mõttes natuke pirtsakad, et hea meelega eelmise päeva toitu ei soojenda, pigem tahaks midagi uut ja huvitavat. Aga kuna tööle kaasavõtmiseks ma ilmselgelt mingit eraldi asja ei tee, peab see olema midagi sellist, mis ühe korraga ei ammenda. Kanadas on muideks oma toidu kaasavõtmine ülimalt levinud. Neil pole ju koolides sööklaid, nii et algusest peale käib lõuna karbiga kaasas (lasteaias ka!).

Praegu on suht hullumaja veel, polekski aega kuskile välja sööma minna. Noortekeskus tegutseb nendes ruumides, mis peatselt minu omadeks saavad ja töötajad peavad peakontoris kamba peale ühte arvutit jagama. Jube keeruline on niimoodi kogu paberimajandust ette valmistada kui iga kümne minuti tagant tahab keegi ruttu mingi asja ära teha ja arvuti ära varastab.

Graafik sai nüüd lõplikult paika ja töötan 9-17 nagu alguses kokku lepitud. Hommikul on maja tühi, saan paberitöö ära teha ja muid asju ajada, kella kahest lähen noortekeskuse ruumidesse ja veedan koos nendega aega. Minu hoolealuse toob pärastlõunane töötaja koolist ära ja teda hakkangi vist ainult noortekeskuses nägema, mitte majas, sest selleks ajaks kui ta koju läheb, on minu tööpäev juba läbi.

Ma olen oma uue graafikuga väga rahul! Vancouveris alustasin kell 13 ja tund aega hiljem olid mõlemad kliendid kodus, nii et pidin kõiki asju paralleelselt tegema - meile lugema, helistama, dokumente täitma, koosolekutel käima, süüa tegema ja vaatama, et klient samal ajal unarusse ei jääks ning õue või kuskile saaks. Uus juhataja ikka vahel helistab mulle ja oigab, et issand, kuidas sa jõudsid kõike, mul jääb iga päev mitu tundi puudu ajast puudu! Kusjuures mul jäi ka! 

Homme on esimene päev, kus mul on kontor, kõik asjad toimivad ja saab kohe esimesest hetkest peale päriselt tööle hakata. Ühtlasi on laua peal ruumi, kuhu teetass mahutada ja kuna seda võiks väikestviisi tähistada, küpsetasin õunakooki, et saaks homme tüki kaasa võtta. Matt ütles vurre puhtaks lakkudes, et see on kõige kõige kõige parem kook, mida ma üldse kunagi teinud olen. Ja ma olen väga palju igasugu peeneid asju küpsetanud. Näe, lihtlabane õunakook võitis… saa siis meestest aru.