Minu meelest oli natuke totter kolm tundi reisida, et kohale jõuda, siis kolm tundi linnas veeta ja kolm tagasitulekule kulutada. Pakkusin, et peab ikka varase praamiga minema, et rohkem aega jääks. Matt ütles, et lähme hoopis vesilennukiga, see viib kolme tunni (praam+buss) asemel 15 minutiga. Äge, onju?!
Tema on tööasjus juba korduvalt edasi-tagasi lennanud ja noh, kallim on muidugi küll, aga eks aeg maksab ka. Läksime siis reede õhtu puhul hoopis Nanaimo ööelu nautima, hommikul magasime veidi kauem, putru sõime terminali poole sõites autos ja Vancouverisse jõudsime samal ajal kui esimese praamiga läinud rahvas. Vesilennukid maanduvad nimelt kesklinnas, pole mingit lisatransporti vaja.
Ilm oli muidugi närune nagu ikka! Alles oma neljandal Kanada-sügisel näen siis lõpuks seda vihma, millest kohalikud eelneval kolmel aastal heietasid. Et mõnikord sajab talvel lausa kuude kaupa. Sajabki! Täitsa pekkis. Loodetavasti on järgmised kolm talve siis jälle normaalsed.
Vesilennuk on põhimõtteliselt nagu buss. Suurt varem kohale minema ei pea, istekoha saad ise valida (Matt valis piloodi kõrvale) ja mingit turvakontrolli ei ole. Lend oli uskumatult sujuv, kaasa arvatud õhkutõus ja maandumine. Kui ma rikkaks saan, hakkan ainult lennukiga Vancouveris käima!
Matt'il oli õhtul mingi meesteüritus, nii et tema jäigi Vancouverisse, aga mina otsustasin selle viimase-hapupiimase-seitsmese praamiga tagasi seilata. Hommikul oma kodus ärkamisel on teatud eelised. Näiteks saab kanad õue lasta ja vaadata, mitu muna on! Maarahva rõõmud!
Ma pean hakkama blogisse panema hoiatusi stiilis: "Ettevaatust, järgmised kaks lõiku räägivad jälle kanadest". No ei saa üle ega ümber! See kana, kes esimesena munemise selgeks sai, on siiani lasknud nagu kellavärk - igal hommikul ilus väike muna pesas. Eile tulin töölt koju ja pesas juba uus muna! Aga veel väiksem kui esimese kana oma. Mulle tundub, et teine on vist kah asja käppa saanud. Eem… või kuhu iganes ta selle saanud on.
Kanajutt läbi, võite kergemalt hingata! Ma tahtsin tegelikult praamisõidust rääkida. Õigemini meestest. Või siis mõlemast.
Mulle täitsa meeldivad siinsed praamid, nad on ruumikad ja söögivalik on hea, istmeid on hästi palju ja need on mõnusalt pehmed ning kui hea raamat kaasa võtta, ei saa arugi kui juba kohal oled. Tänaõhtune praam oli üsna tühi ja hästi vaikne. Minu lähedusse sättis ennast mingi kutt ja mingi aja pärast tegi natuke juttu. Alustas mingi suva kommentaariga, kanadalastel tuleb small talk maru hästi välja. Jäime siis kuidagi rääkima, sest noh, tühi ja vaikne praam, mis seal muud ikka teha kui suvaliste võõrastega juttu puhuda. Kanadas on see ülinormaalne.
Tema oli aasta tagasi Nanaimost Vancouverisse kolinud ja mina tegin hiljuti täpselt vastupidise sammu. Arutasime siis kahe linna erinevusi ja ta rääkis oma matkaseiklustest… kuni jõudis küsimuseni, et miks ma üldse Nanaimosse kolisin? Ütlesin siis, et boyfriend otsustas siia tööle tulla ja nii see juhtus. Tüüp korraks pobises midagi ja… oligi sõprus läbi! Ei kippunud enam juttu ajama, isegi mingit viisakat fraasi ei tulnud lõpetuseks, et meie veerandtunnine tore vestlus kuidagi kokku võtta või nii. Keeras selja ja vsjoo.
Sest ega ma ei reklaaminud ennast kui mingit üksikut saadavalolevat neiut, et ta nii pettunud peaks olema. Lihtsalt istusin raamatuga nurgas ja olin täitsa häppi ilma small talk'ita. Asi on selles, et mul on Kanadas nii palju kordi täpselt sama asi juhtunud, et mingi tüüp tuleb ja ajab sõbralikult juttu, kuniks jõuame jutu sees selleni, et mul on boyfriend. Kusjuures ei ole väga imelik, et ühel noorel naisel mingi kutt on... Aga kohe kui see mainitud saab, kaovad uued "sõbrad" hoobilt ära. Sõna otseses mõttes poolelt sõnalt!
Kuna mul oli seal vaikses praamis aega mõtiskleda, jäin endamisi arutlema, et kas vastupidi oleks sama asi? Kui ma oleks vaba ning juhtuks mingi tüübiga rääkima (oletades, et ta mulle meeldiks) ja ta siis jutu sees mainiks, et midagi-midagi-girlfriend - kas ma astuks siis kohe poolelt sõnalt minema, et pekki sul mingi girlfriend peab olema, ma juba kujutlesin valget kleiti ja lokkidega lapsi. Okei, meestel on see kujutelm ilmselt kõvasti primitiivsem, aga mõte jääb samaks! Elu sees ei astuks ma kohe minema, vaid lihtsalt konstanteeriks fakti, et valge kleidi plaan tuleb kokku pakkida ning mis siis ikka, räägime matkamisest edasi, sest muidu tundub normaalne inimene olevat. Aga meestel käib kuidagi teistmoodi. Kohe on tsau-pakaa-nägemist. Võib-olla on see mingi ürgne kutse, et kui koopasse ei anna lohistada, tuleb kiirelt uus ohver leida, sest muidu sureb inimkond välja. Selles konkreetses praamis ei olnud ausalt öeldes küll suuremat valikut, ülejäänud naissoost isikud olid 50+. Miks mehed ei oska sõbrad olla?
Aga sa alusta juttu kohe esimese lausega et mu boyfriend ütles et nii ja nii, siis pole vaesekestel vaja edasi pingutada ja saad rahus edasi olla.
VastaKustutaMa olen mõelnud sellele, aga ei tule välja! Ja ma muidugi alati eeldan, et inimene ajab niisama juttu, mitte pole kohe tagamõtted mängus. Kui vestlus algab nii, et ohh, lõpuks ometi hakkas praam liikuma, siis ka parima tahtmise juures ei anna sujuvalt vahele pista, et jajaa, mu boyfriendile ka meeldib kui praam liikuma hakkab, aga ta pole hetkel siin :)
KustutaSattusin eelmisel suvel Su blogi lugema, kui enne Kanada reisi googeldasin Vancouverit. Ütleme nii, et jäin sellesse blogisse kinni :) ja nüüd aasta hiljem, kui reis on juba ainul mälestused ja pildid, siis toidan oma mälu ikka veel Sinu blogiga. Nii vahva on oma mälupilte samastada. Ka mina mõtlesin vesilennuki peale, kui seal sadamas seisin ja neid vaatasin, aga kahjuks jäi see mõte teostamata, sest aeg nappis ja kokkuvõttes Vancouveris saime olla vaid ühe päeva. Aga ma armusin sellesse linna ja Kanadasse.
VastaKustutaSellepärast, kirjuta ikka ja kanadest ka :) küll ma välja kannatan :) ja muidugi pildid on teretulnud.
Tervitustega, samuti vihmasest, kuid ilmselgelt külmemast Tartust. Imbi
P.S. Mõtlesin juba ammu kirjutada, aga nüüd lõpuks jõudsin tegudeni.
Kusjuures mina mõtlesin Vancouveris elades, et võiks vesilennuki ära proovida, sest nad lendavad absoluutselt igale poole! Näiteks Whistlerisse oleks ilmselt eriti ilus üle mägede või siis mõnda väiksemasse linna külla minna. Aga kunagi ei jõudnud tegudeni. Nüüd on vähemalt põhjust aeg-ajalt lennata! Tervitusi vihmasesse Tartusse!
KustutaKõlab nii toredasti - munadest ja meeste hingeelust... ilmselt minu rikutud mõtlemine teebki kohe vipsti - ja et asi ongi selles, et kuna meestel on munad, siis nad mõtlevadki nende kahe alumise ajupoolkeraga XD XD XD.
VastaKustutaAga kanajutud on toredad. Loomajutte ei ole kunagi liiga palju!
Päris tihti ilmselt mõtlevadki… Aga noh, looduse vastu ju ei saa! :)
KustutaKirjuta ikka kanadest, ja tee pilte palun ka! Veel paremad oleksid videojupid. Nad on lihtsalt nii sümpaatsed :)
VastaKustutaAh jaa, kas teise pildi peal on Nanaimo (noh, see Matti pildist järgmine)? Igatahes armas ja idülliline. Lennukogemus oli kindlasti väga lahe!
VastaKustutaNanaimo, jah!
KustutaAnu, kas ma tohin sulle ühe suvekuuma luuletuse siia panna? Loen siin järjest vendi Tuulikuid ja muudkut tuleb teisi, st luuletusi. Aga see üks sobiks just "väikeseks vinjetiks" sügishalli meeleollu.
VastaKustutaAga palun!
KustutaMERERAHU
Kustuta(Tribute to Jüri Tuulik)
meri on valus ja vaikne
palja silmaga kaeda ei saa
on kajak mere peal paikne
päike sirab ilmlõpmata
haug luurab pilliroo vahel
läbi vee paistab treppis liiv
suvepäev see on nõnda mahe
ja kaugel on silmapiir
võib varsti tulla ka tormi
vesikaares end kehitab tuul
varsti ajab ehk pilvi nii morne
kuid praegu on vaikne ja kuum
on taevas kui ääsipalang
madalrannas hõõguvad kivid
ja Abruka kadage tagant
ujub esile luikede rivi
Väga ilus luuletus!
KustutaKas hakkas soojem? XD
KustutaJaaa!
KustutaAga täitsa kombekas rahvas need kanadalased siis, kui neil kellegi suhte ees lugupidamine on. Eestis on küll inimestel sageli savi isegi sellest, et kas keegi on abielus ja tal on lapsed. Ikka üritatakse liini ajada, kui on huvi. Poiss sõbra või tüdruk sõbra olemasolu pole vist üleüldse mingi argument. Paraku.
VastaKustutaMari
Vist on natuke suurem respekt, jah. Siinsed suhted paistavad kah püsivamad olevat, vähemalt abielud küll. Statistika näitab, et Kanadas lahutatakse palju vähem abielusid kui Eestis ja mu siinsete sõprade vanemad on peaaegu kõik endiselt koos ja mu klientide vanemad on kah peaaegu kõik veel koos. Kui peres on lapsed on peaaegu kindlasti juba kõigil üks nimi, Eestis kippus pigem nii olema, et kolmeliikmelisel perel võib vabalt kolm erinevat nime olla, ma pidin alati omale skeemi tegema, et kes on kelle ema ja isa.
KustutaOsaliselt aitab perede püsimajäämisele ilmselt ka seadusandlus kaasa, pärast aastast kooselu muutuvad nagunii juba kõik varad ühiseks ja kui ka ei abielluta, ei saa sellist olukorda tekkida, et kümme aastat on koos elatud ja ports lapsi, siis leiab mees uue ja noorema ja viskab oma "eelmise" pere kuuse alla. Siin läheks sellisel juhul mees ise kuuse alla, sest last elukvaliteet ei tohi kannatada. Kärgperendus, mis Eestis lokkab, ei paista siin eriti levinud olevat. Ma ametlikku statistikat pole selles osas uurinud, aga töö- ja tutvusringkonnas ei paista seda peaaegu üldse olevat.
Ei pea ju mingit liini ajama - võiks ju - nagu Anu näite puhul - lihtsalt kenasti ja sõbralikult vestelda - inimene inimesega. Minu arust see poole lause pealt ära kadumine polnud küll kuigi viisakas - kas peab sellest aru saama, et see oli mingi kanadalaste pahupidi pööratud delikaatsus (kui see nii valdav on)? Small talki ajamine on viisakas, aga poole jutu pealt ärakadumine? Minu arust on see siiski täiesti matslik. Ei pea ju flirtima ega midagi ja mina isiklikult oleks küll suht häiritud, kui niimoodi lambist minema minnakse, kui enne oli lihtsalt kena, viisakas ja huvitav vestlus.
Kustutahttp://lemmik.postimees.ee/v2/3893415/kana-erna-lugu-tagakiusatud-heidikust-enesekindlaks-lemmikuks
VastaKustutaKanajuttude jätkuks - äkki huvitab :)
Eks jah need mehed käituvad erinevalt. Mul õnneks pole veel sellist olukorda olnud,et keegi pööraks selja, kui ütlen sorry mul on elukaaslane. Mul isegi kihla sõrmus sõrmes, isegi see ei peleta neid eemale. Viimati sõitsin suure sügistormiga Eestisse laevaga. Laev rappus ja lained olid kõrgel (oksendasin kogu tee). Võõras noormees küsis, kas soovid, et ostaksin sulle joogi vett poest. Ma vastasin, et mu elukaaslane läks tooma. Noormees lahkus ja oli umbes 2.min pärast tagasi ja tõi mulle vett ja soovis head reisi. Siis jõudis ka minu elukaaslane poest tagasi ja küsis, kas ma ostsin ise vett. Ma vastasin ausalt, võõras noormees ostis mullle. Minu elukaaslane vaid naeratas. Inimesed on nii erinevad. Minu kogemuste põhjal, saavad olla küll mehed naiste sõbrad. Ei ole hetkel küll ühegi koopamehega kohtunud, kes mind tahaks oma koopasse viia. Tervitades Evelin
VastaKustutaNädalavahetustel, reedest püpapäevani väljub viimane praam Horseshoe Bayst Nanaimosse kell 21:00
VastaKustutaSee muutus selle nädala alguses. Eelmise nädala lõpus oli väljumiste kõrval info, et kella üheksane laev väljub ainult reede ja pühapäeva õhtuti.
Kustuta