Munahädajuhtum

Paar päeva tagasi kuulsin õues imelikku krõbinat. Läksin aknale vaatama ja avastasin, et sprinklerid on tööle hakanud! Keset talve! Eks oleks vist olnud mõistlik sügisel vesi välja lasta ja torud kinni keerata, mitte ainult puldist lülitada. AGA Nanaimos ei ole talve! Siin ei külmu vesi torudesse ära, siin ei lähe külmaks, siin ei saja lund. Välja arvatud sel talvel. Esimest korda üle mitmekümne aasta.

Puldist tundus olukord ilus, kõik programmid ja sprinklerid kinni. Mängisin sellega natuke, klõbistasin sisse/välja - mitte midagi ei muutunud. Kui ikka sprinkler otsustab, et tahab kasta, siis mingi näkane pult teda ei morjenda.

Matt oli just ööpäevast vahetust alustanud, järgmisel päeval magas ja kui üles ärkas, oli juba pime. Selleks, et torusid kinni panna, oli vaja mingile maa-alusele karbile ligi pääseda ja see istus omakorda korraliku jää- ja lumekihi all. Elagu talv! Õnneks töötasid ainult pooled sprinklerid, muidu oleks juba topeltnutune olnud.

Ja siis tuli öösel rekordiline -7C ja hommikul polnud aias enam VÄGA korralikult kastetud talvine muru nagu esimesel kahel päeval, vaid jääskulptuuride näitus!

Hommikul tahtsin kanade juurde minna, aga rada oli nagu klaas ja kuna see asub väikese kallaku peal, olnuks ainsaks mõeldavaks liikumisviisiks olnud roomamine. Läksin siis üle muru jääskulptuuri ja sain muuhulgas teada, et see on nii tugev, et pealeastumisel ei purune. Mis omakorda tähendas, et teekond polnud mitte ainult sigalibe, vaid ka väga konarlik. Järgnevate minutite jooksul tegin olude sunnil kuskil kümmekond ülimalt ebagraatsilist piruetti, aga kohale igatahes jõudsin! Kanad tõstsid kohe protestikisa kui nägid, et mul polnud neile maiust kaasas. Seda pole vist kunagi varem juhtunud ja nad olid ikka tõsiselt pettunud! Aga noh, ma ei tahtnud midagi kätte võtta, sest näoli kukkumise tõenäosus oli päris kõrge. Pesast leitud kaks muna pistsin taskusse, tegin paar pilti ja kakerdasin kiirelt tagasi.

Selleks ajaks olin juba tööle hiljaks jäämas, kihutasin trepist alla, panin teised saapad jalga, istusin autosse, hakkasin sõitma… pagan, kus mu telefon on? Auto seisma, kotis pole, ahaa, taskus, väga hea! Ja siis see hetk kui plahvatas, et oot… mis teises taskus on? EIIII.

Ärge. Kunagi. Pange. Mune. Jopetaskusse. 

Pistsin käe sisse ja tundsin sõrmede all limast plöga. Üks katki, teine terve. Autost välja, uuesti tuppa, munad välja, kiire taskupesu, et suurem osa venivat ollust välja saada. Kuradi kurat! Lõppkokkuvõttes jäin muidugi ikka paar minutit hiljaks ka, aga munahädajuhtumi puhul ju võib. Oeh, mis hommik.