Töövestlustest

Ma olen kaks nädalat järjest uusi töötajaid intervjueerinud ja väga huvitav on olnud. Mõne puhul tean juba pärast paari esimest lauset, et võtame ta kindlasti tööle, samas kui teise puhul tahaks juba "tere"-le jätkuks öelda, et aitäh, et tulid, võid nüüd koju tagasi minna. 

Mõni mõjub hästi rahuliku ja kindlana, teine on energiline ja kolmas tahab "lihtsalt mingit tööd, sest on juba pikalt otsinud ja raha hakkab otsa saama". Need on meie viimaste nädalate kolm põhitüüpi.

Rahulikud omavad tavaliselt vastavat töökogemust, on tutvunud ettevõtte kodulehega ja on tööaegade suhtes paindlikud. Enamik rahulikke sai tööle võetud. Meil oligi seekord suuremat portsu vaja, sest ribarada pidi on uusi kliente lisandunud ja lähiajal avame kaks uut maja.

Energilised tüübid jagunevad kaheks. Esiteks need, kes on lihtsalt entusiastlikud. Neil on huvi ja energiat, neile meeldib sporti teha ja matkamas käia. Rõõmsameelsed inimesed, ideaalsed noorteprogrammi töötajad. Ülejäänud on hüperaktiivsed - esiteks ei suuda nad rääkimist lõpetada. Üks naine oli konkreetselt selline, et kartsin, et mu pea lendab tükkideks! Lisaks mainivad nad alati midagi taolist, et "ma käin iga päev trennis ja lisaks veel matkamas, aga ikka jääb väheks ja ma ei suuda kuidagi olla ja ma pean kogu aeg midagi tegema." See ei ole hea omadus kui tahad inimestega töötada! Üliaktivistid kipuvad mööda tuba ringi siplema ja igasugu ebaolulisi asju sahmima, selle asemel, et märgata, mida klient vajab. Meil mõned sellised juba on.

Osad mainisid, et neil on kodus väikesed lapsed. Kui küsisime, kas neil on keegi, kellega lapsi töö ajaks jätta, ütles mõni kohe, et pole üldse probleemi, vanemad elavad kõrvaltänavas, mehel on paindlik graafik ja lapsehoidja kah olemas. Mõni ütles, et ma ise ka veel ei tea, nad on siiani kodus olnud, ma pole veel lasteaia võimalust isegi uurinud. Kuidas me võtame sellise inimese tööle, kes isegi ligilähedaselt ei tea, millal alustada saaks? Ära siis üldse lapsi maini või mõtle mingi ilus vale välja...

Inimeste CV-d on väga huvitavad. Mõnel on näiteks kraad sotsiaaltöös, aga erialast töökogemust null. Viimased kümme aastat ainult pood, baar, restoran, tankla jne. Ja siis astub uksest sisse ning kukub rääkima, et erivajadustega inimestega töötamine on mu suur kirg! Ainus ligilähedane kogemus ulatub üle kümne aasta tagusesse keskkooli aega, mil mingi aine raames sai kodutute varjupaigas võileibu jagatud. No halloo! Ja samas on mõni suht nooreke, natuke on haridust, natuke on kogemust, aga hästi tore inimene! Sellistele annan hea meelega võimaluse, sest kusagilt peab ju alustama.

Muideks, hea oleks kaaluda, millest rääkida ja millest mitte. Üks tõi tugeva küljena välja, et ta on ülihea vaidleja. Vaidleb kõik inimesed "pikali maha ja enne ei jäta kui on võitnud". Et ta mees ütlevat ka, et "sinuga ei julge küll keegi vaielda". Nii uhke oli enda üle!

Kui olime otsustanud, keda võtta, keda jätta, tuli veel üllatusi. Ühega läks nii, et saatsin talle graafiku, vastust ei tulnud. Päev hiljem saatsin sõnumi, et kas said kirja kätte? Jaa sai, arutab naisega läbi, et uurida, millal naine tööl on ja annab sama päeva õhtuks teada. Neli päeva vaikust. Ja siis saadab mulle pühapäeva õhtul kell pool üheksa sõnumi, et homme on mul täpselt keset pakutud tööaega arstiaeg (praegu avastasid või?), aga võin selle ümber muuta kui sa tahad (kui mina tahan?). Teisipäeval ja kolmapäeval olen kella kolmeni kinni. Ehk kõigil kolmel proovipäeval saaks tulla viimaseks kaheks tunniks. Andes sellest viimasel hetkel teada. Thanks, but no thanks.

Kirjutasin vastu, et paistab, et oled sel nädalal kinni, aga kas samad vahetused sobiksid järgmisel nädalal? Jälle ei mingit vastust. Viis päeva hiljem saatis kirja, et "saadan sulle oma naise graafiku". Ja kõik! WTF?! Omanik, kes on maailma kõige toredam inimene, ütles, et äkki sa siis kontakteerud temaga uuesti ja püüad välja selgitada, millistel päevadel ta käia saaks. Mina, kes ma nii tore ei ole, ütlesin, et tal tuleb teine amet leida. Mul on praegu rida uusi imelisi inimesi, kelle vahel saadaolevad tunnid ära jagada, mis siin tühja võimelda. Kui endal motvatsiooni pole, siis mina ei surgi.

Hahh ja siis muidugi see klassikaline probleem, et mõnel on natuke veider meiliaadress. Näiteks nunnusipsik@…. või midagi. Ise on keskealine väärikas daam. No anna asu.