Kevadised lendkanad

Kõpitsesime eile aia kallal ja otsustasime vahelduseks tibud "korterist" välja lasta. Kuna valge kana asus kohe terroriseerima, meelitasin suured kanad aiast välja ja jätsin beebid sinna omaette siblima. Või noh, siidikanadega koos.

Suuremad käisid mul terve päev otsa järel ja sõid kõik vihmaussid ära, mis ma kaevamise käigus leidsin. Ja kui rohkem enam ei mahtunud ning nad minu vastu huvi kaotasid, hakkasid nuputama, kuidas oma aeda tagasi saada. Ei olnudki väga keeruline - tuleb kuudi kõrvalt selle tunneli peale hüpata, mis kuudist aeda viib ning sealt jõuab juba aia peal olevale võrgule lennata. Otse murult ei lennanud hästi välja. Ja meie pidime siis iga natukese aja tagant labidad maha viskama ja käima kanu alla tõstmas, sest kui nad katuselt omakorda teisele poole aeda oleks lennanud, olnuks päris tüütu neid mööda võsa taga ajada. Aga vaadake kui suured tibud juba on:

Tööpõld on meil siin igatahes lai. Eelmised omanikud olid lasknud istutuskastid paksult umbrohtu täis kasvada, neid polnud juba mitu aastat puututud (nagu võis nende porgandite pealt ennustada, mis olid jõudnud omale meetrised pealsed ja seemned külge kasvatada). Kuna me alles juunis kolisime, ei jäänud eelmisel aastal enam aega nendega midagi suuremat ette võtta, ainult kastide kõrval kasvanud inimesekõrguse ohaka raius Matt maha, sest ma ei mahtunud sellest mööda käima.

Terve suvi rohisin nagu hull, aga umbrohi tuli meeletu kiirusega tagasi. Nüüd otsustasime, et tõstame kastid tühjaks, kasutame seda mulda aukude täitmiseks ja tellime kastidesse puhta mulla. Enne ei hakka ühtegi seemet maha panema. 

Eelmiste omanike koeraaia tegime sügisel kolmandiku võrra väiksemaks, sest kanadele ei olnud rohkem ruumi vaja, aga see väljajäänud kolmandik on nüüd nagu kuumaastik. Matt arvab, et selle võiks kõik üles kaevata, uue mulla peale panna ja siis muruseemet külvata. Suvel ma siin kaevasin puude istutamiseks auke ja läbi murukamara kaevamine on ikka jõhker töö! Pealegi ei ole ülejäänud muru kah just ideaalne, sammalt on palju ja suvel lõõmab päike niimoodi, et kõik kipub kõrbema kui just mitu korda päevas ei kasta. Nii et pole oluline, et see uus jupike tingimata veatu oleks. Küll aga oleks vaja see tasaseks saada, et annaks niidukiga üle sõita, seega vähemalt osaliselt tuleb ikkagi üles kaevata. 

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, olid eelmised omanikud muru sisse kaks suurt kasti ehitanud, kus seisis püsti metallpulk, mille pihta sai hobuseraudu visata. Selline tohutult põnev mäng, vaata. Tokki hoidis püsti suur käntsakas betooni. Matt kaevas betooni välja ja lõhkus kastid laiali, minu tööks jääb need nüüd mullaga täita ja uus muru peale kasvatada. Ja seda, kuidas ülejäänud muru seest sammalt välja saada, pean veel guugeldama. Tööd jagub.