Tõsi!
Mul on täpselt sama asi. Ma tõesti armastan oma tööd, aga kui hommepäev pangaarvele nii palju miljoneid potsataks, et sellest lahedalt terveks eluks jaguks, siis...
Septembris võeti mind tööle grupikodu juhatajana. Minu ülesandeks oli kõik nullist üles ehitada ja käima saada. Grupikodudel on päris palju erinevaid nõudmisi ja kuna olin seda varasemalt aastaid teinud, teadsin täpselt, kuidas asjad käivad. Seda neil vaja oligi. Grupikodus alustasime ühe kliendiga ja leppisime kokku, et hoian ka (tol ajal väikesel) noortekal silma peal, siis on täistunnid olemas.
Praeguseks on mõlemad programmid ma-ei-tea-mitme-kordistunud, mis tähendab, et ka minu töökoormus on vastavalt tõusnud. Väga keeruliste klientidega grupikodu toimib 24/7 ja kohe avame teise veel, sest abivajajad ei mahu enam ära. Noortekas on lausa plahvatuslikult suurenenud, pärastlõunasest "pikapäevarühmast" on saanud täispäevadega töötav iseseisev üksus. Aja jooksul muutus tavaliseks, et mingi tund aega läheb tööl iga päev kauem, vahel ka kaks või kolm, tihti vehin veel kodus ka asju teha. Nädalavahetusteti panen graafikuid kokku ja kirjutan meilidele vastuseid, sest nädala sees ei jää alati aega.
Selles mõttes on meil muidugi tore, et omanikud annavad kõigile juhatajatele tasustatud vabu päevi. See annab palju paindlikkust, sest võin endale iga kell pika nädalavahetuse tekitada. Aga natuke vähem tore on see, et töö hulk eemal oldud ajaga ei vähene. Tuled tagasi ja paberipakk on laua peal kõrgemaks kasvanud ning lugemata meile on mitu korda rohkem kui ära minnes. See reegel on meil ka, et kui mõni päev läheb kauem, võib muul päeval hiljem tulla või varem minna, ise saab reguleerida. Aga nagu öeldud, on mul nagunii mitmekordne koormus ehk kui hiljem tööle lähen, tähendab see enamasti, et õhtul saan lihtsalt veel hiljem minema.
No okei, mulle endale ju meeldib, töö on väga tänuväärne ja mitmekesine, omanikelt saan pidevalt positiivset tagasisidet, töötajad ja lapsevanemad on ka rõõmsad. Mis sa hing veel tahta oskad?!
Ahjaa, palgatõusu äkki?
Tööintervjuul sai kokku lepitud, et pärast katseaja lõppu tuleb väike palgalisa. Detsember oli täiesti haigelt kiire, selline pisiasi nagu palgatõus ei mahtunud lihtsalt plaani. Jaanuaris tuletasin meelde, et mäletate, ma pidin ju palka juurde saama? Miljon vabandust, "jaa, täiesti meie süü, annan kohe raamatupidajale teada". Sealt edasi jäi kuidagi venima, aga kuidagi hästi viisakalt ja sõbralikult, et tuleb-tuleb. Omanikud on üldse väga meeldivad inimesed. Õnneks!
Hiljuti sain omale assistendi ja elu läks natuke kergemaks. No mitte nii kergeks, et töönädala 40 tunni sisse mahutaks, aga ikkagi kergemaks. Nüüdseks on veel mõned kliendid lisandunud ja mõned ootel, sest meil puhtfüüsiliselt pole ruumi - tuleb uus maja avada. Ja lõpuks ometi otsustasid omanikud ühe juhataja juurde võtta, sest ma olen juba viimased pool aastat kahe inimese tööd teinud (kõigil teistel juhatajatel on kas üks grupikodu või üks programm, aga mul kaks, kumbki täissuuruses). Anti valida, kumma endale hoian ja kumma ära annan - otsustasin noorteka kasuks. Kuniks uus juhataja leitud ja välja õpetatud saab, rebin endiselt mitmel rindel, aga vähemalt paistab tunneli lõpus valgus.
Palgatõus nihkus ja nihkus edasi, et "peame ikka numbreid vaatama ja täpselt välja arvutama". Ühel hetkel lisandus "plaanisime aprillis kõigil juhatajatel palka tõsta, ma tean, et see asi on venima jäänud, aga anna mulle veel paar nädalat, siis saab kõik korraga tehtud".
Noh ja oma peas paned ju ikka kokku, et esiteks katseaja järgne tõus, siis nelja-viie kuu pikkuse ootamise "intressid", pluss iga-aastane tõus, mis kõigile juhatajatele pidi antama. Ootamine on muidugi nats nõme, aga vähemalt tõuseb hea jupi jagu. Vähemalt nii ma eeldasin.
Reedel oli siis palgapäev. Kanadas on palgapäev alati kaks korda kuus, mõnes ettevõttes lausa kord nädalas. Mu eelmises töökohas maksti 15ndal ja 30ndal, praeguses igal teisel reedel. Mulle meeldib, et pooled reeded on palgapäevad!
Igatahes - palgapäev. Vaatan siis seda numbrit ja... nagu oleks natuke teistsugune, aga nagu ei ole ka. Täna käisin omaniku käest küsimas, sest ma hästi ei tahtnud uskuda, et see naeruväärne number oligi pool aastat oodatud ja kolmest osast koosnev tõus. Ei julgenud midagi järjekordselt eeldama hakata, sest muidu on nagu muumitrollides, et kaardilt ei saa aru, kas on saar või kärbsesitt ja maru jama kui kohale aerutades selgub, et oli kärbsesitt.
Ja oligi! Mina ootasin saart, aga oli kärbsesitt. Mul pole elu sees nii väikest palgatõusu olnud! "Me siin arvutasime ja see on parim, mida hetkel teha saame, aga tõstame hindu ja loodetavasti saame varsti natuke juurde lisada" ei ole selles olukorras eriti suureks lohutuseks. Ma olen äärmiselt pettunud! Lõppkokkuvõttes taandub kõik sellele, et tööl on tore käia küll, eriti kui töö on tore ja inimesed on toredad ja nii... aga päeva lõpuks teeme seda ikkagi selle nimel, et kukrusse tiksuks raha, mis maksab arved, paneb söögi lauale ja riided selga. Mitte sellepärast, et me ei suudaks mitte midagi vahvamat oma päevaga peale hakata kui tööd rabada. Regulaarsete tasustamata ületundidega.
Noh ja nüüd ma siis õpin vaikselt ümber. Mul on mingi loll komme niimoodi töötada nagu see oleks mu enda ettevõte... Ma pole ühegi kanadalase puhul sellist eestlaslikku tööhobuse mentaliteeti täheldanud. Peab rohkem kanadalaseks hakkama!
Ahh, see on nii Kanada, see tasuta ületundide tegemise eeldamine. Minul oli see probleem muidugi töökohas, mis mulle ei meeldinud, nii et ma saatsin nad viisakalt pikalt. Samas, kui töö meeldib ja vastutus on suurem, siis on raske niisama pikalt tööandjat saata. Tuleb vist tõesti lihtsalt paksem nahk kasvatada ja katsuda mitte nii tubli olla :)
VastaKustutaMuide, täiesti off topic, aga kas sa tead, et sel aastal on Kanada rahvusparkidesse tasuta sissepääs? Siit lehelt saab endale selle kaardi (pileti?) tellida:
http://www.commandesparcs-parksorders.ca/webapp/wcs/stores/servlet/en/parksb2c
Maris
Minu meelest ei eelda siin küll keegi ületunde, sest tööandja PEAB nende eest 1,5-kordset tasu maksma. Välja arvatud muidugi kui sul mõni ülearu agar eestlane on, kes vabatahtlikult tasuta ületunde vehib teha. Siis ei hakka muidugi kätt ette panema :) Ma püüan, jah, paksema naha kasvatada. Eile ja täna tuli väga hästi välja kellapealt töölt lahkumine.
KustutaAitäh rahvusparkide soovituse eest, uurin järele!
Iirimaal noomivad kolleegid eestlastest tööhobuseid, et võtku vaiksemalt, muidu tõstetakse kõigil varsti norme... Iirimaal tehakse töö samasuguse mönuga, nagu saaremaal vöetakse mönuga.
VastaKustutaNo ongi! Kui vehid eriti aktiivselt teha, siis lükatakse asju muudkui juurde. Minu probleem ongi selles, et pole "ei jõudnud valmis" kontsepti. Pean selle kallal veits töötama. Muidu kipub ikka nii olema, et ära viska tänasida toimetusi homse varna. Kanadalastel ei ole sellist ütlust siin :)
KustutaTegelikult, kes teil neid noortekodusid rahastab üleüldse? Eestis tõmmatakse kõiki rehabilitatsiooniteenuseid suure rehaga koomale ja mingitest päevakodudest võib üldjoontes ainult unistada.
VastaKustutaProvints (Kanadas on provintsid, mitte osariigid) rahastab. Igas provintsis on see vist natuke erinev ka. British Columbias on küll tugisüsteemid väga hästi üles ehitatud. Grupikodu teenuse eest ei maksa vanemad midagi; noorteprogrammis maksavad osade eest vanemad ja osade eest ministeerium.
KustutaAutismi diagnoosiga saavad kõik lapsed 1-6 eluaastani 22.000 dollarit aastas erinevate teraapiate ja abivahendite jaoks (IPad on näiteks abivahend). 6-18 aastased 6000 dollarit aastas (Autism Funding). Seda raha kasutavad paljud vanemad just nende pärastlõunaste programmide jaoks kui nad neid muidu juba nagunii tasuta ei saaks.
Pea igal koolil on nn "life-skills" klassid, kus siis kõik erivajadusega lapsed käivad. Õpivadki igaüks seda, milleks võimelised on, mõni teeb "päris" koolitööd (omal tasemel muidugi), mõni õpib tänavat ületama, teine harjutab iseseisvalt lusikat hoidma. Spetsiaalsed koolid on ka, sellised, mis ei ole tavalise kooli küljes, seal on enamasti veel individuaalsem lähenemine. Kes paremini toime tulevad, jagavad kolme peale üht töötajat, kes rohkem abi vajavad, saavad isikliku töötaja. Tavakooli eriklassid on tasuta, spets koolis võib mingi väike tasu olla lisaks, mida siis autismifondist (Autism Funding) makstakse. Põhiosa on provintsi poolt kaetud, sest kooliharidusele on kõigil õigus, ükskõik kui madal see IQ ka oleks.
Transporti pakub Handy Dart, neil on väikesed bussid, mille juhid on välja õpetatud spets käitumiste jaoks. HD viib uksest ukseni, põhimõtteliselt nagu takso. Saab regulaarsed sõidud broneerida, näiteks E-R kooli ja tagasi, saab ka suvalt helistada ja üksikuid sõite kokku leppida. Vancouveris oli see tavalise ühistranspordi piletiga.
Lisaks on neil Access Card süsteem, mis annab muuseumitesse, vaatetornidesse, liuväljadele, loomaaeda, teaduskeskusesse jne kas 50% soodustuse, täitsa tasuta pääsu või peab erivajadusega inimene oma pileti eest maksma, aga saatja saab tasuta sisse. Veekeskustel on kõigil mingid spets pakkumised (sest need kuuluvad tavaliselt kõik linnale), näiteks Vancouveris pidi meie ettevõte maksma aastas 2 (jah, KAKS) dollarit selle kaardi eest, millega said kõik tasuta ujumas käia (kuni 20 inimest võis korraga minna).
Erivajadusega laste peresid püütakse toetada nii palju kui võimalik, sest igal juhul on odavam neile tugiteenuseid pakkuda kui see laps 100% hooldusele võtta kui vanem peaks käed üles tõstma ja ütlema, et enam ei jõua. Paljudel erivajadusega lastel on selline tugiteenus, et nad veedavad ga teise nädalavahetuse kas grupikodus või tugiperes, et oma pere natuke akusid saaks laadida. Selle eest kah vanemad ei maksa.
Lisaks on muidugi käitumisterapeudid ja muud spetsialistid, kelle teenuste eest vanemad ei maksa. Igasugu teenuseid on, mul praegu ei tule kõik pähegi.
Ma olen ise ka tihti sellele mõelnud, et autismi esineb ju ühel lapsel 68st, mida on ikkagi palju. Eestis on sadu ja sadu lapsi, kellele ei pakuta suurt midagi! Ma olen ikka väga hullude probleemidega autiste siin näinud, Eestis saavad nende vanemad siis mingi... mõnikümmend eurot kuus ja peavad kõik kulutused veel ära ka tõestama (kui ma õigesti mäletan). Jube mõelda.
On muidugi suur vahe, kas lapsel on autismi raskem vorm, või see, mida vanasti ka Aspergeri sündroomiks nimetatakse. Tänapäeval loetakse ka aspergere tegelikult autismispektri häirega laste (ja täiskasvanute) hulka. Aspergerid üldiselt õpivad eluga hakkama saama, kui neil on lapsepõlves toetav kasvatus ja haridus, Eesti tavakoolis võivad neist lõpuks pideva stressi tulemusena tõesti heitunud saada. Kergema vormi autismispektri häire ei takista lapsel tavalise õppeprogrammi omandamist, aga ülerahvastatud koolikeskkonnas ei pruugi see laps lihtsalt sotsiaalse ärevuse ja häirituse tõttu olla suuteline üldse midagi tegema.
KustutaKuidas Kanada süsteemis neid raskusastmeid jaotatakse? Mis saab akadeemiliselt võimekast lapsest, kes lihtsalt ei talu rahvarohkeid kohti?
Koduõpe on üks võimalus, aga muid variante väga polegi. Kui otseselt diagnoosi ei ole ja IQ on normi piires, kuuluvad tavaklassi alla. Kehvade sotsiaalsete oskustega, aga hea peaga aspergeritel on raske vist igas maailma otsas.
KustutaMul on oma töö suhtes samad tunded. Meeldib ja oskan, aga parema meelega teeks oma ajaga midagi muud. Seega tegelen finantsvabaduse ehitamisega. Soovitan sulle ka. Kanada palgatase võiks tiba hõlpsamini võimaldada sellega hakkama saada. Olenevalt säästumäärast (investeerima peab ka muidugi selle raha) 10-15 aasta projekt.
VastaKustutaJaa, ma peaks sellesse natuke süvenema hakkama.
KustutaKas saaksid ise ka kunagi sellise tugikeskuse avada?
VastaKustutaMari
Jaa, saaksin küll. Eks ma mõelnud olen muidugi ka, aga ei tunne, et selleks veel valmis oleks.
KustutaTere,
VastaKustutaMeil siin Soomes on nii,et palgasüsteem toimib,kuna siin on ametiühingud,kes kaitsevad töötajat. Töötan ise laos. (Tegemisel oma ettevõte suve lõpuks). Palgad on siin suured. Suudan ühes kuus säästa nii 800-900.eurot. Enne maksan ära elamiskulud ja auto. Iga kahe aasta tagant tõuseb palk. Ja palga maksmine on nii nagu teil,iga kahe nädala tagant.Olen siin rahul. Töölt ei taha ära minna,kuigi vahel olen mõelnud aga siis tuleb reaalsus. Siin nii suured palgad. Olen elanud ka Inglismaal,kus mu palk oli väike ja töö stressi rohke. Ma ikka mõtlen,kuidas sa küll armastad oma tööd,mina ise seda ei suudaks. Aga jah suve lõpuks on mul oma ettevõte,eks siis paistab,kuidas minema hakkab ja mida edasi teen. Parimat ja edu soovides.
Siin on ka ametiühingud, aga meie ettevõte ei kuulu nende alla. Tööandja seisukohast on ametiühingu puhul üks suur miinus - kõik käib staažikuse alusel. Näiteks juhatajaks peaks panema selle, kes kõige kauem on töötanud, mitte selle, kellel kõige paremad eeldused on. Me just arutasime seda seoses uue juhataja otsimisega, meil on nagunii reegel, et kõigepealt pakutakse positsiooni ettevõtte siseselt ja kui nendest soovijatest keegi ei kvalifitseeru, kuulutame alles väljaspool. Teatud asjades on ikka nii oluline, et saaks valida, mitte, et peab midagi kindlal viisil tegema.
KustutaKanadas on tegelikult töötaja kaitsmiseks väga tugevad seadused, nii et isegi ilma ametiühinguta ei pea millegi pärast muretsema. Minu olukord on praegu nõme eelkõige sellepärast, et ma ise liiga usin olin, keegi ju otseselt ei sundinud. Töö iseloom on õnneks väga arendav, selles mõttes ma ju midagi ei kaotanud, sain hoopis kogemuse võrra rikkamaks. Eks nüüd siis võtan lisa vabu päevi ja mahutan muul ajal kõik asjad täpselt 40 tunni sisse.
Aga oma tööd ma tõesti armastan, ükspäev just mõtlesin, et see oli tegelikult nii juhuslik, et ma Kanadas hakkasin autistidega töötama ja et see mulle lõppkokkuvõttes nii palju meeldima jäi!
Vähe pikema Kanada kogemusega ütleks töö ja palga osas sõna sekka. Kui tahad lihtsalt loodri elu elada, pikka puhkust ja korralikult makstud saada mine riigitööle. Lihtne muidugi kohta leida pole, vaja tutvusi, altkäemaksu või ropult õnne aga kui saad, oled elu lõpuni kindlustatud. Puuduseks muidugi fakt, et hea eluga harjub ära, hiljem raske ümber häälestuda kui tuleb tahtmine päris tööle tagasi minna.
VastaKustutaJaa, Matt räägib mulle kogu aeg sama! :)
Kustuta