Autistid on siinkandis ikka parajalt ära hellitatud, neid viiakse ju kogu aeg matkama! Minul on endiselt terve nimekiri kohtadest, mida veel näinud ei ole ja no ilmselgelt valin nendega koos minnes midagi sellist, mis eelkõige endale huvitav oleks. Vahel nad siis virisevad, et "ma olen seal miljon korda käinud, lähme kuskile mujale". Tänase jalutuskäiguga läks kuidagi nii hästi õnneks, et ainult üks oli sinna varem juhtunud.
Teine eripära on see, et neid on eluaeg autoga ukse eest ukse ette sõidutatud. Enamik neist pole mitte kordagi ühistransporti kasutanud. Viimasel ajal on tekkinud mingi tobe komme hakata punase tule taha jäädes virisema: "Stupid light, stupid-stupid light". Üks alustab ja kõik kukuvad kaasa üürgama. Ma olen eelnevalt ikka üritanud ilusti seletada, et "meil on punane, sest teised tahavad ka sõita ja näe, nüüd on hoopis meil roheline ja teistel punane, ei ole see foor nii stupid midagi". Ei mõjunud. Järgmine kord algas jälle stupid-stupid-light koor. Täna viskas mul lõplikult üle ja ütlesin, et kui teie jaoks on mugavas autos istumine ja mõnusa muusika kuulamine punase foori taga nii tüütu, siis järgmine kord lähme üldse bussiga, passime võõraste inimestega peatuses ja seisame sõidu ajal püsti. Kui mulle seepeale kolm lootusrikast silmapaari vastu vaatas ja üks õnnelikult: "Really?" küsis, tuli kohe jälle meelde, et autistidega sarkasm ei tööta.
Pärast tööd läks ilm aina mõnusamaks. Õhtune päike on mu absoluutne lemmik! Matt tuli korraks koju sööma ja pidi pärast seda jälle haiglasse tagasi minema, kurtis, et tahaks pigem kanadega mängida kui keskööni tööd rügada. Ma siis mängisin tema eest ka!
Mäletate, kuidas Matt'il oli hirmsasti neid siidikanu vaja, keda mina üldse ei tahtnud? Nüüd on täpselt vastupidi - Matt ütleb, et need on täiesti mõttetud linnud ja mina leian, et nad on niii nunnud. Siidikanad on oluliselt rumalamad kui tavalised kanad (kes omakorda just kõige teravamad pliiatsid ei ole) ja tunduvalt kartlikumad ka, sest nemad, erinevalt meie teistest kanadest, kasvasid üles suures farmis, kui neid keegi sülle ei võtnud ja banaani ei söötnud. Banaani on nad hakanud sööma (ja kuidas veel), aga süllevõtmiseks peab neid endiselt natuke taga ajama. Vähemalt ei löö enam nokaga, mida esimesel nädalal ikka korduvalt juhtus.
Eelmisel nädalavahetusel sai istutuskastidesse uus muld pandud ja nüüdseks olen kaks kasti taimede ja seemnetega täitnud. Kolmandas oli veel vana muld, mis tuli välja vedada ning hiiglaslik sidrun-melissi põõsas, mille ma nüüd lõpuks aia taha kompostihunnikusse viskasin. Eelmisel kevadel tõin Eestist kolm pakki sidrun-melissi seemneid ja panin ühest pakist pool mulda, et hiljem hea omast aiast teed korjata. Kui seemned ilusasti kasvama läksid, siis oligi tore. Nüüd, vähem kui aasta hiljem, kus põõsas juba kolmandiku kastist enda alla võttis ja mulle puusani ulatus, hakkas tunduma, et mul pole vist nii palju teed ikkagi vaja... Õnneks seemneid jagub ja saab uue (väiksema!) põõsa kasvama panna. Ma ei tea kui palju seemneid peaks väiksema jaoks kasutama? Kolm tera? Muidu on pärast jälle terve hekk!
Kuidas näeb välja kanadega mängimine? Ma tean, kuidas igasugu elukaid plutitada, aga mängida kanadega, eriti kui nad veel kardavad ka? Äkki jagad knihve :D
VastaKustutaHah, ma juba mõtlesingi, et kuhu sa kadusid?!
KustutaMe niisama naljatame, et lähme kanadega mängima, tegelikult nad muidugi otseselt ei mängi, lihtsalt jooksevad katkematult järele, et näha, kas sa tõid midagi head. Siidikanad jooksevad ka järele, eest ära lähevad ainult siis kui püüda neid kinni võtta. Teised ei jookse ära, vanad kanad "kükitavad" kui nende poole käed välja sirutada, väga lihtne üles korjata.
Neil on tegelikult üks tennisepalli suuruses plastmasspall seal aias, kui seda visata/veeretada, siis jooksevad kõik järele (äkki on söödav, noh!), nii palju saab mängida. Aga neid on lihtsalt naljakas jälgida kui nad oma kanaasju ajavad, siblivad ja omavahel suhtlevad.
No Kuukiireneiul oli veidi tegemist, kui "Piilupart Donaldit" tsiteerida :D
VastaKustutaJah, sotsialiseerimine on oluline. Etoloogias on olemas selline termin nagu imprinting ehk vist eesti keeles jäljendamine. See tähendab, et kui looma-linnulaps teatud õrnas eas hakkab oma vanemat või kedagi teist, nt inimest, jäljendama, siis võtab ta tema käitumise üle. Lahtiseletatult näeb see välja nii, et kui sinatne kassipoeg, kutsikas, rotipoeg, vasikas, ahvipoeg, kanatibu või minupärast ka öökullitibu sellisel perioodil suhtleb inimesega, st inineme aktiivselt ja sõbralikult suhtleb temaga, siis saab loom taltsaks ja ei näe inimeses vaenlast, vaid suhtleb temaga meelsasti. See aeg on muidugi liigiti erinev ja näiteks erinevatel koeratõugudel on ka erinev. No et kui ta on eriti vastuvõtlik ja aldis inimesepoolsele õpetusele.
Samas eks sõltub ka konkreetsest indiviidist - täiesti metsik kassipoeg või loomalaps võib otsustada, et akkab nüid inimese sõbraks - no ongi selline ekstravert ja suhtlemishull. Teisalt ka mõni koduloomapoeg on jälle introvert ning aina sellise kehakeelega, et jätke mind ükskord rahule. Ja selliseid erinevad leidub isegi samas pesakonnas.
Minu kogemus näiteks rotipoegadega on selline, et kui mõni tüüp on kohe ekstra ignorantne, siis ilmselt on tal mingi sihemine äda, mis välja ei pruugi paista, aga mis teeb ta olemise halvaks. Ja no kõik me teame, et inimene, kellel on kõhulahtisus või hambavalu näiteks, ei ole just kõige säravam suhtleja - kui üldse. Selline loomake võib küll ka üsna kaua elada, aga mingit seltskonnalõvi temast iialgi ei saa.
Mul muidugi on see haldjakiiks või nn Väikese printsi sündroom, et räägin kõikide olenditega ja üritan neid är' plutitada. Nad vist saavad sellest aru, st lapsed ja loomad ja linnud, ning suhtlevad vastu ka. St nagu sa ütled, et niisamagi on tore neid vaadata. Aga on ikka hoopis teine tera, kui sa istud sinna nende juurde maha, nad kogunevad su ümber, võtad mõne sülle või nad hüppavad ise, silitad nende krudisevaid sulgi ja räägid tasa nendega, ja kana laulab sulle vastu. Jah, kana laulab ka, olen ise kuulnud. No mitte nagu kuldnokk või isegi mitte nagu tihane, aga kruugab tasa omaette, vaheldumisi õrna siutsumisega. Ja seda just siis, kui sa temaga tegeled, teda silitad ja temaga räägid. Kõhvitsed veidi kukla pealt, ta laseb pea lonti ja tiivad lösakile ning mõnuleb.
Vaat selliste hetkede puhul tunned, et oled Inimene suure algustähega, mis kõlab uhkelt XD. Ja et "oled kohal, oled zen" :D
Suur vahe on küll, kas kana on ise tibust peale kasvatatud või juba suuremana farmist võetud. Siidikanad olid 4,5-kuused kui me nad ostsime, ei anna ülejäänute 7-9 päevaga võrreldagi. Enda kasvatatud kanad on tegelikult samuti nooremana natuke metsikud, kana ikka nii süleloom ei ole, et kogu aeg silitatud tahaks saada. Aga kui täiskasvanuks saavad, rahunevad veidi maha ja vähemalt ei pane pahaks kui neid puutuda. Ja ei karda, mis on peamine.
KustutaNovot. Sama jällegi mul rotipoegadega - endi omasid sünnist saadik plutitatud, hoopis teine tera kui poest saadud. Aga erinevalt kanast on rott muidugi hull suhtleja ja poeks oma inimesele kasvõi naha alla, kõigist muudest kehaavaustest rääkimata (nina ja kõrvad nt) XD
VastaKustutaTegelikult on siin üks nõks veel - et kui loomal pole liigikaaslast, siis tahab ta rohkem inimesega suhelda. Mitte, et inimesega suhtlemine asendaks liigikaaslast või ka teisest liigist teist looma/lindu (ka nii on juhtunud), aga lihtsalt ta siis, eriti kui ongi titest peale är' plutitatud, tahabki koos inimesega olla ja suhelda. Et kui te oleks võtnud korraga vaid ühe kana ja ta oleks teil ka kogu aeg toas olnud ja teiega ninapidi koos, vaat siis oleks ta olnud selline süleloom teil :)
Koos teise kanaga oleks tehtud muidugi lollusi ja siis võtab võimust ikka rohkem selline liigiomane mõtlemine. Rääkimata sellest, kui sul neid rohkem on, et juba ka hierarhia tekib ja nii. Teisalt on jälle see hea, et kui kambas näiteks üks suhtleb rohkem inimesega, siis teised aremad vaatavad ka, et polegi nii kole, ja usaldavad ka rohkem.
Aaga, kas sellest melissi mättast ei saa siis võtta ühte väiksemat tutti ja kasvama panna? Tõesti hakkad uuesti seemnest kasvatama? Ma rebiks mätta küljest ühe tuti koos juurtega lahti ja paneks uuesti maha, vett ka ja kasvaks küll.
VastaKustutaMa korra mõtlesin küll, aga siis sain aru, et ta kasvas seemnest põõsaks sellise kiirusega, et päris uue kasvama panek ei ole üldse probleem. Seda enam, et mul on terve kapp kuivatatud sidrun-melissi täis ja ma pole seda sügisest saadik joonud :) Uue ma ikkagi kasvama panen, aga seekord ilmselt potti, et ta mul jälle tervet aeda ei vallutaks.
Kustuta