Mulle väga meeldis mu töö ja eriti meeldisid kliendid, aga selles ettevõttes käisid asjad alati kuidagi... omapäraselt. Peamiselt sellepärast, et peaaegu kõik töötajad olid naised, kõiki üksuseid juhtisid naised ja ettevõtte omanik oli samuti naine. Kokkuvõttes andis see hunniku hormoonidemöllu ja asjatut draamat, millel töö endaga vähimatki pistmist polnud. Seda pole võimalik lühidalt kokku võtta, aga kui isegi eriti lihtlabaseid teemasid, näiteks, et kes peaks prügi välja viima, tuleb nädal aega järjest arutada ja üksteise peale hingepõhjani solvuda, siis...
Matt ütles, et stress ei ole rasedana hea, lihtsalt ära muretse, jää koju ja kui millalgi parem hakkab, võid ju enne lõplikku kojujäämist jälle mõneks kuuks kuskile tööle minna. Mul oli sel ajal õnneks ikka nii erikuradi sitt olla, et polnud väga mahti põdeda ja värske elumuutuse üle pead vaevata. Lihtsalt surin.
Kohe kui kaheksas nädal kukkus, tuli selline väsimus, et oleksin võinud kogu aeg ainult magada. Magasingi tegelikult. Kolmetunnine lõunauinak muutus igapäevaseks rutiiniks ja ka ärkveloldud aja veetsin põhimõtteliselt ainult horisontaalis. Ja võhma polnud üldse! Kui õues munade järel käisin (ainus igapäevane kohustus) ning terrassitrepi viiest astmest üles astusin, tagus süda nii hullusti nagu oleks äsja poolpika maratoni lõpetanud.
Isu kadus täiesti ära, suutsin ainult nektariine süüa, vahel ühtteist muud vahele pigistades. Sellist iiveldust nagu neil nädalatel, ei ole mul mitte kunagi varem elus olnud. Ma olen alati arvanud, et iivelduse kõrgeim tipp on see kui oksele ajab. Eksisin! Kõige ilgem iiveldus on selline, mis oksele ei aja, aga paneb soovima, et ajaks. Võimatu kirjeldada.
Süüa tuli muidugi kogu aeg. Kui kõht vähegi tühjemaks hakkas minema (hiljemalt iga poole tunni tagant), hakkas enesetunne, mis juba isegi täiesti talumatult halb oli, kordades hullemaks muutuma. Ja mitte ükski asi ei läinud sisse! Mis imeline kombo!!! Loodus on ikka kõige eest hoolitsenud...
Mäletan, et olen lapsena haige olles selle peale oksendanud kui telekast tuli koerakonservi reklaam. Rasedana iiveldades võisin ma küll kõiki asju vaadata, mitte ükski lõhn ei häirinud (mis oli eriti veider), aga mitte miski ei tundunud söödavana. Eriti liha ja kala. Ma elasin nädalate kaupa jääkülma keefiri, marineeritud kurkide, nektariinide ja keedetud makaronide peal. Kui juba natuke kergemaks läks, käisime Matt'iga paar korda väljas söömas, mille käigus selgus uus tõsiasi - isud muutusid sellise kiirusega, et kui olin suutnud menüüst midagi välja valida, siis selle 20-30 minuti peale, mil toit lõpuks lauda jõudis, ei pruukinud ma suuta seda süüa.
Ükskord käisin arsti juures ja tundsin uksest välja astudes, et suren kohe nälga. Seda kümmet minutit, mis kulunuks koju sõitmiseks, poleks ma enam üle elanud. Astusin mingisse suvalisse restorani, küsisin, mis neil kohe valmis on ja tellisin lõhesupi. See oli maailma parim supp, nii hästi maitsestatud! Palju ei jäänud puudu, et oleks läinud koka telefoninumbrit küsima. Te ei kujuta ette kui suur asi see on kui mitmenädalase piinlemise järel üks söök korraga lausa nauditav tundub!
Muideks, paljud räägivad, et ei tahaks suvel lõpurase olla, sest palavaga on raske. Ma ütleks, et juhul kui iiveldab ja muidu kehv on olla, pole ka esimene trimester kuuma ilmaga eriline lust ja lillepidu. Siinkandis tuleb viimane vihm tavaliselt kuskil juuni alguses/keskel ja siis on kuni oktoobrini selline:
Juba ammu ootan, et veidi jahedamaks läheks, mulle meeldib tekiga magada.
Ahjaa, magamisega läks samuti keeruliseks, kuskil nädal aega ärkasin öösiti üles, olles nii näljane, et polnud päris kindel, kas suudan köögini kõndida või nõrken enne ära. Ükski asi muidugi söödavana ei tundunud. Keefir siis tavaliselt päästis, aga keefir ei hoia kõhtu eriti kaua täis. Muideks, ma olen muidu tohutu saiasõber, aga sai ei läinud neil nädalatel kohe üldse mitte! Kui öine nälg ära lõppes, asendus see pideva pissihädaga. Ööuni ongi ülehinnatud, võib vabalt ringi kooserdada.
Kõigi nende läbielamiste lõpetuseks pean tunnistama, et ei saa päris hästi aru, kust tuleb arusaam, et "rasedus on su elu kõige ilusam aeg" ja miks öeldakse, et "naudi"?! Mulle tundub, et võiks pigem millegi lohutavaga lagedale tulla, näiteks et "see kõik läheb ükskord mööda", "pea vastu" või "ole tugev". Ja ma tunnen ennast täiesti süüdi, et ei oska olla see super-ema, kes oma "õnnist seisundit" täiel rinnal naudiks. Ma väga naudin teadmist, et kõige selle tulemusel saan omaenda armsa beebi, kes lõhnab hästi, on ideaalne kombo minust ja oma toredast isast,
Aga rasedus on minu meelest natuke nagu hambaarsti juures käimine - see tuleb ülla eesmärgi nimel lihtsalt välja kannatada.
Jah, mingu metsa oma raseduse nautimisega. Ja nüüd kujuta ette, et sul on kodus üks 1,5a, kes veel öösel normaalselt ei maga, lemmiktegevus on emme küljes rippumine ja üleüldse käitub nagu üks peatselt kahene käitub. Ja kes ei ole päris nõus tomati ja juustu dieedil elama (minu esimese 3 kuu valik). Ausõna, ma oleks tahtnud ka vahel lahkumisavalduse sisse anda:) Igatahes, kuigi seda on raske uskuda, siis ühel hetkel saab see siiski läbi.
VastaKustutaOo, ma mõtlesin sellele kogu aeg, et mismoodi neid teisi ja kolmandaid lapsi saadakse kui mõni väike väänik juba kodus on, kes pidevat tähelepanu tahab. Ma ei suutnud ennast isegi liigutada, rääkimata püsti tõusmisest ja millegi tegemisest. Õudne oli.
KustutaKaheaastased oskavad väga hästi endale ise võisaia teha 😂
KustutaMul oli teist last oodates õnneks juba 2-aastane kodus, kes sai eneseteenindamisega üsna hästi hakkama. Mees kantseldas teda, kui ma pärast tööd voodisse vajusin ja seal iiveldasin.
KustutaEsimest last oodates iiveldas kergelt, kui magusat sõin. Teist last oodates oli nädalatel 6-10 rõve pohmakatunne ja meeletu iiveldus. Mitte kordagi ei oksendanud, aga vahel soovisin küll seda. Poest jooksin suure vajadusega ja ülihelikiirusel läbi, et oksele ei hakkaks, haarasin tavaliselt pätsi saia ja õunu. Mõlemad tüdrukud, nii et mingit reeglit ei maksa küll kuskilt otsima hakata.
Hetkel "naudin" ettevalmistavaid kokkutõmbevalusid ja loodan, et meie teine tirts saabub siiapoole kõhunahka sellel nädalal :)
Võib vaid lisada, et rasedused ei ole vennad. Järgmine kord võib olla kõik täiesti teistsugune.
VastaKustutaKui esimene trimester läbi saab siis reeglina läheb kõik heaks. Vähemalt mõneks ajaks
Ja läkski heaks! Niivõrd uskumatu, kuidas sured-sured-sured ja siis ärkad ühel hommikul täiesti iseendana üles.
KustutaApppiii... ma lihtsalt ei kujuta ette, kui õudne see olla võis. Loodan, et nüüdseks on juba parem.
VastaKustutaL.
Jep! Jepjepjepjep, nii see päriselt käibki. Ei ole lilled, liblikad ja õnnis naeratus näol! Jumal tänatud, et keegi lõpuks julgeks selle välja öelda!
VastaKustutaJa teist last ootasin (vaatamata kogu raseduse väldanud kõikvõimalikele hädadele+esimene aasta iga jumala 1-2tunni tagant ärkamist) nii, et ma kõngesin diivanil päevad läbi, tegin läbi pisarate oma 1,5aastasele süüa, ja lootsin, et tal on hea päev. Õnneks see sai läbi esimese trimestriga, edasi oli kökimöki. Valu on savi, raske olek on savi - võtke ainult see uni ja iiveldus ära!
Jessas, kolmandast kuust võib HULLEMAKS ka minna (facepalm)
VastaKustutaKogu internet kajab, et kui kolmas kuu kukub, siis läheb paremaks..ma olen seda endale igapäevaste iiveldushoogude ajal pidevalt korrutanud. Ja siis kui teosammul jalutamine pulsi 160 peale lööb :D Ja siis kui isegi diivanil lebamine tundub saavutusena. Noh, ilmselt lootus sureb viimasena.
Aitäh aususe ja humoorika kirjelduse eest, Anu. Ootan huviga järgmist osa :)
Minu kaks rasedust tunduvad küll vennad olevat- mõlemaga iiveldas (justnimelt nii nagu sa kirjeldasid) 17. (!) nädala lõpuni. Ja seda juba 6ndast. Samas praegu, 19. nädala lõpus ongi mõnus rase olla (seda ainult selle ajani kui kõht hiigelsuureks paisub ja jälle ennast liigutada ei jaksa)
VastaKustutaMinu rasedused - iiveldusi 0 (null), päevi ei olnud (jesssjesssjessssss), minimaalselt isusid, ühel juhul vererõhk kõrge (jube, pidevad peavalud), teisega vererõhk madal koos ootamatute veel madalamate aukudega (veel jubedam, treppidest ei suutnud käia, hull oli kui poole sammu pealt rõhk veel järsult kukkus, hea oli, et samal ajal kärutasin vanemat last, oli kust kinni hoida ja oodata pildi ettetulekut), mõlemaga viimased kuud suvel, kuuma eest varju ei saanud ja magada ei lasknud, rasedustoksikoosilähedane seisund ja paistetused. Ja šokolaadilõhngi ajas endast välja, nii jube oli :)
VastaKustutaAga noh, kõik läheb mööda :)
Kui ei naudi, siis aktsepteeri ja ela üle, mis muud :))
Kohe kahju lugeda, mul on kaks rasedust nii kergelt läinud, ainuke häda on pidev pissimine. Et on neid õnnelikke ka ikka, minuarust on rase olla äge! Pea vastu!
VastaKustutaMa 2 korda rase olnud. Esimesega iiveldas paar nädalat, ühe korra oksendasin.
VastaKustutaTeisega ei iiveldanud kordagi ja seda hullu väsimust ei olnud kordagi. Mõlemad korrad võtsin ainult 9kg juurde.Öösel wc-s käima ei pidanud. :D
Ainuke häda oli mõlemal korral kui puusad öösel valutasid, sest kõhuli ju magada ei saanud.
Jõudu sulle ja tavaliselt 20-30+ nädalat on see kõige mõnusam aeg. ;)
Appi, mulle meenus üks kole nähe veel - kolmas rasedus tegi midagi mu sabakondiga ja häbemeluuga. Sain lebada ja liikuda väga kummalistes asendites - neljakäpukil kerge kaldega küljele (keeruline selgitada:). Ja kraanikausi ääres seisan siiani küljega (aju ikka rase).
VastaKustutaKüll Sa hakkad varsti nalja ka saama oma rasedusega, Anuke. Näiteks, kui su kehatunnetus on tavaline, aga siis kui tahad kuskilt läbi lipsata ja tõmbad justkui kõhu sisse, aga siiski kinni jääd, saad aru, et oled paks. Või arvad, et bussi peale jooksmine on titekas :).
Kas see iiveldusvastane rohi üldse ei aidanud või otsustasid seda ikkagi mitte tarbida? Kõlab ikka päris õudsalt see kõik Sul.
VastaKustutaSeda ma võtsin ainult paar korda, toimis väga hästi, aga unisemaks tegi. Ja kuna ma nagunii kogu aeg nii väsinud olin, tundus jube kehv veel unisem olla. Mul on natuke see tabletikiiks, et isegi mitterasedana ei taha eriti rohtu võtta kui veel kuidagi ilma saab. Mul on siin üks sõbranna, kes on minust täpselt kaks päeva rohkem rase, tema võttiski iga päev mitu tabletti, sest tal on 1.5-aastane kodus, kes rahus surra ei lasknud. Ja elas palju edukamalt selle raske aja üle.
KustutaMul oli esimese rasedusega selline lugu, et olin tööreisil, rasedust oli kuskil 10 nädalat ja kergelt iiveldas. Kellelegi ma rasedusest rääkinud polnud. Pidime endale õhtuks toidud ette ära tellima. Ma tellisin kana. No ja kui õhtul restorani läksime ja mulle see kana nina alla pandi, tulid mul pisarad silma, sest mul tekkis selle kana lõna peale nii hull okserefleks. Pidin siis teistele ausalt tunnistama, et ma olen rase ja ei suuda seda kana süüa ega nuusutada. Suure vaevaga sõin kõrval olnud friikad ära :D Kanaroog maksis mingi 20 eurot, seega elu kallimad friikad olid :P
VastaKustutaMa tellisin endale ühe peene kanapasta umbes samal ajal. Oli ilus koorene, kanatükid ja hiigelkrevetid peal. Maksis kah üle 20 dollari, mis on pasta kohta ikka jube palju. Sõin viis makaroni ära ja muu ei läinud, lasin kaasa pakkida, Matt'il oli vähemalt järgmiseks päevaks lõunasöök olemas.
KustutaMinu kaks rasedust on iiveldamise kohapealt täiesti erinevad olnud. Esimesega iiveldas nädalatel 8-12. Olin lugenud ka, et 12 nädalat saab täis ja siis hakkab kergem. Hakkaski! Jesss!
VastaKustutaTeise rasedusega hakkas juba 5-ndal nädalal iiveldama. Lohutasin ennast sellega, et kindlasti läheb olemine esimese trimestri lõpus jälle paremaks. Eksisin! Oi, kuidas ma eksisin. Veel 23-ndal nädalal maandusid hommikusöögid (ja vahel ka lõuna- ning õhtusöögid) suure kaarega wc-potis. Ausalt, mingil hetkel ma enam ei lootnudki, et üldse parem hakkab. Õnneks ikka läks paremaks. Nii, et jah, järgmine kord võib minna kergemini, aga võib minna ka kordades hullemini ;)
Ainus, mis minul iiveldamise vastu aitas, oli külmutatud vaarikate lutsutamine.
Mu sõbrannal iiveldas esimese rasedusega kuni sünnituseni, kohutavalt paha oli kogu aeg olla. Ja laps oli väga suur, sünnituse käigus murdis oma sabakondi! Nüüd on teisega rase, kohe algab seitsmes kuu ja endiselt iiveldab mis kole. Täielik õudukas!
KustutaMul oli raseduse alguses kõik enamvähem okei, kerge iivekas ainult. See-eest istusin ma mõlema raseduse lõpus tõsiste neeruprobleemidega raseduspatoloogia osakonnas sees (teise raseduse lõpus kokku kolmel korral) ja põrnitsesin süngelt tilgutit. Või lage. See pani mind aru saama, et kahest lapsest on mulle küll, vaja ju need ka üles kasvatada, eksole. Et mis see siis nüüd parem on õige?
VastaKustutaKas sa neid pilte oled näinud: http://sobadsogood.com/2017/08/27/hilarious-series-honest-look-what-pregnancy-actually-feels/
:D
See "40 weeks" pilt on hea. Nagu tõsiselt, kuidas?!?!? :)
KustutaMul endal on olnud 2 keisrit nii, et mul pole õrna aimugi, mis tunne see on.
Hahaa, väga head pildid! Jaa, mul on ka küsimus, et KUIDAS???
KustutaOlles nüüd vähem kui 1-kuuse lapse ema saan ma juba päris hästi aru, mida tähendab raseduse nautimine. Seejuures ei kulgenud mu rasedus kindlasti mitte muretult (iiveldus 18. nädalani, madala vererõhu ja hemoglobiini tõttu minestamine suvalstes kohtades, näiteks ühistranspordis, hiiglaslik etteulatuv kõht, mis põhjustas seljavalusid ja takistas suurt osa igapäevategemistest). Aga, võrreldes sellega, mis hakkas toimuma peale sünnitamist, tundub see kõik praegu tagantjärele täiesti nautimist väärt. Hetkel nimelt olen ma jõudnud selleni, et oma tissidele nimed pannud. Tunne on, nagu oleks ühe lapse asemel korraga kolm saanud, kellest kaks on pidevalt haiged ja vajavad kymbki erihoolitsust (mitteparanev nibulõhe on minu eriline lemmik). Kogu see jant võtab nii palju energiat, et pole mahti isegi telefoniga nunnusid beebipilte klõpsida. Aga ehk läheb kunagi paremaks. Peab minema.
VastaKustutaHuuu, päris jube!
KustutaSeepärast öeldakse, et elu parim aeg, et ega rasedus kõigil kergelt ei tule. Ja kui tuleb, siis see suremine selle eelsuremise kõrval (aastad mil lihtsalt beebi ei tulnud ja ei tulnud ja emotsionaalselt oli niivalus, et sure või ära....) see on nagu lust ja lillepidu, kuna lõpuks ometi noh! :)
VastaKustuta