Ilastav ja hambutu

Ma olen alati arvanud, et rasedana saab enamikke vanu riideid ikka edasi kanda - no hea küll, püksid ilmselt jäävad mingist hetkest kitsaks, aga pluusid-kampsunid ju venivad?! Ükspäev ehitasin kanaaias mingit asja, oli natuke rohkem vehkimist kui tavaliselt ja pluus keris ennast kogu aeg kuskile poole kõhu peale üles. Jube tüütu! Muidu venib hästi ja saab kõhuga kanda küll. Maru ümber on ainult. Ja liigutada väga ei tohi nagu nüüd selgub.

Paljusid asju ei saa vaatamata heale venivusele juba sellepärast kanda, et nad on kas liiga lühikesed või siis alt soonikuga. See sooniku-variant jääb kõige tobedam, sest lõpeb kuskil naba juures ära. Ja kui käed üles tõsta, tuleb ikka kõrgemale ka. Tegin paar pilti, et te aru saaks, aga peab muidugi tunnistama, et pildi pealt ei paista olukord pooltki nii dramaatiline kui reaalsuses (sest päriselus ma ei seisa liikumatult, käed ontlikult kõrval). Jalas on mul rasedate teksad, nii et see tumedam venivast materjalist kõhuosa võiks idee poolest ikka kampsuni varju jääda. Teistel (mitterasedatel) inimestel on selle koha peal, kust see algab, püksirihm. Kui enne rasedust nabapluuse ei kandnud, on rasedana kuidagi kummaline sellega alustada...

Muudest uudistest nii palju, et Matt'i vanem õde, kes tänupühaks Šotimaalt külla tuli, on ka rase! Minust täpselt kuu aega taga. Nii et Matt'i vanemad, kes olid juba ammu lootuse kaotanud, et keegi nende kolmest järeltulijast neile kunagi lapselapsi hakkaks tootma, saavad nüüd kaks tükki korraga!

Tema puhul ma tegelikult salamisi natuke kahtlustasin ka, sest kui helistasime ja beebiuudiseid teatasime, küsis ta kohe, et mitmes nädal mul on ning hiljem uuris, mitmenda nädalani mul iiveldas ja millal paremaks läks? Need, kes pole kunagi rasedad olnud, ei tea nädalatest tavaliselt mitte midagi! Sellepärast ei kirjuta ma blogis kah nädalatest, sest vanasti lugesin teiste rasedate jutte ja muudkui arvutasin, et mitu kuud see kakskümmend-midagi nädalat siis on?

Ajaarvestuse eripärad paistavad ka pärast rasedust jätkuvat, mul käis näiteks täna sõbranna oma mudilasega külas ja kui küsisin, et kui vana poiss nüüd juba on, sain vastuseks 18 kuud. No mingi... pooleteisene siis? Ma pean hakkama omale märkmeid tegema, et mida tulevikus vältida:

1) ära maini lastetutele sõbrannadele lapse vanust kuudes (kui ta just pole alla aastane)

Varasemast ajast on veel kogunenud:

2) seltskonnas räägi sõpradega juttu, selle asemel, et vahetpidamata midagi oma imikule öelda, kes ei paista sellest nagunii suuremat hoolivat (hahaaa, pange tähele, kuidas ma oma sõnu hakkan sööma! #suurimkanaemaüldse)

3) ära kritiseeri sõprade nimevalikut (suurim vaidlusteema beebifoorumites, eriti just inglisekeelsetes); no ja kui keegi ikka tahab oma maimukest Rögabert Wilhelminoks kutsuda, ta seda ka teeb, mitte midagi pole parata.

4) ära pressi kohe pärast lapse sündi haiglasse palati ukse taha kõõluma ja ära säti end terveks esimeseks kuuks värsketele vanematele külla, et neid "aidata" (see on nüüd küll puhtalt Kanada/USA eri, ma ei tea, et Eestis taolisi probleeme oleks). Tahad hästi värsket beebit näha? Siis saa omale beebi! Kohalikust rasedate foorumist jooksevad muuhulgas läbi sellised mured, et "mu ämm, kellega ma üldse lähedane ei ole, tahab sünnituse juures olla ja mu mees ei saa aru, miks ma selle vastu olen ning see on meid omavahel täiesti tülli ajanud" ning "mu ema soovitas lapse soo üllatuseks jätta, aga meie otsustasime, et tahame ikkagi teada ja nüüd on nii ema kui terve ülejäänud perekond minu peale nii vihane, et keegi isegi ei räägi minuga" (WTF?!)

5) ära räägi oma beebist meie-vormis. Kohe päris tõsiselt. Ma nii jubedalt kardan, et hakkan seda tegema, et kirjutasin omale kuskilt ühe ema tsitaadi üles: "Hambaid meil veel pole, kuigi ilastame ikka usinalt". No tule taevas appi! Kujutate ette seda hambutut ilastavat ema?