Ma ei saa sellest endiselt aru. Kui 8 kuud ei ole saanud, siis vist ei hakkagi saama, nii et ma suurt ei püüagi enam.
Last tahan küll! Kohe väga! Nii et mul on hea meel, et rasedaks jäin ja vabalt teeksin seda iga kell uuesti, et veel lapsi saada. Aga muus osas pole rase olemises küll mingeid eeliseid mitte-rase olemise ees.
- Garderoob on piiratud kuskil viiele ühikule, mis üldse veel selga mahuvad, mingit vaheldust ei ole. Jopedel enam lukud kinni ei lähe, õnneks pole ka külma ilma olnud. Ühel jopel tegelikult veel napilt läheb kui kõht sisse tõmmata. Ainult, et kõht ei püsi sees ja kinnise lukuga on kiles viineri tunne.
- Menüü on piiratud. Muudkui muretse listeeria ja salmonella pärast. Ühtegi külma sinki-vorsti-liha-pasteeti ei tohi süüa. Teed võileiba, pead singi läbi praadima. Listeeriabakteriga nakatumise risk ei ole kõrge, aga kui see juhtub, on ikka erikuradi sitasti. Nii et ma ei taha seda riski võtta. Mingeid peeneid eggs-benny brunch'e ei saa ka enam teha, sest noh... toores muna. Sushi ja sashimi on menüüst maas - toores kala. Mul on sõbrannaga kokkulepe, et kohe kui laps käes, toob mulle haiglasse sashimit. Kõigi tavapäraste "rase-ei-peaks-sööma"-asjade kõrval on mul ju rasedusdiabeet ka. Õnneks püsib õige toitumisega veresuhkur kenasti kontrolli all, aga tegelikult tahaksin pool kausitäit piparkooke korraga ära süüa, mitte ainult ühe võtta. Seegi ilma glasuurita, sest noh - suhkur.
- Igapäevane peks. Seestpoolt. Suunaga põide ja... noh... mujale. Igale poole, kuhu seal allpool lüüa annab. Vahel ikka manitsen, et noormees, siin on siiski teine inimene sinu ümber, katsu nüüd arvestav olla. Aga ei. Ta on selgelt omaenda vanemate laps - isepäine.
- Pidev mure! Esimesel trimestril, et appi, kas ta on elus? Kas süda lööb, kas kasvab nagu peab? Ega mingeid väärarenguid ole? Kas rasedus jääb püsima? Teisel trimestril arvestad kogu aeg, kas on juba elujõuline või ei ole. Kui nüüd sünniks, kas jääks elama? Mis ta üldse teeb seal, miks ta täna üldse liigutanud pole? Kolmas trimester... pheew! Praeguseks on sellestki juba kolmandik läbi. Ta on nüüd täiesti välja arenenud, lihtsalt natuke lahja. Isegi kopsud ja seedimine töötavad. Ta tuleb varsti välja. Hurraa! Ja appi... nii õudne! Pole ühtegi üleliia meeldivat varianti, kuidas laps enda seest välja saada. Lohutab ainult see, et kui ta välja tuleb, olen ma palju vähem paks, saan jopeluku kinni tõmmata ja kõike süüa. Aga magada ei saa enam üldse. Vist.- Klassikalised rasedahädad mul õnneks endiselt puuduvad. Aga täna öösel läks esimest korda jalg krampi, see oli küll megavalus! Hüppasin paksust unest röögatuse saatel püsti. Säär oli terve päev hell. Niuke kramp oli! Loodetavasti ei saa see igapäevaseks rutiiniks. Kõhtu hakkasin füüsiliselt tundma alles millalgi 30+ nädalal. Enne seda unustasin kogu aeg ära, et rase olen, kõht ei tundunud kuidagi raskem ega suurem. Praegu ka midagi väga hullu ei ole, aga jõuab veel! Juba läheb raskemaks küll ja voodist püstisaamiseks tuleb käte abi kasutada.
- Liigne emotsionaalsus käib õnneks ainult kord kuus paariks tunniks. Tavaliselt täiesti jabural põhjusel. Kas ma juba kirjutasin, kuidas Matt'i nöökisin, et mis salakrõpsud sul siin laua peal on? Et kas ma võin ka võtta? Kusjuures köögikapp oli erinevaid krõpsupakke täis ja ma isegi ei tahtnud krõpse! Matt nöökis vastu, et ei jaga oma noosi. Kumbki meist ei teadnud, et vaene rase seepeale tund aega nutta lahistab. Müstika!
Headest uudistest nii palju, et lapse pea on VIST siiski all. Siiani elasin teadmisega, et on üleval ja natuke juba paanitsesin, et miks ta ometi ümber pole keeranud? Nüüd mudis arst mind kohe korralikumalt ja kuigi esialgu ütles, et see ülemine osa vist ikkagi on pea, selline kondine... siis natuke hiljem leidis altpoolt veel teisegi kondise pea, mis oli õnneks väiksem kui ülemine "pea". Mulle tehakse rasedusdiabeedi tõttu enne sünnitust veel paar ultraheli, sealt on siis lõplikult näha, kus miski asub. Ma väga loodan küll, et lapsel pole kahte pead...
Kaalu on praeguseks lisandunud 7,5 kilo ja tundub, et kõht kasvab nüüd ikka juba täiesti silmnähtavalt. Diivanil lösutades ei saa enam arvutit kõhu peale toetada, see lüüakse sealt lihtsalt minema.
Esimest rasedust naudivad vist väga vähesed. Kõik on nii uudne ja eriti uudne on veel see, et pidevalt on paha ja keha on vale. Teise lapsega on see kõik juba tuttav ja tihti pole ka enam keha, mida taga kahetseda.
VastaKustutaMina oma esimest rasedust ei nautinud üldse, teist aga see-eest topelt. Rohkem lapsi ma ei saa ega tahagi, aga vahel on natuke kahjugi, et enam rase olla ei saa. Ja kui keegi oleks mulle seda tunnet üritanud peale esimest rasedust "maha müüa", siis ma oleks sellise mõtte välja naernud ja keeldunud uskumast.
"... ja tihti pole ka enam keha, mida taga kahetseda" - hahahahaaaaaa :) Hästi öeldud!
KustutaNaljakas, et nii väga on kombeks sealpool pabistada igasugu "ohtlike" söökide osas. On siis Kanadas nii saastunud, valel temperatuuril valmistatud ja tingimata valel temperatuuril säilitatud vorstid-juustud poes?
VastaKustutaAga eks meilgi siin ole neid, kellel kaneelisaiad võivad rasedust katkestavalt mõjuda, sest ikkagi liigsed vürtsid. Või kes ei saa sauna minna korrakski mõistuse piires, kui muidu on saunas ise sünnist saati käinud - ei saa, sest lootevesi läheb keema. Ma tahaks teada selle saunataja enda kehatemperatuuri selle keemisprotsessi juures.
Siinpool on nende "ohtlike" söökide osas täpselt sama lugu nagu sealpoolgi - mõni võtab vabalt, teine piirab rohkem. Listeeria bakter ei hakka kasvama vale temperatuuri tõttu, see lihtsalt kasvabki lambist kui tahab. Ja nagu juba ütlesin, et ole sellega nakatumine kuigi sage, aga risk on olemas. Ja kuna see väike risk lapsele väga suurt ohtu kujutaks, siis ei taha ma seda riski võtta. Salmonellaga sama asi - ei ole kuigi sage, aga ikka juhtub. Omaenda kanade osas pabistan vähem, aga välja sööma minnes toorest muna igaks juhuks ei võta. Mulle ilmselt jookseb seda kurbade juhtumite infot ka natuke rohkem koju kätte kui keskmisel rasedal, teadmine, et neid asju päriselt ikkagi juhtub, teeb veidi ettevaatlikumaks.
KustutaLooduslike asjade osas nagu piparmünt ja kaneel ei põe ma üldse. Sellesse ka ei usu, et mingi kindla sordi tee joomine viimastel nädalatel sünnitust aitaks esile kutsuda või sünnitamise lihtsamaks teeks. Kusjuures sellesse uskumine on oluliselt rohkem levinud (eriti just Eestis) kui listeeria ja salmonella vältimise püüd. Mina arvan, et lapsed lihtsalt kipuvadki sündima raseduse viimastel nädalatel, jood sa siis teed või mitte.
No ma ka ei viitsinud muretseda, aga kui jaksu ja tahtmist on, siis miks mitte. Mingi tõenäosus ju alati on olemas. Kui oled juba teadlik mingist riskist, siis on raske seda teadmist ignoreerida. Eestis arstid küll ei manitse üht või teist mitte sööma (ainult alkohol ja suitsetamine on asjad, mille vältimist õhutatakse). Ja kui ise ei ole uurinud, siis ei teagi, mis või kas.
VastaKustutaMulle pole ka arst kordagi midagi söögiteemalist maininud. Seda küll küsis, kas ma rasedate vitamiine võtan.
KustutaKusjuures pärast sünnitust on lausa üllatav, et kõht on algul sama suur nagu rasedana. Minu jaoks oli eriti masendav, et sünnitusmajast koju pidin ikka oma rasedariietega minema. Varsti tõmbus kõht küll tagasi, aga algul oli küll pettumus suur.
VastaKustutaSushit saab ikka süüa - tuleb valida küpsetatud kalaga variant :) Ja kodukanade puhul võib samuti salmonelloosi saada, meie peres kunagi kodukanadest just saadigi (siis õnneks keegi rase ei olnud). Muidu aga ilusat ootust!
VastaKustutaMa enne rasedusdiabeedi diagnoosi saamist nii tegingi, aga nüüd selgus, et sushi on nii süsivesikuterikas, et ei tule enam üldse kõne alla! Ühe korra proovisin - sõin ainult ühe väikse rulli ja misosupi ning hiljem mõõtes oli suhkrutase täiesti laes, ma pole ühegi muu toiduga nii kõrget tulemust saanud. Sealjuures saan ma valget saia ja pastat jm süüa, suhkur püsib normis. Aga sushi ei sobinud absoluutselt. Kahju.
KustutaSee raseolemine tundubki pigem tagantjärele tore ja helge ;) Mina nautisin oma kahte esimest rasedust, kolmandat enam mitte niiväga. Kolmandaga oli mul ka rasedusdiabeet. Õnneks sain diabeedi kenasti kontrolli alla, sain ka väga head toitumisalast nõustamist. Vahest oli muidugi raske ka, eriti kui pärast õhtust suure mahlaka õuna söömist oli hommukul veresuhkru näit kõrge, siis oli küll tunne, et miks just minuga!?! Kuidagi liiga värskelt on meeles ka need öised jalakrambid ja rahutud jalad. Ise enam rase olla ei tahakas, aga tore on teistele kaasa elada ;) Ilusat ootust!
VastaKustutaEi taha muidugi hirmutada, (ja kindlasti on keegi juba rääkinud) aga paljud mu tuttavad, kes raseduseajal ei pidanud söömist jälgima, pidid oma menüü kokku tõmbama imetama hakates. Kuna titad olid rinnapiima maitse suhtes väga pirtsakad :)
Ma tahaks ka, et kolm last käes oleks ja saaks ainult nende kasvatamisele pühenduda ega peaks enam rase olema! Veab sul! :)
KustutaMina olen üks neist veidrikest, kes tervet rasedust täie südamega nautis. Umbes 4 nädalat pärast sünnitust lahistasin tund aega nutta, et enam rase pole :D mõnusad hormoonid! See oli lihtsalt nii õnnis tunne ja hormoonid tekitasid sellised roosad prillid, et kogu maailm naeratas mulle kogu selle aja.
VastaKustutaMul ei olnud ka raseduse ajal ühtki vaevust peale vaagnaluuvalu viimasel 3 nädalal ja valulikud kokkutõmbed umbes nädal enne sünnitust. Isegi iiveldama ei ajanud kordagi. Ma oma toidulauda eriti ei piiranud ka. Sõin pastöriseeritud juustu, pasteeti, suitsulõhet ja munakollaseid nii palju kui isutas. Ma lugesin UK listeeria statistikat ja see oht oli ikka nii kuratlikult väike ja minu isud nii käsitlematud. Võtsin juurde ka 20kg suure pugimisega aga kuu pärast sünnitust oli kõik läinud.
Rüblik saab kohe seitsmekuuseks ja ma ei jõua uut rasedust tõesõna ära oodata. Kuigi eks see saab väikelapsega oluliselt raskem olema.
Mul vist ei ole neid roosasid hormoone, võib-olla sellepärast naudingi vähem. Ainus asi, mis raseduse ajal teisiti on, ongi see, et ma korra kuu-kahe jooksul mõneks tunniks "üle keen" ja mingist olematust asjast katastroofi suudan genereerida. Kogu ülejäänud aeg on emotsionaalne olemine täpselt sama nagu enne rasedust.
KustutaAga jah, väikelapse ja beebiga on ilmselt raskem kui ainult beebiga. Praegu kõik räägivad, et ohh, beebiga on ikka keeruline, aga samas ma mõtlen, et kui ta magab, saan ka mina natuke puhata, sellist luksust siis enam pole kui kodus veel teinegi laps ringi jookseks ja tähelepanu tahaks. Püüan endale seda meelde tuletada kui beebiga elu raskeks läheb (sest noh, nagunii aeg-ajalt läheb).
Esimest korda kuulen, et külmast singist-pasteedist-vorstist saab listeeriabakterit! Mis vorst või pasteet peab siis soe olema või? Soojas hoitu puhul ma saan küll aru, et igasugu bakterid külge ronivad, aga külm vorst?? Oled sa ikka kindel..
VastaKustutaListeeria hakkab just jahedas kasvama ja kuumutamisel sureb. Nii et värskelt tehtud sooja pasteeti võib näiteks vabalt süüa, aga kui see külmkappi panna, võib seal järgmiseks päevaks bakter sees olla. Listeeria ei ole väga levinud, nii et isegi rasedana ei pea väga hullult põdema, aga ma hea meelega ei tahaks üldse mingeid selliseid riske võtta. Singist loobumine või selle läbikuumutamine enne söömist ei ole minu jaoks raske, lihtsalt veidi tüütu.
KustutaPraegu guugeldasin näiteks ja leidsin kohe ühe teise blogija, kes nakatus rasedana listeeriabakteriga, mistõttu tehti talle 2,5 kuud enne sünnitustähtaega erakorraline keisrilõige: http://marcamaa.blogspot.ca/2013/03/rase-ja-listeeria.html
Ma sünnituse osas soovitan lugeda Ina May Gaskini raamatuid loomulikust sünnitusest. Mind tohutult aitas. Seal oli nii palju positiivset. Sünnitasin ise 3 nädalat tagasi. Tuhud sai üle hingata ja ei olnudki valus otseselt. Pigem selline krambi tunne, millega oli võimalik hakkama saada. Aga see imeline tunne mis lapse rinnale saamisega kaasnes ja endorfiinide hulk mis ikka veel aitavad olukorraga toime tulla (mul kodus 1a 9kuune) on absoluutselt hämmastav. Mul oli eelmine keiser ja no loomulik sünnitus on ikka 100% parem. Ja ma olen nii õnnelik et sain seda kogeda. Karta ei ole midagi, hoopis jube põnev oli minu meelest. Ja hirm pidigi sünnituse valusaks tegema. Nii et palju võib sõltuda mõtlemisest.
VastaKustuta