Ütlen kohe ära, et ma ise Oscari arengu suhtes mures ei ole, sõnu on tal nii eesti- kui inglise keeles (küll mitte 20), lisaks vadistab ainult endale teadaolevas dialektis pikad jutud maha, aga keeleoskus polnud seal nimekirjas ainus, mille osas ta linnukest kirja ei saanud.
Kas oskab osutada silmadele, ninale, suule ja nabale kui küsida? Hahaa, EI! Ta tuleb sööma kui kutsuda, toob oma kingad kui paluda, autohääli teeb kui vaja. Teab asjade nimetusi ja täidab käsklusi, aga vot nina ja naba asukohta pole me veel isegi arutanud. See on vist mingi universaalne asi, mida vanemad instinktiivselt oma lastele õpetavad - näe, naba! Mul on see instinkt täiesti puudu. Samas ei ole ma näinud ühtegi koolilast, kes oma nina asukohta ei teaks, nii et ehk on Ossukal veel lootust.
Kas kasutab süües lusikat? Ei! Sest me kasvatame teda nagu väikest hindut - sööb kätega. Väga osavalt seejuures. Tema lemmikuteks on igasugused puu- ja juurviljad, marjad, loomulikult makaronid, liha ja kala, hommikuti banaanipannkoogid või omlett. Me lihtsalt ei kokka eriti mingeid pajaroogi ja muid lusikaga söödavaid asju. Samas, tõesti, putru ja jogurtit olen talle siiamaani ise lusikaga söötnud, selles osas võiks ta iseseisvam olla. Aga ma lihtsalt ei jaksa nii palju koristada! Mis muidugi ei tähenda, et plaanin hakata kümneaastasel Oscaril koolis söögivahetunni ajal külas käima, et vaene inimene oma jogurti topsist kätte saaks. Ma tõsimeeli arvan, et õpib selle ühel hetkel täitsa edukalt ära.
Ja 1,5-aastaseks saab ta tegelikult alles kuu aja pärast, nii et kiiret pole. Kuu on selles vanuses päris palju.
Tal näiteks oli novembrist saadik ainult kuus hammast. Kaheksa kuud vaikust. Nüüd, juulis, hakkasin tõsisemalt mõtlema, et huvitav-huvitav... aga jällegi - olete te näinud mõnd kuue hambaga täiskasvanut? Et ei tulnudki rohkem kui kuus?
Noh, sellega läks muidugi nagu ikka - tulevad portsude kaupa. Kaks nädalat tagasi oli 6, praegu on 12. Ta on ühtlasi esimest korda elus haige, palavikuga ja puha, mine sa võta kinni, kas hammastest või lasteaiast. Nad seal hoiatasid, et esimesel aastal kipuvad mudilased palju haiged olema ja ehitavad niimoodi oma immuunsüsteemi üles.
Kanada lasteaedades ei loeta nohu-köha haiguseks ja isegi väike palavik ei tähenda, et peaks koju jääma (lapsi endid see väike palavik tihtipeale ei paista üldse häirivatki). Aga oma kolmanda lasteaiapäeva hommikul ärkas Oscar tulikuuma ning üle keha värisevana, nii et sai hoobilt vaba päeva.
Tirisin tugitooli teleka ette, tegin talle mugava pesa ja sinna ta multikate ette ära kivistus. Vähemalt ei nutnud enam. Tunnikese pärast hakkas Tylenol mõjuma ja siis tuli jälle elu sisse, käisime isegi koos kanu söötmas.
Aa, arstilkäigust veel - istusime ooteruumis ja korraga astus sisse muldvana tädikene, koer rihma otsas. Jõudsin hetkeks mõelda, et ohoo, huvitav, kas tõesti võib Kanadas isegi arsti juurde koera kaasa võtta... kui adminnid juba eemalt kilkama hakkasid, sest peni oli sinna jõudnud ning teadis täpselt, milline sahtel on koeraküpsistele. Neid talle siis suure kiitmise saatel sisse söödeti ja vanatädi oli muidugi kah rõõmus. Kui koeramaiusele spets sahtel on, võib eeldada, et lemmikud on ilmselt teretulnud.
No seda ma tean, et tänapäeval soovitatakse ka lastel mitte seda esimest natukest palavikku maha võtta, et organism saaks ise haigustekitajatega võidelda. Aga et kohe lausa nii soovitatakse, et las on haige, siis immuunsüsteem relvastub, seda ma, tunnistan, kuulen esimest korda. Kuigi jah, ega see ilmselt vale ei ole. See on nagu Röövlitütar Ronjaga, et kuidas ta siis õpib mitte kukkuma Põrguauku, kui sellest kaares ringi käib, eksole. Tuleb ikka istuda serva peal ja ennast hoolega hoida :)
VastaKustutaMaitia, kas olen ma nüüd tänu sinule ka "peast vanaemam", nägin täna isegi teid unes. Justkui olin seal teite aia taga, aga see polnud selline vaikne aedlinn, vaid seal käis isegi mingi nooljas ja moodne trammimoodi asi, ja tara oli kõrge, helehall ja metallvarbadest kõrgel soklil, värav ka selline. Ja Ossu kõõlus seal väljaspool aia taga ja asjatas, ja siis tulid sina maja juurest ja ma tervitasin ja tutvustasin end. Ja siis olid seal mingid kassid, kellega Ossu mängida üritas, ja lõpuks läksime kõik trammi peale (aga kuhu sõitma pidime, ei tea) :D
Seda peab ütlema, et nö "päriselt" oli Oscar isegi veelgi nunnum kui piltide peal XD Mis tuletab meelde, kuidas mul siin arvata 20 aastat tagasi olid ka nö titesaamiseneelud, ja käisime loomaaias ja selmet seal loomi vahtida, märkasin ma, kui palju seal väikseid lapsi oli - nii vanuses just 1,5-5, enamikus valge peaga nagu eesti lapsed ikka. Väiksemad ja suuremad ei tulnud enam arvesse, aga vot just sellised pehmekeses eas, kus nad juba ise ringi jooksevad, aga pole veel liiga rüblikud ja välja veninud. Sõbranna naeriski, et tulid siia lapsi vahtima või? :)
Tegelikult oli see vanatädi ja koera lugu ka hästi armas. Miks peaks peni üksi koju jääma, kui tädike ühendab meeldiva kasulikuga ja arstilkäimise koerajalutamisega. Ehk tal ongi muidu raske niisama välja tulla ja siis ühe tulemisega saab aetud kohe kaks asja. Ma olen vahel näinud, et tullakse nii ka raamatukokku, kuigi enamasti jäetakse koer siis kas maja ette või fuajeesse. Aga kui teenindajad on sõbralikud, siis miks mitte.
Ma mõtlen, et mis see koer nüüd oluliselt rohkem mustust toob - ja tänapäeval ei nõuta enam paaniliselt neid siniseid kilesusse ka, sest nagunii on bakterid igal pool. Operatsioonisaal jms olgu steriilsed, aga tavaline vastuvõtt - no poes ja ühistranspordis saad sa sajakordse doosi niikuinii, see üks penike seal tavalises registratuuris ei tee küll asja hullemaks. Minu arvates.
Mul oli endal kah esimene mõte, et hanerasv ja viinasokid ja... Aga palaviku mahavõtmine pidavat tegelikult okei olema, organism võitleb ikka täpselt samamoodi. Meditsiinivaldkonnas ma üldiselt lasen ikka Mattil otsustada, ta oskab asjad alati väga loogiliselt ära põhjendada ka. Kui ma ise siin kunagi palavikus olin ja surema lubasin hakata, küsis ta samuti imestunult, et miks sa siis Tylenoli ei võta? Aga tead, mina, looduslähedasest Eestist - natuke on ikka alateadvuses, et "keha peab ise hakkama saama" ja kõik see muu värk, ei tulnud Tylenoli pealegi. No võtsin siis, appi mis erinevus! Elu tuli sisse, enam ei tahtnudki hinge heita. Oscariga ma teisiti ei kujuta ettegi, palavikus ta on ikka nii paduõnnetu ja nutab katkematult, et emasüda ei lase seda rahulikult pealt vaadata.
KustutaAga see immuunsüsteemi asi on loogiline küll, sünnivad nad ju väga madala immuunsusega ja vaikselt hakkavad ehitama. Sellepärast korjavadki iga batsilli üles alguses. Täiskasvanuna olen ma ise vist ainult kaks-kolm korda haige olnud (ja vaata kui vana ma juba olen, hahaa).
Aga unenäost - ega siin polegi väike aedlinn, Nanaimo on kaks korda suurem kui Tartu! Aga siin on palju parke ja metsatukkasid, üks kohe meie aia taga, sellepärast tundub selline maavärk. Maja ees on ikka linnatänav, naabrid tihedalt üksteise kõrval. Meil on lihtsalt tupiktänava viimane maja ja aed V-kujuline ehk naabrite majad ja aiad "vaatavad" suunaga meie omast eemale, mis lisab seda maahõngu veelgi.
Kasse siin pole, kolme aasta jooksul olen ainult ühte meie aias näinud. Loomapidamisele on nii karmid reeglid, et kellegi lemmiku sattumine teiste aeda oleks ülimalt taunitav. Hulkuvaid loomi kah pole. Aga Oscarile on hakanud kanad hullupööra meeldima, viskab neile kive ja mänguasju, õnneks sekka ikka muru ka. Ja kui ainult lastakse, pressib end kohe kanaaeda, talle meeldib selle kaldtee peal ronida, mis kuuti läheb ja kanu patsutada on kah vahva.
No mul on meeles jah, et seal teie pool otsas on selline tupik ja vaiksem, aga vot nüüd ei olnud, õkvalt nagu kuskil munakivisillutisega vanalinnas, ja trammirööpad siis sinna sisse installeeritud, ja et kõrged 19. sajandi hooned, allkorrustel suurte klaaside taga ärid ja butiigid ja sekka mõni varb- ja sepisaia taga õu. Rahvast väga palju ei olnud ja autosid ka mitte ja trammis oli ka hõredalt. Sellised mugavad laiad kõrge toega halli riidega kaetud istmed olid veel nagu pikamaabussides.
VastaKustutaNeed kassid ei olnud hulkuvad, vaid naabrite omad, üks oli mustavalgekirju, mitte "frakis", valget oli rohkem ka, teine oli vist tavatriibik. Ja kuna naabri värav oli lahti, eks siis Ossu läksi Kissasid võrgutama :) Nood olid päris sõbralikud.
No kas laps terveks saanud?
VastaKustutaLaps sai ludinal terveks, kolm päeva ainult oligi haige!
Kustuta