Mina käisin koolis nii ammu, et mäletan isegi veel seda aega, mil vahetundides kummikeksu hüpati. Püüdsin kümmekond aastat tagasi seda kellegi lastele õpetada ja sain peale mõningast karglemist aru kui megahea võhm peab olema, et niimoodi tundide kaupa lasta! Pole ime, et vanasti keegi paks ei olnud. Lastest, ma mõtlen.
Rahvastepall on muidu väga kihvt mäng, ainult et ülejäänud maailm mängib seda spetsiaalsete pehmete vahtpallidega, mitte korraliku kõva korvpalliga nagu meie koolis! Vahtpall ei tee haiget ja niimoodi taandubki mäng koordinatsioonile, võhma kasvatamisele ja muule tähtsale ning ei pea arutama, kas palliga löömine on kiusamine või mitte.
Kui veel kiusamisest rääkida, siis kekatundides tehti (vähemalt meil) võistlusmängude puhul nii, et õpetaja valis kaks kaptenit (oma lemmikute hulgast, nii et mõni sai peaaegu alati kapten olla ja mõni teine mitte kunagi) ja need siis omakorda komplekteerisid omale meelepärase võistkonna, kutsudes vaheldumisi allesjäänud valiku hulgast oma meeskonda liikmeid.
Noh ja sellega läks loomulikult samuti nii, et popimad läksid esimestena, keskmised keskmistena ja need, kes mingil põhjusel tõrjutud või kohmakamad/kobamad olid, seisid seal lõpuni välja, kuniks kedagi "paremat" polnud enam võtta ja "pidi" nemad kah kaasama. On ju natuke kurb?
Keka, kunstiõpetus, laulmine ja käsitöö peaksid alati olema ainult arvestatud/mittearvestatud. Hinnata võiks püüdlikkust ja kaasa töötamist, aga mitte tulemust. Tulemus ei ole ju enda teha! Sama hästi võiks hinnata seda kui ilus keegi on - lähed seisad klassi ees, õpetaja takseerib sind nii- ja teistpidi ning ütleb, et novot siin tagumiku peal on sul nats liiga palju pekki ja need lõual olevad vistrikud oleks võinud ka millegagi ära katta - veits meiki ei teeks sinusugusele põrsale paha - nii et tänane tulemus on "kolm".
Ja siis läheb järgmine, kel geenide poolt antud sire keha ja voogavad lokid ning saab "viie". Oleks ju ebaõiglane? Kuigi ratsionaalselt võttes ongi mõne välimus "rahuldav" ja teisel "väga hea". Aga see ei ole ebaõiglane kui minu maalitud kuusepuu on "kolm" ja mõne teise tehtu "viis", mis siis, et mina võib-olla andsin endast parima ja nägin palju vaeva, samas kui teine lihtsalt loomuliku ande najal kena puu paberile visandas?
Ja lõpetuseks - teate, kuidas Eestis ei tohi last nohuse/köhasena lasteaeda viia? Ma olen viimasel ajal sellele palju mõelnud, sest mul on nüüd laps ja see laps on viimased kolm kuud lasteaias käinud, mis tähendab, et ma näen kui tihti ta nohune on ja kui tihti teised on. Kanadas seda õnneks haiguseks ei peeta ja nad käivad ka löristavate ja köhivatena kohal. Lapsi endid ei paista see sugugi häirivat, nii et kojujäämisel ei ole erilist mõtet. Nakkusohtlikud on nad juba enne kui sümptomid välja löövad, nii et ka rühmakaaslasi isoleerimine ei kaitseks.
Aga huvitav, et koolis enam paanilist nohuhirmu ei ole. Päevapealt saab läbi! Või noh, mitte päevapealt, kaks kuud antakse aega atra seada - juunis lõpetad lasteaia, kuhu jumala eest ei tohtinud nohusena minna ning septembrist oled koolilaps, kes on kohustatud nohusena kohal käima, sest nohu ei ole haigus!
Tööl oleks veel eriti hea - helistad hommikul, et sorri, ma ei saa tulla, mul on nohu! :)
Kas teil mängiti rahvastepalli korvpalliga? See ju puhta jama, esiteks liiga kõva ja libe, teiseks liiga suur ja koba, mis täpsust ja kiirust ja koordinatsiooni sa seal arendad, mis rahvastepallis vaja on. "Rahvust" sai ikka mängitud nahast võrkpalliga, mis pidi olema korralikult täis pumbatud, see oli parajalt pehme pinnaga, nakkus hästi sõrmedega ja liikus kiirest ning sujuvalt. Hea pall oli väärtus omaette!
VastaKustutaKodus me mängisime väljaviskamist, see on nagu "rahvus", ainult ühe väljaga, kummalgi pool üks kapten. Meie õu lihtsalt rohkem ei võimaldanud. Vahel tulid naabermajadest ka lapsed meile mängima, siis oli seda huvitavam. Meie käisime jälle nende õue peal karusselliga sõitmas :)
Kehalise tunde ma aga vihkasin täiega, ehk ka sellepärast, et meil oli väga nõme õpetaja. Ja ka ülikoolis olid nõmedad õpetajad, miska ma arvan, et see sort, vähemasti tollal, erilise intelligentsiga ei hiilanud. Lisaks olid nad alati tigedad ja kibestunud ja kuidagi eriti õelad nende suhtes, kes kõike kaasa teha ei jaksanud. Mina polnud paksuke, aga mul on lihtsalt väike kopsumaht ja käed-jalad natuke lühikesed, seega ei jaksanud ma joosta ega suusatada. Aga vaat uisutada ja rattaga sõita meeldib väga. Ja kõiki teisi organiseeritud pallimänge peale sellesama "rahvuse" ma vihkasin täiega. Palli visata ja kuuli tõugata ma ka ei jaksanud, aga samas kõrgust hüpata võisin küll ja püssi lasta niisamuti - selles olin ma klassi parim. Aga granaadiviskamisest keeldusin ma põhjendusega, et mina neid lolle militaristlikke harjutusi ei tee (sõjalise tunnis laskmine ja automaadi kokkupanek käisid aga kippelt :)). Ja siis ma valetasin, et suusad läksid katki (ja need olid ju kallid), ja jooksingi siis ümber koolimaja. Igatahes kaklesin ma oma kehalise õpsiga terve keskastme ja keskkooli aja, vot pani jah kahe siis iga kord, ja so what (muidu ma olin ikka hea õpilane). Nagu ütles Arvi Kork - tappa andsid ja vangi panid, aga teha ei saanud midagi!
Niiet selles suhtes olen täiesti nõus - kehalise tund peaks andma mõnusa füüsilise koormuse, mitte aga sundima vähemvõimekaid pressima nii, et ninast veri väljas, ja taluma veel nüripliiatsiliku õpetaja mölisemist ja mõnitamist (mind nad mõnitada ei julgenud, ma haukusin vastu ja üpris teravalt, et terve klass naeris, kuidas õpetaja lolliks jäi, aga mölisesid küll). Ei, ma olin üsna sportlik küll, aga muudkui - mitte aja peale, mitte mingite lollakate normide järgi.
Ka võrkpall on tegelikult rahvastepalliks liiga kõva. Rahvastepalli ainus mõte on üksteisele pihta saada, et ära märkida, kes "välja" peab minema. Võrkpalli mõte (lihtsustatult!) on palli õhus hoida ja see ei ole mõeldud üksteise pihta tagumiseks. Sellepärast ongi algne rahvastepalli (dodgeball) pall nii pehme, et haiget ei saaks. Sest valu ei ole mängimiseks kuidagi vajalik!
KustutaNovot, ja koolis, kui mängisime koos poistega (keskastmes), siis nemad alati virutasid meelega jube kõvasti.
KustutaPalun vaata seda lauset ja selle vastuolu, ilmselt tahtsid kirjutada "on ebaõiglane" või "ei ole õiglane". Pärast kustuta minu kiri ära ka :)
VastaKustutaAga see ei ole ebaõiglane kui minu maalitud kuusepuu on "kolm" ja mõne teise tehtu "viis", mis siis, et mina võib-olla andsin endast parima ja nägin palju vaeva, samas kui teine lihtsalt loomuliku ande najal kena puu paberile visandas.
Ma arvan, et sul tekkis pisuke segadus. Eelnevalt kirjeldab Anu midagi mis päriselt olekski ebaõiglane (aga mis ei ole tegelikus elus tahvli ees toimuv) ehk kedagi välimuse põhjal hinnata. Seejärel liigub ta sinu väljatoodud lauseni, mis on kerge sarkasmiga kirja pandud ja mis viitab ju päriselt koolisüsteemis toimuvale - kõrgema hinde saab mitte püüdlikkuse vaid tulemuse põhjal.
KustutaMa loodan, et oskasin oma mõtet piisavalt hästi edasi anda, ilma et see liigse targutamisena oleks kõlanud. 😁
Jaa, seal on sarkasmi ja kõigega see asi natuke nagu puder ja kapsad!
KustutaTahtsin seda öelda, et täpselt nagu välimus ei ole enda teha, ei ole ka joonistusoskus enda teha. Esimest me ei hinda, küll aga teist! Mul lihtsalt tuli mingi mälupilt kui seisin oma kunstitööga õpetaja laua kõrval ja ta mulle järjest ette luges, mis võiks paremini olla. Aga no ma ei oska joonistada! Miks ei võiks olla, et õpetaja näitab ette, kuidas mingeid proportsioone arvestada ja aitab selliste tehniliste asjadega, aga ei ütle, et sinul on ilus pilt ja sinul kole. Võiks ju kõik "arvestatud" kirja saada, kes kaasa töötasid ja need, kes niisama lulli lõid ja õpetaja pimedasse kohta saatsid, lihtsalt ei saaks selle töö eest "arvestatud".
Mu lapsed käivad koolis Rootsis ja hirmsasti tahaks siinseid meetodeid ja suhtumist Eesti öpetajatele edasi anda, aga ei tea kuidas...
VastaKustutaMöned näited:
- ei mingit "lemmikute" ja "patupoiste" erikohtlemist - kui on vaja kapteneid valida vöi kedagi vastama kutsuda, siis annab pime juhus ja töenäosusteooria selleks oma panuse - öpetajal on tops pulkadega (puupulgad, umbes nagu jäätisepulgad), igale pulgale on otsale kirjutatud ühe lapse nimi. Öpetaja alati pimesi topsist ühe pulga, et määrata, kes järgmisena vastab, kapten olla saab jne.
- ei mingit räuskamist ja laste klassist välja viskamist, sest "ei kuulata söna, räägitakse juttu vöi näpitakse mobiili". Iga tunni alguses klassi tulles panevad lapsed köik mobiilid ühisesse karpi ja tunni löppedes tunnist lahkudes saadakse mobiilid jälle kätte. Köigil on telefon hääletu peal, ei mingit segamist. Ainult siis, kui tunnitöös on mobiili vaja, näiteks väga häid matemaatika äppe (Soome öpetajate tehtud!) leidub, peale nende kasutusele vötmist on köigi klassi laste matemaatika hinne vähemalt 4+ (5-pallisüsteemis!), sest matemaatika on nii pönevaks ja huvitavaks tehtud!
- tunnis rääkimine on pigem oodatud, kui keelatud, lastes arendatakse pigem arutlusoskust, mötlemisvöimet ja kriitilist meelt allikate töeväärtuse hindamiseks, kui faktide pähe tuupimist.
- kehalise kasvatuse nimeks on "sport ja tervis", ning lastele ttegelikult ka öpetatakse vajalikke teadmisi, kuidas oma keha hoida ja treenida, räägitakse spordivigastustest, tervislikest eluviisidest jms. Rahvastepalli mängitakse küll kahjuks vale palliga, aga seda tehakse väga harva, pigem lastakse lastel ise ringtreeningu harjutusi välja möelda, käiakse orienteerumas, öpitakse tantsu, öpitakse ujuma. Ujumise hinnet ei saa mitte kiiruse vöi kujundoskuse eest, vaid selle eest, et laps suudab Xm läbida (ellu jäämise möödik pmst). Talispordipäeval valib iga laps ÛHE ala enda eelistuste järgi - valikus on uisutamine, murdmaasuusatamine, mäesuusatamine, lumelauatamine, jalutamine, disc golf jne :)
Oo, mulle meeldib see kool! Nii inimlik kuidagi.
KustutaSa kirjeldad minu lapse klassi, mis on Eestis. Oleks mul koolis nii põnev olnud kui neil. 5 kehalist nädalas, aga see mida nad teevad on nii põnev. Pluss kaks pikka õue vahetundi ja enamikul veel vähemalt 3 trenni nädalas.Kehaline, muusika ja kunst arvestatud, mitte hindeline. Ja ta kooliminnes on palju tervem kui lasteaias.
KustutaNii, et asi pole Eesti riigis, vaid õpetajate ja kooli tahtmises.
Olen nöus, et asi pole riigis, vaid öpetajate ja kooli tahtmises! Vaatan kurbusega, et Eestis endiselt peavad paljud lapsevanemad vöitlema teemal "tüdrukute ja poiste tunnid", nagu näiteks puutöö, mida tüdrukutele endiselt ei lubata jne.
KustutaMeie koolis öpivad köik lapsed puutööd, käsitööd, kunsti ja kokandust, sh kokanduse tundides mitte ainult ei tehta süüa, vaid planeeritakse pere toidueelarveid, toidukordi tervislikkuse jms aspektidest jne. Nooremates klassides öpivad köik lapsed nii puutööd, malet, flööti ja ukulelet mängima, vanemates klassides saavad siis juba valida, milline ala/aine neile meele järgi.
Samas kooli valikutest rääkides - on meil kahjuks kehaline kasvatus viimasel ajal vaid 1-2 korda nädalas, millest on hirmus kahju, arvestades, et on ammu teaduslikult töestatud, et laste teadmiste omandamise üheks olulisimaks faktoriks on see, et nad liiguksid!
Aga jah - oleks ise ka omal ajal saanud kooliga nii palju pönevaid asju teha, vau! Mul lapsed kodus ikka vahel küsivad vördlusi, et "kuidas vanemate kooliajal oli" ja imestavad.. :D
Nojah ja kuna ma kardan sügavat vett ja ujuda ei oska, siis olekski see mul pidevalt kaks :) Mis ma siis nüüd teen, jään klassikursust kordama või?
VastaKustutaEga nohu pidamine haiguseks pole üldse mitte levinud ainult lasteaedades. Mul on nohu tavaliselt aastas mitu korda ja ikka selline korralik nädal aega kestev ninalöristamine. Eelmises töökohas pidin end enam-vähem alati paari vihase töökaaslase eest kaitsma, kelle meelest see oli ülim ebaõiglus, et ma julgesin sellisena neid tööle nakatama tulla. Ja nad said päriselt ikka täiega vihaseks. No halloo, mis ma siis tegema pidin, helistama hommikul ülemusele ja ütlema, et mul on nohu, ma tööle ei tule. Perearst oleks mind ilmselt välja naernud, kui ma sellega haiguslehte oleksin tahtnud võtta.
VastaKustutaNii on, jah.
KustutaNatuke on hakanud asjad ka meie koolides muutuma.
VastaKustutaSaan kommenteerida ühte Harjumaa uuendusmeelset väikekooli.
1. I kooliastmes on hinded sõnalised, kus tuuakse välja, mis on hästi ja mida võiks arendada.
2. II kooliastmes on hindamissüsteem 8-palline, perioodihinded on lisaks ka sõnalised. Hindamisel arvestatakse nii õppekava nõudmisi kui õpilase individuaalset panust eelneva perioodiga võrreldes.
3. Loovainetes on hindeks arvestatud/mittearvestatud (kehaline, muusika, kunst, tööõpetus jne)
4. Kehalises proovitakse erinevaid spordialasid, näiteks talvel lumelauaõpe. Keset päeva on pikk õuevahetund, mille käigus samuti tihti mängitakse erinevaid pallimänge
5. Akadeemiliselt/sportlikult võimekamad saavad ennast proovile panna kooli esindades olümpiaadidel ja võistlustel, tundides teevad kõik sama asja.
Olin ise koolis see, kellel kehaline kasvatus ja joonistamine oli 3 ja kindakudumist ei õppinudki ära. Seega saan hästi aru, mida silmas pead :)
See kõlab juba palju loogilisemalt ja last toetavamalt! Kuidas lumelauaõpe on korraldatud, kas läheduses on sobiva suurusega mägi või käiakse kuskil suusakeskuses? Ja kas lumelauad on kooli poolt, peavad õpilastel olema või renditakse?
KustutaMulle käsitööd isegi meeldis õppida (vist eelkõige sellepärast, et see oli keset nõudlikku koolipäeva matemaatikate, keemiate ja muu vahel mõnus rahulik terapeutiline tund), aga kudumid tulid (algajale kohaselt) natuke lopergused, mis loomulikult hinnati "kolmeks", sest püüdlikkus ei lugenud midagi. Nii et edasi kudus ema sõbranna kõik asjad mulle valmis ja sain viisi. Kududa nüüd muidugi ei oska.
Läheduses on sobiv mägi kõlab Eesti kontekstis natuke naljakalt :) Aga käivad nad Nõmme suusahüppetornide huures, seal on viimastel aastatel miski suusanõlv koos laenutusega avatud. Maksavad muidugi lapsevanemad, aga arvan, et see on meie haridussüsteemi rahastatuse juures okei.
KustutaKa minul oli viieline tädike keskkooli ajal varnast võtta :) Alguses ma isegi üritasin. Ülesanne oli heegeldada linik, võtsin vanaema kapist maavillase jämeda lõnga ja hakkasin pihta. Kui pooliku tööga kooli jõudsin, sain õpetajalt kiita, et kena mütsi heegeldan siin ja et jätkaku ma aga samas vaimus.
Hahaa, kõlab naljakalt jah, aga mõtlesingi vist rohkem mingit nõlva moodi asja. Kuigi lumelaua õppimiseks peaks see võimalikult pikk ja lauge olema, no ja tõstuk ei teeks ka paha, muidu läheb suurem aur mäkkeronimise, mitte laua peale. Mis ei ole võib-olla isegi paha, hea trenn ju ikka.
KustutaOlen Sinuga samast ajastust ja samamoodi ei meeldinud mulle kehalise kasvatuse tund. Õigemini ma vihkasin ja kartsin seda meeletult ja seda tegime praktiliselt kõik. Kõike pidi tegema normi kohaselt ja isegi, kui jõudsid mõne lõuatõmbe ära teha, aga normile ei vastanud, siis hinne 2. Kui talvel oli sulailm ja ema suuski kooli kaasa ei lubanud võtta, sest puhas suusa lõhkumine ju (ja kes see hull lapsi ikka suusatama ajab), siis andis õpetaja sulle plastikud (need lühikesed punased ja rihmadega), hinde said selle järgi, mitu km jõudsid nendega 45 min jooksul suusatada. Noh me kõik jõudsime kaks...Lisaks oli peale olümpiamänge alati viktoriin ja pidid igasugu tulemusi ja sportlasi teadma. Õnneks ei jõudnud õpetaja iga klassi jaoks eraldi küsimusi teha ja vastused ringlesid... Siis veel staadioni rohimised, talvel siseriietega väljas sportimine (sest ilm tundus selline, et väljas ikka tundi pole ja võtsid kaasa siseriided), 12 minuti jooksud, kätekõverdused piiksupalli peal jne, ma olen ikka tõsise trauma sellest saanud :D :D
VastaKustutaMeil oli ka see, et kunagi ei teadnud, millal oli tund väljas ja millal sees, see olenes täiesti õpetaja suvast. Kui oli spordipäev ja kõik pidid mäele minema, siis need, kel isiklikke suuski polnud, pidid kaasa minema ja õpetaja kõrval seisma. Terve päev otsa kohapeal tammumist ja külmetamist. Õpetaja ise oli meil selline pehmekene, ma pole kindel kui mitu staadioniringi ta ise oleks jõudnud ära joosta või mitu kätekõverdust teha, selles mõttes olid need normid veidi naljakad.
KustutaOi, ma jälestasin koolis kehalist kasvatust nii, et ma kohe ei teagi, et midagi rohkem saaks jälestada. Ma ei olnud ülekaaluline, aga olin haruldaselt ebasportlik absoluutselt igal alal ja ei suutnud ühtegi normi kunagi nõuetekohaselt täita. Praegu käin 6+ korda nädalas trennis näiteks ja eelmisel sügisel jooksin maratoni. Hea teada, et mingi areng mu elus on toimunud :D
VastaKustutaRahvastepalli ma muidugi vihkasin ka, nagu kõike muudki, sest selle ainus eesmärk oli hästi kõvasti haiget teha (eriti poistele meeldis hästi kõvasti visata ja kui keegi veel nutma ka hakkas, siis oli päev eriti kordaläinud). Me mängisime rahvastepalli ka väga tihti, sest see ei nõudnud õpetajalt erilist tunniandmist.
Aga mis mul täiesti meelest läinud oli, oli tõesti see võistkondade moodustamine! Ma olin alati kas viimane või eelviimane, keda valiti :D Jube äge elamus iga kord tõepoolest... Ma iga kord palusin mõttes, et äkki ma ei jääks seekord viimaseks, äkki ikka seekord ei jääks... a no ikka jäin tavaliselt.
Meil oli sama asi, et pidi ikka hästi kõvasti virutama, muidu polnud õige rahvastepall. Aga mulle pole peksasaamine kunagi meeltmööda olnud, ei palliga ega muuga.
KustutaJust nimelt :) Mul on küll selline lugu, et mu lemmik spordiala on juba aastaid MMA ehk sportlik vabavõitlus ehk normaalsete inimeste jaoks täiesti vastuvõetamatu jubedus, aga ise ma ei tahaks kunagi MMA trenni minna, sest ma ei taha haiget saada :D
KustutaOlen 100% nõus. Olen ka ise kuulutanud seda, et need ained peaks arvestuslikud olema, aga kus juures sugugi kõik inimesed ei arva nii. Ja kuigi ilmselt on võib-olla asjad pisut paranenud, siis kehalise õpetajateks lähevad ju need, kellele meeldis kehlise tund sellisena nagu see oli ja seega teevad samasugust tundi ise edasi. Ise väidavad, et kogu selle jama eesmärk on välja selekteerida ka spordi jaoks tippusid ja sundida lapsi pingutama. AGa no ma ei ole aru saanud üldse, kelle jaoks seda sport vaja on (kui tervisesport välja arvata). Eesmärk inimeses liikumisharjumust ja rõõmu tekitada on täiest kaduma läinud. Ja kui siin FB kommentaarides väideti, et tänapäeval nii enam ei ole ja ikka arvestatakse isiklikku arengut, siis on see täielik jama. Ka 30 aastat tagasi jälgiti isiklikku arengut. See tähendas, et kui jooksin 100m siis mõtlesin, et kui kiiresti nüüd tasuks joosta, et eelmise aasta tulemust ikka pisut ületaksin, aga et järgmisel aastal jänni ei jääks, sest liiga hea tulemus ees. Lisaks sellele olid väga üheülbalised tegevused seal tunnis - kiirus, kaugus, kõrgus. Aga kui mul ei kiire ja maksimaalse pingutuse inimene ja lööks hoopis vastupidavus aladel, siis oli minu ainus tähetund 1 kord aastas spordipäev, kus sai joosta paar km ja olin suht tasavägine teistega. Teine mulle leebem teema oli võimlemise veerand, sellega sain ka hakkama, aga enamus ajast oli täpselt nagu sa kirjeldad.
VastaKustutaTippude väljaselgitamine ja tulemust tagaajamine võiks kergejõustikutrenni jääda, ilmselgelt kooli kekatunnist ju olümpiale ei lähe. Ainus asi, mis mul hästi välja tuli, oli pikamaajooks. Kaks korda aastas pidime 8 staadioniringi jooksma aja peale, selle lõpetasin alati esimese-teisena (veremaitse suus muidugi), lühimaajooksus, kaugushüppes ja muus olin ikka suht koba. Ja nii nõme on kui pingutad elu eest, aga saad ikka ainult kolme.
KustutaMul oli sõbranna selline sportlik ja läkski TSIK-i õppima. Mingi aja pärast tuli aga tagasi ja rääkis, et see oli hullumeelne, mis tamp seal peal oli. Ja niipalju, kui ma kõrvalt kuulsin ja ise nägin, siis tundus, et need kehalise õpetajad ja õppejõud olid sellised ühelt poolt ambitsioonikad, teisalt aga ilmselt mitte siiski veel piisavalt kehaliselt võimekad või andekad, kellest tippsportlasi ei saanud. No vähestest ju saavadki, eksole. Ja vaat see tekitaski neis siis seda kibestumist ja frustratsiooni.
VastaKustutaMa näiteks olen hea joonistaja ja kuulmisega, aga miskipärast minul ei tule pähe teiste kallal naaksuda, et kuidas sa siis ei saa seda kuusepuud joonistatud või laulus viisi pidada, see tuleb ju nii loomulikult. Aga vaat sportlased ja need kehalise õpsid justnimelt vinguvad konstantselt, et kuidas sa ei saa, ei jõua, ei suuda - aga isegi kui inimene ei ole ülekaaluline, siis ei pruugi ta ikkagi sportlik olla, ei pruugi jaksata, ei pruugi suuta. Ja näiteks minul isiklikult puudub absoluutselt igasugune motivatsioon end spordipäevadel isaseks joosta või tunnis 3 km aja peale suusatada. Niisama metsas mõnusalt londerdada, oravaid vahtida ja kadakamarju ning lund süüa, mäest alla lasta - palun väga. Tigeda pulli eest ära jooksmisega saaksin ma ilmselt ka hakkama (st oleksin saanud), aga lihtsalt nürilt staadionil teistega võidu kimada, et mingi idiootlik linnuke kirja saada - kamoon! Kätekõverdusi teha ja lõuga tõmmata, kitse hüpata ja topispalli kangutada - kamoon! Aga mitu tundi jutti tantsida või uisutada, 10 km rattaga suvilasse sõita - palun väga, iga kell!
Ja ausalt öeldes olen nii ülbe küll, et julgen väita, et juba kooliajal olin ma igatahes tüki maad intelligentsem kui kõik need meie kehalise õpetajad kokku - väitluses poleks nad juba siis mu vastu saanud. Ja kuulates, milliste "pärlitega" Nool ja veel mõned tippsportlased esinevad, siis on siililegi selge, et vähemalt mõnedel neist lihaste areng on tulnud aju arvelt. :(
Kogu tegemisrõõm läheb nende normidega kaotsi, jah. Ja kui asja mõte võiks olla laste aktiivsena hoidmine, siis annaks lõbus mänguline sport palju rohkem tulemust kui alustuseks natuke võimelda ja seejärel pool tundi ühe koha peal seista, oodates, millal teised oma jooksu või hüppe ära teevad, et siis uuele katsele minna.
KustutaMis ma tahan öelda - füüsis peaks toetama vaimu, mitte olema eesmärk omaette. Maha sureme me niigi kõik ühtemoodi ja võib ka treenitud sportlane jalapealt kukkuda, mis ta perfektsest füüsisest siis kasu on. Aga minu jaoks läheb tee püsti sealtmaalt, kust algab sundus, ja kui siin mõned ütlesid, et nad on neist kekatundidest eluaegse trauma saanud, siis tõesti, ausalt, tundub, et füüsist oleks vaja selleks, et lapsi traumeeriv ja pedereeriv õpetaja koha peal läbi klobida. Sellised lihastele panustavad tüübid reeglina mingist peenemast espriist ja argumentidest aru ei saagi, taipavadki vaid füüsilist noomitust. Mitte, et ma nüüd koolivägivallale üles kutsuks, seda kindlasti mitte, aga kurat, mind ajab ikka veel marru, kui meenutan, kui seamoodi mu õpetajad minuga käitusid ja ma olin tookord lihtsalt liiga viisakas ja hästi kasvatatud, et neile sedasi vastu hakata, nagu olukord nõudis. Need minu vastuhaukumised käisid ka siis, kui ma enam seda lokkavat idiootsust välja ei kannatanud. Ma ei olnud traumeeritud, ei, vaid lihtsalt tige nende peale, nende põmmpäisuse ja nüriduse peale. Kuidas saab nüri, rumal inimene töötada õpetajana?
VastaKustutaNonii, Anu, paluks meeles pidada, et SINA käisid esimesena selle “mina käisin koolis nii ammu” kaardi välja, ja üksiti ka sellega, et MINU käes on trumpäss, sest mulle ei tule esimese hooga ette mitte ainumastki blogijat oma lugemislaualt, kelle kooliaeg oleks kaugemal minevikus kui minu oma =) – niisiis, ma arvan, et kui ma ei taha siia sinu juurde ülipikka kommentaari jätta, pean vist omaenda postituse valmis treima, teemal “kool ja kehaline kasvatus”. Ja “ülikool ja kehaline kasvatus”. Sest siis, kui mina kõrgharidust omandasin, käis asi niimoodi, et kui kehkas polnud arvestus tehtud (murdmaasuusatamine, krossijooks vms jõledus), siis semestrilõpu eksamitele üldse ei lastudki. /Läheb postitust treima >>>>/
VastaKustutaJään huviga ootama!
KustutaSee ülikooliteema meenutas mulle veel seda, et meil oli kohustuslikus korras kooli kardinate pesemine ja muu taoline. Mäletan kaht korda kui pidin hirmraske kotitäie megasuuri aula kardinaid koju vedama (kaks tükki vist oli) ja ema neid siis vannis leotas ja käsitsi pesi ja hiljem triikis. Sisuliselt andis kool emale ülesande, mitte mulle. Mille all seda hinnati, ei mäleta, võib-olla hoolsus? Või ei hinnatudki, aga nad see nõukaajast jäänud igand natuke oli, et kui öeldakse, et peab, siis teed lihtsalt hambad ristis ära, sest vastu vaielda ei tohi.
... oot, mul jäi ennist kahe silma vahele - Cax Murca on kah granaati visanud ja automaati kokku pannud? Järelikult käinud koolis minuga enam-vähem ühel ajal?
VastaKustutaÄkki olite klassiõed? :)
KustutaAutomaati kokku pannud - jah, granaati visanud - ei. Sunniti küll, aga nagu ma ütlesin, ma keeldusin viskamast ja tekitasin sellega õpetajate toas nii keskmise suurusega skandaali.
VastaKustutaSorry, ebatäpsus minu poolt - pidasin silmas seda, et sul oli granaadivise kooliprogrammis.
Kustuta... ja siit meenub mulle veel, et mu sõjalise õpetaja, kes sõnagi eesti keelt ei vallanud, oli ilmselgelt kultuurihuvidega, tsiteeris tunnis Pushkinit ja Lermontovi =)
Ei, meie meie lennus polnud ühtegi Eppu :)
KustutaMeie sõjalise õpetaja oli mu oma naabrimees ja väga kena ning viisakas meesterahvas, hea huumorimeelega, ja õpetas mind nö programmiväliselt tennist mängima. Muidugi, eks temalgi olid omad normid ja värgid, aga ta selgitas neid kenasti ja tegi utsinat peamiselt poistele, ühesõnaga, oli inimlik. Aga need instituudi õppejõud, need olid kohe erilised sadistid, neil läks kohe silm peas särama, kui keegi ei jaksanud norme täita, ja siis nad veel eriti sundisid. Üks ütleski kohe, et las sõidavad (suuskadega), kuni veremaitse suus. Ja mis sealt läbi kehalise kateedri ukse veel kuulda oli, oijoooo!!! Vot sellised küündimatud, endist neist polnud asja muuks kui nn pedagoogiks, ja ka selleks halvemat sorti, siis elasidki oma kibestumist tudengite peal välja.
Mis tolle kooliaegse õpetaja probleem oli, seda ma ei saanudki teada, aga eks mina oma astla vastu üles löömistega olin muidugi tema eriline "lemmik" ka. Midagi kommenteeris ja enamasti negatiivselt, siis alati pidi ta mind ära mainima. Logisch, et ma selle peale ka suud kinni ei hoidnud, ja sedasi me seal siis nägelesime. Ega mina olen ka paras pealuu, alla ei anna, eriti kui ma tunnen, et mind ebaõiglaselt ja alatult koheldakse.
Eriline nali oli veel see, et me pinginaabriga käisime kooli pimikus pilte ilmutamas, see asus aga just kehalise õpside ruumi kõrval. No ja siis kuulasime mõlemad nii, et kõrvad liikusid. Sain mina ja said veel mõned tema "lemmikud" niiet tolmas (mitte, et see oleks mulle midagi tähendanud - me mõlemad pinginaabriga naersime nii, et pidime äärepealt toolilt maha kukkuma - krt ei või kõva häälega naerda kah!), aga mina peale seda alati irvitasin nurjatult, kui teda järgmine kord tunnis nägin. Mutt hakkaski kahtlustama, et ma midagi tema kohta tean, mida ma mitte teada ei tohiks, aga mul oli oidu mitte hakata vihjeid tegema. Eks kättemaks ole magus, nagu teada.
Selle "veremaitsega" on mul Peda ajast täiesti konkreetne mälestus, ja nimelt seoses suusatamisega. Mul OLIGI veremaitse suus. Ime, et mõnda (üli)õpilast sedamoodi loojakarja ei saadetud. Või mine sa tea, vast saadetigi?
KustutaNovot, siis meil olid ilmselt samad õppejõud.
Kustuta🙂 Kardinaid pesi ema ÜKT tundide saamiseks. Isad värvisid saali seinu ja tõid töö juurest tööautoga vanapaberit.
VastaKustutaGranaadid ja automaat ja marlimaskid polnudki väga ammu. Ma lõpetasin 89. Aa... Ei, see oli ikka ammu jah. 😳
Siis keskkooli lõpetasid 89, MuruEmand?
KustutaMa lõpetasin 79.
No mina olin siis see nägu, kellel kehalise tunnis hästi läks ja üldiselt oli mul sellest ükskõik, võimlemisveerand oli lihtsalt nõme. Aga ma sain väga hästi aru, et see on ebaõiglane, sest minu lauluhääle ega kunstiande kallal ei vingunud keegi. Ma kirjutasin isegi gümnaasiumis essee õiglase hindamise võimalikkusest ;)
VastaKustutaIgatahes, ega see on iga ainega nii, et leidub õpetajaid, kelle arvates nende aine on kõige tähtsam maailmas. Ja leidub inimesi, kelle jaoks on kasutusel vale metoodika ja/või antud aine on väga keeruline (ma olen kohanud piisavalt düsgraafikuid, eksole). Ja selleks puhuks võiks teha tõesti vahet, et on normid (tasemetööd), mis näitavad taset ja siis on hinnangud (isegi mitte hinded), mis näitavad arengut ja pingutust. Probleem tekib sellest, et hinnangud (nö kujundav hindamine) on lisatöö JA need on subjektiivsed! Ning vähemalt Eestis on probleem ka selles, et õpilased ja eriti nende vanemad (!) tahavad hindeid...
Ja ma tahtsin veel seda lisada, et kuidas sa hindad kedagi, kes on väga andekas, aga lihtsalt ei tee asju ära? Meil oli klassis üks rahvusvahelistel olümpiaadidel käia, kes antud aines oli 3-4 vahel...
KustutaIgatahes - peaks olema eristatud tulemus ja pingutus, sest kuigi pingutus on arengu ja õpihuvi mõttes oluline, siis ma siiski tahaks, et raviks mind see arst, kes palju teab ja oskab, mitte see, kes palju pingutas.
Aga muusikas-kunstis-kehalises ei käidagi olümpiaadidel ju. Minu loogika ütleb, et kui on kaugushüpe, siis teeb igaüks oma kolm sooritust ära ja saab tulemuse kirja, sest endal ju ikka huvitav teada kui kaugele hüppasid ja kuhu tulemus teistega võrreldes jääb. Kui keeldud hüppamast, siis ei saa oma arvestust kirja, on mittearvestatud. Aga mitte et kui hüppad 40cm lähemale või kaugemale, siis sellest olenevalt on kas 3 või 5. Mis need hinded annavad?
KustutaSellest, kes kehalises kasvatuses ja muudes loomingulistes asjades kaasa tegi ja "arvestatud" kirja sai, võib vabalt heaks arstiks saada. Mina ju muust ei rääkinudki, ma pole mingi montessori-tädi, kes arvaks, et üldse midagi ei peaks hindama ja lapsed võivad teha, milleks parajasti tuju on.
Muusikaõpetuses on Eestis olümpiaadid täiesti olemas. Kehalises on olümpiaadideks kõikvõimalikud koolidevahelised võistlused.
KustutaAga muusikaõpetuse olümpiaad ei ole ilmselt laulmise peale. Ja kehalises polegi ma selle vastu, et tulemus kirja panna (endalgi ju huvitav näha, kus teistega võrreldes oled ja kui palju parem/kehvem eelmise aasta tulemusest). Mina olen selle vastu, et need, kellele elevant on kõrva peale astunud, laulmise eest kolme peaksid saama. Või need, kes ka harjutamise tulemusel väga kõrgele ei suuda hüpata, peaksid kehva hinde saama. Või need, kes lihtsalt ei oska joonistada. Sellistes asjades, mis endast ei olene, peakski hindama ainult kaasatöötamist, mitte tulemust.
KustutaKehalises lähevad koolidevahelisele võistlusele ilmselt ikka need, kel hästi välja tuleb (ja kui saadetakse kõik, võib üsna kindel olla, et need "kolmelised" ei naudi enese rahva ees lolliks tegemist nagunii).
Ma siiralt ei saa aru, miks peetakse muusikaõpetuseks kitsalt vaid laulmist. Aga võibolla oli Eesti koolides see kakskümmend aastat tagasi tõepoolest niimoodi. Ja minu kaastunne neile, kelle muusikaõpetaja on vanajumala puudujääkide eest mitteviisipidajatele kolmesid ladunud. Muusikaõpetus on väga lai mõiste - teooria (viisipidamine ei mängi teadmiste omandamisel vähimatki rolli), muusikaajalugu (viisipidamine ei mängi teadmiste omandamisel vähimatki rolli), kultuurilugu (viisipidamine ei mängi teadmiste omandamisel vähimatki rolli).
KustutaMina käisin muusikaklassis, mis tähendas, et meie ainekavasse kuulus solfedžo (x2 iga nädal), hääleseade, instrumendi tund, koorilaul (x4 iga nädal) ja muusikaajalugu. Muusikaõpetust (teooriat) võib loomulikult hinnata nagu ka muid aineid. Muusika eriklassis (nagu meil) on elementaarne, et hinnatakse ka laulmist, täpselt nagu spordiklassis on okei hinnata sportlikke tulemusi. Aga tavakoolis ei peaks hindama lauluoskust, kunstiannet ega kehalisi võimeid, vaid püüdlikkust ja kaasategemist, sest ilma loomuliku andeta jääb ka suurim pingutus kindlasti viiest allapoole.
KustutaJa kui juba hindeid pannakse, siis mille eest peaks mitteviisipidaja laulmise eest midagi kolmest kõrgemat saama? Aga samas ei ole ta ju ise süüdi, et viisi ei pea.
Kui me räägime muusikateooria hindamisest, siis selle osas ei puutu viisipidamine jällegi üldse asjasse. Kui on õppimata, ongi kehvem hinne kah. Aga muusikateooriat, muusikaajalugu ja muud sellist ei saa lauluoskusega samasse potti panna. Kui need kõik on ühe aine "muusika" osad, siis laulmise osa võikski olla kas arvestatud või mittearvestatud ning hinne peaks kujunema ainult õpitavatest asjadest.
Täpselt samamoodi nagu bioloogias hinnatakse ainult omandatud teadmisi, mitte lisaks ka seda, kas sul päevad käivad regulaarselt või mitte :)
Eesti koolis on üldjuhul kasutusel kujundav hindamine, seda just põhikooli nooremas astmes, kus laulmine kui niisugune moodustab veel põhiosa tunnist. Nii et viisipidamise eest kolmesid panna polegi võimalik ja tark õpetaja seda nagunii ei teeks :) Pealegi ei hinnata muusikatunnis enam ammu looduslikke eeldusi, vaid väärtustatakse aktiivset osalemist ühislaulmises.
KustutaVot see on küll hea!
KustutaTegelikult hakkab ikka Eesti koolides ka see asi muutuma. Minu laste kool on üks nn pilootkoolidest, kus esimesena viiakse sisse liikumistundide uuendused. Jah, just nimelt liikumine - see on kehalise kasvatuse uus nimi tunniplaanis. Hinnatakse isiklikku arengut lapse eelmise aasta tulemuste põhjal ja hinnatakse suuliselt, norme enam ei ole. Käiakse koolist väljas erinevaid spordialasid proovimas. Täpselt ei teagi, kuidas lõpuks jääb, aga näiteks kui laps käib intensiivselt kuskil trennis, siis on võimalik lapsevanema ja treeneri ühise avalduse ja aruandega isegi liikumistundidest loobuda, oluliseks peetakse vaid, et laste liikumine oleks regulaarne, mitmekesine ja et omandataks olulisemad võtted ja oskused. Selline teaduslik jutt tuli nüüd. :D Aga tahtsin lihtsalt sõna sekka öelda, et nii hull nagu meie ajal ei ole see kooli kehaline enam mitte!
VastaKustutaOojaa...kehkaga on minulgi üsna mõrud mälestused kuigi sellist otsest õpetaja poolt kiusamist ma kogenud ei ole. Olin ülekaaluline ning seega jooksuvõistlustel alati viimane ning võistkonnamängudes alati viimasena valitute seas, ka keskkooli lõputunnistusele sain lõpuks hinde 3 kuigi osalesin alati ja ei üritanud kunagi viilida. Käisin koolis 90ndatel.
VastaKustutaKa meil mängiti rahvastepalli ainult korvpalliga ja mõnele oligi see heaks võimaluseks oma üleolekut näidata kui võimalikult heleda laksuga saab kellelegi lajatada. Mingil hetkel panigi õpetaja mind hoopis kapteniks, nii et sellega läks vähemalt hästi (halastuslüke, muidugi, kuigi olin ikkagi väga hea kapten ülekaalust hoolimata).
Aga see pingsalt mingite normide jälgimine minu õiglustundele küll ei sobinud. Mitte et ma oleks pidanud mingit erikohtlemist või kaalu pärast kehkast vabastust saama aga kuidas peaks olema õiglane selline asi, et erinevas kaalukategoorias olevad inimesed peavad samadele tulemustele jooksma või oma keharaskust kindla aja peale varbseinal hoidma (umbes nagu lõuatõsteid tehes), et head hinnet saada? See tundus mulle nii absurdsena, sest võistlusspordis ei eeldata ju kuulitõukajatelt või jõutõstjatelt sama jooksuaega mis sprinteritelt või maratoonaritelt. Lastelt aga koolis sellist asja just nõutigi.
Aga targutaks ikka ka natuke. Dodgeball ei ole üks-ühele rahvastepall. Reeglid on erinevad, rahvastepallis mängitakse ainult ühe palliga, dodgeballis kuue palliga korraga. Nüüd tõesti kasutatakse dodgeballi ja võrkpalli palle ka rahvastepallis. Aga huvitav, kas rahvastepall on mingi NSVL poolt dodgeballi mugandatud spordiala? Dodgeball pärineb muidu Aafrikast.
Dodgeballi reeglid: https://bit.ly/2VeHKoI
Rahvastepalli reeglid: https://bit.ly/2MfUes7
Päris sama ei ole, jah, aga fakt on see, et ka rahvastepalli peaks mängima vahtpalliga, siis ei oleks üldse vaja arutada, kas rahvastepall soodustab kiusamist või mitte.
KustutaOots, kas mul on nüüd midagi kahe silma vahele jäänud või? Et siis kiusamine on see, kui vähem võimekas või vähem populaarne õpilane valitakse viimasena meeskonda? Aga see, kui ta seal mängus siis liiga kõva palliga siniseks taotakse, see on nagu ok? Jumala eest, mis kiusamine - ma oleks õnnelik, kui mind sellisesse mängu üldse ei valitaks!
KustutaSee viimasena võistkonda välimine oleks okei kui seda tehtaks üks kord. Sest kui miski toimub järjest, siis keegi peabki olema esimene ja keegi viimane. Aga kui valimine toimub nii, et valijad on alati samad ja need, kes viimaseks jäävad, on samuti alati samad, siis kas just kiusamine, aga eks halvasti tundma paneb ju küll. Õpetaja võiks sellistele asjadele rohkem mõelda.
KustutaPalliga löömine võib olla niisama hasart, aga võib ka olla sihipärane haigettegemine. Ma endiselt ei väsi kordamast, et vahtpalli puhul ei oleks kummalgi juhul probleemi, sest keegi ei saaks haiget.
Mis oleks siis lihtsam kui anda rivile käsklus - paariks loe, ja asi valma.
KustutaSorry, aga ma tõesti ei kujuta ette rahvastepalli mängimist korvpalliga - see on ju lausa sadism võsevo ranga! A juhtub pall vähe kõrgemale, siis saad näkku "sellise obaduse, et sul nina peast ära aurab", kui kasutada Karlssoni sõnu. Nii võib ju üksteist vigaseks peksta, segaseks niikuinii (((((8O Mis küll oli õpetajatel arus? Ja segamini poisid ja tüdrukud - selge ju, et poisid virutavad kõvemini, kas siis sõnu peale ei loetud, et täie jõuga visata ei tohi? Du meine Güte, ma leian, et "olen veel pääsenud roosadest villastest pükstest"!!! Õpetaja naaksumine oli selle kõrval veel kökimöki! Rahvastepall oli meil üks lemmikmäng ja me alati kahetsesime, et seda nii vähe mängiti, st tunnis, aga oleks see korvpalliga käinud, ma oleks ilmselt koha pealt minema jooksnud, mitte sellist võigast tümitamist kannatanud. Või siis kisa teinud nagu terve klass ja ikka põhjalikult, üle terve kooli skandaaliga. Ok-ok-ok sa khurivaim, nagu ütles Julk-Jüri.
VastaKustutaMuuseas ma olengi oma käed ära põrutanud nii korvpalliga kui võrkpalliga, mistõttu kui neid mänge mängiti, siis ma alati viilisin nagu jaksasin. Ma pean oma sõrmedest selleks liiga palju lugu, et neid sellise rõveda tampimisega rikkuda. Olen alati palju käsitööd teinud, joonistanud, pilli mänginud - tõesti, kunstniku sõrmed on ülitundlikud ega kannata niisugust jõhkrat lähenemist. Kujutage nüüd ette, et enne on su käed tümaks ja paiste tambitud kehalise tunnis, siis mine joonistamistundi või käsitöötundi - selge, et sul siis enam mingi pliiats ega sukavarras käes ei seisa, ja kui keregi on valusaks tambitud, siis ei huvitagi sind enam mingid kuusepuud või sokikand ja sinikaid täis rindkerest ei tule ka mingit muud häält peale valuhääle välja, sellises olukorras ei peaks vana karugi enam viisi. KUI tuimaks võib lapsi legaalselt tampida?? Tõepoolest, kehalise õpetaja peal, kes sellise "briljantse" idee peale tuli, korvpalliga "rahvust" lasta mängida, kasutaks ma kollektiivselt ihunuhtlust. Kas tuleb mõistus p..st pähe või ei. Aga vbl on nad ise ka juba oma ajud välja peksnud, et ei saagi aru, mis nad ise lastega teevad? Nagu eespool ütlesin, pole kehalise õpetajad (ei olnud vähemalt tollal) mingid kirkad kriidid, vaid empaatiavõimetud puuslikud ja tundeskaala ka täpselt "sama lai, kui teelusikal".
VastaKustutaMaitia, ma ei tohiks end sedasi vastu ööd sellise asjaga ärritada, aga paratamatult on mul kõigist neist nurikoheldud ja ärataotud ja traumeeritud lastest ja tänastest täiskasvanutest nii kahju. Ma saadaks teile kohe suure virtuaalse kalli, kui see kuidagi aitaks teid, veel nüüd takkajärelegi.