See on see kiirete naudingute maailm. Inimesed ei suuda enam süveneda, kõik peab kergelt käima.
Ma olin vanasti suur lugeja ja nüüd hakkan õnneks uuesti ree peale saama, aga ikka annab tunda, et nii palju on muid (lihtsamaid!) meelelahutuse võimalusi. Lugemiseks peab aega võtma. Ja niimoodi ei saa, et laps mind iga mõne minuti tagant käisest sikutab või taustaks müra on.
Muide, Oscar kinkis mulle eile lille! Leidis selle küll köögi prügikastist, aga mõte on see, mis loeb, eks?!
Teate, ma ei ole kunagi Harry Potterit lugenud. Jääb mulje, et olen viimane inimene maailmas, kes seda fenomeni enda jaoks avastanud ei ole. Aga kuna erinevad Potterid figureerivad reitingute poolest kõigi edetabelite tipus, on selline tunne, et äkki peaks algust tegema? Samas ei kujuta ette, et minu ratsionaalne meel võiks lapsvõluri seiklustele õhinal kaasa elada. Mis on Harry Potteris erilist, oskab keegi seletada?
Sõbranna juurde tagasi - me avastasime, et oleme nüüd NII vanad, et oskame soojasid riideid hinnata. Mismoodi oli üldse võimalik teismelisena nabani ulatuvaid jopesid kanda??? Mina otsin praegu põlvedeni jopet (või noh, mantlit vms), et saaks pikema kampsuniga niimoodi kanda, et miski alt välja ei tilbendaks ning sõbranna ütles, et tema tahab üldse maani, sest siis on jalad kah soojas. Ja lubas särgi selga panna nagu ema omal ajal käskis.
Meil miinuskraade ei ole, nii et ma ei saa end väga soojalt sisse pakkida, aga see on tõsi, et külmetada enam üldse ei taha. Ja seda olen ka tähele pannud, et mida kehvem ilm, seda mõnnamat toitu tahaks. Inglise keeles on selline väljend nagu comfort food. Üks teine sõbranna ütles, et tema sööb talvisel ajal ainult juustusaiu. Või noh, mitte ainult, aga liiga tihti igatahes. Selgus, et tal on vastav masin. Selline:
Täitsa lõpp, mul hakkasid kohe KÕIK süljenäärmed tööle! Jama on muidugi selles, et mina olen täpselt samamoodi võimeline ainult juustusaiadest toituma nagu sõbranna, aga samas ei viitsi õhtuti kümnekilomeetriseid ringe joosta nagu temal kombeks. Nii et masin on ostunimekirjas, aga püüan poodiminekut nii kaua edasi lükata kui saan.
Tagasi esimese sõbranna juurde - ta sõitis meie kõne ajal koolituselt kodu poole ja rääkis, et tahaks ikka enne kohale jõuda kui laps magama läheb, aga ajastus oli selline suht napikas. No ja siis algas ummik. Õudselt tüütu, eksole. Aga mõni aeg hiljem kui õnnetuspaigani jõudis, selgus, et kellegi kodutee oli ikka täitsa pooleli jäänud. Selle kõrval pole ummik mitte midagi! Asjad lähevad kohe kenasti perspektiivi, enam pole kiire, sõidad kohe palju rahulikumalt ja oled tänulik, et on õnnestunud ühes tükis püsida. Aga see läheb tegelikult ruttu üle...
Tuletasin talle siis meelde, kuidas me kunagi ammu-ammu kinos sellist filmi vaatasime, mis rääkis locked-in sündroomist. Selline seisund võib tekkida näiteks insuldi tagajärjel ja tähendab, et terve keha on halvatud, kaasa arvatud nägu. Mitte midagi ei saa liigutada! Aga mõistus on täiesti selge. Väga õudne. Pärast filmi lõppu kõndisime vaikides kinost välja, kuniks sõbranna küsis, et "noh, sul kadusid ka kõik mured ära või?"
Perspektiivivärk, ma räägin!
Ühest küljest peaks end rohkem sundima suurt pilti nägema, aga samas on mul kohe ka teisest otsast näide võtta:
Oscar oli ükspäev tõbine ja kuidagi erakordselt viril. Ma olin eriti tubli ja toetav, üritasin teda lõbustada ja kohati sundisin end teadlikult rahulikuks, sest ta on ju nii väike ja tal on paha olla ja... teate isegi. Aga see pidev viu-viu-viu sööb lõpuks närvid seest. Ja kui Matt koju jõudis, elasin end hetkeks talle välja, öeldes, et ma-enaaaam-ei-jaksaaaaaa! Võta nüüd laps ja tegele veits ise. Ja mida tegi tema? Ütles, et olukord ei ole ju isegi üldse hull ega midagi, mis sa stressad - mina pean tööl päev otsa laste nutu sees olema ja mõned neist lastest on väga tõsiselt haiged, mitte lihtsalt nohused nagu Oscar (ta töötab EMO-s).
Agrhh. Kõigi lapsevanemate igivana vaidlusküsimus, et kumb teeb rohkem ja bla-blaa. Mina tahtsin sel hetkel, et ta lihtsalt toetavalt ühmaks. Perspektiivi mõttes on muidugi tõsi, et on palju stressirohkemaid olukordi kui nohuse lapse virin, aga... samas on jumala okei vahel ka väikese asja pärast auru välja lasta. Ei pea tingimata suurt plaani vaatama.
Olete tähele pannud, et mõnikord võib niimoodi paberiga sõrme lõigata, et kui saaks selle jalaluumurru vastu vahetada, siis kohe vahetaks. Okei, jalaluu on äkki liiga dramaatiline näide, aga saate aru küll...
Aga mis ma siin ikka virisen, tegelikult on kõik hästi. Päike paistab, ilm on soe. Käisin just Vancouveris akusid laadimas ja võin julgelt talvele vastu astuda.
Erinevatest haavadest rääkides - suured haavad ei valuta sageli pooltki nii, kui väikesed. Väike haav võib teha põrguvalu, suurt haava vahel ei tunnegi. Mis arstidesse puutub, siis nemad peavadki natuke kõrgema valulävega olema, muidu põleks üpris ruttu läbi. Teisalt - mina olen sihuke kaastundlik hing ja silmad märja koha peal, aga kuna mul on ka õepaberid ülikoolist saadud, siis võiksin just avariikohal esmaabi anda. Ma muidu verd ja muud sellist värki ei kannata, aga eriolukordades organism võtab end kokku, juu nõu. Teisalt (no vaat - need on need näited igast ilmakaarest) - kui sellega pidevalt tegeleks, st kokkuvõtmisega, siis kes muutub tuimaks, kes põleb läbi - mina ilmselt viskaks varsti lusika (või noh, sideme ja stetoskoobi) nurka ja jookseks hästi kaugele. Ja veel - kui vaatan neid VetClinicGambia lugusid Tuubist, kus vaestel koerakestel mangousse nahast välja pigistatakse, siis tunnen endas lausa Ema Teresat ärkamas. Õnneks või õnnetuseks pärsib kaks asja mu joonelt Aafrikasse tormamist - invaliidsus ja teiseks ma ei kannata absoluutselt kuumust. Niiet tooge vaesed Gambia koerad siia, ma teen seda omas kodus ja annan sedasi panuse üleüldise Maailmarevolutsiooni heaks. Aga nii väga, kui mulle meeldibki tolle loomaarsti süüdimatut lori kuulata, kui taustal mõni kassipoeg alest nutab, siis keeran heli maha, no ei suuda lihtsalt, niivõrd südamesse tungib, nagu ütles Evangeline "Onu Tomi onnikeses". Ja kui see kassipoeg oleks veel oma laps, ma vist läheks ulluks. Tahaks aidata, aga kuidas ...!
VastaKustutaHaavadest - mul oli ükspäev pind näpus, mingi imetilluke, aga oi kus häiris, nii valus oli kui kuidagi valepidi vastu läks, st pindu sügavamale surus...
KustutaJa pehmostumisest - tead, mis seda totaalselt intensiivistab? Lapse saamine. Ma pole elu sees mingi pehmo olnud, aga nüüd juhtub täitsa vabalt, et isegi filmis nutan ilusa või kurva koha peal. 35 aastat ei juhtunud ja nüüd korraga kogu aeg!!! Lastega seotud ebaõiglust, haigusi jne ei suuda üldse vaadata kuskilt.
Mina lugesin Harry Potterit nüüd sel aastal 26-aastasena esimest korda. Paar esimest raamatut olid sellised hästi lihtsa keelega ja pigem igavamad, aga edasi läks aina huvitavamaks ja polnud mingit probleemi 1 päevaga raamat läbo lugeda �� Nii et soovitan soojalt!
VastaKustutaMul on selline tunne, et peangi lihtsalt kätte võtma ja esimese osa läbi lugema, siis on kohe näha, kas tahan kõiki lugeda või piirdungi ühega. Vähemalt saan siis endale öelda, et proovisin!
KustutaEsimesed neli on minu mäletamist mööda sellised nagu lastele rohkem kirjutatud, neist on raskem läbi saada, kuigi põnevad on ikka, aga edasi on väga hea. Olen neid vist kaks korda läbi lugenud, nüüd mõtlesin audioraamatutena proovida.
KustutaKas Potteri-sarja idee ei olnudki alguses selline, et laps loeb neid aegamööda, sedamööda, kuidas ta ise areneb, ja seepärast ongi esimesed osad veel parajad lasteraamatud, aga viimane ots on juba suhteliselt dark fantasy?
KustutaMa lugesin kuskilt, et Rowling ei kirjutanud seda otseselt mingile vanusegrupile, vaid hakkas lihtsalt kuskilt otsast pihta ja vaatas, mis välja tuleb. Aga kuna see on liigitatud 9-11-aastaste gruppi, siis ma esimese hooga panin ikka vaimu valmis, et lastekas. Samas see, kuidas ta algab, kuidas ta selles värdjas kasuperes hakkama peab saama - laps ei näe seal pooltki seda sügavust, mida täiskasvanud. Ja mulle meeldib, kuidas mõnuga on vinti peale keeratud, et kui perepoeg on ärahellitatud kiusupunn, siis ühtlasi on ta täielikuks põrsasaks tehtud ja viis lõualotti on kenasti külge keevitatud :) Sest miks mitte?!
KustutaMulle ka Potter meeldis, kuigi mida edasi, seda süngemaks läks. Ja kaks esimest filmi meeldisid ka, kuigi esimest filmi nähes olin ükstükk pettunud, et mis nad ometi teinud on! Kolmandal filmil oli juba teine režissöör ja sealtpeale pole enam nii huvitavad olnud, ja on ka üsna monokroomsed ja sünged, kui kahe esimese filmi värvilisusega võrrelda. Fantastilised elukad meeldisid ka (st filmid), kuigi sealgi oleks võinud rohkem elukatele endile keskenduda kui kurjamite tagaajamisele. Aga mulle enamasti alati meeldivad igasugused tausta- ja eel- ja kõrvallood.
VastaKustutaLugesin ka ulmeBAASist arvustusi erinevate osade kohta, aga üks huvitav asi, mida vist mitte keegi pole märganud, vähemalt mitte maininud - võlumaailmas tundub koolinädala algus, st 2. september alati sattuvat esmaspäevale. St 1. september on nagu alati pühapäev ja terve see õnnis päevake sõidetakse rongis Šotimaale, siis on õhtusöök, ja 2. september, mil tunnid algavad - see on alati siis esmaspäev. Tegelikkuses nihkub ju igal aastal üks päev ettepoole ja liigaasta puhul kaks päeva, mis juhtub iga nelja aasta tagant. Ma mäletan küll, kui 1. september juhtus olema lauba, siis tuli rõemsalt kooli minna :)
Potter on tegelikult üsna klassikaline hea ja kurja võitlus. Mind võlub muu hulgas ka see, et on täiesti teine maailm välja mõeldud, kõik need terminid, tegevused, mängud ja muu säärane. Ma lugesin Potterit esimest korda, kui ma olin 19. Nüüd plaanin kõik raamatud endale ka viimaks osta ja uuesti lugeda. Tolkien meeldib mulle samuti. Ja mitmed teised fantaasia žanrisse kuuluvad teosed. Ma arvan, et minu jaoks on nende fenomen selles, et ma olen igapäevaselt väga realist ja pragmaatiline, ametki on selline ja siis kaotan end aeg ajalt kirjandusse. Vastukaaluks armastan lugeda sõjaraamatuid (biograafilisi ja muidu dokumentaalseid).
VastaKustutaAii, see hea ja kurja teema kõlab nagu muinasjuttudes. Aga muinasjuttudes on alati äärmused - üks pool üdini hea ja teine üdini halb, ma juba lapsena hammustasin läbi, et halloo, päriselus ei ole ju nii. Ma eeldan, et Potteris on see veidi peenemalt lahendatud.
KustutaMõnes mõttes ma näiteks tahaks Potterit uuesti avastada, et ei teaks kõike. Seal on palju üllatavat ja sisu ei ole päris nii must-valge nagu Tuhkatriinus ja Kolmes põrsakeses. Samas peaks siiski silmas pidama, et algselt on ta suunatud lastele ja ei ole väga keeruka sisuga, aga mõneti siiski üllatav! ;)
KustutaSeda ma olen poolnaljaga mõelnud, et kui kunagi saaks sellise korraliku peapõrutuse, et mälust on paras jupp läinud, siis ainus hea asi oleks see, et saaks Potterit taaskord niimoodi lugeda, et midagi ei tea.
KustutaMa lugesin üksvahe iga aasta kõik Potteri raamatud uuesti läbi. Kuidagi selline hea ja tuttav maailm, kuhu peitu pugeda, tegelastele kaasa elada ning kõike uuesti avastada.
Ma teen seda päris mitme raamatuga, kas just igal aastal, aga nii. Ja Potter on kindlalt üks neist. Siis vaatan filmid ka jutti üle :)
KustutaMa olen lapsepõlvelemmikuid täiskasvanuna üle lugenud (lapsena sai parimaid nagunii oma 20x loetud), "Kadri ja kasuema" näiteks. Puhas kuld!
KustutaMa vaatasin suvel lastega kõik Potteri-filmid ära, täitsa fun oli. Ahh, lastega on muidugi üldse tore mingeid asju avastada, mida ise muidu ei viitsiks vaadata. Spiderman näiteks :D Ja oi kuidas mulle on Lego filmid meeldima hakkanud, nii mõnus huumor on sinna sisse pikitud :D Ja nüüd nädalavahetusel vaatasime Nightmare before Christmas.
VastaKustutaSul muidugi mõned head aastad aega veel, kuni nendest igavalt aeglastest ja huumorivabadest titevärkidest välja saate, noh teletupsud jne, ei taha meenutadagi ;) (ok, maša ja karu oli päris norm tegelikult)
Ma ei jõua ära oodata, et saaks Oscariga Disneylandi minna!
KustutaMasha ja karu on tõesti hea, seda ma olen isegi temaga koos vaadanud. Vene värk ikka, pole mingit ilustamist.
Nightmare's on ka väga hea muusika. Üldse tandem Tim Burton-Danny Elfman on väga hea. Kui meeldis Nightmare, siis äkki meeldib ka Corps Bride :)
VastaKustutaSamamoodi oli Harry Potteris väga hea muusika - John Williamsi oma (Star Wars, Legod, Indiana Jones, Jurassic Park)
See on päris hea seletus! :)
VastaKustutaMinu laps just neelas kõik Potteri raamatud järjest, ainult ninapidi raamatus oligi. Raamatukoguhoidja imestas, et nii kiiresti sai läbi. Raamatuid on palju ja väga paksud. Ise ma küll enam ei viitsiks. Viimati olin tema vanuses Tuulest viidud sarjast nii lummatud. Neelasin kõik järjed ka kiirelt sisse, isegi mitme uue autori omad.
VastaKustutaTe näete seal viimasel pildil nii sarnased. Ühtemoodi soengud, prillid, naeratus, jne. Lihtsalt tähelepanek.
VastaKustutaViisikud :)
KustutaMa ei ole ka Potteri fenomenist aru saanud, ja ometi ma olen tohutu fantaasiakirjanduse fanatt, ma olen viimased 20 aastat oma elust põhimõtteliselt ainult fantasy't lugenud ja ma ei teagi enam, misasi tavaline kirjandus üleüldse on. Potteri esimest raamatut kunagi ammu lugesin ja absoluutselt ei meeldinud. Liiga igav ja lihtsake mu jaoks vist? Ma ei tea ise ka, mis mulle seal ei meeldi, aga no ei meeldi üldse.
VastaKustutaMa vaatasin lapsena Potter'i filme ning neid vaatan hea meelega siiani. Raamatuid hakkasin esimest korda lugema umbes 24-25-aastaselt ja 5ndani kuidagi venitasin välja aga 5ndas vingub Harry nii, nii palju ja on üldse kuidagi tänamatu..et ei viitsinud lõpuni lugeda :D Möödunud jõuludeks kinkis härra mulle kogu raamatute seeria, ehk võtan end uuesti käsile.
VastaKustutaMu toona 20ndates vend küsis kunagi suure pohmelli ajal, kas mul mingit suvalist raamatut talle on lugemiseks anda. Üllatusin, sest ta ei ole üldse lugeja tüüp, veel vähem mingi fantasy fänn, aga andsin esimese Potteri. See kadus ühe päevaga ja tüüp luges hiljem kõik teised osad ka järgi ära.
VastaKustutaAga valuga on nii, et kaks last sünnitasin valuvaigistiteta ära (kuidagi läks nii, ei ole põhimõttel ine), samas hiljuti oli mul mitu päeva keelel valus vill ja mõtlesin, et peaks rohtu võtma vist. Njah.
Mul on esimene Potter praeguseks peaaegu lõpusirgel ja paistab, et lähevad tõesti järgmised otsa. Eks ma ühekaupa võtan ja kui ühel hetkel kõrini saab, jätan järele, aga haarav on tõesti!
Kustuta