Niisama...

Ükspäev jäi mul kurk niimoodi valusaks, nagu oleks seal keegi klaasikildudega kraapinud - täiesti talumatu! Matt andis mingi tableti, mis valu ära võttis ja kohe nii hästi võttis, et tagasi ei tulnudki, samas oli järgmiseks päevaks lisaks valule ka hääl kadunud.

Õigemini tegeles kadumisega, sest iga kord kui suu lahti tegin, tuli kriuksatus erinevast oktavist. Päris õudne, ma kõlasin täpselt nagu meie kana Dolores, kes ühel päeval kirema hakkas ja kukeks osutus. Nüüd enam ei kriuksu, hääl on kenasti ühtlaselt krõbe. Kui hommikul Oscarit voodist välja tõstma läksin ja rulood üles tõmmates teda tervitasin nagu ikka, tõmbus ta kuidagi väga vaikseks, ei saanud vist aru, mis võõras inimene see tema pimedas toas kondab...

Täna oli lasteaias jõulukontsert. Hiljem tuli jõuluvana ka. Peaaegu-kahene nuttis seepeale kaks pikka tativorsti ninast välja, mille üks kasvatajatest nagu muuseas palja käega ära pühkis. Vot see on pühendumine! Pean talle jõuluks suure karbitäie šokolaadi viima.

Vaatasin täna "Roaldi nädalat", kus tubli hobisportlaste paar rääkis, kuidas nad nädalas 20 tundi rattaga sõidavad. Täiskohaga töö kõrvalt! Aga niimoodi telekast vaadates tundub hästi lihtne, eksole. Mis seal siis teha, muudkui väntad ja vaata kui hea on pärast olla, ma võiks ka vabalt nii tublilt vehkida, lihtsalt... mitte täna. Ega eile. Ega üldse mitte kunagi. Aga võib-olla tulevikus?!

Endale valetamine tuleb mul endiselt suurepäraselt välja. Kui te arvate, et ma ei joonud saate vaatamise kõrvale tassitäit hõõgveini, siis te eksite. Või ei eksi ka, sest pool tassi oli rosinaid ja mandlilaaste, seega jäi veinile ainult teine pool. Vanasti oli mingi madalalaubaline nali, et "tõstan-kallan-orienteerun" pidavat kvalifitseeruma kolmevõistluseks. Aga alkoholi keetsin seekord veini soojendades kogemata välja, sest läksin midagi Oscariga tegema ja...

Laps on muideks avastanud kätepesemise rõõmu. Veab ise oma treppredeli kohale ja pange ainult vesi jooksma. Pärast ujub terve köök. Aga nii palju rõõmu ju! Ma olen hingelt pigem selline, kes väga ei taha, et köök ujuks, aga püüan juhinduda põhimõttest, et kui pole mõjuvat põhjust "ei" öelda, siis las laps avastab. Rätikuid meil jagub.

Eile läks ta nii hoogu, et viskas seebidosaatori põrandale kildudeks. Sedasorti ema, kes tahaks, et köögivaibal oleks pudelitäis vedelat seepi, ma kindlasti pole. Aga lõhnas hästi! Täna viskasin vaiba aia najale rippu ning veetsin veerand tundi voolikust vett uhades, enne kui vahutamine natukenegi väiksemaks muutus.

Midagi tahtsin nagu veel rääkida, aga ei mäleta enam. Ealised iseärasused, noh!