Ja kui ta EMO's hiliseid vahetusi teeb, siis konkreetset lõpetamise aega ei olegi, oleneb kui palju patsiente on ja kui keerulised juhtumid, pluss natuke paberitööd lisaks. Ja vahel ma ärkan öösel üles, vaatan, et teda veel ei ole ning helistan. Matt alati naerab, et miks ma küll iga jumala kord eeldan, et ta kuskil kraavipervel hukka on saanud, aga old habits die hard.
Nii ma olengi aja jooksul avastanud, et selline "teada andmine" ei võta tegelikult ärevust maha, vaid hoopis tekitab juurde! Peaaegu nelja aastakümne jooksul, mis ma elanud olen, ei ole (ptüi-ptüi-ptüi) mitte kordagi juhtunud, et keegi ei jõuaks koju. Seda on küll kõikidel osapooltel ette tulnud, et minnakse enne veel kuskilt läbi või jääb buss hiljaks või läheb meelest helistada ja see, kes kõnet ootab, on korraks murest halliks läinud (mobiilieelsel ajal), mis tähendab, et kui helistamise kommet ei oleks, oleks kokkuvõttes palju ärevust ära jäänud, samas kui kasu pole sellest kunagi olnud.
Teine õpetus, mis mind läbi elu on saatnud, on teiste une austamine. Kui keegi magab, püüad olla vaikselt, ei prõmmi ustega, ei pane magamistoas tulesid põlema. Mul on see siiamaani sees. Sellepärast ei saa ma ka aru soovitusest lapsi lärmi sees magama harjutada - ma ise ka ei taha, et keegi päris tavapärasel kombel igapäevaasju kolistaks sel ajal kui mina uinuda püüan. Loomulikult ei pea ka kikuvarvul käima, aga natuke võiks magajaga arvestada.
Kui omal ajal Matt'iga kokku kolisime, ajas mind hulluks, kuidas ta võis keset ööd lasta külmkapi uksel vabalt kinni langeda või mingit tulistamisfilmi vaatas, nii et teises majaotsas voodi kaasa tärises. Ta on ööelukas. Mina olen/olin ka, aga fakt on see, et kui Oscar hommikul ärkab, läheb minul sellest uni ära ja Matt'il ei lähe, nii et ma ei saa õhtuti väga pikalt üleval passida.
Lärmi juurde tulles - ma imestasin ja õiendasin, aga sain mingil hetkel aru, et üksteise une austamise erinevus tuleneb meie puhul puhtalt elamutüübist. Mina kasvasin kahetoalises korteris, mis on umbes sama suur kui praegune elutuba-köök kokku, seal lihtsalt tuli teistega arvestada. Matt kasvas suures majas, kus kõik magamistoad olid teisel korrusel. Seega võis alumisel korrusel vabalt telekat vaadata, külmkapiga prõmmida ja kõik tuled põlema panna ilma, et see kellegi und segaks.
Nüüdseks on meil see asi kuskile keskpõrandale kokku lahenenud, tema kolistab veits vähem, mina olen lärmile vähem tundlikuks muutunud ja magan sügavamalt ning hommikul ei püüa ekstra vaikselt olla kui tema veel magab. Saame hakkama küll!
Kolmas erinevus seisneb sünnipäevades. Ma isegi ei tea, kas see on ainult minu pere värk või üldisemalt Eesti komme, aga sünnipäev algab hommikul. Sünnipäevalaps tuleb ju (lauluga) äratada! Õhtul võib vabalt mitte midagi olla, aga hommikul peab olema. Mu sõbranna on ameeriklasega abielus ja kurdab täpselt sama asja üle - sünnipäevahommikud on nagu iga teinegi - palju õnne (kui sedagi) ja lähme tööle. Alles õhtul tulevad lilled, kingid ja muu tore. Meil sama! Õnneks lähevad sünnipäevad mulle aasta-aastalt üha vähem korda, nii et ma enam ei pane isegi pahaks.
Vähemalt hakkab Oscaril tore olema - hommikul on pidu emaga ja õhtul isaga. Saab kaks korda päevas kooki, küünlaid ja kinke!
-
Aga siinseid jõulukombed mulle meeldivad. 24ndal on õhtusöök ja 25nda hommikul kinkide avamine. Lapsepõlves oli kõige tüütum oodata, et täiskasvanud söömisega ükskord lõpule jõuaks ja saaks juba pakke avama hakata. Siin ei sega üks asi teist ning boonusena saab kingid hommikul ilma salmide-lauludeta kätte.
-
Kellel veel oma elukaaslasega erinevad kombed on?
Pole viimase 13a jooksul elukaaslast leidnud. Vbla ongi need teemad põhjuseks.
VastaKustutaSünnipäevahommik - same!
Söögilauda istumine ja ühiselt söömise alustamine - on siis raske oodata, kuni ma ka istun? Eriti kui mina olen laua katnud.
Kindlasti on midagi veel seganud leibasid ühte kappi panema:)
Ja uue aja mured - et söögilauas võiks üksteisega suhelda, mitte telefoniga!
KustutaAnna 😀😀😀
KustutaOi kui hea teema. 😁
VastaKustuta1. Kojujõudmisest/kohalejõudmisest teatamine on meil Martiniga tüliõun number üks. Selles mõttes, et muid tülisid nagu ei olegi, aga liiga hea ei saa ka asi olla eks. Mu arust on lihtsalt elementaarne, et ma annan teada kui ma koju jõuan, maandun, mida iganes. Ma saan aru, et kõigi jaoks see sama oluline ei ole, aga kui minu jaoks on, siis jumaluke - saada mulle see üks sõna “kodus!” või “kohal!” lihtsalt sõnumina, pole ju teab mis raske.
2. Ma olen hommikuinimene ja tema ööinimene. Mind ärritab natuke küll kui ma ütlen, et ma ärkasin kell 7-8 ja ta vastav selle peale rõõmsalt: “Täitsa hull!” 😊 ei, ma ei ole hull, hoopis sina oled, et üheteistkümneni magad! 😁
3. Sünnipäevad algavad hommikul! Mitte siis kui kell kukub üle südaöö või õhtul, aga ikka hommikul. Nii peab. 😁
Sain kohe nii palju hingelt ära rääkida, ole sa tänatud. 😁
Mõnes mõttes oleks vist lihtsam küll kui unerütmid sarnased oleks, aga tead, millal see erinevus sinu kasuks hakkab töötama - kui lapse saad! Esimestel kuudel tulid minu ainsad unetunnid sellest kui beebi Matt'iga telekat vaatama läksin ja ise magamistuppa põgenesin. Ja talle polnud see jällegi mingi lisakohustus, sest ta passis nagunii kolmeni-neljani üleval.
KustutaMeil kehtib kohalejõudmise kohta reegel No news is good news :D
VastaKustutaVot see on tegelikult hea reegel! Mul on megaraske seda kommet endast välja juurida, et pidevalt ei muretseks, et kas ikka jõudis kohale, sest "ta pole ju helistanud".
KustutaMulle meeldib ka, et antakse teada, et oled kohale jõudnud. Ei pea olema kraaviserval, vahel võib lihtsalt ummikus istuda või midagi muud ette tulla. Ma ikka imestan, et vanasti, kui moblasid ei olnud, saadi kõik teated edastatud ja logistika toimis normaalselt. Nüüd, kus igal nutikas pihus, ei jätku endal nutti helistada, et vaat see või teine või kolmas asi. Istutakse jah tundide viisi telefonis, aga vajalikke asju, lühiteateid edastada ei suudeta. Minu arust on see ka lihtsalt viisakas ja hooliv, kui antakse teada, et oled viperusteta kohale jõudnud, või kui oodatakse, et sorri, miskit tuli vahele, jõuame 20 minuti pärast. Ma ei taha olla mingi hädakraaksuja, aga taas tsiteerides vanameister Arvi Korki, inimesed kipuvad arvama, et alati juhtuvad kõik asjad teistega. Matt kui arst peaks seda veel eriti hästi ju teadma - sageli saavad kannatada süütud kaasreisijad/pealtvaatajad/möödaminejad.
VastaKustutaUni on tõesti püha. Minu kadunud ema, olgu muld talle kerge, oli kuldkolistaja. Ja seda just hommikuti. No ütelge mulle, Jumala nimel, MIDA tehakse hommikul 6.30-7.00 köögis sellist, mis tarvitab potikaasi (mitmuses!!!)? Igatahes kukkusid need tal alati maha, muul ajal ma sellist kaanepildumist nagu ei täheldanud. Efekt oli alati nagu oleks kristallipood kokku kukkunud või mingi plekkseppade aastakoosolek, kes uusimaid töövõtteid vahetavad. See, et ei lasta uksi mürtsuga kinni vajuda, on minu arust elementaarne, samuti see, et ei panda heliallikaid isegi normaalse valjusega mängima, kui teine magab ja need võivad teiseni kanduda. Kõrvaklapid on tänapäeval head ja odavad, põmmutagu ja kõmmutagu siis niipalju kui kulub. Üldse miks peavad igal arvutimängul mingid mulinad ja kulinad ja mürtsud ja viled kaasas käima, arumaisaa. Isegi lihtsal kaardilappimisel on mingid totrad ding ja dong juures.
Sünnipäeva hommikul võib õnnitleda küll, aga kas tööpäeval on aega pidu pidada, see on iseasi. Lapsega kodus olles jah, aga õige pidu on ikka pärastlõunal, kui veel külalised ka tulevad. Kohe ärgates mingit kandikut nina all nähes ma küll rõõmus ei ole, lisaks ütlen range ei voodis söömisele. Ma tahan enne pesta, kusta ja kammida, lõplikult üles ärgata, mitte nagu mingi unine muumitroll reipaid õnnitlejaid tuiutada. Aga noh, ma möönan, et eks see ole inimeseti erinev.
Hiljaksjäämisest teadaandmine on elementaarne, sellega ma olen nõus. Aga et iga kojusõit peaks tingimata surmaga päädima, ei ole tegelikult mõistlik eeldada. Küll aga olen ma niimoodi maalt linna sõitnud, et oli meeletu lumetorm, teed kinni tuisanud ja polnud isegi näha, kuhu tee keerab - vot sellisel ekstreemjuhtumil on minu meelest loogiline teada anda kui lõpuks kodus oled.
KustutaKusjuures öiseid filme vaatab Matt juba ammu kõrvaklappidega ja see on ideaalne lahendus. Ainus miinus on see, et kui Oscar peaks öösel ärkama, siis ta ei kuule, mis on nõme, kuna sel juhul ärkan ju mina ka üles!
Noh, surmaga lõppemist ei eeldagi, see oleks natuke liiga ekstreemne :) Aga näiteks mul on kuldmuretsejast tädi Talnas ja iga kord, kui tema pool käisin ja suht hilise rongiga ära tulin, ja ta alati ladus mulle ka kottidesse head-paremat, mida meil saada ei olnud, siis ma ikka alati helistasin talle. Noh, tädimees sageli tuli mind rongi peale saatma, aga eks hiljem rongis või linna vahel võis ikka midagi juhtuda. Ja kuna ma teadsin, et ta muretseb, siis ma ikka helistasin.
KustutaJa venna puhul ma ka ikka tahan, et ta helistaks või saadaks sõnumi, et nüüd kohal, sest ta on sihuke üsna ulja sõidustiiliga. Ja ka isa puhul, sest tema on vana ja tal on auto paar korda libedaga vibama läinud (õnneks midagi pole juhtunud). Ei pea muidugi kõige hullemat kohe kartma, see oleks siis justnagu negatiivse reaalsuse loomine ja seda nüüd küll pole tarvis, onju. Lihtsalt kena väike hooliv žest, "kill-koll, kohaloleku kontroll" :)
1. uni on püha. minu oma küll ... ma ei tea, aastate jooksul olen ära harjunud, et elukaaslane võib vabalt viieni hommikul üleval olla ja vajadusel a la kell seitse jälle ärgata aga kui ei ole _vaja_ ärgata, siis põõnata kolmeni. meil oli ka see, et algusajal kuidagi tahtsin koos magama minna aga proovi sa, kui teisel asjad käivad ja tegevust on - nüüd on headööd-kalli ja tee omi asju edasi kui tarvis (nii lihtne aga nii pikk tee selle lahendamiseni!)
VastaKustuta2. helistamine on mulle ka kaasa kasvatatud. et pole otseselt oluline kus ma olen (teismelisena), aga kui kusagile mujale liigun, siis annan teada. sellega on mul endal see jama, et kuna mu telefon on pidevalt hääletu, siis sageli ei kuule helisemist ja noh .. siis hakkab jälle teine osapool muretsema.
3. mul nt pole sünnipäevahommiku värki. pole mind vist kunagi üles lauldud, see jälle kuidagi tundub hoopis ameerikalik teema? ja varemalt oli ikka pigem õhtu / päev tähistamiseks; nüüd olen jälle harjunud, et kui sydaöö kukub siis soovitakse õnne. mõtle, saad õnnega koos magama minna ja siis ärkad üles ja ikka veel on synnipäev !
Kui südaöö kukub, siis faktiliselt on küll sünnipäev käes, aga minu jaoks enne ikka ei ole kui hommik tuleb :D
KustutaAhjaa, ja lisaks on mu unenäod nii huvitavad ning eriti just enne ärkamist, et mingit sunniviisilist üleslaulmist tühipalja sünnipäeva pärast ma küll ei taluks. Oleks tuli või sõda lahti, siis veel.
VastaKustutaEnamik sünnipäevi langeb ju tööpäeva/koolipäeva hommikule, kus tuleb nagunii mingil kindlal ajal ärgata!
Kustuta1. Meil on ka häda magamise ja ärkamisega - mina ärkan kell 6, tema vaatab, et enne seda magama saaks (seetõttu on meie töögraafikud nihkes; tema magab nädala sees vähe, mis tähendab, et nädalavahetusel hakkab ta päev kl 12, mis mind varem ärritas aga nüüd olen harjunud).
VastaKustuta2. Minu sünnipäev algab meil keskööl (sest ta on ju ikka veel ärkvel ja ajab mu siis õnnitlemiseks üles), tema sünnipäev algab hommikul, sest nii on mul kombeks.
3. Kuna tema jõule sellisel kujul ei tähista (on grusiin), siis me tähistame Eesti moodi ehk siis 24. detsember on põhipäev koos õhtusöögi ja kinkidega Eestis.
4. Kõige suurem erinevus igapäevases elus on kellaaegadest kinni pidamine. Tema kultuurile on omane, et nad suhtuvad nendesse "kerge" loomingulisusega. See on tekitanud pingeid, sest mulle on täpne olemine väga oluline. Ela siis sellisega, kes hakkab alles siis sättima, kui me peaks juba kohal olema... nüüd ma lihtsalt ütlen varasema kellaaja ja kui tegemist on "tema üritusega", siis ma lihtsalt lasen minna sel asjaolul, et me hiljaks jääme.
Oo, kellaaegadest kinni pidamine - Eestis tuleb täpselt selleks ajaks kohal olla kui on kutsutud, aga siin näiteks isegi ei kutsuta õigeks ajaks, laste sünnipäevade puhul antakse vahemik (ka koduste pidude puhul), nt 14-17 ja ise tead, mis ajal kohale saad minna (uneajad ja nii). Samas tead ka seda, mis ajal pidu läbi on, nii et ei jää pool rahvast terveks õhtuks tiksuma.
KustutaTäiskasvanute pidude puhul öeldakse enamasti, et "tulge millal iganes pärast kuut" (või mis iganes muu aeg) ja isegi kui on õhtusöögiga pidu, on esimene tund-poolteist niisama hängimiseks ja suhtlemiseks, kuskil on mingi jooginurk, kes tahab, teeb endale kokteili, mõned snäkid on laual, saab krõbistada. Ja söök ei ole veel valmis, vaid näiteks alles ahjus. Mulle väga meeldib, et see algus on alati nii orgaaniline, et kõik saabuvad millal sobib, rahulikult on aega end sisse sättida ja kui söök valmis, ongi kõik külalised ka juba söömiseks valmis.
Jaa, meil siin on ka kombeks, et kutsel on kaks kellaaega - mis kell uksed avatakse, ja mis kell toimub sööming (juhul kui tegemist pole ainult dringi-snäkiolenguga).
KustutaHarjumuste paikaloksutamisest on teised siin juba pikalt rääkinud, ma parem ei hakkagi. Rusikareegel on mu meelest see, et kui oma partnerist hoolid, siis püüad talle ka igati meele järele olla, harjumustega arvestamine kaasa arvatud. Ja juhtudel, kui arvestamine kõne alla ei tule, aitab asjade läbiarutamine, kuidas hundid söönuks saada ja lambad terveks jätta.
Vot, täpselt!
KustutaMa arvan, et paljud asjad tunduvadki täiesti ainuvõimaliku ja loogilise lahendusena, kui selliselt on inimest kasvatatud (nt sünnipäev algab raudselt hommikul; magaja uni on püha jne). Kui oled 18 aastat sellises vaimus üles kasvanud, siis on ilmselt üsna keeruline (või lausa võimatu?) hakata ümber harjuma või teist inimest muutma. Kuigi, mõned muutused saab ajaga siiski sisse viia (nt sünnipäevahommikute traditsioon vms). Oleneb ilmselt, kui vastuvõtlik teine pool muutustele on.
VastaKustutaSee on kõik paikaloksumise värk, jah :)
KustutaNo jõulukingitused saab ju ka 24.ndal enne õhtusööki laiali jagada :) Meil oli traditsioon - käisime kirikus jõulujumalateenistusel ja siis koju tulles ootasid kingid kuuse all. Ei mingeid nõmedaid luuletusi või ootamist. Kingid avatud hakkas õhtune sööming.
VastaKustutaMeil oli alati pärast õhtusööki, sest enne oli kõigil kokkamise ja lauakatmisega tegemist.
Kustuta1. See klassikaline hommiku- ja õhtuinimese probleem. Mina olen muidugi hommikuinimene. Ärkame isegi samal ajal ja läheme tihti samal ajal magama, aga kui mina hommikul ärgates päevaplaane tegema tahan hakata, siis tema vaatab mind unise pilguga ja vahel isegi ärritub, et ma kohe niimoodi sahmerdama pean hakkama. Mul jällegi mõte jookseb, teotahe on laes jne. Olen aastatega õppinud, et hakkan kõigepealt omi asju tegema ja siis nii paari-kolme tunni pärast saame koos asju teha.
VastaKustuta2. Perele külla minnes tee või kohvi joomine. Minu jaoks on elementaarne, et kui ma nt emale või õdedele külla lähen, siis ikka pakutakse teed või süüa midagi ja istutakse laua taga. Tema istub kasvõi tund aega välisriietega koridoris (mina seal kõrval loomulikult) ja nii see on iga kord. 5 aasta jooksul, mis koos oleme olnud, pole nt ta isa ja isanaine meile kunagi teed/kohvi pakkunud, kui läbi oleme astunud. Max imelik mu jaoks!
3. Asjade tegemiseks hoogu võtmine. Mina võtan hästi kaua hoogu, nt külmkapi koristamist lükkan ikka päevi-nädalaid edasi, et siis lõpuks näiteks nädalavahetuse To Do listi panna ja ennast sundida nii kaua kuni ära teen. Tema vaatab, et külmkapis on mingeid asju, mida peab ära viskama - hakkab kohe tegema. Siiani müstika, kuidas inimene jaksab. Sama nt põranda pesemisega, riiete parandamisega jne jne. Üks kõige positiivsemaid erinevusi meie vahel. :D
Samas näiteks ka üks sarnasus, mida ma täiel rinnal naudin - õnneks armastab ta samamoodi oma teki all magada nagu mina. See sai kohe alguses selgeks. Võeh, kui jube, kui teistpidi oleks. Nüüd magame mõlemad oma tekkides kookonis ja nii hea on.
Oo, see tekiasi ka, jaa! Meist näiteks kumbki ei suuda kaisus magada ja meil on näiteks ühed sõbrad, kes ainult kaisus magavadki, terve öö otsa on üksteise küljes kinni. Vot see oleks keeruline kui ühele meeldiks ja teisele mitte, selles osas ei saa isegi normaalselt kuskile keskele kokku asja lahendada. Aga tekk on meil megasuur ja voodi 2x2 meetrit, nii et me magamise ajal kokku ei puutu. Kui oleks väiksem voodi, tahaksime ilmselt mõlemad oma tekki.
KustutaKohvi ja teed peab kindlasti külas saama, mina olen ka nõus! Minu meelest on loogiline midagi kaasa viia lauale panemiseks ja võõrustaja poolt on siis soe jook. Kui keegi mind viiendat aastat järjest koridoris vastu võtaks nii, et poleks vaja isegi jopet ära võtta, siis ma vist juba ammu ei viitsiks sinna külla minna :D
Teadaandmine, et oled kohale jõudnud, jääd hiljaks vms - see on nagu emapiimaga kaasa antud. Aastaid tagasi (10+x aastat, siis mobiiliga helistamine Jaapanist Euroopasse ei olnud võimalik) sõitis abikaasa Jaapanisse, teadsin, et kui lennuk maandub - ta helistab. Ei miskit, järgmine päev ei miskit, ülejärgmine päev - ei miskit. Mul süda väriseb, helistan sõbrannale välisministeeriumisse, küsin, et mida ette võtta (jätan selle osa vahele). Otsustasin, et järgmine päev teen ametliku käigu. Hilisel pärastlõunal saabub kõne, selgus, et ta oli otsinud kõik need päevad võimalust mulle helistada, et öelda, kõik on hästi...ent Jaapanis osutus see parajaks väljakutseks. Selle reisiga läks ka lõpus pisut eriliselt. Ärasõidu päeva öösel tabas 6-7 magnituudine maavärin, raudteerööpad oli kõverad (rongid sõitsid 200km/h kiiruse asemel 40-50 km/h), minuni jõudis info alles siis kui ta lennukis oli (uudised levivad aeglaselt). Muretsemiseks väga palju aega ei kulunud, sest koju jõudis õigel ajal (ma ei julgenud isegi oodata veel). Pärast seda juhtumit oleme kokkuleppinud, et helistame, kui vaja, et teine pool päris halliks ei läheks ;)
VastaKustutaEks neid erisuste nurki tuleb aastate jooksul ümaramaks lihvida...hommikuinimesena toimetan hiirvaikselt, see on minu 2-3 tundi, aeg iseendale.
Mulle ka meeldib see hommikune iseenda aeg, kus ma istun pudrukausi ja arvutiga. Kord nädalas kui Matt'il hommikune vahetus on, läheb mul kohe rutiin täitsa sassi! :D
KustutaNovot. Tädi mõtleb, et ehk on raudtee lund täis tuisand või pätid ta kalli õetütre är' kiusanuva, aga kui sa ikka sinna kuskile Taga-Indiasse või Surabajasse reisid, kus kõik need tsunamid ja orkaanid ja maavärisemised on, ja Euroopaski on terroristid ja lennukid kukuvad alla, siis muretsegi end halliks.
KustutaAga mulle käiks au pihta, kui ma vähemalt teedki ei pakuks külalisele (no kohvilonks ka ikka leidub), või kasvõi klaas vett. Tundide viisi esikukultuuri harrastasin ma viimati teismelisena koos naabriplikaga, aga kui on oma majapidamine ja sa külalisele midagi ei paku, see on küll kas ülim ihnsus või ebakülalislahkus. Nagu ütlesin - see käiks mulle au pihta. Tuletab jälle meelde Valtoneni "Noore naisõpetaja abiventiili", kuidas ta Ladumeres (Pohjanmaal) jäeti üksi kööki istuma ega tehtud enam väljagi, ja ta siis võrdles oma savolasest võõrasemaga, kes oleks sekeldanud ette ja taha ja ümmardanud külalist igal moel. Noh, mõlemad on muidugi äärmused, aga isegi tema pidi oma võõrasemale ses suhtes au andma, kuigi ta muidu teda eriti ei armastanud.
Meie vaatame kumbki voodis enne magamajäämist läpakast oma sarju. Mina jään tavaliselt varem magama ja tema vaatab peale seda veel paar tunnikest, öölamp loomulikult põleb. Mind ei häiri, magan samal ajal rahulikult, ei õienda ega midagi. Nii. Ja kui juhtub paar korda aastas, et tema jääb varem magama ja mina tahan oma seriaali samal ajal vaadata, siis lolliks mine. Ei tohi mul öölamp põleda, hääl peab olema megavaikselt (olgugi, et kõrvaklappidest) ja ikkagi saadab seda kõike temapoolne voodis vintsklemine, ähkimine - puhkimine ja pidevad mornid küsimused, et kaua ma veel kavatsen üleval olla. No kas ei käi närvidele!!
VastaKustutaKui Matt peab mõnikord varakult tõusma, jõuab ta küll normaalsel ajal voodisse, aga toob alati läpaka kaasa ja hakkab seal tööd tegema. No ja siis istub ikka poole ööni sellega seal, umbes nagu iseendale tõestades, et aga ma olin ju varakult voodis! Siis ma ka alati kobisen, et kuule, mine tee neid asju kuskil mujal, sest see pole mingi pooletunnine klõbin, vaid kestab ikka tunde!
KustutaKas Matt siis ka arvestab sellega ja läheb mujale? Mind ajaks selline asi lõpp närvi et keegi klabistab minu uinumise juures. Jõle tüli tuleks.
VastaKustutaAga ma pole ka nii leplik kui sina.
Meil on uneaeg püha. Kui tahad läpaka/sarju vaadata tee mujal aga mitte voodis.
Aga inimesed on erinevad.
Mina ja leplik? :D
KustutaMõlemat pidi on olnud, on läinud mujale ja on jäänud voodisse, öeldes, et tal saab nagunii kohe valmis ja läheb magama. Aga nii palju on minu viginast kasu olnud, et seda pole tegelikult ikka juba ammu juhtunud, et ta arvutiga voodis maanduks. Vist loksus paika, et see ei mängi välja.