Igaühega on ühisosa erinev ja siduvaks teguriks ei pea tingimata just suur lugemus olema.
Ma käisin ükspäev hammaste puhastuses. Hügienist küsis, et kuidas mu nime hääldada ja sealt jõudsime sujuvalt selleni, et ma olen Eestist ja et tema on Fidžilt ja mul kukkus lõug põrandale, et miks peaks keegi ehtsalt paradiisisaarelt üldse kuskile mujale kolima ja ta rääkis, et miks ja üleüldse hakkas meil kohe esimesest minutist nii hästi klappima, et pidime vahepeal hammaste osas pause tegema, sest nende puhastamine jäi meie meeldivale vestlusele ette.
Saarel, kus ma elan, on immigrante suhteliselt vähe. Nii et kui ma kellegagi ühes seltskonnas olen olnud, tunnevad need inimesed mu edaspidi iga kell ära, sest aktsent reedab. Ja kui need inimesed hiljem juhuslikult juttu ajama tulevad, ei ole minul suure tõenäosusega aimugi, et ma neid varem näinud olen, see-eest mäletavad nemad täpselt, millest me eelmisel korral rääkisime. Mingi suvalise mängugrupi emaga pole sest suurt midagi, aga Matt'i tööürituste raames vanade auväärt tohtritega jutustama sattudes on küll vahel peopesad niiskeks tõmbunud.
Aga see hügienist, eksole. Te ei kujuta ette kui värskendav on kohtuda kellegagi, kes on samuti kuskilt mujalt sisse rännanud (kuigi tema tuli juba pea 30 aastat tagasi) - ühisosa, noh! Ta küsis, et kas mul on palju kohalikke sõpru (tal ei ole) ja rääkis, et igatseb oma inimesi ja vanemana plaanib kolida sellesse linna, kus neid rohkem on. Ja järjekordselt sain aru, et inimesed ei ole kanadest väga erinevad, see omasugustega kokkuhoidmine on meil kõigil veres (kanad nimelt hoiavad väliselt sarnastega kokku, valged kõnnivad valgetega ja punased punastega ühes grupis, see pidi mingi kohastumus olema, et vaenlasele vähem silma paista).
Ma olen seda oma siinsete eestlastest sõpradega arutanud ja avastanud, et tuttavad tuttavateks, aga sõpru on meil kõigil teiste eestlaste (ja muude immigrantide) seas rohkem, kohalike seas vähem. Omasugustega lihtsalt ongi kohe mingi ühisosa olemas, millele kõike muud ehitama hakata, samas kui kohalikuga kobad tükk aega small talk'i teha ja kui veab, siis äkki on mingid ühised huvid ka ja kui ei vea, siis pole mõtet numbreid vahetama hakata.
See on mind pannud ka rassi(smi)teemadele teise pilguga vaatama, näiteks lõpetasin just ühe sellekohase raamatu lugemise ja ei olnud paljude seal esitatud väidetega absoluutselt nõus, sest mina olen täpselt samasuguseid komistuskivisid kohanud valge inimesena teiste valgete seas lihtsalt sellepärast, et ma tulen teisest kultuuriruumist. Ja ma ei taha siinkohal kanadalasi kritiseerida, sest sõbralikumaid ja viisakamaid inimesi kui nemad, on raske leida, aga igas kultuuris on mingid omad normid, kombed ja kirjutamata reeglid, mida lihtsalt polegi võimalik viimseni tabada kui sa just pole siin ise üles kasvanud.
Ja kui nüüd kellelgi tekkis küsimus, et kuidas ma Hans H Luige juurest võõrsil elamise teemade juurde jõudsin, siis on vastus lihtne - tegelikult tahtsin ma üldse ühest konkreetsest raamatust kirjutada, aga sissejuhatus läks lappama.
Nimelt jäi mulle mitmest kohast silma, et paljude inimeste arvates on "Eleanor Oliphant"-i raamat üks parimaid lugemiselamusi üldse, naljakas ja nauditav. Briti raamatuauhindade jagamisel sai Aasta Raamatu tiitli ja Goodreads'is on uskumatult kõrgete hinnetega. Soetasin endalegi ja... ma ei tea, kas ma olen mingilt muult planeedilt või milles asi, aga sellist kräppi pole juba ammu pihku sattunud. Mõne raamatuga on nii, et saad aru küll, mida teised selles näevad, aga enda jaoks pole lihtsalt õige žanr. Filmidega sama - me näiteks vaatasime hiljuti Matt'iga väga head õudukat ja ma tunnistan, et see oli super, kuigi ma vihkan õudukaid ja pool aega silmi kinni hoidsin.
Aga "Oliphant" ei olnud hea! Pigem nagu loeks mingit pubekaealise kirjandit ja pööritaks täiskasvanuna silmi, et isver küll. Ja mul pole aimugi, mida teised selles näevad?! Kelleltki küsida ka pole, sest ainus sõbranna, kellega ma sellest rääkisin, oli minuga samal arvamusel ja ütles, et andis suhteliselt alguses alla. Mina pidasin 200 lehekülge vastu ja siis lihtsalt enam ei suutnud rohkem aega raisata ja lehitsesin diagonaalis "lugedes" lõpuni.
Kui keegi oskab selle raamatu fenomeni lahti seletada, siis oleksin tänulik. Ja kus see nali seal oli? Ma olen segaduses...
Ühisosa suhtes - mu Soomes elav õde ütles, et lastetuba on erinev. Ehk multikad, mänguasjad, muusika, üldine taust on teises riigis lihtsalt täiesti teistsugune, eriti muidugi nõukogude aja lastel. Ja siis vastavalt sarnane kõigi teistega, kes sel ajahetkel samas kohas lapsed olid.
VastaKustutaTõsi. Kanadalaste suhtlemisstiil on juba kardinaalselt erinev kui eestlastel.
KustutaSamas mingi hetk, kui olla juba päris kaua Eestist eemal elanud, hakkab see ühisosa eestlastega ka kaduma, tekib mingites aspektides teistsugune maailmapilt. Ja siis oled seal nagu ei liha, ei kala.
VastaKustutaMulle tunduvad paljud asjad Kanada kultuuriruumis õigemad ja loogilisemad kui Eestis, selles mõttes on lihtne kohaneda, aga praktilisest küljest võtab see ikkagi palju aega ja päris 100% kohalikuks ei saa ükski sisserändaja.
KustutaAga see, kuidas asjad hakkavad eemal elades täiesti valguses paistma, on hämmastav! Arutasin seda hiljuti ühe sõbrannaga, kes on samuti kaua eemal elanud. Eestlasena olid mingid sisseharjunud stamparvamused selle kohta, millised meie, eestlased, oleme ning selle kohta, millised "nemad", ameeriklased, on (sõbranna elab USAs, aga eks kanadalastel on ameeriklastega rohkem sarnasusi kui eestlastega). Ja kuidas aja jooksul hakkad asju ümber hindama ja teises valguses nägema. Ja kuidas seda on võimatu mõista kui just endal sellist kogemust pole.
"Oliphandi" osas sama emotsioon, kunagi sai Kauriga sel teemal räägitud, temal oli ka. Ma saan aru, et see peaks olema traumaga toimetulemisest, aga siis võiks see ikka veidigi usutav olla, et kellelgi sellest abi oleks. Aga naljakas? Üldse ei olnud. Totter, tüütu ja etteaimatav pigem.
VastaKustutaOMG, no ma räägin! Samas on raamatul nii palju tulihingelisi fänne ja see on sedavõrd kõrgelt hinnatud, et ma lihtsalt ei saa aru, kuidas ma ÜLDSE ei näe, mida kõik teised selles leiavad?!
KustutaRumeenias kuues aasta ja parimateks sõpradeks on prantslased. No hea lihtsalt kohalikke olusid taga klatšida. 😁
VastaKustutaKuule, aga kirjuta kunagi rumeenlastest?! Ma arvan, et enamik meist ei tea neist mitte midagi.
KustutaOlles pikalt ise Inglismaal elanud võin öelda, et ka siin on neid komistuskivisi. Sõbrad ja sõbrannad on pigem siiski mujalt Euroopast või mujalt maalima otsast. Brittidega võtab aega enne, kui ühisosa leiad. No vähemalt minu kogemuse järgi.
VastaKustutaMulle selles mõttes Kanadas sobib, et mulle väga meeldib nende kultuur ja kombed ja suhtlemisstiil jne. Aga mida kauem ma siin elan, seda enam hakkan märkama, mille kõigega ma esimestel aastal puusse võisin panna (ja paljuga panen kindlasti siiamaani). Suured asjad on paika loksunud, aga nüansse jään ilmselt elu lõpuni õppima. Samas mängivad nüansid ikkagi suurt rolli inimestevahelises suhtluses. Kanadalased ja eestlased on kõvasti erinevamad kui ma arvasin.
Kustutailmselgelt on sul ühisosa vähealt mõnede oma blogilugejatega: ka mina ei suutnud seda Oliphandi-raamatut üle paarikümne lehekülje välja kannatada :)
VastaKustuta(minu sõbrad on ka kõik eestlased. seejuures mitte ükski neist ei ela minuga samas linnas ega riigiski mitte. aga ma ei tea, kas asi on pigem selles ühisosa puudumises teiste rahvustega või lihtsalt selles, et kolisin eestist ära varajastest 30ndates ja sõpru oli selleks ajaks piisavalt kogunenud, et juurde ei olnudki enam vaja.)
Ma tahtsin juba kümnendal lehel alla anda, aga mõtlesin, et nii kõrgelt hinnatud raamat - äkki läheb hiljem paremaks või selgub mingi point, mis igavat ja lohisevat algust kuidagi õigustab vms. Aga ei juhtunud midagi. Läks täpselt samas vaimus edasi. Mulle isiklikult meeldib kui ma saan peategelasele kaasa elada, aga antud juhul tundsin igal leheküljel, et peategelane on täielik idioot. Ja mul oli piinlik nii tunda, aga...
KustutaSõpradest - mina kolisin Eestist ära 30-sena ja sama asi, et sõpru oli selleks ajaks piisavalt kogunenud ja nad on muidugi siiamaani alles, aga suhtlemine muutub teisel pool maakera elades ja 10-tunnise ajavahega arvestades natuke teistsuguseks ja harvemaks. Samas ma tunnen samamoodi, et mul ei ole sõpru juurde vaja, ma ei tunne uutest sõpradest puudust ja ma ei püüa neid leida. Aga samas on üllatav, et neid päris nii iseenesest kui Eestis elades, ka ei teki.
Mis selle rassismiteemalise raamatu nimi on?
VastaKustutaIjeoma Oluo "So you want to talk about race"
KustutaKanada eestlastega on selles mõttes hästi läinud, et peaaegu kõik, keda ma siin kohanud olen, on väga toredateks inimesteks osutunud ja olen omale mitu väga lähedast sõpra juurde saanud.
VastaKustutaRaamatute lugemise teemal olen isegi mõtisklenud. Lapsena ja ka noorukina lausa neelasin ilukirjandust. Nüüd loen hädaga pooleks ja ennast kõvasti sundides 1-2 ilukirjanudlikku teost aasta (!) jooksul läbi. Vabal ajal lugemise suhtes on lausa sein ees - ei suuda, sest igapäevane töö nõuab hommikust õhtuni väga keerulise teaduskirjanduse lugemist ja analüüsimist. Ma ei tea, kas minuga on seetõttu igavam vestelda või mitte. Ise olen märganud, et huvitav on vestelda nende inimestega, kellel lihtsalt on avar maailmavaade. Ilmselgelt moodustab raamatute lugemine sellest ühe osa, aga vaid ühe. Maailmapildi loomisel mängib (minu arvates) rolli ka mitte ainult lugemus, vaid ka see, kui palju inimene on reisinud. Reisimine avardab meeletult maailmapilti ja muudab erisuste suhtes tolerantsemaks. Kindlasti mängib rolli ka see, milline on kaaslane, kellega koos elatakse ehk milliseid (ja kui sügavaid) vestluseid selle kaaslasega peetakse, mis omakorda stimuleerib sügavamatel tasanditel mõtlema ja vaateid avardama. Kindlasti mängib rolli ka uudiste lugemine/jälgimine, mis tundub justkui elementaarne täiskasvanud inimese puhul, aga alati ei pruugi see nii olla. Seega, neid faktoreid, mis teevad inimesest huvitava vestluskaaslase on minu hinnangul väga mitmeid, aga loomulikult - raamatute tähtsust ei tasu alahinnata.
VastaKustutaSilmaring on oluline, jah. Ja tänapäeval on nii palju erinevaid võimalusi seda avardada, kõikvõimalikud netiõpped, podcastid, reisimine muidugi ka. 50 aastat tagasi võib-olla tõesti mängisid raamatud sellevõrra suuremat rolli, et muid silmaringi avardamise võimalusi oli üsna kasinalt. Aga Hans H Luik on ka muidugi natuke vanemast põlvkonnast kui meie.
KustutaRaamatud pole ka enam need, mida kunagi loetud sai. Lastakse välja igasugust jama ja üha vähem on raamatuid, mida huviga lugeda. Seepärast olen leidnud enda jaoks aimekirjanduse ja ajaloo. Klassikuid on ka alati mõnus lugeda, ajast, mil kirjanikud oskasid kirjutada.
VastaKustutaFilmidega on sama asi, minu meelest läheb iga aastaga valik aina hullemaks.
KustutaAga raamatuid loen ma ainult reitingute põhjal (Goodreads'is) ja noh, nagu näha, võib isegi niimoodi alt minna. Enamasti juhtuvad siiski suhteliselt head teosed.
Väga hea sissejuhatus :D Tunnen nii ära enda mötted selle "ühisosa" suhtes! Ja 7a Rootsis elanuna pean samuti tunnistama, et häid söpru olen leidnud siin hoopis teiste immigrantide hulgas peamiselt. On ka möned üksikud eestlased, kellega täitsa mönus ühisosa olemas, aga rootslastega päris söbraks polegi saanud. Mönedega suhtleme tihedamalt, aga mingi barjäär on endiselt vahel, ja tuntav. No ja ma ei hakka rääkimagi barjäärist töises keskkonnas. Nüüd valin uusi töökohti valdavalt selle järgi, et oleks vöimalikult rahvusvaheline seltskond kontoris koos, kui juba vähemalt pooled on rootslased, siis ole seal nagu tulnukas, kahjuks.. Mötlen öudusega, et kui mina, puhta valge, sellist isoleeritust, törjutust ja "klaaslage" tunnen, siis mida veel tumedama rassi esindajad, eriti naised, tunnevad tehnilistel aladel töötades.
VastaKustutaOlen ühisosa teemal vist juba kommenteerinud, et mul miskipärast on teistmoodi kui enamikul teistel Eestist väljarännanuil, kelle arvamusi olen kuulnud-lugenud. Ma nimelt pole tundnud vähimatki vajadust siinpool ookeani elavate eestlaste seltskonda otsida, ja paar inimest, kes ette on sattunud, pole erinevatel põhjustel mu ellu sobitunud.
VastaKustutaKüll aga olen mitmete kohalikega väga lähedaseks saanud, võiks öelda, et sõbraks. Vast on asi ka selles, et USA ongi ju läbi ja lõhki immigrantide maa, pole suurt vahet, on sul siin mitme põlvkonna pikkune ajalugu tagataskus, või oled suht värskelt sisserännanu.