Matt ütles, et kui hullemaks ei lähe, siis sekkumist ei vaja. Mina ei kujutanud sel hetkel ette, et milline see hullem veel välja võiks näha, aga järjekordselt oli tal õigus, sest järgmiseks päevaks kadus punetus ära nagu poleks seda kunagi olnudki. Mis oli hea, sest me sõitsime sel päeval suvilasse, kus mingit arstiabi läheduses pole.
Suvila asub Vancouverist 5,5-tunnise sõidu kaugusel, aga kuna me elame saarel, lisandub ka kahetunnine praam. Pluss pooltund, mis enne väljumist sadamas peab olema. Ja kõik peatused. Mida on kaheaastasega reisides päris mitu...
Kanadalaste jaoks on pikad vahemaad täiesti normaalsed. Meil ühed sõbrad sõitsid just teise linna kellelegi külla ja see linn on 12-tunni kaugusel (pluss kaks tundi praami, sest nad elavad kah saarel).
Olime kavalad ja läksime kahes jaos. Õhtul üle mere, sealt edasi poolteist tundi sõitu, ööseks hotelli, hommikul väike jalutuskäik ja kiikumine ning jälle teele. Ise olime nii rahul, et ainult neli tundi minna. Poolel teel suunati liiklus ümber, sest oli mingi suur õnnetus juhtunud ja tee pandi kinni. Mägedes tähendab selline asi aga tundidepikkust ringi, sest teedevõrgustik on nii hõre. Nii sai meie neljast tunnist ikkagi sujuvalt seitse.
Pikkade sõitudega olen ma nüüdseks juba harjunud, sest tee on väga ilus ja üheskoos autos lõksus olemine annab võimaluse huvitavateks jututeemadeks. Samas ei näe ma sel ikkagi suurt mõtet, et suvila just seitsme maa ja mere taga peaks asuma - rahu, vaikuse ning sooja järvevee leiaks lähemalt ka. Boonusena võiks mingi sääsevaba piirkond olla, sest suvilas on neid alati mustmiljon. Meil kodus pole näiteks üldse, kärbseid ka pole.
Sellega seoses pean väikese vigade paranduse tegema, sest kui eelmises postituses mainisin, et Oscar ei paista pärast herilaste intsidenti neid üldse kartvat, siis suvilas selgus, et kardab ja kuidas veel! Herilasi ma seal ei näinud, aga sääskede eest põgenes elu eest ja kui mõni kiil juhtus mööda lendama, oli veel eriti kole lugu.
Aga muidu oli tore puhkus.
See herilase-mesilase hammustus on salakaval. Minu eelmise aasta elamus oli jalal 20x20cm kivikõva paistetus, mis igapäevaga ainult suurenes. Kahjuks on ka nii, et iga järgmine herilase-mesilase hammustus on hullemini talutav.
VastaKustutaUskumatu kui palju mürki nii väikese putuka sisse mahub!
KustutaMa arvan, et asi ei ole niivõrd enam putuka enda mürgis, vaid selles, et kogu ümbrus on niivõrd saastet ja allergeene täis, need aina kogunevad, nagu omal ajal DDT. Niiet kui väidavad, et mesilase nõelamine on kasulik, siis võis ta seda olla millalgi eelmise sajandi keskel, aga praegu, kus mürgitatakse nii kohutavalt põlde ja kõiki/kõike, on nii mesilaste käidav põld mürgine ja herilaste toiduks minevad putukad är' mürgitet ja herilased ise ka, et ma üldse ei imesta, et see niimoodi mõjub.
KustutaMa panen sulle siia kena väikese loitsu, mida võid katsetada, kui huvi on - kahju teha see nagunii ei tohiks:
Herilane, tore loom
mine ära, otsi ploom.
Ära mine kätte õelaks,
ära minu last sa nõela!
Selle suure koleda nõelamisõnnetuse käigus nihkusin ma omadega loitsu ütlemise võimekusest eemale ja kui herilast näen, haaran kohe elektrilise putukapiitsa järele. Nemad omalt poolt ei hakanud ju kah loitsuga jamama, vaid jälitasid meid terve pilvena tänava teise otsa.
KustutaLoodus on teil seal nagu pildiraamatus!
VastaKustuta