Ema küsis ükspäev, et mida meile jõuludeks saata? Ütlesin, et kõrsikuid tahaks. Siin müüakse ainult soolaseid. Eesti komme ja šokolaade ma pärast kaheksat Kanadas elatud aastat enam ei igatse. Mõned üksikud lemmikud on veel jäänud, näiteks Maiuspala, Kalev ja India pähkli pralinee. Kartulivahvleid võiks vabalt ühe paki ära süüa. Ja Juubeli tordipulbrit tellisin, sellega saab head kohupiima-purukooki teha.
Ma olen aeg-ajalt sattunud aruteludele, et mida välismaale külakostiks viia? Mitte-eestlastele siis. Iga jumala kord imestan, et mida seal välja tuuakse. Vana Tallinn on klassika. Paljud meist ise seda joovad muidu? Magusale lisaks soovitatakse tihtipeale sprotte ja vürtsikilusid. Mina välismaalasele ei viiks, sest mõne asjaga lihtsalt on nii, et kui sa sellega just koos üles kasvanud pole, tundub... noh... pehmelt öeldes võõras.
Need paar korda, mis ma siin elamise jooksul sülti olen teinud, on Matt seda küll viisakusest proovinud, aga sinnapaika see ka jääb. Tema jaoks tundub soolane tarretis kuidagi vale. Siinsed inimesed imestavad jällegi, et miks ma stuffingut ei söö. See on kalkuni sisse pandav segu saiast, munast, maitseainetest ja puljongist. Seguneb küpsemise käigus kenasti kalkunimahladega läbi. Järele jääb maitsestatud saiaplöga. Ma olen viisakalt iga kord linnunokatäie maitsenud, aga suurel õhtusöögil, kus laud on parimast lihast, kastmest, kartulist, juurviljadest ja teab millest lookas, on mul raske mõista, miks peaks keegi selle kõrvale läbivettinud saia sööma? Kohalikud jällegi ei mõista, et kuidas ei söö, see on ju parim asi üldse? Sellistel juhtudel olen vastu küsinud, kas nad verivorsti on proovinud? Mõne asjaga lihtsalt on nii, et oskad seda hinnata ainult siis kui lapsest peale harjutatud.
Ma tegin ükspäev boršisuppi. Sõbranna andis retsepti ja mul endal oli ka mingi. Hakkasin neid kaht võrdlema ja guugeldasin lisaks terve interneti läbi. Õppisin kõik trikid selgeks. Ma ei ole elu sees nii head borši saanud! See oli absoluutselt jumalik! Hiljem tuli Matt koju, viskas pilgu potti ja küsis imestunult, et hmm, mis see on? Mina olin jällegi üllatunud, et inimene ei tunne borši ära! Supi nime kuuldes ütles, et on sellest kuulnud küll, aga sööma pole juhtunud.
Istus siis maha, mina pinevalt kõrval. Pärast paari esimest ampsu küsisin, et noh...???
Ütles diplomaatiliselt, et pole veel otsustanud, kas meeldib või mitte. Kui kauss tühjaks sai, mainis, et supp oli "huvitav". Huvitav?! Kuidas saab borš mitte maitseda? Aga kui ma nüüd ette kujutan, et pole seda kunagi varem proovinud ja see sisaldab muule lisaks peeti, kapsast ja isegi natuke äädikat, siis... tegelikult ongi huvitav.
Näe, kuidas maailmapilt endiselt avardub...
Mehed. Kui tahad teada kas maitses, tuleb küsida kas teinekord teen uuesti. Kui ei maitsenud siis öeldakse et ära tee. :)
VastaKustutaVõtan kasutusele! :)
KustutaVäga hea nipp, Mari!
KustutaMa olen oma peres aru saanud, et kui toidu kohta öeldakse "huvitav", siis see midagi head ei tähenda (kahjuks) :D
Meil ühel väljamaalastega üritusel ma tegin tutvustamiseks kama ja siis leiti, et see on õige hea dipikaste ja solgutati seal kartrulikrõpse. Prrr!!!
VastaKustutaNovot, selle peale poleks ise tulnudki :D
KustutaMinu tähelepanek brittide puhul:kui öeldakse mõne toidu maitsmise järel "huvitav", tähendab see, et ei tegelikult ei maitsenud, aga viisakaks ei peeta seda valmistajale või pakkujale tunnistada.
VastaKustutaJah, siin sama.
KustutaNoh, sul läks isegi hästi, mina tegin punapeedi-juustu-küüslaugu salatit ja saatsin abikaasaga nende pere tähtpäevale ( ise olin tööl). Abikaasa pani kausi lauale aga unustas mainida, millega tegu. Äi vaatas värvi, otsustas, et magustoit ja tõstis suure lusikatäie tordi kõrvale.
VastaKustutaJa mina võiks hea kohukese nimel inimesi mõrvata, samas minu laste jaoks on see maitsetu plönn ja käib suus ringi. Sama igasuguse magushapu maitsega. Minu pere siin hindab Eesti sutsuvorsti ja heeringas pidavat olema maailma parim sushi.
Kusjuures see küüslauguga peedisalat maitseb Matt'ile väga. Seda polnud ta ka varem söönud, aga kohe esimesel maitsmisel kiitis heaks.
KustutaKohukesed jätavad mind ka üsna külmaks. Karumsi omad maitsevad, aga kohuke on ikkagi kuidagi nii... intensiivne kuidagi. Isegi Karumseid söön ma ühe-kahe ampsu kaupa, rohkem korraga ei taha.
Jaa, minugi kogemus ütleb, et "interesting" tähendab, et OK, seekord kannatan ära, aga edaspidi paluks seda rooga mitte serveerida :)
VastaKustutaSeda tähendabki, jah.
KustutaChris raagib siiani sellest "kassikonservist" mis Eestis inimestele pakutakse :D
VastaKustutaSült? :D
KustutaJep! :D
KustutaKassikonserv :D :D :D
KustutaAnu, ühes blogis sa kiitsid kloori kasutamist puhastuvahendina. Palun, ärge tehke seda ja proovime äädika, sooda jm loodusele sõbralikuma ainega hakkama saada. See "bleach" on keskkonnale ja tervisele väga kahjulik.Aitäh tähelepanu eest!
VastaKustutaMa proovisingi absoluutselt kõik vahendid ja traatharjad läbi, aga kasu polnud midagi. Ma ei kasuta ju igapäevaselt kloori, vaid tegin ühe korra dušinurga vuugid puhtaks.
KustutaKui kõigile eestlastele endile kõik toidud ei ole meelt mööda, siis mis veel välismaalastest tahta. Lihtsalt mujalt pärit inimeste puhul lisandub harjumatuse komponent. Alko kinkimine lihtsalt tundub selline hea variant, ja mida Eestile omast ikka kinkida- viina või? Sellest see Vana Tallinn. Ma ise olen saanud alkoholi kingiks välismaalt ja nt aniisiga jooke ei suuda isegi huvitavaks kvalifitseerida. Ise ma alkoholi üldse ei kingiks kui just teada ei ole, et kingisaajale meeldib konkreetne jook. Ekstravagantseid sööke pigem ka ei pakuks, kui ei teaks, et teisele poolele see põnev tundub. (sealjuures mõtlen just konkreetse kultuuriruumi jaoks erinevaid). Olen ise söönud hobuseliha - selle kohta vist oskasin vastata "huvitav", tigusid - õnneks keegi otseselt ei küsinud, et kuidas see kummi maitseb aga mul käis lihtsalt suus ringi, konnakoibasid - ehh, maitsesid paremini kui teod vähemalt. Eesti toidust puudu tundmiseks olen liiga vähe korraga välismaal olnud, aga see vast sõltub ka, mida kohapeal pakutakse. Igatsusest musta leiva või kilude vastu ei ole aru saanud, nt minu nõrkuseks on hoopis nisuleib st meie mõistes sai (aga mitte päriselt, selline mittemagus ja kõva koorikuga, nagu Lõuna-Euroopas leivana kutsutakse). Alati reisidel söön liiga palju seda, kodus kusjuures saia söön üsna harva. Lisaks veel see, et mõne toiduga on nii, et konkreetses keskkonnas on väga hea aga Eestisse kaasa tuues ei maitse pooltki nii hästi.
VastaKustutaKülakosti teema on selles mõttes üldse keeruline, et näiteks suveniiripoodide kaup, mida samuti tihti soovitatakse välismaalastele kinkida, on veel eriti suure tõenäosusega kuskile kapinurka seisma jääv kraam. Kuumaalused, võtmehoidjad, muhu sussid jne. Aga vürtsikilu või muu eriti spetsiifilise asemel valiks tõesti pigem mingid kommid. Ja ei hakkaks üleliia uurima, kuidas maitseb. Kuna mulle kodust tihti maiustusi saadetakse, on seda tihtipeale sattunud, et mõni kanadalane Eesti kommi maitseb, aga üldiselt liigutakse peale esimest proovimist mingi tuttavama kraami juurde üle. Järelikult on ikka liiga teistmoodi nende maitsemeele jaoks.
KustutaSaiast rääkides - jumal tänatud, et ma Prantsusmaal ei ela. Sai on mu megasuur lemmik. Just selline korralik pagariäri sai. Rohke võiga.
Ma tegin ka ükskord esimest korda ise täitsa algusest lõpuni borši ja no niiii hea sai, parim, mida kunagi söönud olen. 7 liitrit tuli kokku ja ootasin õhinaga abikaasat koju, alguses pidid sõbrad ka veel läbi tulema.. olgu öeldud, et nad on kõik välismaalased. Lõpuks tuli abikaasa ikka üksinda ja minu supist taldrikutäie sõi.. rohkem ei tahtnud. Olin siis nii solvunud (rase ka muidugi) ja sõin mitu päeva üksinda oma suppi:D
VastaKustutaMina panin karpidega sügavkülma ja nüüd saan võtta paraja portsu millal iganes tuju tuleb. Õnneks on sügavkülmas kõvasti ruumi hoiustamiseks.
KustutaKusjuures, Vana Tallinn piimaga on jumalast hea kokteil ju. Paar korda aastas ikka saab joodud. Kunagi oma tuttavatele iirlastele õpetasin piimaga joomise ära, siis otsisid, kust juurde saaks hääd kraami. Muidu pudel seisis mitu aastat enne seda kapis :D
VastaKustutaKommidega on nii, et meie omades on palju vähem suhkurt kui Lääne-Euroopa või üle lombi omades, eks siis tõesti nende jaoks harjumatud. :)
Matt joob Vana Tallinnat nii, et laob klaasi jääkuubikuid ääreni täis, paneb sortsu vanakat sisse ja kohvikoort peale. Saab hea küll!
KustutaKommide osas - ma saan võrrelda selle ajaga, mil ma alles siia kolisin ja maitsemeel Eesti kraamiga oli harjunud ning selle ajaga, mil ma nüüd juba kaua siin olen elanud ja maitsemeel Kanada kraamiga on harjunud ja kommide suhkrutasemes ei ole ma küll erinevust märganud alguses ega ka praegu. Kalevi (piima)shokolaadid on äratuntava maitsega, aga see ei ole magususe vahe, vaid miski muu.
Aga näiteks seda ma mäletan küll, et Coca Cola tundus siin palju magusam kui Eestis ja ilmselt toodetaksegi seda siinsele turule magusamana. Ma õnneks joon seda ainult rummiga, niisama ajaviiteks ei kulista.