Kuidas ühe vana on teise uus

Mu tuttaval/sõbrannal on uus peika. Ja no inimesed on nii armunud, et enam rohkem ei saagi olla. Räägib mehest ülivõrdes. On ka põhjust, sest lisaks kogu sellele roosamanna tundele, mis nende vahel on tärganud, teeb mees talle ilusaid kingitusi, toob lilli, viib spaasse. Poputab. 

Armas on kõrvalt vaadata. Neid liblikaid kõhus ja piiritut õnnetunnet.

Mehel on ka eks ja laps. Lahutati üsna hiljuti (sõbranna sai kutiga alles pärast lahutust tuttavaks, ütlen igaks juhuks ära). Sellest osast, miks lahku mindi, ei tea ma midagi, tegemist pole nii lähedase sõbrannaga, kellega väga tihti või põhjalikult räägiks, aga neid kaht turteltuvi kõrvalt vaadates rändas mu mõte kohe sinna, et huvitav, milline oli selle mehe suhe eelmise naisega?

Algas kindlasti sama roosamannalt. Ja nii palju pidid nad üksteisele meeldima, et koos laps saada ning teda tervelt viis aastat ühiselt kasvatada. Aga milline oli lõpp? Kui need kaks naist peaksid seda meest praegu oma vaatevinklist iseloomustama, ei arvaks ilmselt äragi, et jutt käib samast inimesest.

Nii huvitav oleks teada, kas mees ongi tegelikult selline tore kompu nagu värskelt alanud suhtes tundub ja eksnaine juhtus olema kuri nõid, kellega polnud võimalik ühe katuse all elada? Või oli mees ise täielik munn ja lõpuks viskas hoopis naisel üle? Või hoopis kõige tüüpilisem variant, et saabus argipäev, mis sisaldas juba palju vähem lillebukette ja palju rohkem vedelema unustatud musti sokke, lisaks veel lapsi, kes tähelepanu nõudsid?

Mallu just kirjutas samast asjast ja sõnastas hästi, et sellises suhtes, mis on juba pikemat aega kestnud ja kus on ports väikeseid lapsi, näed suure osa ajast välja pigem pool-kodutu kui mingi parfüümipilves hõljuv jumalanna. Ja mees samamoodi. Argielu, noh. Liblikatele paneb see kahtlemata väikse põntsu.

Ka selles on omakorda tasakaal oluline, sest kui kümme aastat hiljem ikka veel üksteise jaoks mööda nööri kõnnitakse, igal hetkel riideid ja meiki sätitakse, on midagi natuke paigast ära ja suhe ei ole piisavalt turvaline ega soe, et saaks end mugavalt tunda. 

Vastupidi muidugi ka - kui nii mugavaks muututakse, et mõlemad 40 kilo juurde võtavad, enam iial end üksteise jaoks ei säti ning õhtuti kumbki oma diivaninurgas telekat vaadates raginal peeru käristab siis... noh, kah ei toimi. Miskit peab teineteises siiski ka veetlevat ja armastusväärset säilima, seda nii sisu kui silmailu mõttes.

Muidu ongi nii, et pärast lahkuminekut hakatakse korraga kõvasti pingutama ja muututakse kardinaalselt teiseks inimeseks kui suhte lõpus oldi ning visatakse endisele kaaslasele nina peale, et näe, millest sa ilma jäid. Aga endine kaaslane ei jää kunagi sellest ilma, mille uus endale suhte alguse puhul saab.

Sest kui suhtuda uude kaaslasesse täpselt samamoodi nagu vanasse suhte lõpus, ei jõutaks mitte kuhugi. Suhe kukuks enne laiali kui alatagi jõuaks.

Muideks, statistika näitab, et iga järgneva abielu püsimajäämise protsent on madalam. Nii et kui ühine elu just täiesti talumatu ei ole, tasuks pigem olemasolevat hoida kui end uuele ringile sättida. Lihtsalt statistika mõttes. Sest argipäev saabub ka uue kaaslasega, ei jää need liblikad lõputult kõhtu. Ja siis on sinu-minu-meie lapsed ning hunnik ekse ja külmkapile kleebitud plaanimajandus, et kes millal kus elab ja kelle kord on jõule pidada. Hiljemalt selleks hetkeks kukuvad need liblikad ikkagi jõuetult kokku. Ja ka uus kaaslane toodab musti sokke. Üllatav, eks?

On muidugi olukordi, mis ei ole päästmist väärt. Näiteks kui keegi on vägivaldne. Sa võid vere ninast välja punnitada, aga vägivaldseks ta jääb. Või kui omavahel lihtsalt ei sobita. Selle viimase vastu aitab efektiivselt see nipp, et enne kui pole vähemalt kaks aastat koos elatud (niisama deitimine ei lähe arvesse), ei hakka abielluma, ühist kodulaenu võtma ega lapsi saama. Siis jõuab teha enne sääred, kui juba hilja on.

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis minu lähimas tutvusringkonnas polegi selliseid paare, kes oleks pärast pikemat kooselu ja ühiseid lapsi otsustanud laiali minna. Neid, kes enne sellesse hetke jõudmist suhtest suhtesse hüppasid, on muidugi küllaga. Aga see on okei, õige leidmine võtabki ju aega. Loodame siis, et need õiged ongi lõppkokkuvõttes õiged.

Sest puhtalt statistikat uskudes poleks lahkuminekust pikast perspektiivis mitte midagi võita. Eks näis, kuidas mu sõbrannal selle uue ideaalse mehega läheb. Hoiame muidugi pöialt!

Vaatenurga küsimus

Eile hommikul ärkasin kell 5. Uuesti magama jäämine võtab rasedana ekstra-kaua aega, sest esiteks ei ole üheski asendis mugav, teiseks hakatakse vähkremise peale seestpoolt peksma, kolmandaks ärkas kolmveerand tundi hiljem juba Oscar, kes kah muidu nii vara ei virgu, aga noh, mis seal ikka. Tulime siis üles. 

Unega on üldse imelik lugu. Enne laste saamist olin ma see, kes raudselt 9-10 tundi ööund vajas ja seda vabatahtlikult kunagi ei ohverdanud. Siis sain beebi ja õppisin, et ka nii on võimalik funktsioneerida (kuigi mitte üleliia rõõmsalt), et magad ööpäeva peale ainult 5 tundi ja sedagi mitte järjest, vaid kolmes jupis, olles vahepeal tund või kaks üleval. 

Alati on oluline, et millega võrrelda. Nüüd võrdlengi sellega. Kui saad ainult 5 tundi magada, aga järjest, on juba väga hästi! Ja kuna viimasel ajal kukuvad silmaluugid juba kümnest kinni, siis kella viieks on lausa 7 tundi magatud, nii et kurta ei saa absoluutselt.

Salamisi loodan, et äkki on teise beebiga selles mõttes lihtsam, et enam ei eeldagi, et magamine mingi inimõigus oleks... 

-

Koroonast on kopp ees. Oscar on kaks nädalat järjest vahelduva eduga köhas-nohus olnud. Ükspäev saadeti isegi lasteaiast varem koju, sest hakkas köhima. Vahepeal oli paar päeva täiesti terve, täna hommikul ärkas suure köhaga. Nohu on vahelduseks kadunud, eile oli veel olemas. 

Sümptomid tulevad ja lähevad nagu ise tahavad.

Nohuga võib lasteaeda viia kui tatt ei ole roheline ja just ojadena ei voola. Köhaga võib viia kui ei ole ägenev ja on negatiivne testitulemus ette näidata. Lasen täna selle kuramuse testi jälle ära teha, muidu võib juhtuda, et peab homme-ülehomme kodus passima. Või noh, äkki ongi koroona?

(edit: tulemused käes, koroonat pole)

Ise käisin mõned nädalad tagasi glükoositaluvuse testi tegemas ja olin 100% kindel, et mul on rasedusdiabeet, sest enamikel juhtudel tuleb see iga järgmise korraga tagasi. Otsustasin, et ei luba endale isegi lootusekübet, et äkki seekord ei ole, sest see jätaks ruumi pettumusele. Seda suurem oli rõõm kui tulemus ilusti normi piiresse mahtus, mis tähendab, et seekord ei pea ma kolm kuud järjest sõrmi torkima ega rangel dieedil olema. Juhuuuuuu!

No ma räägin - alati oleneb, millega võrrelda. Kui poleks eelmine kord seda kõike läbi teinud, ei oskaks seekord absoluutselt hinnata, et võin hommikuti muna asemel putru süüa ja lõunaks rohelise salati asemel võileiva teha. Maiustamisest rääkimata. Väikesed rõõmud! Kaalunumber saab muidugi sellevõrra veidi vähem rõõmustav olema...

-

Saatsin täditütrele Oscari video ja ta naeris, et nii väike laps ja juba oskab inglise keelt! Et kuidagi sürr. Mulle ka tundus esimestel Kanada-aastatel uskumatu, et tillukesed lapsed oskavad võõrkeeles rääkida. Nende endi jaoks muidugi ei ole võõrkeel, aga saate aru küll.

Nüüd ei pane enam üldse tähele, kes mis keeles räägib. Oscar kasutab minuga eesti-keelseid sõnu ka, aga pikib neid inglisekeelse jutu sisse. Teistega suheldes laseb puhtalt inglise keeles. Ma ei tea, kuidas ta vahet teeb. 

Päris üksi on ikka võimatu last 100% kakskeelsena hoida, sest Matt'iga omavahel räägime ju inglise keeles, lapsehoidja on inglisekeelne, lasteaed on inglisekeelne, sõbrad on inglisekeelsed. Kogu elu on inglisekeelne! Kuidas saakski eesti keel võrdses koguses külge jääda kui seda kasutan mina üksi... Aga ma olen alati tahtnud, et ta vähemalt aru saaks ja aru ta saab. Nii et jätkan samas vaimus.

Ootused ja tegelikkus

Sõbranna viimaseid nädalaid (esma)rase naabrinaine rääkis eile, et tahab kodus sünnitada, sest eelkõige peab iseendal mugav ja hea olema ning kodus oleks seda kõige lihtsam saavutada. Ma ise ei tahaks elu sees kodus sünnitada. Minu meelest on rasedus piisavalt pikk ja ebamugav, selle lõpuks tahaks ikka 100% kindel olla, et laps elusa ja tervena välja saab. 

Elus on ju muidki asju, mis teab kui mugavad ei ole, aga mis on lihtsalt vaja ära teha. Näiteks igasugu süstid ja vereproovid, mida ma alati sisimas natuke kardan, aga väliselt end rahulikuks sunnin. Iga kord on selline tunne, et tahaks viimasel hetkel käe kiljatuse saatel ära tõmmata ja öelda, et ma pole valmis. Ja nii kümme korda järjest. Aga ma ei tõmba. Eriti vastik on kanüüli panemine, see nõel on ikka nagu voolik.

Ja siis ma kardan näiteks madusid ja ämblikke. Aga kui Oscar on läheduses, ei jookse ma isegi nende kahe juurest paanikas eemale, sest ma ei taha oma hirme talle edasi kanda. Meil mürgiseid isendeid siin ju pole.

Sõbranna laps on suur putukasõber. Tema rääkis, et ärkas ühel hommikul selle peale üles, et ritsikad laulsid jube kõvasti. Nagu oleks sume augustikuine öö, mitte suvaline esmaspäeva hommik. Selgus, et lapsed olid eelmisel päeval õues ritsikad purki korjanud ja hommikul mängides läks purk ümber, terve maja putukaid täis. Sõbranna ise hullult kardab igasugu putukaid, ritsikaid ka!

Rase naabrinaine rääkis seda ka, et ta plaanib lapsele väga vähe mänguasju osta, multikaid mitte näidata ja ainult tervislikku sööki pakkuda. Noh, see olin põhimõtteliselt mina enne kui lapse sain. HA HA HAA. HAAAAAAA :D

Ootused ja tegelikkus...

Lisas, et plaanib mänguasjad ainult ühes toas hoida, et need igale poole laiali ei rändaks. Mainisin, et see on iseenesest täiesti tehtav, eeldusel, et sa ise kogu oma aja samuti selles toas veedad. Ja tervislikku toitu söövad nad esimese aasta-pooleteise jooksul täitsa edukalt. Isegi mina mäletan neid ilusaid aegu, mil Oscar brokkolit sõi. Nii et nad tegelikult annavad küll sulle selle väikese ajajupi, mille jooksul jõuad endale õlale patsutada ja öelda, et tegidki kõik nii nagu plaanisid. 

Sõbranna mees mainis, et mõni aasta hiljem jõuad muidugi omadega sellesse seisu, kus välja sööma minnes avastad end lapsi keelitamas, et kui sa need friikad/pitsa ära sööd, saad jäätist ka! Sest see võib olla ainus võimalus, kuidas sa omaenda eine rahus lõpetada jõuad. Hahaa, jälle tõsi!

Õhtul jagasin muljeid teise sõbrannaga, kes hoidis kõne ajal oma vannis istuvatel lastel silma peal. Jutu vahele hüüatas: "Oot, ei tule veel välja, pese see muna ka juustest välja! Ja koored ka!"

Naersin. Täpselt nii ongi, noh. Esimest last oodates ei kujuta veel ettegi, et päeva jooksul pähe sattunud muna isegi uudiskünnist ei ületa. Pigem loed klantsajakirjast lugusid, kus "lapse pärast meil küll ükski asi tegemata ei jäänud" ja kus "rasedus ei ole haigus" ning arvad, et ise langed just täpselt sellesse kategooriasse. Mina arvasin ka. Tagantjärele on naljakas!

Aga mis edasi saab?

Texas keelustas abordi. Jah, mitte täielikult, vaid alates kuuendast rasedusnädalast. Aga paljud naised ei teagi nii varakult, et võivad rasedad olla! Rääkimata sellest, et arsti juurde ei pääse just üleöö. Päevad jäävad ära umbes neljandast nädalast ja paljudel on ebaregulaarne tsükkel ehk mõni lisanädal ootamist tavapärane. 

Erandit ei tehta isegi vägistamis- ega intsestiohvritele ja loomulikult ei tohi takistada väärarenguga laste sündi.

Iga elu loeb.

Loosungina ilus mõte. Aga mis saab edasi? Kas lapse eostanud mehel on raseda naise ees mingid kohustused? Loomulikult mitte! 

Lõpuks see laps siis sünnib. Kuna tegemist on Ameerikaga, maksab ema kogu meditsiiniabi omast taskust kinni. Suur osa neist isadest, kes selle mittetahetud lapse eostasid, on tema ilmaletuleku ajaks juba ammu uutele jahimaadele liikunud, sest "väärtuslik seeme" vajab ju endiselt külvamist. Ja kui suur hulk isasid, kes lapse sündimise ajal veel pildis on, ka järgnevad 18 aastat oma ausa panuse annavad?

Kas osariik, mis seaduse kehtestas, pakub omalt poolt elamispinda ja ülalpidamist, et väärtuslikku last kasvatada? Kas need inimesed, kelle loosungid ütlesid "palvetagem, et abordid lõpetataks", "elu on jumala kingitus", "kaitse elu" on järjekorras esimesed, et saaks neid lapsi adopteerida? Eriti selliseid, kes sünnivad geenivigade, tervisehädade ning erivajadusega? Tunglevad need tüübid lastekodude ja hooldusasutuste ukse taga, et sinna tööle saada? Kas tüdrukule, kes isa poolt vägistati ja kes on sunnitud oma poolvenna või -õe sünnitama, pakutakse tasuta psühholoogilist abi? Loomulikult mitte! 

Loosungit lehvitada ja seadusele alla kirjutada on lihtne, eriti kui idee on sedavõrd üllas ja ise tagajärgedega tegelema ei pea. Kes meist ei oleks selle poolt, et igal beebil on õigus elule? Muidugi on! Aga mis elu see on? 

Üle poole abortidest tehakse naiste poolt, kes elavad allpool vaesuspiiri. Neil ei ole palju haridust ega häid teenimisvõimalusi, nad võitlevad erinevate sõltuvustega, nad müüvad eluspüsimiseks oma keha ja paljudel juhtudel neil juba on terve ports lapsi. Ma poleks nii kindel, et see beebi tahab sündida vanematele, kes iseendagagi hakkama ei saa.

Naised, kes pole elule jalgu jäänud, on enamasti leidnud toimiva rasestumisvastase vahendi ning püsiva partneri ja kui nad sellegipoolest soovimatult lapseootele jäävad, on neil vajadusel võimalik see protseduur kõrvalosariigis ära teha. Ehk antud seadus lööb kõige valusamalt neid, kes juba nagunii omadega puntras on.

Kui naine last ei taha, on tal selleks põhjus. Sundides teda mittetahetud last sünnitama, ei muutu maailm ilusamaks. Ainus, kes olukorrast võidab, ongi see suurelise loosungiga tüüp, kelle "vastutus" täpselt seal otsa saab, kus ta on saanud selle eest seista, et lapsel oleks "õigus elule". Teoreetiliselt ta muidugi tahaks, et lapsel ka pärast sündi elamisväärne elu oleks, aga ta ei hakka end vaevama, et sinna mingi panus anda - tema on "oma osa" juba ära teinud ja maailmale "kasulik" olnud. Nüüd äkki keegi teine tegeleks edasi... Ainult, et neid teisi väga ei ole. Sest edasine eeldab juba sisulist tööd ja reaalset panustamist, mitte ainult ülla arvamuse omamist ja selle loosungile maalimist.

Umbes nagu kassipojad on nunnud ja igal kassipojal võiks olla õigus elule, aga oma koju küll karvu ja kusehaisu ei taha.

Kui juba kellegi keha üle otsustamise teed minna, siis miks mitte teha kõigile meestele vasektoomia? See on 30-70% juhtudest ümberpööratav ehk garantiisid küll ei anta, aga maailm on juba nagunii ülerahvastatud, seega pole hullu.

Võib-olla peaks soojätkamise eelduseks olema piisav haridus, rahaline tagala ja näiteks vähemalt kolm aastat kestnud õnnelik abielu? Miks üldse peaks igal suvalisel jorsil olema õigus naisi rasestada? Laste kasvatamine ei ole lihtne ega odav ettevõtmine ja kui naise peal on paratamatult kogu rasedus, sünnitus ja imetamine, siis äkki võiks isal mingis muus osas rohkem vastutust olla? 

Mitte, et ma ise nii radikaalseid meetmeid pooldaks, aga kui peaks valima abortide keelustamise ja kohustusliku vasektoomia vahel, siis sorri, mehed! See viimane annaks ühiskonnale rohkem õnnelikke ja hoitud järeltulijaid kui soovimatute laste sünnitamine sunnimeetodil.

Kultuurilised eripärad - rohelised ja mustad

Kunagi ammu küsis Matt, et mis arm mul õlavarrel on? Ma ei teadnud. Igal eestlasel on selline arm, mõnel suurem, teisel väiksem. Uurisin ja guugeldasin, blogis kah kurtsin - mitmed kohe teadsid, mis värk sellega on, sain kõvasti targemaks ja... nüüd jälle ei mäleta. Mingi vaktsiin või asi, mis tekitas punni ja see punn läks katki, jättes armi vms. 

Viimasel ajal olen hakanud tuulerõugete peale mõtlema. Mina ei põdenud lapsena ühtki klassikalist lastehaigust, lasin kunagi oma arstil lausa toonastest paberitest üle kontrollida ja tõesti-tõesti, kuidagi õnnestus kõigest populaarsest pääseda, kuigi lasteaias käisin küll. Täiskasvanuna, kui sõprade lapsed hakkasid tuulerõugetesse jääma, soovitas arst selle vastu vaktsiini teha, sest täiskasvanud pidavat väga raskelt põdema. Tegin siis.

Igatahes on nüüd mul endal tuulerõugete-ealine laps ja sellest tulenevalt suhtlen paljude inimestega, kellel kah väikesed lapsed ning ühel hetkel panin tähele, et samal ajal kui eesti sõprade põnnid lasteaiaealisena kõik raudselt rohelisetäpilised on, ei ole ma siin kordagi kuulnud, et keegi tuulerõugeid põeks. Enda oma pole kah põdenud. Küsisin Matt'i käest, et mis värk sellega on? Selgus, et üks vaktsiinidest, mida lapsed siin saavad, on vöötohatise-tuulerõugete-jne vastu, nii et siin neid haiguseid eriti ei esine tõesti. 

Selgitasin, kuidas eesti tuttavad panevad aegajalt oma rohelisetäpilistest lastest pilte üles ja samas Kanadas keegi ei haigestu... mispeale imestas Matt, et oot, mis rohelisetäpilised?

Briljantroheline. See käib tuulerõuge täppide peale. Matt vastu, et eee... ja mida see tegema peaks? 

Ma ei tea, noh! Nagu selle õlavarre armiga oli. Nii lihtsalt käib! Kõigil on. See õla arm ja rohelised täpid. Kusjuures armi tänapäeva lastel ju enam ei ole? See oli ikkagi mingi nõukaaegne muusika?

Siis hakkas juba ennast kah huvitama, et mis asi on briljantroheline? Ma pole elu sees kuulnud, et sel mingi teaduslikum nimi esineks. Otsisin välja infolehe, leidsin nn ametliku nime ja ühtlasi selgituse, et koosneb briljantrohelisest ja etüülalkoholist. Ehk toiduvärvist ja viinast. Segu on mõeldud desinfitseerimiseks. Matt väidab, et tuulerõuged ei kao alkoholiga määrimisest kiiremini ära ega hakka vähem sügelema. Aga hobi korras võib omale muidugi mida iganes peale joonistada. 

Jälle targem.

Sarnane arutelu oli meil hiljuti ka söetablettide üle. Kanadas on eesti toodete pood, kust saab tellida maiustusi, toidukraami, suveniire jne. Matti töökaaslasel oli vaja Põltsamaa sinepit (ma siiamaani ei tea, kust ta esimese sai, aga ilma ei oskavat enam elada) ja saatsin Mattile lingi, et näe, las tellib siitsamast Kanadast. Matt sirvis muid tooteid ka ja korraga küsis, et hmm, söetabletid? 

Seletan siis, et jaa, need on kõhulahtisuse jaoks. Iga eestlane sööb söetablette kui kõht lahti läheb. Matt imestunult vastu, et mida see süsi siis kõhulahtisusega tegema peaks? Jäin mõtlema, et tõesti - Eestis elades olen ma söetablette tarbinud küll, aga et nad midagi muud teeks kui väljaheite tumedamaks muudaks, tõesti ei täheldanud. Me lihtsalt võtame neid, sest... alati on võetud ja teised ka võtavad...

Nii lihtsalt on.