Mu tuttaval/sõbrannal on uus peika. Ja no inimesed on nii armunud, et enam rohkem ei saagi olla. Räägib mehest ülivõrdes. On ka põhjust, sest lisaks kogu sellele roosamanna tundele, mis nende vahel on tärganud, teeb mees talle ilusaid kingitusi, toob lilli, viib spaasse. Poputab.
Armas on kõrvalt vaadata. Neid liblikaid kõhus ja piiritut õnnetunnet.
Mehel on ka eks ja laps. Lahutati üsna hiljuti (sõbranna sai kutiga alles pärast lahutust tuttavaks, ütlen igaks juhuks ära). Sellest osast, miks lahku mindi, ei tea ma midagi, tegemist pole nii lähedase sõbrannaga, kellega väga tihti või põhjalikult räägiks, aga neid kaht turteltuvi kõrvalt vaadates rändas mu mõte kohe sinna, et huvitav, milline oli selle mehe suhe eelmise naisega?
Algas kindlasti sama roosamannalt. Ja nii palju pidid nad üksteisele meeldima, et koos laps saada ning teda tervelt viis aastat ühiselt kasvatada. Aga milline oli lõpp? Kui need kaks naist peaksid seda meest praegu oma vaatevinklist iseloomustama, ei arvaks ilmselt äragi, et jutt käib samast inimesest.
Nii huvitav oleks teada, kas mees ongi tegelikult selline tore kompu nagu värskelt alanud suhtes tundub ja eksnaine juhtus olema kuri nõid, kellega polnud võimalik ühe katuse all elada? Või oli mees ise täielik munn ja lõpuks viskas hoopis naisel üle? Või hoopis kõige tüüpilisem variant, et saabus argipäev, mis sisaldas juba palju vähem lillebukette ja palju rohkem vedelema unustatud musti sokke, lisaks veel lapsi, kes tähelepanu nõudsid?
Mallu just kirjutas samast asjast ja sõnastas hästi, et sellises suhtes, mis on juba pikemat aega kestnud ja kus on ports väikeseid lapsi, näed suure osa ajast välja pigem pool-kodutu kui mingi parfüümipilves hõljuv jumalanna. Ja mees samamoodi. Argielu, noh. Liblikatele paneb see kahtlemata väikse põntsu.
Ka selles on omakorda tasakaal oluline, sest kui kümme aastat hiljem ikka veel üksteise jaoks mööda nööri kõnnitakse, igal hetkel riideid ja meiki sätitakse, on midagi natuke paigast ära ja suhe ei ole piisavalt turvaline ega soe, et saaks end mugavalt tunda.
Vastupidi muidugi ka - kui nii mugavaks muututakse, et mõlemad 40 kilo juurde võtavad, enam iial end üksteise jaoks ei säti ning õhtuti kumbki oma diivaninurgas telekat vaadates raginal peeru käristab siis... noh, kah ei toimi. Miskit peab teineteises siiski ka veetlevat ja armastusväärset säilima, seda nii sisu kui silmailu mõttes.
Muidu ongi nii, et pärast lahkuminekut hakatakse korraga kõvasti pingutama ja muututakse kardinaalselt teiseks inimeseks kui suhte lõpus oldi ning visatakse endisele kaaslasele nina peale, et näe, millest sa ilma jäid. Aga endine kaaslane ei jää kunagi sellest ilma, mille uus endale suhte alguse puhul saab.
Sest kui suhtuda uude kaaslasesse täpselt samamoodi nagu vanasse suhte lõpus, ei jõutaks mitte kuhugi. Suhe kukuks enne laiali kui alatagi jõuaks.
Muideks, statistika näitab, et iga järgneva abielu püsimajäämise protsent on madalam. Nii et kui ühine elu just täiesti talumatu ei ole, tasuks pigem olemasolevat hoida kui end uuele ringile sättida. Lihtsalt statistika mõttes. Sest argipäev saabub ka uue kaaslasega, ei jää need liblikad lõputult kõhtu. Ja siis on sinu-minu-meie lapsed ning hunnik ekse ja külmkapile kleebitud plaanimajandus, et kes millal kus elab ja kelle kord on jõule pidada. Hiljemalt selleks hetkeks kukuvad need liblikad ikkagi jõuetult kokku. Ja ka uus kaaslane toodab musti sokke. Üllatav, eks?
On muidugi olukordi, mis ei ole päästmist väärt. Näiteks kui keegi on vägivaldne. Sa võid vere ninast välja punnitada, aga vägivaldseks ta jääb. Või kui omavahel lihtsalt ei sobita. Selle viimase vastu aitab efektiivselt see nipp, et enne kui pole vähemalt kaks aastat koos elatud (niisama deitimine ei lähe arvesse), ei hakka abielluma, ühist kodulaenu võtma ega lapsi saama. Siis jõuab teha enne sääred, kui juba hilja on.
Kui ma nüüd järele mõtlen, siis minu lähimas tutvusringkonnas polegi selliseid paare, kes oleks pärast pikemat kooselu ja ühiseid lapsi otsustanud laiali minna. Neid, kes enne sellesse hetke jõudmist suhtest suhtesse hüppasid, on muidugi küllaga. Aga see on okei, õige leidmine võtabki ju aega. Loodame siis, et need õiged ongi lõppkokkuvõttes õiged.
Sest puhtalt statistikat uskudes poleks lahkuminekust pikast perspektiivis mitte midagi võita. Eks näis, kuidas mu sõbrannal selle uue ideaalse mehega läheb. Hoiame muidugi pöialt!
Ma võiksin siia romaani kirjutada oma kogemusest, aga ei hakka. Mainin lihtsalt ära, et mina olen see õnnelik, kes leidis oma õnne teisel katsel. Oleme praeguse abikaasaga koos olnud pea 20 aastat ning ma endiselt olen iga päev ülimalt tänulik, et ma saan nii imelise inimesega koos olla. Ja hoolimata kõigist raskustest, on liblikad ka senini elus :)
VastaKustutaMina loeks küll hea meelega! Nii tore, et teisel katsel hästi läks.
KustutaTõesti ei taha hakata väga pikalt heietama, aga lisan siis veel:
KustutaVarem arvasin ma, et kooselu on ränk töö. Nüüd on mul lihtsalt hea olla harmoonilises suhtes. Varem peitsin ma tihti pisaraid. Nüüd tunnen, et mind armastatakse sellena, kes ma tegelikult olen (ning kui mingil iks põhjusel üritangi kurbusega omaette hoida, siis teeb teinepool kõik endast oleneva, et ma tunneks tema hellust ja hoolivust). Kui eks oskas minu halvimaid omadusi hästi võimendada, siis praegune kaasa toob minus esile mu parimad küljed ning on muutnud/aidanud mul endal muutuda kõvasti paremaks ja rahulikumaks inimeseks.
Ma eirasin eksiga nii palju ohumärke. Teraapiast polnud kasu, sest ta valetas seal pidevalt. Suhte lõpus ma olin juba täielik inimvare. Ja ometi oli lahkuminek asi, milleni ma jõudsin alles väga pika kummivenitamise järel; ning see oli ikka väga raske ja valus (lisaks südamele olid kildudeks ka mu kopsud). Sellest, kui vaimselt vägivaldses suhtes ma olin tegelikult olnud, sain õieti aru alles aastaid hiljem.
Ja ometi ei saa ma seda suhet kahetseda, sest seal oli ka palju head, meie ühised lapsed on minu parimad kaaslased ning ilmselt ei oleks mul selleta ka praegust suhet.
Vägivaldsel suhtel ei ole tõesti mingit tulevikku, kuigi see on väga tüüpiline, et ohver jääb sellesse kinni ja loodab pidevalt, et kohe-kohe läheb paremaks, kuna vägivallatsejad on peaaegu alati osavad manipulaatorid ja suhe on nagu ameerika mäed, et kohati väga hea ja kohati väga halb.
KustutaMa olen nõus, et suhe ei peaks olema mingi pidev töö ja pingutamine, aga samas see on normaalne, et ikka on mingeid asju, kus tuleb natuke järeleandmisi teha või mõne koha pealt teadlikult valikuid teha, näiteks väikeste laste kõrvalt aega võtta, et lihtsalt kahekesi kuskile sööma minna vms.
Mul on nii hea meel, et sa mürgisest suhtest välja said ja endale hiljem nii toreda kaaslase leidsid!
Jäin samuti eile selle teema peale natuke pikemalt mõtlema ja isekeskis tutvusringkonda analüüsima. Esiti tundub, et oleks nagu vedamise värk, et kas on leitud, kellega klapib ja kes oleks päriselt ka tore, mitte ainult alguses. Siis mõtlesin, et sõltub ka, kas on lastud üksteisest lahku kasvada (eriti pere suurenedes), või on midagi piisavalt vara ette võetud (pereteraapia, ühised tegemised ja hobid jne). Veel panin tähele, et need, kes oma kaaslasest seljataga kõigile sõpradele paska räägivad, nendel polegi tõesti mõtet vägisi koos olla. Et kui see üksteise austamine/imetlemine on kadunud, siis milleks kehvas suhtes edasi vireleda, see on ju fakt, et teist inimest muuta ei saa. Ja no muidugi on ka osa inimesi, kes polegi püsisuhhteks loodud, kes vajavad millegipärast pidevalt kedagi uut ja kel alati mitu rauda tules. Jooksuaeg, nagu seal malluka postituse all keegi kommentaaris.
VastaKustutaMina olen ka sellele mõelnud, et vahel on vedamise värk vist. Näiteks selliste paaride puhul, kes on juba teismeeast koos, siis varastes kahekümnendates abiellunud, portsu lapsi saanud ja neljakümnesena ikka veel koos ja eluga rahul. Aga ma olen jõudnud ka selle arusaamiseni, et sellised harmoonilised paarid tulevad üldiselt kumbki hästi normaalsest ja korras kodust, neil on mõlemal harmoonilised päritolupered ja lähedased suhted pereliikmete vahel jne. Ja kui siis kaks nii korras noort omavahel kokku saavad, siis võib tõesti ka noorele eale vaatamata suhe hästi toimima jääda.
KustutaSamas on suuremal osal inimestest natuke keerulisem stardipositsioon, katkised perekonnad ja keerulised suhted, psüühilised probleemid jne. Neil läheb palju kauem aega iseenda leidmisega ja enda korda tegemisega, nad tihtipeale loodavad, et keegi teine teeb nad õnnelikuks ja keegi teine toob õnne õuele. Klammerduvad kaaslase külge, et see kompenseeriks mingeid vajakajäämisi, nt katkenud suhteid ühe vanemaga või turvatunnet vms.
Ja see ei ole tihtipeale nii selgelt nähtav, et inimesel sees mingi sasipundar on, väljapoole paistavad nad enamasti täitsa okeid. Aga kaaslasi ei osata valida, suhteid ei osata hoida, tehakse valesid valikuid jne. Palju on ka suhtesõltlasi, kes lihtsalt ei oska üldse üksi olla, kohe kui üks suhe puruneb, hüpatakse järgmisesse. Ja nagu sa ütlesid, on ka neid, kes lihtsalt ei tahagi stabiilsust, vaid vajavad kogu aeg midagi uut ja huvitavat, neid liblikaid ja värki ning jäävadki hüppama ühest suhtest teise.
Lõpuks ei ole peaaegu ükski suhe 100% ideaalne, kui näiteks vanade paaride käest küsida, et kuidas nad küll juba 60 aastat abielus on suutnud püsida, siis enamasti on neil palju lugusid sellest, et milliseid raskeid hetki on elus ette tulnud ja kuidas neist lõpuks üle saadi. Aga eks selle kõige aluseks ole lõpuks ikka see, et omavahel sobitaks ja laias laastus oleks koos hea olla, see annabki tugevust raskeid aegu ületada.
Kui inimesed on väga erinevate soovide ja vaadetega või on ühel poolel sõltuvusprobleem või on ta vägivaldne vms, siis sellise suhte kallal ei olegi mõtet tööd teha. See, kes muudkui pingutab, põleb lõpuks paratamatult läbi ja tema kaaslane purjetab lihtsalt järgmisesse sadamasse.
Olen oma elukaaslasega koos juba 17 aastat. Ei tunne küll, et särts oleks kadunud. Hakkasime just pulmi planeerima. Ja pisiperet ka. Ei soovinud varem lapsi saada. Sai elatud koos nii välismaal, kui Eestis. Õppisime teineteist tundma. Suhtes peab ise vaeva nägema. Ja mina pole kunagi raha suhtes esimesele kohale tõstnud. Olen koos inimesega keda armastan ja kellest hoolin. Ja ega meie hobid on ka sarnased. Käime koos kalal, matkamas, kinos, teatris. Õnneks talle ka ei meeldi poodides kolada. Eks on ka asju millega tuleb leppida. Meil kõigil. Ega me keegi pole inglid. Kõigil oma vead ja mine tea võib-olla ka mõned luukered kapis. Aga meie sõbrad ikka imestavad, et meie ikka koos. Mehe sõbrad on kõik lahutanud. Ja neil kõigil lapsed ka. Eks see kiirustamise viga ole. Oma mehe vend ka just lahutas. Tundis naist 6 kuud, said lapse ja siis elati veel kaks aastat koos ja nüüd jagatakse vara. Kui inimest ei tunne, siis nii võib minna. Ja enda eest peab ka hoolitsema. Ega siis keegi pole kellegi omand. Ega abielu ei te inimest sinu omaks. Iga inimene on vaba oma mõtetes, tunnetes. Kui ikka oma naine on end käest lasknud, siis ma tõesti mõistan seda meest küll. Vahel võivad mehed ka olla täiesti vastuvõetamatud. Suur kõht, küürus selg ja pesemata hambad. Siis jookseks ise ka kaugele ära. Abielu on mõne jaoks turvaline koht, et näe jõudsin sadamasse. Olen abielus ja nüüd vain tiksun oma aega täis.
VastaKustutaMa arvan ka, et särts ei kao kuhugi kui omavaheline sobivus on olemas ja kumbki piisavalt viitsib suhte nimel ka vaeva näha kui vahel tarvis. Särtsuga on natuke kehvem siis kui peres on väikesed lapsed, kes ei maga ja palju tähelepanu nõuavad, sest siis on vähemalt ühel vanemal (aga vahel ka mõlemal) see oma tass natuke liiga tühi. Aga lapsed õnneks kasvavad ja kõik loksub jälle paika.
KustutaSee naiste nö käest laskmise jutt kui 50+ inimesel ajab juba südame pahaks. Kui inimene juba 17+ aastat abielus siis peaks välimuse suhtes juba mingi nüanss tekkima. Paaniline mingi ideaali järgimine on juba imelik selles vanuses. Endaga rahulolu ja mitte kaaslase ja enda kilode järgimine.
VastaKustutaMa ei arvagi, et peaks mingit ideaali taga ajama, liitatigi veel paaniliselt. Mis iganes paarile endale sobib, ongi hea ja toimiv. Aga MIDAGI peab suhtes olema, mis koos hoiab ja rõõmsaks teeb. Kui välimus kummalegi tähtis ei ole ja sisu poolest suhtes kõik hästi on ja toimib, siis polegi oluline kui "käest lastud" või "käest mittelastud" keegi väliselt on. Ainus, kellele see sobima peab, ongi omaenda kaaslane.
KustutaMinu enda jaoks on näiteks sisu ja vorm mõlemad mingi piirini olulised, seda nii iseenda kui kaaslase puhul.
Mina leidsin ka oma õnne teisel katsel. Esimesel katsel olin lihtsalt noor ja rumal. Okei päris mitte nii vaid lihtsal minu arvates ei tohi liiga noorws eas suhet luua ja lapsi saada kuna enne on ise vaja välja kujuneda, muidu on lahku kasvamine kerge tekkima. Meil läks küll nii, läksime 20a kokku aga tegelikult on inimene siis ise alles laps. Ei olnud ainult halba, head oli ka selles suhtes küllaga aga lihstalt aeg sai otsa .Lahutasime kümmekond aastat hiljem.
VastaKustutaUue kaasaga kohtudes olin ise küpsem, rahulikum, praktilisem jne. Kõik kulges nii loomulikult ja rahulikult. Siis sain aru, et selline peabki olema üks suhe. Ei pea olema tohutu pingutamine ja tülitsemine-leppimine jne!
Mina olen samuti täiesti nõus, et liiga noores eas on üsna keeruline terveks eluks kaaslast leida, sest ise ollakse veel kujunemisjärgus ja lõppude lõpuks on palju neid asju, mille võiks enne stabiilsuse saavutamist, laste tulekut ja pereelu ära teha. Näiteks õppida, reisida, uusi tutvusi luua, hobidega tegeleda jne.
KustutaMina olin kahekümnesena täiesti teine inimene kui kolmekümnesena. Aga kolmekümne ja neljakümne vahel enam nii suurt vahet ei tule. Ehk kahekümnendates leitud kaaslasne poleks terveks eluks ilmselt sobinud, kuna ma ise muutusin inimesena palju, aga kolmekümnendates on juba teine lugu.
Kui ma mõtlen neile, kes on lahku läinud või kokku jäänud, siis:
VastaKustutaLahku on läinud need, kes on kiirelt lapse saanud. Pole saanud koos olla niisama, deitida. Kohe laps ja kooselu. Millele järgnevad aina uued lapsed.
Muidugi tean ka erandit, kus kohe laps ja koos juba ligi 20 aastat. Aga neil on palju sarnaseid huvisid? Tavaliselt on ju nii, et kui tuleb laps, siis see on nagu rohkem naise teema ja kui ei ole ühiseid huvisid, mis laste kõrval koostegemisrõõmu pakuks, siis läheb nagu läheb. Kuidas siis öeldaksegi? Kasvasime lahku? Minu meelest süsteemis kohe -laps- ja -kohe -kokku, pole kokku kasvamist just toimunud. Paar ei tunne teineteist.
Samas on mul teine näide, kus koos ollakse juba pubeka ajast. Selle kohta ma ütleks, et kohtudes oldi samas punktis.
Näiteks ma ise, oleksin oma abikaasaga kohtudes saanud valida veel mitme kandidaadi vahel. Aga tema oli minuga samas arengupunktis. Teised kaks- üks alles maas ja teine ees. Meie abikaasaga oleme koos arenenud. Enne kokku kolimist lihtsalt deitisime aasta. Kõige raskemad ajad on ilmselt olnud rasedana ja imetades, hormoonid keeravad midagi täiesti pekki. Meie oleme koos olnud vist hetkel juba nagu pool elu, vanus on lihtsalt hetkel selline :) Kui ma mõtlen meie suhtele, siis on nii, et kui üks on nagu languses, siis teine aitab üles jne. Ma ei oska paremini seletada.
Muidugi on mul ka olnud selline suhe kunagi noorena, et saame tuttavaks ja kolime kohe kokku. No ja see ei toiminud.
Kui Oscar alles beebi oli, siis ma tihtipeale mõtlesin sellele, et nii huvitav, kuidas paljudel värsketel paaridel on ettekujutus, et võiks kiirelt ühise lapse saada, sest siis oleks armastus veel suurem ja laps seoks rohkem ühte. Tegelikult on lapsesaamisel ikka täitsa vastupidine efekt! Pikas perspektiivis ta muidugi seob ja armastust toob ka süle ja seljaga, aga selle kõrval on ka teine pool, mida enne kui see käes, nii hästi ette ei suudeta kujutada. Beebiga on ikka üllatavalt palju tegelemist ja üllatavalt vähe puhkust ning unetunde. Kui seda kõike verivärske suhte kõrvalt teha, võib küll suhe valusalt pihta saada.
Kustuta