Lugesin üht eesti ajakirja, kus oli lugu naisest, kes otsustas end kolme väikese lapse kõrvalt heasse füüsilisse vormi viia. Hakkas trennis käima kui kaksikud olid nelja-viiekuused ning suurem kahene. Mõned kuud tööd ja pühendumist ning oligi vorm saavutatud. Tõesti tubli!
Sealt edasi saime teada, et tal lihtsalt ongi palju energiat ja rõõmus meel, et kõik on võimalik kui lihtsalt väga tahad. Teeb süüa ja mängib lastega, käib külas ja jalutamas. Et kolme väikelapsega kodusolek polnud trenni tegemisel üldse takistuseks ja et ta pole end kaksikute kõrvalt kunagi väsinuna tundnud.
Tõesti?
Mitte KUNAGI pole end laste kõrvalt väsinuna tundnud?
Võrdlen paratamatult endaga...
Rase olla ma ei oska - klantsajakirjadest ikka loen, kuidas... mingi sära ja tore aura, suur nautimine. Mulle täitsa võõras. Tulin just alumiselt korruselt üles ja pidin pool tundi diivanil hingeldama, et jõuaks edasi elada - nii suur pingutus oli! Samal ajal üritas beebi läbi ribide välja tulla. Kopsud ja teised siseelundid on kurgu alla kokku volditud...
Ma ei oska nautida sellist asja. Ma naudin muud. Šokolaadi. Magamist. Okei, hetkel jääb siis ainult šokolaad.
Väsinuna tundsin end isegi ühe beebi kõrvalt, kolme väikest kraadet korraga ei taha isegi ette kujutada. Arutasin sõbrannaga, et selliseid roosamanna lugusid ei tohiks ajakirjanduses avaldada. Mõni äkki loeb ja paneb suurest masendusest nööri kaela. Arvab, et on ainus, kellele lapse beebiaeg üldse mingeid raskuseid valmistas, teised siin, näe, kokkavad-koristavad-külastavad-mängivad põnnidega ning vihuvad veel trenniski käia. Seejuures jääb energiat isegi üle, sest kõike saab kui väga tahta!
Aga siis vaatasin nime ja mõtlesin, et oot... kas tema mees mitte...
Guugeldasin ja mis ma näen! Vähem kui kolm kuud tagasi ilmus samast perest hoopis selline artikkel, kust selgus, et neil on olnud väga keeruline aasta. Mees tundis, et oma naine pole enam ahvatlev ja elu kolme väikelapsega oli nii raske, et ta langes depressiooni. Ja mida teeb üks depressioonis mees? Loomulikult hakkab naise sõbrannale mahlakaid seksisõnumeid saatma, kirjeldades, kuidas meritähed polevat tema teema ja kuidas ta tahab ikka "tagant ka juhtida nagu kapten rooli taga".
Naine, kes (vähemalt viimase artikli põhjal) samal ajal elurõõmust pakatas, lapsi kantseldades kunagi väsinud ei olnud ja trenni vihtus teha, jäi toonagi abikaasa tegusid kommenteerides lojaalseks ning kiitis, et raskused on suhet hoopis tugevamaks muutnud, kõik on olnud imeline ning abielu õnnelik.
Novot, kellele mida õnneks on vaja...
Aga normaalseid asju ja päris elu vist ei saagi klantspildimaailmas väga avaldada. Iga kord kui keegi kuskil natukenegi mainib, et ta ei saa lastega hakkama, et mees on munn, et raha on vähe või midagi muud suhteliselt levinut, teatavad anonüümsed kommentaatorid kohe, et appi kui ebanormaalne ja "minu lapsed õpivad küll ainult viitele, mees tassib iga päev roosisülemeid jalge ette ning raha on kui ratsahobuse sitta".
Sest neil on ka tegelikult päris elu, aga võib-olla on see nii trööstitu, et ainus koht, kus end kellegina tunda, ongi see anonüümne kommentaarium kuskil Õhtulehe või teab mille sabas, kus end ilusamaks, targemaks ja õnnelikumaks valetada. Kurb.
Lisaks oli kirjas, et naisel oli lapsehoidja iga päev paar tundi. Noh, ma oleks ka palju vähem väsinud kui mul keegi iga päev paar tundi last hoiaks :D mul alla kahene. Aga jah, ka mina ei oska rase olla selle loogika järgi, samuti ei pakata energiast :D
VastaKustutaKokkuvõttes oli see viimane artikkel ikka väga piinlik, väga väga piinlik lugeda, kui meenutada tõesti milline aasta neil olnud on. Et milleks seda üldse vaja oli, pigem tegu hullemaks.
Muide, meil on selline lapsehoidja, kes esimesest korrast alates on lapse alati kodust välja viinud. Alguses olin selle mõtte osas väga ebakindel, aga ta oli varasemalt pikalt mu sõbranna lapsi hoidnud ja samuti alati kuskil väljas, nii et otsustasin, et proovin.
KustutaHOLY COW! Parim mõte üldse! Ta käib mu lapsega mööda mänguväljakuid, vihmase ilmaga viib mängutuppa või ujuma või batuudikeskusesse. Laps tuleb koju, üleni positiivseid emotsioone täis, energiast tühi. Kolm aastat on see juba kestnud, praegu kui Ossu neli päeva nädalas lasteaias käib, kohtuvad nad ainult korra nädalas kaheks tunniks, aga ma räägin talle kogu aeg, et ega ma teda enne minema ei lase kui Oscar täisealiseks saab :D Ta on nagu pereliige juba.
Õnneks tuleb nüüd uus beebi, nii et kui Ossu liiga vanaks saab, on järgmisel lapsel super hoidja. Ta on konkreetselt ainus peale Matti, keda ma ka oma vastsündinuga usaldaks (no beebiga oleks muidugi kodus). Nii et jaa, lapsehoidja, isegi ainult mõned tunnid päevas, aitab mäekõrguselt!
Mis muidugi ei tähenda, et ma usuks, et ta kolme väikelapse kõrvalt end mitte kunagi väsinuna ei tundnud, aga see on juba hoopis teine teema.
Täpselt samad mõtted minul! Esiteks, et miks üldse selle eelmise loo taustal minna pereajakirja rääkima sellest, kuidas kõik on mega äge. Ja teiseks, kellele nüüd see artikkel mida andis? Sajad eesti emad tunnevad end sitemini.
VastaKustutaSarnane lugu ilmus kunagi ka Anni Rahulast. Igal sammul oli kirjeldatud, kuidas pole arugi saada, et just sünnitas, kuidas kodu on korras ja värsked saiakesed laual. Hästi julm kuidagi
Ma mõtlen samuti nende "mina-suudan-kõike"-lugude taustal, et kellele? Need, kes terve raseduse ajal kuni sünnituseni kõvasti trenni teevad näiteks; need, kes sünnitusmajast raseduseelsetes teksades koju kepsutavad jne. Tore, aga sorri, te olete nii tugevas vähemuses, et sellest ei maksa rääkidagi.
KustutaSellega seoses tuli meelde jällegi üks eesti ajakirjast loetud lugu Keit Pentusest, kes oma beebit kümme aastat ootas ja lõpuks ta siis sai, olles ise vist juba 45 või midagi sinnakanti. Ja ta räägib uhkusega, kuidas teadis algusest peale, et tahab kohe tööle tagasi minna, seega kahekuuse kõrvalt läkski täiskohaga!
Eks igaüks teeb seda, mis just talle on õige, aga ma ise ei suuda lihtsalt sellise mõttekäiguga samastuda. Nii kaua tahtsid last, aga töö on ikka tähtsam? Mina ise ei suutnud beebist eemal olla, nagu mingi looduslik tõmme oli. Kui täiskohaga tööl käia ja öö magamisega sisustada, siis peaaegu ei näegi ju oma kümme aastat oodatud beebit?!
Ma ikka mõtlen, et hea küll, maailmale valetada ju võib, aga miks valetada iseendale? Ei hakka sellest ju peeglisse vaadates parem.
VastaKustutaMul oli sama mõte, et justkui räägiks teistele, aga teised vaatavad pigem nagu klouni. Nii et läbi teiste püüab midagi iseendale tõestada? Või sellele sõbrannale, kellele ta mees teda mustamas ja taga rääkimas käis (oma ihuliikme pakkumisele lisaks)?
KustutaMina mõtlen seda, et tegelt ka suudad elada nn normaalset elu edasi kui su abikaasa sellist iba ajanud kellelegi? ��Kuidas��
VastaKustutaMa söön oma mütsi ära kui see vahejuhtum nende suhte päriselt TUGEVAMAKS muutis. Sellest saan ma küll aru, et kui on ühised kolm pisikest last, siis pole lahkuminek sama lihtne ja muretu kui lastetu paari puhul. Aga kellele see näitemäng, et "meie suhe on imeline ja tugevam kui iial varem". Siililegi selge, et ei ole.
KustutaJa ajakirjanduses ei peagi omavahelisi muresid peensusteni lahkama, aga kui juba mehe nii vääritute tegude kohta kommentaari küsitakse, võib ometigi ausalt tunnistada, et jah, on raske olnud ja endiselt on, aga meil on lapsed, kelle nimel pingutada ja oleme otsustanud, et vähemalt püüame nende nimel perekonda koos hoida vms. Oleks natuke realistlikum reaktsioon.
Just... Arvan sama. Ja ma arvan et on mingid muud põhjused millest ilmselgelt ei räägi ja no ega peagi rääkima, aga kaua sa endale jaksad valetada, ma ei tea.
KustutaMõtlesin, et ehk aitab see artikkel teki peale panna neile asjadele, mis nii ilusad tegelikult ei ole. Selline seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline ;) Sisemist ebakindlust ja välise, st ilusa elu, kuvandit luua. Karm, karm...mida inimene endaga teeb, kui suleb silmad ja kujutleb elu, mida ta elab. Vahel ongi, et mõtled asjad ilusamaks, et varjutada hingekriipivat valu, kättesaamatut eesmärki või ihalust. Sisendad endale ja räägid teistele, uskudes, et nii ongi (ajaloost võib tuua ju Goebbels'i näite).
VastaKustutaSeistes ise silmitsi ühe väga suure murega, ei osanud õudus-unenäos näha, et normaalselt funktsioneerivas perekonnas see võib aset leida - saime pihta...tahaks lugeda kogemuslugusid, olen valmis ise jagama, eelkõige selleks teadvustada probleemi. Nii mõnigi on öelnud, et kogu selle klantspildinduse taustal tunnevad end läbikukkununa. Ma ei ole ebaõnnestunud, lihtsalt see mure tabas ootamatult ja rabas hetkeks jalad alt. Sellest ju ei räägita, vaikitakse maha. Miks? Sest see rebib su hinge tükkideks ja oled justkui alasti kogu maailma ees. Seetõttu saan aru, miks inimesed üsna sageli asju ilustavad, sest see mis tegelikult toimub on liiga valus, et sellega ise, ainult omal jõul, toimetulla.
See artikkel vist püüab tõesti kehvale olukorrale kullakarvalist tekki peale panna, aga kelle jaoks? Eesti on ometigi nii väike, et tuntud nägude puhul kipub ikka meelde jääma kui äsja on mingi suurem skandaal üle käinud. Natuke selline "kuninga uued riided" lugu, kus kõik ju näevad, et kuningas on paljas, aga ta ise hirmsasti püüab teeselda, et tegelikult ikka ei ole.
KustutaTulles selle teise lõigu juurde - jaa, mina olen ka seda meelt, et peab rääkima rasketest asjadest ja alati on neid, kes sellest jõudu ja küünarnukitunnet saavad. Näitena tuleb meelde samast ajakirjast loetud kolmikute pere lugu, kus kolmest lapsest kaks on erivajadusega ja pere räägib ausalt, et see ON raske, ka inimeste suhtumine on raske, lasteaias teised vanemad virisevad, et võtke oma lapsed siit ära. Eestis on ka see ajalooline osa, et vanasti ei olnud probleeme ega erivajadusi üldse olemaski, kõik pühiti vaiba alla. Kanadas on see kõik kuidagi palju avalikum ja paremini aktsepteeritud, inimeste teadlikkus on kõrgem. Ja kui võtta puhtalt see erivajadusega laste näide, siis siin ei kujuta ma ettegi, et kellelegi tuleks pähe teisele lapsevanemale susata, et võta oma teistsugune laps siit lasteaiast ära!
Keerulisest ja kurvast loost on alati palju rohkem õppida kui mingist ninnu-nännu "mul on kõik super hästi, muudkui hõljun õnneudus pilvelt pilvele". Aga omaenda raske või kurva kogemuse jagamine eeldab ka paksu nahka, sest alati on neid, kes parastavad või siis täiesti asjatundmatult tänitavad, et ise oled süüdi või... See teeb jube haavatavaks ja kui olukord ise on juba nagunii õrn, siis... Noh, saad aru küll, mis ma mõtlen.
Aga tulles tagasi mu postituse juurde, siis ma leian, et sellel ei ole ka mõtet, et musta valgeks rääkida ja väita, et "kõik on imeline". Alati võib võtta kesktee ja tunnistada Lennart Meri kombel, et olukord on sitt, aga see on väetiseks me tulevikule (või kuidas täpselt see tsitaat käiski). Ei peagi tingimata detailidesse laskuma. Aga ei pea ka olukorda eitama, see kukub ju veelgi naeruväärsemalt välja.