See-eest on naabrimees iga kord appi lennanud kui jälle labidaga õue ilmun. Noh, et alles sain lapse ja... Tegelikult olen ise ka üllatunud kui kiirelt seekord taastumine käis, ma saan isegi köhida ja aevastada ilma, et valus oleks.
Oliver on õnneks endiselt väga tore beebi. Vähehaaval on hakanud rohkem ärkvel olema, aga põhjuseta jorisemise kommet tal õnneks üldse ei ole. Ma väga naudin teda, muudkui nuusutan ja kaisutan, tuletan endale meelde, et see on viimane võimalus, sest rohkem lapsi ma kohe kindlasti enam ei taha.
Eks nad tuleb ju ka üles kasvatada, ei ole ainult tegemise rõõm. Ja ma pole üldse selline tüüp, kes viitsiks hommikust õhtuni klotse laduda, vrõmm-vrõmm autodega põristada või rongirööpaid ehitada ühest toast teise. Ja kannatlikkust võiks rohkem olla, aga no nii palju kannatlikkust kui lapsed nõuavad, ei ole vist küll mitte kellelegi. Kui ma õhtuti mõtlen, et kuidas päev läks ja kas ma olin selline ema, kelle laps ma ise tahaks olla, siis... noh, ma vähemalt püüdsin, eksole. Välja küll alati ei tule.
Võta siis kinni, mis see õige arv järglasi oleks? Ainult ühega jääks see probleem, et läheks liigseks ülemõtlemiseks ja ärahellitamiseks. Kaks on kuidagi optimaalne. Kolme olen endale alati ette kujutanud, aga nüüd, päriselt olles ema, mõtlen pigem nii, et kas mul on esimese kahe jaoks liiga palju aega ja energiat, et peaks kolmanda juurde saama?
Ja selle kõrvalt ju omaenda elu ka. Et jõuaks täiskasvanu olla, mitte ainult lapsevanem. See kõik on natuke keerulisem kui ei ole vanavanemaid ja suurt tugigruppi kuskilt võtta. Naabrinaisel elavad vanemad kõrvaltänavas ja mõlemad õed paar tänavat eemal - mis nii viga! Neil on selline tõeline Bullerby tüüpi pere, kõigil ühevanused lapsed ja muidu ka omavahel väga lähedased.
Samas tean suuri peresid, kus õed-vennad täiskasvanutena omavahel pea üldse ei suhtle, seega ei käi kvaliteet ja kvantiteet tingimata käsikäes.
Piimalõhnaline beebi on küll väga armas, aga see on ainult teekonna algus. Oscari pealt näen, et elu lastega läheb laias laastus kogu aeg lihtsamaks ja toredamaks. Ühel hetkel hakkavad nad pikemalt magama kui ainult kaks tundi järjest (Oliver praegu), kunagi palju hiljem lausa hommikuni välja. Millalgi hakkavad püree asemel normaalset toitu sööma. Oskavad kõndida. Rääkida. Potil käia. Tavalises voodis magada, ilma, et välja kukuks. On, mida oodata!
Reisida tahaks ka. Sõbranna rääkis kunagi, kuidas nad mehe ja väikese lapsega kauaoodatud puhkusereisil käisid. Ütles, et ära küsi, kuidas oli, sest lastega reisimine on põhimõtteliselt ühelt mänguväljakult teisele. Seda võiks iseenesest kodus ka teha ja palju odavamalt seejuures.
Oscariga jõudsime enne pandeemia algust ikka omajagu ringi rännata, aga pakkimist, ettearvestamist ja mänguväljakuid oli selles kõiges muidugi rohkem kui tahtnud oleks. Ja ühekaupa ujumas käimist, sest keegi pidi ju samal ajal last valvama.
Sellega läheb ikka palju aastaid, et lastest nauditavad reisikaaslased saaks. Ja et neile ei peaks kärusid, autotoole, mähkmeid ja mida kõike kaasa vedama. Et neile hakkaks enam-vähem samad asjad huvi pakkuma, mis meile endilegi. Et neid saaks Eestisse külla viia ilma pikkade lendude pärast muretsemata (kõige kiirem võimalus Vancouverist Tallinnasse jõuda on 17 tundi, sellele lisandub 10-tunnine ajavahe, millega ma ausalt öeldes ka ilma lasteta reisides olen hädas olnud).
Mõtlesime siin, et võib-olla oleme nii vaprad ja reisime sel suvel Eestisse? Viimasest korrast saab juba viis aastat... Aga koroona võiks ausalt öeldes nüüd kodinad kokku pakkida ja astuma hakata. Ja lume võiks kaasa võtta (käisin vahepeal toidupoes ära ja oh jeerum, niipea küll ei taha uuesti sõitma minna - mõni tänav polnud üldse sahka näinudki veel).
Head uut aastat meile kõigile!
Reisimise koha pealt julgen omast kogemusest väita, et kui tahtmist on saab ka väikeste lastega edukalt ja põnevalt igal pool käia. Alla aastasega käisime mitmepäevastel tava ja kanuumatkadel sügaval metsas telgitamisega. Last tassisin kõhul kuna ise ta veel käia ei osanud, vaid käpuli liikus sambla peal ja sõi mustikaid sel ajal kui telki üles panime. Lennureisid pole samuti probleemiks, pooleteist aastasega Kariibi mere saartel, kaasa ootas samal ajal järgmist. Isegi mitmetuhande kilomeetrine autoreis Torontost Floridasse polnud probleemiks. Alla kaheaastase tütrega käisin üksi Eestis lennates sealjuures läbi New Yorgi kus pidin lennujaama vahetama. Järgnesid igaaastased matkad, suusapuhkused, Eestireisud, ... jne ...
VastaKustutaKokkuvõttes julgustan proovima, kättevõtmine on pool võitu. Lastel on reisides nii palju põnevat, et jonni ja virisemist palju vähem kui kodus. Lisaks on noortel vanematel palju energiat.
Oscariga oleme me tegelikult tema esimese kahe eluaasta jooksul (järgmisel kahel oli juba pandeemia) päris palju ringi rännanud nii Kanadas kui USA-s, aga planeerimist ja pakkimist on ikka kõvasti rohkem olnud kui enne lapsesaamist omaette reisides. Praegu on ta juba selles vanuses, kus peale turvatooli ei peagi enam midagi kaasa vedama (ja seda kah otseselt ei pea, autot rentides saab ka tooli laenutada, aga kogemus näitab, et need toolid on alati kõige odavamad saastad, nii et ma eelistan enda oma). Aga nüüd on järgmine väike tegelane, kellel ikkagi on igasugu träni vaja, nii et lihtsamaks läheb reisimine alles mõne aasta pärast.
KustutaPõnevust on neil tõesti reisides rohkem, aga muidugi on seda osa ka, kus lennud hilinevad ja lapsel on ammu uneaeg, aga ta ei suuda magama jääda ja endal hakkab jõud ja kannatus otsa saama. Mu sõbranna ütles, et vanasti tundus, et lennukis on jube ebamugav, aga siis ta sai lapse ja lendas koos temaga palju. Aga kui ükskord juhtus laps isaga nädal aega ees Eestist tagasi koju lendama ja tema hiljem üksi järele sai minna, ei tundunud lennureis enam üldse ebamugav. Ilma lapseta oli ikka lust ja lillepidu olnud - vaatad filmi, millal tahad, lased silma looja, millal tahad. Väikesed rõõmud! :)
Ahjaa, mis noortesse vanematesse puutub - ilmselt ongi neil palju energiat. Aga mina sain ju juba 39, hahaaaa :D
KustutaMe olime mõni aasta üle 30 esimese lapse sünni ajal. Praeguses vanuses tundub alla 40 väga noore ja energilise ajana :D
KustutaLastega reisimine nõuab teatavat ettevalmistust ja tehtav. Oma ego (st soovid) tuleb lihtsalt teatud ajaks ootele panna või siis leida kohad, mis pakuvad kõigile huvi ja ei tekita "tüütu" tunnet. Paras žonglöörimine.
VastaKustutaPoisiga käisin esimest korda koos reisil kui ta oli 1a2kuud, saime kenasti hakkama - sellelt reisilt sai ta endale traksid (mul olid ka lapsena sellised ohjad, mis pandi rinnaku ümber ja siis ema/isa 2 m ohelikuga hoidsid kinni). Ta oli lihtsalt liiga liikuv ja kiire, nii ei jäänud muud üle kui rahvarohketes kohtades teda pisutki silma all hoida ;) Inglismaal käisid enamus lapsi "ohelikuga" ringi, see oli mu sõbranna soovitus ja ta teadis kust neid ohelike osta.
Seejärel tuli reisimisse väike paus, sündis teine laps. Käisin kolmese ja pooleteise aastasega esimest korda reisil Kreetal, võtsin ema kaasa (mees oli tööreisil), et aitas vajadusel mänguväljakul ja basseini ääres. Emast oli abi, sain kahel-kolmel korral isiklike vajadusi rahuldada (Samaaria kuru jms matkad).
Oleme lastega koos reisinud, peamiselt autoga Euroopas. Lapsed on toredad reisikaaslased, reisiplaan tuleb teha mõistlik, st piisavalt vahepeatusi ja autos mängulisi tegevusi ja mõistatamisi. Arvestama peab ka asjaolu, et kõht läheb neil reisil sagedamini tühjaks ja Vahemere äärsetes riikides oli see alguses probleemiks, mis sai sujuvalt ületatud kaubanduskeskuses ;) paiknevates söögikohtades või siis parkides kaasa ostetud toitu süües.
Just saabusime tagasi viimaselt ühiselt reisilt ja hoopis väljakutsete rohkem on reisimine pea-aegu täiskasvanud lastega, eriti kui peab kaks nädalat eemal olema sõpradest. Ühele oli probleem, teisele mitte. Võtsime seda kui viimast perereisi...nüüd on igaüks enda eest väljas :)
Soovin Sulle avastamisrohket uut aastat, elu kahe lapsega - on hoopis teine tera kui ühega. Hiljem tagasivaadates näed kui mängleva kergusega see aeg möödus, eriti kui lastest saavad parimad sõbrad ja kaaslased, kes teineteisega mängivad ja üksteist aitavad. Meil oli ja on nii :)
Ma väga loodan küll, et hakkavad hästi läbi saama! Mõned aastad läheb muidugi veel aega, et koos mängida saaks, aga aeg ju teatavasti lendab!
KustutaMa siin lisaks juurde, et täiskasvanud lastega koos reisimise eeliseks on see, et piletid ostavad ise ja kannavad oma osa kuludest ;) Kõrvaltvaatajale võib paista kummaline aga meie noored (nüüd 24 ja 26) käivad ikka kord paar aastas koos meiega nii matkal kui kaugemail reisidel, vahel nende sõbrad ka kaasas.
KustutaMa sekundeerin TT ja Cranberry arvamusele. Laste arvust olulisem on see, mis vanuses (loe tingimustes) need lapsed saad. 20+ vanuses sa ei mõtiske lapse huvides vaid elad ja laps on selle elu orgaaniline osa.
VastaKustutaKui ma tagasi mõtlen, siis imestan, et lastekaitse mult last ära ei võtnud :) ellu jäi ja inimeseks kasvas.
Kui vaatan täna sõpru, kes on saanud nn teise ringi, siis on vahe selgelt näha. Esimene laps oli kõikjal kaasas, 3selt üksinda kodus ja vaheajad vanaema juures, söögiga sai ise hakkama enne kooliminekut jne.
Teise ringi 8+ 6 aastat käiakse reisil seal, kus lastel oleks huvitav jne. Elu on nii palju muutunud.
Igatahes jaksu sulle!!! Kõik läheb nii nagu peab. Nii ägedal emal võib lapsi ka rohkem kui 2 olla ka:)
vanuses sa ei mõtiske lapse huvides = sa ei keskendu laste lõbustamisele
KustutaMa oleks ka noorelt lapsi tahtnud, aga tagantjärele on hea meel, et head isakandidaati ette ei juhtunud, mul oli ikka endal vaja natuke areneda enne vanemaks saamist hahaa :)
KustutaAga nii oleks ideaalne, et osad lapsed noorelt ja teised vanalt.
Ma jäin siin mõtlema, et laste lõbustamine on ilmselt ka sellega seotud, et kui head on rahalised võimalused ja vanemas eas tavaliselt on aega ja raha rohkem. Noorena peab lapsed oma olemasoleva elu külge liitma, vanana on rohkem see variant ka laual, et eksta lastele lõbustusi pakkuda. Tegelikult ma ju ka naudin seda, et lapsel on tore ja lõbus, et tema saab teha neid asju, mida ta tahab, aga noh, ideaalis ma muidugi jätaks reisil olles pärast mänguväljakul müttamist lapse näiteks vanavanematega hotelli ja läheks ise mehega restorani. Noh, et oleks tasakaalu. Aga küll see tasakaal ka laste kasvades tuleb.
esmalt palju õnne uue bebe puhul! need väikesed on tõesti nunnud, kuid teekond ees on pikk. ja kuidas ka ma ise püüdsin nagu kord ja kohus iga hetke püüda, pidevalt muutuvad beebit nautida, olin paraleelselt väikses dperekas, ise seda teadmata. on inimesi, kellele see beebimajandus sobib, kuid mina pole see. sellest sain aru alles siis kui kaks järjestikust last juba asjalikumad tegelased ja minul olemas nii oma elu kui lapsed, kellega on huvitav. nüüd on tõesti mõnus olla ema.
VastaKustutaosade inimeste jaoks ongi see beebi ja maimiku aeg lihtsalt suur katsumus, kuid ühiskonnas domineerb seda aega õilistav narratiiv. et see on midagi "loomulikku", et emadus muudab. mina aga jäin oma varasemat olemist leinama ja ei saanud õnnelikuks seni kuni sain oma endise elu tagasi. oleksin olnud targem, oleks olnud rohkem aega iseend tundma õppida selles ema rollis (kui kahe lapse vahel oleks olnud suurem vahe kui 1,9 aastat), oleks teadnud ja end vähem süüdistanud, rohkem abi palunud, jne. aga kuna see emaduse igavese kannatlikkuse narratiiv on nii domineeriv, siis maadlesin sotsiaalse stigmaga aga ka näiteks laste isa ootusega mulle.
nii ta läks. nüüd on beebipilte muidugi mõnus vaadata ja reisimine - sellega on nii, et on vaja rohkem planeerida, et kõik sujuks ja keskkond sobiks. beebidega see muidugi ei päde, kuid väikelapsed juba väga armastavad seiklusi ja arenevad uues keskkonnas tormiliselt. ja meelde jäävad nendelt residelt vaid ägedad mälestused. reisid liidavad.
Minul oli esimese beebiga raskem, muutus ju ikka väga suur ja kõik nii uus. Teisel korral on juba see eelis, et olen enda vigadest õppinud. Kui Oscariga püüdsin seda joont hoida, et päevad on ärkvel olemiseks ja ööd magamiseks, tihtipeale vaatasin õhtul veel filmi kui laps oli magama läinud, siis nüüd lähen ma igal õhtul punkt kell kaheksa magama koos beebiga. Kuna ta iga kahe tunni tagant ärkab ja ma temaga pool tundi kuni kaks-kolm üleval passin (olenevalt, kas ainult sööb või on lisaks veel gaasid-mähkmevahetus-uus söömine-uus kaks jne), aitab kaheksane voodisse minemine mul hommikuks ikkagi piisavalt unetunde täis saada ja päeval värske olla.
KustutaJa nüüd on ettekujutus, et laps kasvab ja kõik möödub ja varsti on kergem. Esimesel korral oli ainult see käesolev hetk, sest sealt edasist polnud ma ju veel kunagi kogenud ja nii hästi ette ei kujutanud.
Muide, olen nõus, et kuigi seda beebiaega idealiseeritakse, siis tööd on selles ikka palju ja lõbu vähevõitu. Hiljem läheb juba palju toredamaks lastega.
Me reisisime ka oma lastega kogu aeg. Eriti mõnus oligi siis kui suurem oli neljane ja väiksem alla aasta. Roadtrippisime kolm kuud nendega USA-s ringi. Igal pool Euroopas. Väga lihtne oli, vaatasid, et nad saaksid süüa ja väiksem magada (suht nagu jumal juhatas - sõidu ajal, vankris, teki peal puu all). Nüüd on nad 14 ja 11 ja reisimine nendega päris hirmus. Ei meeldi see, ei meeldi teine. Süüa on vaja KOGU AEG! Autoga trippimine on IIIIGAAAAV. Jalutada ei viitsi. Internett olgu kogu aeg olemas. Ja samas vaimus edasi. Nii et reisimiseks tuleb pigem kasutada võimalust enne kui lastest iseteadvad pubekad kasvavad.
VastaKustutaIgal vanusel on omad plussid ja miinused, jah. Pubekale saaks vähemalt öelda, et kui virin tuleb, läheb esimese lennuga koju, hahaa :D
KustutaKolmanda lapse saab soovi korral ka adopteerida just sellises vanuses nagu on kõige sobivam.
VastaKustutaNo ega neid lapsi adopteerimiseks pole nagu poes saadaval riiulil, et lähed ja aga valid sobiva välja. Inimesed on aastaid ootel.
KustutaAdopteerida ma ei tahaks. Mind hirmutab see, et ma ei tea, mis geenikomplekt sealt tulla võib, kas ema raseduse ajal jõi või tarvitas narkootikume jne. Ja isegi kui need riskid kõrvale jätta, siis ma adopteeriks ainult vastsündinud, et jällegi maandada kõiki riske, sest mida noorem laps, seda rohkem ta saab mõjutatud väärkohtlemisest, hooletusse jätmisest jne. Ja armastavast hoolivast perest ei anta lapsi adopteerimiseks ära, nii et need riskid on pea alati olemas.
KustutaAga siis taandub juba kõik sellele, et mul juba on kaks last ja ma pigem jätan need adopteerimiseks saadaolevad vastsündinud neile, kel omaenda lapsi pole õnnestunud saada.
Tere
VastaKustutalastega reisimine on sutsu "keerulisem" kui niisama ise minna, aga eks see sõltubki enda vaimsest valmisolekust ning vajadusest see reisikarikas ära täita. Jah, kogu elamine tuleb kaasa võtta (s.h ka söök ja mähkud), aga tegelikult teeb see kohapealse elu endal mugavamaks. Enda kogemuse pealt võin öelda, et erinevas vanuses lastega reisimiseks on erinevad väljakutsed:
1) poiss oli 8 kuud ja Tenerife paketireis. Kui välja arvata vanemate ülemuretsemine esiklapse puhul,siis suures plaanis oli chill. Õhtul 6-7 poiss jäi ööunne ja ise läksime restosse sööma. Ühe õhtu proovisime koos lapsega,kus tõestasime,et milleks jamada :D . Põhitrall käis ikkagi uneaegade ümber.
2) poiss oli 1.5a ja Tenerefie paketikas jälle. Oh õudust, kui avastasin, et 1.5a aktiivne poiss, kes on saanud talvepampudest lahti, tahab ainult joosta ringi. Treppidest ainult üles ja alla. Minu kannatus katkes, mees õnneks rahulik. Selle reisi järeldus oli ,et kõige tüütum vanus lapsega reisimiseks on 1.5a.
3) poiss ca 3 ja tüdruk 8 kuud ning Tai. Ei olnud paketikas,olime pool reisi Krabbi saarel,siis liikusime teise kohta. 8 kuune 3se juures oli väga chill tegelane, ainus mure oli uneajad. saime isegi turistitada nende paatidega ,et rütm oligi 1 päev turisti,1 päev taastumist. Isegi enda aega tekkis ning natuke oli abiks, et mingi aja olid meiega me ühed sõbrad, et siis mingitel imelikel hetkedel, sai keegi veel korra kellelgi silma peal hoida. me sõpradel oli see hetk 1.5a poeg ning õhtusöökidel jne.ööunedega oli neil rohkem tegelemist kui meil 2ga. õhtu 7-8 lapsed magasid ja chill võis alata. Jamasid oli ka, et minnes öölend lükkus 7h edasi (boonuseks ,saime hiljem lennupiletite raha tagasi) ning reisi lõpu poole tüdruk jäi nohusse ja kõrgesse palavikku (hammas), mis tagasilennu tegi veel keerulisemaks, kuna ei maganud lennukis, kui mineku.
4) poiss 3,3 ja tüdruk 1,2a ning pikk nädalavahetus Inglismaal sõpradele külla. Külastasime ka lõbustusparki ja loomaaeda ning loomulikult suutis keegi lastest jälle haigeks ka jääda. Õnneks oli mingi päevane põdemine. Saime turistitada ja ka niisama rahulikult olla.
5) poiss 5.3 ja tüdruk 3.2 a ning nädal Itaalias. Rentisime auto ja sõitsime ringi. Strateegia oli sellin, et jooksvalt tegime plaane. Varuks oid variandid ning jooksvalt sõltuvalt laste unedest ja väsimusest või ka soovidest plaane muutsime. Ühte mänguväljakut külastasime, see oli mägedes. Lapsed mängisid, me chillisime eemal muru peal ja nautisime vaadet. Käisime isegi Veneetsias, mis oli lastele tegelikult väga põnev. Selle reisil oligi asjad tasakaalus, et midagi vanematele ja midagi ka lastele. Kogesin ka seda, et ideede väljapakkumisel kõik taandub lõpuks turundamisele.
„Lapsed,kas te mägedesse minna tahate?“
“Ei“.
„Okei,aga kas te lehmi tahate näha?“
“Jaa“.
„Okei, teate,need lehmad elavad mägedes ,et lähme vaatame“.
6) poiss 5.5 ja tüdruk 3.4 ning Malaga täispaketikas. Isegi lõunasöögid olid olemas ning siis sai puhata nii, et aju väga ei pidanud midagi mõtlema ja orgunnima. Lapsed olid bassus ning ise sai samal ajal lebotada, raamatut lugeda ja ujuda vms. Päevauned olid teemaks ning kordamööda tekkis ühel vanemal „enda aeg“ (vahel magati 3h). Õhtuti sai vele linna peal jalutada ja ka õhtuprogrammi koos vaadata, ent see tuli selle hinnaga ,et siis ööunne jäädi ca 23 vms.
Tundub, et põhjamaa inimesena, juba päikse kätte saamine, annab sellise energia koguse, et tegelikult jõuabki rohkem teha. Kokkuvõttes, on toredad mälestused, mida ka lapsed mäletavad ning ühe reisiga õpib ,areneb ja avastab laps kordades rohkem kui niisama igapäeva rutiinis kulgedes.
Ma nii naersin selle köhimise/aevastamise peale, ise jõudsin just punkti, kus enam ei karda köhida. 😁 Sünnitusmajas tõmbasin korra võiku kurku ja viskusin käpuli voodisse, et jumala eest kurgu puhtaks köhimist vältida.
VastaKustutaMul korra kriipis kurgus päev pärast keisrit ja mõtlesin, et kui nüüd on koroona, siis läheb jamaks. Köhida üldse ei julgenud veel. Aga õnneks läks kriipimine üle ja koroonat kah polnud.
Kustuta