Kõik sai alguse sellest, et sõber saatis grupivestlusesse video, kus räägiti, et kui leiad kaaslase, kel on ilus hing ja hea süda, siis ära lase teda käest! Viskasin pilgu peale... ja kukkusin kohe vastu vaidlema. Mitte, et need kaks asja olulised ei oleks, aga see nimekiri on reaalsuses palju pikem.
Sõber küsis, et: "Mis sinu arvates peaks minu tulevase naise puhul selles nimekirjas olema?" Vastasin:
Pole ime, et sobiva inimese leidmine nii keeruline ja aeganõudev on! Loomulikult mängib ka kõikide omaduste vastastikmõju rolli ja kui ühes aspektis on vajakajäämised, võib miski muu jällegi nii hästi klappida, et tõmbab tasakaalu paika. Ja mida paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad ollakse, seda lihtsam on muidugi suhet õnnelikuna hoida. Aga fakt on see, et kui lausa igas asjas peab järeleandmisi tegema ja muudkui painduma, lähevad lõpuks ikka suusad risti, olgu see hing ja süda selle kõrval nii ilusad kui tahes.
Kuna loetelu sai nii pikk, küsisin, et mille sa ise sealt välja võtaks? Sõber vastas, et tema jaoks ei ole introvertsuse-ekstravertsuse tasakaal oluline.
Mina vaidlesin (mulle ilmselgelt meeldib vaielda), et see ei määra ainuüksi seda, et üks on natuke vaiksem ja teine elavam. Ekstravertne inimene tahab palju vaheldust, on aktiivne, ihkab seiklusi, omab palju sõpru-tuttavaid, tahab, et kogu aeg action käiks. Introvertne inimene hindab rutiini ja rahulikku olemist, teda väsitab kõik see, mida ekstravert armastab. Kui introvert ei ole armukade ja tolereerib, et tema kaaslane ülejäänud maailmaga rohkem suhtlemist vajab kui ta ise, toimib selline liit iseenesest hästi. Introvertse inimese jaoks on tegelikult isegi kasud sees, sest ekstravertne aitab tal sõpru leida.
Sõbranna, kes samas vestlusgrupis oli, ütles, et temal ongi oma (introvertse) mehega nii. Naine käib igasugu üritustel ja sõpradega (sealhulgas vastassoost sõpradega) väljas ning mees on pigem kodusem. Aga tõsi, pidi ta tunnistama, mees ei ole armukade. Ja lisas, et vastupidises olukorras, kus näiteks tema eelistaks kodusem olla ja ta mees mõne naissoost sõbraga regulaarselt lõunatamas käiks, ta küll rahulikuks ei suudaks jääda.
Seega vedas, et neil see introvertsuse-ekstravertsuse asi just niipidi juhtus olema.
-
Kui teie mõtlete oma mineviku- ja olevikusuhete peale, siis mis valdkonnad on need olnud, mis eriti hästi klappisid ja mis on/olid need, mis eriti ei klappinud? Ja mis seda puudujääki sel juhul kompenseerida aitas/aitab? Või oli mõni asi lõpuks nii häiriv, et viiski teed lahku?
Mul kulus hulk täiskasvanu-aastat ja mitu suhet, et jõuda oma abikaasaga kokku saades arusaamani, et mul on kõige mõnusam ikka teise introverdiga, kes hea meelega minuga rahulikult kodus nökerdab olla ja kellele ma suure osa ajast olengi parim võimalik seltskond. Nooremana ei osanud neid tasaseid noormehi hinnata, tegelikult isegi ei märganud neid üldse.
VastaKustutaEi saanudki märgata, introverdid on enamasti ju peidus :)
KustutaMa ise olen selline inimene, kellele meeldib kuskil käia, aga ainult siis, kui ma ei pea ise midagi korraldama. Kui korraldada tuleb, siis istun parema meelega kodus.
VastaKustutaAga veel üks asi, mis lisaks su nimekirja le oluline on, on see, kuidas klapib emotsionaalne ja võib-olla psühholoogiline pool. Kui üks pool ei ole just eriti emotsionaalselt küps, siis on konfliktide lahendamine hästi keeruline. Samuti huumor, väga oluline, naermine ja eriti koos naermine on kuidagi nii tervendav.
Mul on suhted läinudki sisuliselt selle emotsionaalse tasakaalu pärast luhta. Küll oli tore inimesega seigelda, aga naerda ei saanud ja konflikte ka lahendada ei suutnud/osanud. Siis jälle sai naerda, aga teise poole ebakindlused väljendusid tigedusena oma partneri pihta. Üks komistamine ja koperdamine on olnud, sest ilmselgelt ma ei tunne ära seda emotsionaalset küpsust või siis otsin mingit ükssarvikut, keda ei eksisteeri :D Iseenesest mul pole kunagi probleemi olnud üksi olemisega ka, nii et ehk üks hetk ikka tuleb see soovitud klapp.
Konfliktide lahendamise oskus on tõesti oluline, mina olen ka nõus! Õnneks on see mingi piirini õpitav, nii et oleneb paljuski ka inimese enda motivatsioonist sellega tegeleda. Emotsionaalne küpsus muidugi lihtsalt kas on või ei ole, seda juba niisama juurde ei õpi.
KustutaMa arvan, et see küpsus tuleb ka ajaga, kui inimene muidugi ise aru saab, et tal on vaja küpsemaks saada ning selle nimel töötab. Aga see on juba raskem keiss tõesti
KustutaKonfliktide puhul on oluline võime need kainelt ja emotsioonideta selgeks rääkida. Vahel kohe ei saa, emotsioonid liiga laes, tuleb oodata, rahuneda ja olukord lahendada. Vajalik on soov lahendus leida, kui seda pole ei aita miski. Kui miski ei sobi tuleb sellest rääkida mitte loota, et teine pool iseenesest aru saab.
KustutaSee teadmine, et tuleb oodata ja rahuneda, tuleb minu meelest ajaga. Vähemalt meil on tulnud. Aga me oleme mõlemad ka väga ekstravertsed ja tugevad isiksused, mis tõmbab tülihoos emotsiooni lakke. Minu meelest oleme me mõlemad seda paremini talitsema õppinud.
KustutaJaa, ainult ilus hing ja hea süda ei vea välja.
VastaKustutaMa mäletan, et mul oli noorena ikka ideaalse kaaslase must-have omaduste listike tehtud :D Iga aastaga tõusis seal nt tantsuoskus üha kõrgemale kohale :D (minu jaoks on tantsuoskus lisaks sellele, et tahaks oma mehega koos tantsida veel indikaator, et inimene on julge, ei häbene oma keha, on loominguline, musikaalne jne)
Sarnane huumorimeel, jaa, ohh kui tähtis!
See vist ongi nii, et erinevate suhete kaudu saabki endas paremini selgusele, et mis on tähtsam ja mis ei olegi lõpuks üldse oluline.
Me oleme ka mu meelest introvertsuse ja ekstravertsuse omavahel üsna hästi klappima saanud, 12 aastat juba igatahes koos täis, järelikult klapib. Kumbki pole sellega muidugi täiesti äärmuses ka, aga tasakaalustame väga hästi teineteist. Minevik on näidanud, et minu kaaslane ei tohiks mingil juhul minust introvertsem olla, mul on ikka pidu ja pillerkaart ka aegajalt vaja :D Samas liiga ekstravertse mehega läheks ma ka hulluks, ma tahan ikka koos väljas käia, mitte nii, et ta väljas ja ma kodus.
Sellist meest, kellele meeldiks tantsida, on vist tegelikult üsna raske leida. Igatahes raskem, kui sellist, kes väga tantsimisest ei hooli. Nii et hästi tehtud! :)
KustutaTantsuoskus sõltub taustsüsteemist. Minu kolumbialasest sõber ütleb, et enne oli sitt tantsija ja nüüd on hea tantsija ning ei pidanud selleks isegi tantsutunnis käima, vaid piisas sellest, et istus lennukisse ja lendas Eestisse. Kodumaal tõmbasid kõik naised nina kirtsu, et see ju tammub nagu ... ilmselt mitte nagu karu, aga midagi sarnast. Ja tantsuoskus on seal ÜLIoluline. Siin leiavad kõik, et oh kui hästi tantsib.
Kustuta:D
KustutaMa olen su paarisuhte puhul oluliste omadustega täiesti nõus, tähtsuse järjekord ehk teine ja üht-teist lisaks juurdegi :D Samas olgem realistid, ideaalset 100% kõiki soove rahuldavat paarilist ei ole ja kui olekski siis hakkaks õige kiiresti igav ;) Kooselu on nagu seljakotiga matkama minek: kõike mis oleks tore kaasa võtta pole lihtsalt füüsiliselt võimalik, ei jaksa tassida või teeb koti nii raskeks, et esimesest kilomeetrist kaugemale ei jõua. Lahenduseks on soovide klassifitseerimine tähtsuse järgi alates sellistest mis välistavad suhtluse ja lõpetades nendega mis oleks ju tore küll aga mitte hädavajalik. Täiesti individuaalne, mis kellelegi välistav või mis aksepteeritav "viga". Lisaks peaks arvesse võtma ka seda, et teatud omadused muutuvad ajaga (kehakaal, juuksekasv, tõekspidamised, ... jne ...) enamasti ebasoovitavas suunas.
VastaKustutaMinu puhul on kaasal kõik olulised omadused püsivad, mida kinnitab ka rohkem kui 30 aastase kooselu fakt. Nagu võib eeldada, 30 aastaga muutub üht kui teist, näiteks mäesuusatamas me koos enam ei saa käia seoses kaasa jalavigastusega ja matkamaski peab valima lühemaid ja lihtsamaid radasid. Samas on endiselt väga tore maailma asju arutada, niisama koos aega veeta, küpsetisi pugida ... Kui mõne teema puhul ühele meeldib ühtpidi ja teisele teistpidi siis lihtsalt anname vaheldumisi järgi: take-out ja resto, soojamaa reis ja metsamatk, ... No ja muidugi on pisiasju mis mulle ei meeldi ja minul mis talle ei meeldi aga need pole olulised, libistame üle.
Mul tegelikult pole need seal tähtsuse järjekorras. Lihtsalt tulistasin suvaliselt, mis esimesena pähe tuli. Ajaga muutub tõesti palju, aga mitmed asjad ka paremuse suunas. Näiteks nurkade lihvimine. Meie oskame praeguseks näiteks palju paremini tülitseda kui suhte algusaastatel (selles mõttes paremini, et saab kiiremini ja vähemhävitavalt hakkama) ja üleüldse on teineteise tunnetamine kõvasti paranenud, teame juba, millal torkida ja millal rahule jätta, mis närvi ajab ja mis rõõmsaks teeb. Ja nende asjade osas, mis ajaga paratamatult ebasoovitavas suunas liiguvad, üritame lihtsalt võidelda, nt ei luba üksteisel paksuks minna :D
KustutaAga 30 aastat kooselu on vägev! Mõni ei leia kunagi oma hingesugulast, see on nii suur väärtus, kui leiad ja saad temaga terve elu koos veeta.
Muide mis tantsimisse puutub, siis on siin kolm punkti. Üks on see, et kui inimesel ikka rütmitunnetust ei ole (pole päris sama asi, mis viisipidamine), siis on raske tantsida. Võib muidugi, aga ... Teiseks, rütmid peavad sobima. Igal inimesel on erinev rütm, ja kui need ei sobi, just sellise tantsu puhul, kus hoitakse käest kinni ja peab sünkroonselt liikuma, siis ei tule ka tantsust midagi välja. Ja kolmandaks - olen lugenud kuskilt, et see, kellega te tantsus sobite, sellega sobite ka voodis. Need nn "organiseeritud pallimängud" on ju samuti rütm ja kui kummalgi see nii mööda käib, siis ei põle miskit teihha. Sobituda saab (õppida), kuid ainult teatud maani, sest igaühe sisemine vibratsioon talub võõrast rütmi vaid teatud maani. Ülejäänu on puhas jama ja "vaimu närimine".
VastaKustutaAga kui kumbki pole suurem asi tantsulõvi, siis on voodielu kah täitsa pekkis? :D
KustutaEi :)
VastaKustuta:D
Kustuta