04 august, 2023

Pärast unetut ööd ja kaht tassi kohvi

...sest üks laps ärkas ühe ja teine kolm korda. Juba ammu pole nii tegusaid öid olnud.

-

Vahel mõtlen, et täitsa lõpp, kui palju (elu)targemaks ma aastatega saanud olen. Mida vanemaks, seda lihtsam selles mõttes on, et palju vähem ämbreid tuleb läbi kolistada. Ja nii kahju, et kõike juba lapsepõlves koolis õppida ei saa, vaid peab kõik omal nahal läbi proovima.

Kool, kui teema sellele juba läks, võiks ausalt öeldes üldse praktilisem olla. Ühest küljest arvan, et laps võiks suurema osa olulisi asju üldse kodust kaasa saada, aga reaalsus on see, et kodusid on ikka väga erinevaid. Aga koolis käivad jällegi kõik. 

Maailmapäästmise peale mõtlesin ka ükspäev. Olude sunnil põhimõtteliselt. Nimelt ostsime mõned aastad tagasi peene külmiku ja selle jäämasin on rohkem katki kui terve olnud. Iga jumala kord kui jälle töötamast lakkab, vannume. Mõnikord aitab kui natuke logistada, et uuesti toimima hakkaks, aga viimane kord ei toiminud miski ja elasime aasta aega ilma jääta nagu loomad. Lõpuks võttis Matt asja käsile, tellis tehniku kohale (õigemini helistas ja e-mailis korduvalt mitmesse kohta ja lubati ühendust võtta, aga keegi ei võtnud ja mingi viiendal katsel siis keegi ikka tuli). Tehnik võttis kõik tükkideks, pani kokku tagasi, masin hakkas tööle. Mis viga oli - keegi ei tea.

Matt ütles, et külmikul oli aastane limiteeritud (!) garantii (ma ei küsinud, mis limiidid seal kehtisid), aga see sai juba mõni aeg tagasi läbi. Mina (nõukaaegse lapsena, kelle vanaema kasutab siiamaani kodumasinaid, mis ta kunagi noorusajal ostis) ütlesin, et tegelikult võiks ju tootjatelt nõuda, et toode ei anna pärast AASTAST kasutamist otsi. Me võitleme prügi vastu mingite absurdsete vahenditega, aga samas viime hiiglaslikke kodumasinaid iga mõne aasta tagant prügimäele, justkui see olekski normaalne. Nõudke tootjatelt esimese kümne aasta jooksul kõige tasuta parandamist/asendamist ja võib kogu maailm rahus plastikust kõrsi edasi kasutada paberplönnide asemel.


Ükspäev käisin Ossuga kahekesi Vancouveris ilutulestikushow´d vaatamas. Sõbrad tulid ka kohe hea meelega urust välja ja tore oli. Oscar on juba nii suur ja asjalik, et temaga on lihtne ringi liikuda. Ja niimoodi päris kahekesi pole me veel kuskil käinudki, tavaliselt kujuneb ikka nii, et Matt võtab suurema ja mina jään väiksemaga koju.

Sel nädalal lähevad Matt ja naabrimees suuremate lastega kämpima, meie naabrinaisega jääme väiksematega koju. Naabrid käisid eelmisel suvel koos mõlema lapsega ja tunnistasid, et polnud suurem asi puhkus katkematult oma pesamuna lõkkesse hüppamast takistada. Ma ei tea, miks väikelastel mingit ellujäämisinstinkti ei ole?

Naabrinaise õde ütles, et aga kuulge, ma tulen õhtul mõneks tunniks väikseid poisse vaatama, minge te kahekesi sööma! Eriti normaalne. Lähmegi siis. Ma ikka naeran, et mu palvetele on vastatud ja mind pooleldi nende perre adopteeritud. Näiteks kui me Eestis olime, niitis naabrinaise isa meil muru ära.


Matt ikka vahel räägib, et võiks sinna või tänna ägedamasse/suuremasse linna kolida, aga mina olen esimest korda pärast Vancouverist siia kolimist selles punktis, kus ma ei taha enam kuhugi minna. Megakaua võtab aega, et omale võrgustik ehitada. Et oleks sobiv juuksur ja tore hambaarst ja teaks mingite torumeeste-ehitusmeeste kontakte; lapsehoidjast ja sõpradest rääkimata.

Mis veel. Aa, herilaste pesa leidsin! Õigemini - Oliver leidis. Seisis terrassi trepi all kasvava hortensia ees ja muudkui nokkis seal midagi. Tihtipeale kisub ta niimoodi lilledelt õisi ära, seega hõikasin muudkui eemalt, et "ei tohi". Ja siis ta võttis jälle käe ära. Aga natukesehaaval ikka nokkis. Mõtlesin, et suva, see ju suur põõsas, pole hullu kui natuke rüüstab.

Hiljem läksin põõsast mööda ja selle ees oli maas tükk herilasepesast. Hakkasin uurima, et kust paganama kohast see küll tuli ja nii ma nad avastasingi! Saate aru, Oliver nokkis tüki pesast vaikselt lahti, ilma, et nõelata saaks. Herilased (või vaablased/vapsikud, ma ei mäleta enam, kuidas neid eriti suuri nimetati) vaatasid vist, et ju on korraline hooldustöö või miskit ning andsid talle armu. Mul tuleb siiani kananahk ihule, mõeldes, kui halvasti see nokkimistöö lõppeda oleks võinud...

Öösel ujutas Matt pesa mürgiga üle ja nüüd on meil terrassil kohe palju vähem suminat.


Ja lastele tellisin õue mängumaja. Oscari lasteaia hoovis on täpselt samasugune ja Oliver ei saa sellest kuidagi küllalt. Iga päev kui Ossule järele lähme, jookseb majakesse mängima. 

Tahtsin kasutatult osta, aga neid müüakse ainult eriti vanade ja pleekinutena ning küsitakse maru palju raha. Siis sattusin sooduspakkumise peale ja sain sama summa eest hoopis uhiuue. Vedas. Maja jõudis kohale, aga mõistsin, et õues on veel järgmised kaks kuud 30 kraadi kuuma ja palju me seal lauspäikese käes ikka mängime. Aga Oliveri toas oli tühja ruumi, lõime siis maja hoopis sinna püsti. Nüüd on meil maja majas. Lastele hirrrmsasti meeldib. Ja kui vaimustus millalgi lahtub, saab selle ju õue viia.

28 kommentaari:

  1. Külmkappidest ära hakka üldse rääkima. Mul on 7 aastat vana kapp, minu mõistus ütleb kah, et peaks veel töötama. Jäämasin pole kordagi katki läinud, küll aga mingi vidin, mis ei lase ennast automaatselt sulatada. See vidin aga on viimased aasta aega olnud tellimusnimekirjas 🙄
    Esimese optimismiga sulatasingi külmkappi iga paari nädala tagant, nüüd enam ei viitsi, on kasutusel põhiliselt jahutuskapina kastmete jaoks (sisetemperatuur kõlgub +11-17 vahel) ja just jäämasina ja veedispenseri pärast.
    Üks hetk sai ostetud toidumürgitusest pääsemisest tavaline kapp kõrvale, sest teine külmkapp oli nii kui nii plaanis ja optimist arvas, et pole ju võimalik, et nii kaua aega läheb.
    Miks kohe välja ei visanud? Puudu olev osa maksab 20$ ja käsi ei tõusnud minu meelest suhteliselt uut mitmetuhandest masinat lihtsalt prügimäele viima.
    Uue kapi ostmine oli omaette huvitav, sest selgus, et kohalikud parandajad on nt LG oma nimekirjast täiesti maha kriipsutanud nende samade ülipikkade varuosade tarneaegade pärast, minu praegune draamakuninganna on Samsung.
    Tundlik teema, ühesõnaga 😀
    Vanaemadeaegne tehnika ja selle kasutusaeg ning võimalused on omaette teema. Minu üks helgemaid lapsepõlvemälestusi on vanaemast, kes kartulivagude lõpus viimaks katkiläinud pesumasinast tehtud suitsuahjus maailma kõige paremat suitsuliha tegi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sinu olukord on ikka kõvasti ärritavam kui minu oma. Mul on autoga umbes sama lugu (aga õnneks ei takista see sõitmast, nii et mitte PÄRIS sama). Ehk 14 kuud ootasin, et autot kätte saada ja kui see lõpuks tuli, teatati, et varuvõtme saab "keegi ei tea, millal". Ühe võtmega saab muidugi hakkama küll, kaks oleks mugavam muidugi, paar korda on olnud kõva otsimistöö kui see üks ja ainus võti on kaduma läinud (seni küll ainult kodus, aga väikeste lastega võib ikka juhtuda, et oled kuskil pärapõrgus ja keegi otsustab autovõtmed vetsupotist veega alla lasta - sõbrannal näiteks juhtus). Auto on mul nüüd juba pool aastat käes olnud, hiljuti just küsisin, et millal varuvõtme saab, aga nad endiselt ei tea, sest TARNERASKUSED. Minu pea tõrgub vastu võtmast, et terve auto saab valmis ehitada, kõike jagub, aga vot võti sisaldab korraga mingeid nii peeneid koostisosi, et kuskilt ei ole võtta.

      Suitsuliha lugu oli nii hea :D :D :D

      Kustuta
    2. Ehh. Eelmine nädalavahetus kutsusin reede õhtul välja lukksepa, sest ühed võtmed lukustati garaaži ja teised võtmed ilmusid kolm päeva hiljem laste reisikohvri seest välja. Lapsed on imetabased tegelased ja need, kel pole au olnud veidi keerulisemaid lapsi kasvatada, ei jää tihtipeale muud üle kui vaikselt ohata ka silmi pööritada. Alati peab olema plaan B.
      Tarneraskused on lauslollus. Ma saan aru sellest, et asju projekteeritakse katki minema, sest äri on äri. Aga see, et et varuosad on saadaval ainult teoorias, on küll kaunis planeedivaenulik. Hiljuti Ekspressis ilmunud lugu, kus firmadele on plaanis ELis kohustuslikuks teha oma kodutehnika parandamine kõlas küll väga meelitavalt. Põhja-Ameerika tarbimiskultuuri arvestades läheb siin küll ilmselt kaua, et samale järeldusele jõuda.
      Kõrtega olen nõus 😀 paberi nätsutamine on mõttetu ja ma pole teps mitte kindel, et see liim seal palju inimsõbralikum oleks.

      Kustuta
    3. Matt just praami peal pööritas silmi, et see hiiglaslik tops, mille sisse vett panna, on plastikust, selle peale käiv kaas on plastikust, aga KÕRS, vot kõrs on paberist ja nüüd ongi planeet päästetud. Mul on kõrtega korralik kana kitkuda. See paberimaitse on lihtsalt... halb. Ja lastega on täiesti võimatu, Oliveril läheb vähemalt viis kõrt, enne kui smuuti joodud saab. Nätsutab otsad läbi.

      Võtmetega seoses - mul juhtus kunagi ammu Eestis elades nii, et pidin reede õhtul üksi kodus olema, tõin veel poest head-paremat, mõnus filmiõhtu seisis ees, aga ukse ette jõudes selgus, et olen võtmed ära kaotanud. Ei saanudki sisse. Istusin poolteist tundi autos lukuabi oodates, kirusin ennast, õues oli talv, suured hanged. Korra mõtlesin, et kontrollin terrassi ust, aga see oli alati lukus, ei hakanud läbi hange sinna sumpama.

      Lukuabi lõpuks tuli, ütles, et keeruline lukk, aga vaatame, äkki on terrassi ust lihtsam muukida. Sumpasime siis koos sinna ja terrassi uks EI olnud lukus. Esimest korda elus vist. Oiiii ma olin enda peale vihane :D

      Kustuta
  2. Kõiksugu keerulisemad ja kallimad masinad projekteeritakse nii, et nad läheks võimalikult kohe peale garantiiaega rikki. See on üks osa inseneride koolitusest. Kui firma ehitaks masinaid, mis liiga kaua vastu peavad läheks ta pankrotti. Inimesed ostaks ühe külmkapi või auto 20 aastaks nagu ennemuiste vene ajal. Paraku läänemaailmas peab firma raha teenima, et konkurentsis püsida ja raha teenitakse läbimüügi pealt. Oluliselt kasumlikum on 20 aasta jooksul 1 asemel 4 masinat müüa. Lisaboonuseks ka tööpuuduse vähendamine. Kõik võidavad, loodus küll mitte aga seda kole raske rahas mõõta.

    Huvitav, et selle lastemaja disain pole aja jooksul eriti muutunud. Meil oli 20 aastat tagasi pea täpselt samasugune!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, tean, et projekteeritaksegi nii, aga selle kõrval on absurd, et ühiskonnana teeme nägu, justkui olekski see normaalne ja läheme kaasa kampaaniatega mitte kasutada toidukilet või kilekotte või... (kilekottide müügilt kadumine mind ennast üldse ei puudutanud, ma olen kogu aeg riidest kotte kasutanud, aga ikkagi ärritab, et kogu elektroonika ja kodutehnika toodetakse nii, et kohe pärast garantii lõppu prügimäele võiks liikuda, aga samas pööritatakse silmi kui keegi plastikust kõrsi taga igatseb - "kas sa siis planeedist üldse ei hooli?")

      Raha teenimine on tõesti number üks igasuguses tootmises ja näiteks ravimitööstuse puhul on asi veel eriti hull - ma olen üsna kindel, et paljusid asju võiks tänapäeval suuta juba ennetada ja ravida, ei peaks terve inimkond tabletikuhja peal elama. Aga liiga head raha saab ravimeid tootes. Ei saa efektiivsemaks teha.

      Kustuta
  3. Abiellusime 2005. aastal ja otsime siis kasutatud Elektrolux külmiku (sellise pool ja pool variandi). Kasutame seda tänini, ühel korral on tulnud termostaat ära vahetada. Parandaja ütles tookord, et see masin on põhimõtteliselt igiliikur. Tegelikult tahaks/vajaks me nüüd natuke suurema jahekapiosaga külmikut, aga pole siiski vahetust teinud just sellelsamal põhjusel - tänapäeva masinad ei kesta enam...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil oli Helsingi Airbnb-s mingi Siemensi mikrolaineahi, mis võis olla sama vana kui mina. Aga töötas! Mõtlesin sama, et loodetavasti ei hakka nad seda välja vahetama, uus ei peaks elu sees nii pikalt vastu.

      Kustuta
  4. Meil on Samsungi külmik, kahepoolne, 2006 aastal ostsime ja siiamaani, koputan kolm korda, töötab. Küll regulaarselt mõõdan külmiku ja sügavkülma temperatuuri et õige oleks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Temperatuuri mõõtmise peale ma pole tulnudki. Meil näitab elektrooniliselt, et mis numbri peale on pandud. Sa mõõdad ise ja kui liiga soe on, paned jahedamaks?

      Kustuta
  5. Jah mõõdan spets külmiku "kraadiklaasiga" et veenduda et temperatuur mis elektrooniliselt külmkapp näitab õige on, sest eelmine külmik näitas et kõik on õige kuid sisemine temperatuur oli kaugelt vale. Muidugi mitte iga nädal või niii aga regulaarselt. Ja kui ei klapi temperatuur siis on külmik ikka juba katki.

    VastaKustuta
  6. Noh, meie veneaegne värvitelekas andis täpselt järgmisel päeval peale garantiiaja lõppemist otsad. Niiet ei olnud alati need veneaegsed asjad ka igiliikurid. Teisalt - vaal neelab alla pool tonni kilekotte või joogikõrsi ja saab seedehäired, aga külmkappi või mikrouuni ta ikka ei neela. Seega on mõtet peenemat olmeprügi ikkagi vältida ja vähendada nii palju kui saab. Ja ravimitööstused teenivad roppu raha, neile on igati kasulik hoida inimesi haigetena. Või lugege huvi pärast neid infolehti kõrvaltoimete kohta. Kui sa pikemaajalisel tarvitamisel (või minupärast kasvõi ühe paki puhul) kümmet uut tõbe ei saa, siis 3-5 häiret saad kindlasti. Ja teadmiseks - need ravimifirmad on täpselt needsamad kontsernid, kes II MS ajal koonduslaagritesse mürke tootsid inimeste tapmiseks. Niiet küllap nemad juba teavad, mida ja kustmaalt on vaja inimeste elushoidmiseks või aeglaseks hävitamiseks - ikka ravimise sildi all. Lisaks nt tekitavad vähemalt pooled ravimid kõrvaltoimena kehakaalu, vähki ja muid "krematismusi".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga laias laastus pidas veneaegne tehnika ikka kauem vastu. Eks praegu ole probleem ka selles, et masinad on keerulisemaks läinud, nii elektroonikat täis veneaegsed asjad ju polnud.

      Kustuta
  7. Pluss veel see, et aspartaam on sipelgamürk - te mõelge, mida te tavalise süütu suhkru asemel sisse sööte, Fluoriidiga, mida reklaamitakse kui hambapasta üliolulist koostisosa, tapeti samuti koonduslaagrites inimesi. Ma ei osta enam ühtki hambapastat, kus see sees on, lisaks lagundab ta hambaid ja muudab need tumedaks, selmet hoida, nagu kangesti kiretakse. GMO maisist tehtud siirupit, tärklist ja kuidas iganes teda nimetatakse, pole vist üldse vaja mainida, see on samuti saatanast. Lisaks tekitab sõltuvust - kõik need jäätised, karastusjoogid ja kuhu iganes teda veel pannakse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suhkur ise tekitab ka sõltuvust. Kui ma rasedusdiabeedi tõttu kolm kuud järjest suhkrut pidin vältima, avastasin, et tegelikult kaob magusaisu peaaegu täitsa ära ja üleüldse püsib kõht normaalselt täis ja ei teki pidevaid isusid kui süsivesikuid vähe tarbida.

      Kustuta
  8. Anonüümne5/8/23 11:33

    Mulle oli üllatuseks, et herilased lillepõõsasse niimoodi pesa teevad, päris õudne! Tänu Jumalale, et laps viga ei saanud seal lähedal toimetades. Ravimitööstus ja toidutootmine on ühe ja sama kannika kaks külge, mõlemal samad huvid, meid haigeks teha ja siis "ravida". Aga inimesed ju usaldavad arste, kes iganenud ja väärastunud arusaamadest tulenevalt neile rohte välja kirjutavad, uurimata, mis põhjused ühel või teisel haigusel võiksid olla. Koroona kinnitas, et usaldada ei saa kedagi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need putukad on tavalistest herilastest kuskil kolm korda suuremad. Ma ei tea, kuidas neid eesti keeles nimetatakse või kas neid Eestis üldse esineb (ma ei mäleta küll, et oleks olnud). Neil äkki teised kombed? Ja mina ei olnud varem sellist lapikut pesa näinud, tavalised herilased ehitavad ju selle ümmarguse. Ümmargust on lihtsam hävitada ka, saab öösel koti ümber panna ja maha võtta. Aga seda lapikut ei saanud ju kuidagi ohutult kätte, sellepärast kallasimegi lihtsalt mürgiga üle.

      Kustuta
    2. Ned pöidlasuurused on vapsikud, Üldiselt on nad hulga rahumeelsemad kui tavalised herilased, aga samas ka kasulikud loomakesed. Kuid muidugi, väikeste lastega sedasi õkvalt nina all pesitseda lasta ei ole tõesti ohutu.

      Kustuta
    3. Võib-olla on meil mingi teine sort, igatahes on need eriti agressiivsed. Konkreetselt jälitavad! Jube vastikud. Ma kogu aeg imestasin, et miks meil neid just terrassi peal nii palju on, aga nüüd, kus pesa sai hävitatud, on õnneks suhteliselt vaikus olnud.

      Kustuta
  9. Osad arstid on muidugi ka ravimifirmade poolt kinni makstud, et nad järjest kallimaid ja mõttetumaid ravimeid kirjutaksid. Tarvitad pool karpi ära ja siis selgub, et ei sobi või lausa ei aitagi, kirjutatakse uus ja kallim ja veelgi hullemate kõrvaltoimetega.

    VastaKustuta
  10. Ja kolmas osapool nendel kontsernidel on sõjatööstus, mis teenib hiigelkasumeid. Ega vene ja ameerika president ei ole vaenlased, nad on sõbrad ja mõlemad teenivaid vaid üht jumalat - see on raha, mis neile sõjatööstustelt tuleb. Niiet usaldage edasi NATO-t - küll näete, kuidas nad meid viimaks venelastele maha müüvad, täpselt nagu omal ajal MRP oli.

    VastaKustuta
  11. Anonüümne5/8/23 23:08

    CaxMurka, Eesti pole kahjuks valida muud kui kahe halva vahel.

    VastaKustuta
  12. Ma siiski ei taha olla mingi "oivaline hädakraaksuja", nagu ütles Melker Melkersson, seepärast nautigem käesolevaid hetki, kuniks veel saame :) ja tundkem rõõmu olemasolevast heast ja ilusast, kui väike see ka poleks.

    VastaKustuta
  13. herilasejutu jätkuks üks armas asi :)
    https://youtu.be/2G6dd7ikrXs

    VastaKustuta
  14. Anonüümne15/8/23 10:04

    See maja. Kust tellitud? Kui suur on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on Little Tikes Playhouse, tuleb ainult ühes suuruses ja vähemalt kolmes erinevas värvikombinatsioonis. Seega guugeldades peaksid suuruse leidma, mul pole praegu mõõdulinti käepärast.

      Kustuta