Ütlesin sõbrannale, et äädikakärbse lõks teeb mind nii rõõmsaks. Töötab laitmatult!
Ma tahaks teada, et miks äädikakärbsed just septembris tekivad? Mitte varem ja mitte hiljem. 11 kuud aastast on kadunud, aga vot septembris ei saa puuvilju üldse välja jätta. Oskab keegi vastata?
Igatahes oli mul köögis umbes 5 tibatillukest kärbest ja vaatamata sellele, et nad nii väikesed on, häirisid mind jubedalt. Panin klaasi põhja laste poolt ära näritud õuna jäänused, tõmbasin toidukile peale ja torkasin kahvliga augud sisse - hommikuks olid kõik kärbsed klaasis ja köögis õhk puhas. Kuidas siis ei tee rõõmsaks?!
Sõbranna naeris, et äädikakärbse lõks? Millest sa räägid? Mina vaatasin hoopis meie viimase magistriaasta esimese septembri pilte ja mõtlesin, et täitsa lõpp kui noored me olime ja kui pikad juuksed sul olid!
Aeg lendab, mis siin salata. Äädikakärbse lõksu üle ma toona oma pead vist palju ei vaevanud. Ja nii pikad/blondid juuksed ongi mul ainult üks kord elus olnud, nende eest hoolitsemine oli tüütu töö. Enam-vähem ilusad nägid nad välja ainult vahetult peale pesemist ja järgmiseks päevaks ei kannatanud enam mingit kriitikat. Pilt on teadagi petlik.
Muide, üle-üle-eelmise teema jätkuks - juuksuris käisin ikka ära ja päris lõuani ei lasknud lõigata nagu ähvardasin, aga palju puudu ka ei jäänud. Nüüd on juuksed tagant normaalsed ja eest peab lihtsalt ootama, et beebijuuksed teistega samasse pikkusesse kasvaksid. Enne juuksurisse minekut tegin pilti, mõtlesin, et raudselt jään kahetsema, et nii lühikeseks lasen teha, aga peab ütlema, et pole üldse paha.
Hiljuti vaatasin neid pilte, mis olid pärast esimese lapse sündi tehtud ja üritasin aru saada, kui kaua toona läks, et juuksed pähe tagasi kasvaks? Paistab, et läkski miskit üle kahe aasta. Nende piltide peal, kus Ossu juba kahene on, näen täitsa okei välja. Mentaalselt läks ka umbes sel ajal lihtsamaks, sai rohkem magada ja nii.
Ühe teise emaga rääkisin ükspäev ja tema kurtis, et lapsed muutuvad suuremaks saades jube nõudlikuks ja lärmakaks (meil on enam-vähem samavanad lapsed, aga tal kokku kolm). Ütles, et talle meeldis kõige rohkem beebiaeg: see esimene aasta, kus nad veel eest ära ei jookse ja mõnusalt magada nohisevad.
Minu meelest oli esimene aasta just kõige raskem ja sealt edasi on pidevalt lihtsamaks ja huvitavamaks läinud. Võib-olla hakkab teismeliste kõrvalt jälle raskemaks muutuma, aga selleks ajaks on vähemalt kasvatustöö tehtud ja peab ootama, et neil mõistus toimima hakkaks.
Kes teie olete - tiim beebid või tiim suuremad lapsed?
Edaspidi lõika ja kärbi täiskuu esimesel ööl (see keskmine öö on kalendrisse märgitud, aga sina lõika päev enne). Siis peaksid minema pikemaks ja paksemaks. Kuuloomisele järgnenud päeval või üldse noore kuu ajal on ka hea. Ma enda ja kasside küünte pealt näen, et nii kui on kuu ära loonud, nii on vuhh pikad jälle.
VastaKustutaMul tegelikult kasvavad nad okei kiirusega, aga seda, et nad paksemaks läheks, ei taha ma hästi uskuda. Pole seda ka kellegi teise pealt näinud. Ma arvan, et see on geneetiliselt ette antud nagu silmavärv ja sõrmede pikkus. Küüned kasvavad mul väga kiiresti, lõika, millal tahad.
KustutaIssand, Anu, kergemaks mu meelest ei lähe, teistsuguseks lihtsalt. Ja täiskasvanud lapsega on see lugu, et niisama sekkuda ei saa, kuigi hirmsasti tahaks. Siis õpidki aktsepteerima lapse valikuid ja palumiseta mitte sekkuma. Väga raske on :)
VastaKustutaBeebiga on tõesti raske - kõne ju puudub. Iga undamine peale pakud rinda või vahetad mähkme, aga võibolla tal hoopis kõht valutab, kõrv sügeleb, on uneks või igatseb lähedust. Minu arvates lapse kõnelemine ja hea väljendusoskus ning julgus seda teha on võimsad vahendid, et olla lapsele parim ja pakkuda parimat. Erivajadustega laste vanematel väga keeruline :( , aga iga vanem vist leiab oma keele lapsega. Kui see jääb kestma, on väga super ha saad oma lapsele ka 30a pärast ka parimat pakkuda.
Minu meelest läheb mäekorguselt lihtsamaks siis, kui ise magada saab ehk kuskil aastase kõrvalt hakkab vaikselt juba looma. Aga see on hea tähelepanek, et täiskasvanud lapse ellu ei saa jällegi sekkuda ja paratamatult teeb ta ilmselt ka selliseid valikuid, millega vanemad tingimata nõus ei tahaks olla, aga... eks sellega tuleb siis leppida, jah.
KustutaVäga hästi Sulle sobib lühem sonks ka :)
VastaKustutaMa ka see, kelle jaoks oli esimene aasta lastega kõige raskem, pärast oli palju rohkem jõudu endal ka ja lisaks laps juba suhtleb ja tegutseb ise ja see palju lõbusam aeg
Aitäh!
KustutaTäiega tiim "suuremad lapsed". Ei ole see tüüp, kes kõiki kättesaadavaid ja muid teele sattuvaid beebisid nunnutama kipub. Lapsed on minu jaoks loogilised umbes alates 2-aastaselt kui enamvähem häälkäsklustele juba alluvad ning üldjoontes püksi enam ei lase. Beebi rinna otsas nohisemas oli küll nunnu aga siiski võtaks pigem vudiva paariaastase...
VastaKustutaOliver on nii vahvaks muutunud viimasel ajal, nüüd mil ta kaheseks hakkab saama ja Oscari pealt nägin omal ajal, et läheb üha paremaks. Siiamaani läheb! Beebid on väikestes doosides küll nunnud, aga endale enam ei tahaks. Nendega on ikka palju tööd!
KustutaWow millised blondid kaunitarid!
VastaKustutaMe oleme team täiskasvanud lapsed.
Milline periood kõige raskem või keerulisem ja kui raske või keeruline on väga individuaalne ja sõltub ka sellest kas jutt emast või isast. Emal ilmselt ikka väikelapse iga kui pidevalt su küljes ripub ja surmani ära väsitab. Mul endal nagu ei mäletagi, et miskit kole rasket aega oleks olnud, meenus vaid moment kui mingi väiksema lapse kolmene (vanem viis) olles ärkasime kaasaga hommikul üles meeldiva üllatusega, et terve öö ühe jutiga järjest maganud ilma ärkamata :D Ju siis ikka oli väsitav, aga ei mäleta väga, pidasime normaalseks ja eks noored inimesed jõuavad palju, vanast peast (50+) lapse saanutele tunnen kaasa.
Teismelise aeg läks ikka väga lihtsalt, eriti kui tuttavaid/sõpru kõrvalt näha. Takkajärgi arvame, et suurelt osalt aitas kaasa pidev aktiivne tegevus - karate, suusatamine, matkamine, reisud, ... jne ... lastel ei jäänud aega lollusi teha. Nüüd kui lapsed täisealised on elu täitsa vonks, ise juba mõtleks lastelaste peale :D
Teismeiga kardan ma poegade puhul tegelikult vähem kui tütarde puhul oleks kartnud. Peamine hirm on see, et nad hakkavad mingil hetkel ise autoga sõitma ja see, kuidas Oscar juba praegu kiirust ja adrenaliini armastab, teeb ette murelikuks. Aga eks peab nende aja ära sisustama, jah, siis jääb rumalusteks kah vähem aega.
KustutaAutosõidu koha pealt tasub esialgu lasta jalgrattaga ohtralt sõita. Seal saab esimesed valusad aga suht ohutud kiiruselaksud kätte. Kiiver muidugi obligatoorne. Autosõitu lasin plikadel kõigepealt arvutimängu peal harjutada, mul on ka korralik rool, käigukang, pedaalid, ... jne ... täismäng, päris realistlik. Kui seal said asja kätte viisin hilisõhtul ostukeskuse tühjale parkimisplatsile, lõpuks lasin neil harjutada libedatunnetust, andsid gaasi ja siis pidurid blokki, auto kaotab juhitavuse aga tühjal platsil miskit hullu ei juhtu - õpivad. Vanem plika tegi eksami 16'l sünnipäeval aga sõitis minu kõrval juba 12-13 aastasena maateedel.
KustutaJalgrattaga sõidab väga osaval ja kiirus on alati nagu keravälgul. Eriti hea kui saab täie hooga mäest alla tulistada. Kiiver on ikka peas jaa, aga ma tahaks ta üleni kiivri sisse pakkida.
Kustuta😁 tean seda tunnet, eriti kui veriste põlvedega tagasihoitud nutuvõru suu ümber kangekaelselt mänguväljakul turnib. Jällegi, tee mis tahad aga iga põlvkond peab oma vead ise tegema ja neist õppima, nii hirmus kui see vanemal kõrvalt vaadata polegi.
KustutaVäga ilus soeng, sulle sobib hästi! Mul on küsimus, kust need sandaalid pärit on? :)
VastaKustutaNeed on Naturalizerist, aga juba aastaid tagasi ostetud. Vaatasin just ja neil pole selliseid enam.
KustutaTiim suured lapsed! Beebiaeg oi küll armas aga JUBE väsitav. Tore oli kuni kestis aga ei aitäh :D.
VastaKustutaJaa, juba see on jumalik, et öösiti magada saab!
Kustuta