Veel erinevustest

Ma olen nädal aega Eestis olnud, iga päev pärast südaööd magama läinud ja sellegipoolest hommikuti 4-7 vahel ärganud. Kaua võib? Selleks ajaks kui keha alla annab ja normaalselt magama õpib, on juba aeg tagasi minna…

Ükspäev sõitsin ringi ja avastasin, et liiklusmärgid on väga huvitavad. Kütad maanteel 90-ga, lähened asulale, silt näitab 70, hetk hiljem:

Ilus linnapilt, onju. Nimi ka peal. Aga ei! Sellel pildil on salatähendus, mida teavad ainult eestlased. Huvitav, kas politseinikul on õigus välismaalasele trahvi teha kui ta sest kenast must-valgest tahvlist salateavet välja ei loe? 

Käisin täna sõprade juures grillimas. Vot grillivärk on Kanadast täiega erinev. Siin teeb igaüks ise marinaade ja poes on lai valik valmistoodangut, mida õues küpsetada. Kanadas on null. Sealse grillpeo hitiks on burgerid. Pihv ja sai. Mõnikord grillitakse steiki (värsket, mitte marineeritut) ja vahel kala. Šašlõkki ei müüda kuskil.

Muideks, esimesed paar aastat arvasin, et ka sigarette ei müüda kuskil. Näha neid küll ei ole. Mitte keegi mu sealsetest sõpradest ei suitseta ja ma pole kindel, kas olen üldse kedagi suitsetamas näinud? Tõenäoliselt olen, aga need juhused on siis ilmselt nii harvad, et ei jäänud meelde.

Mingil hetkel küsisin kohalikelt, et kus suitsu müüakse? Selgus, et poodide infoletist saab, aga pakid on peidetud kappi, sest neid ei tohi näha olla. Reklaamida ka ei tohi. Eestis lähed poodi ja suitsud ripuvad absoluutselt iga kord silmade kõrgusel kassa kohal, et jumala eest meelest ei läheks.

Kanadas tundus alguses imelik, et alkoholi saab ainult eraldi poest. Ma pole kunagi suurem asi tinutaja olnud, aga tundus suht loogiline, et kui juba juust ja oliivid korvis on, saad ka veini juurde võtta ilma, et selleks teab kuhu peaks sõitma. Nüüd on vastupidi - nii kummaline tundub, et toidupoest saab alkoholi! Paigutus on kah tihtipeale selline, et enne kassasse minemist jalutad tahes-tahtmata pudelite vahelt läbi. Ja alkoholireklaam igal pool! 

Poest ostes on alko 2-3 korda odavam kui Kanadas. Jumalamuidu saab joonuks! Aga kui kuskile välja minna, on nii kokteilid kui klaas veini täpselt sama hinnaga mis Kanada restoranides! Ei ole mitu korda odavam nagu poes! 

Selveris on hästi tore käia! Nii palju musta leiba ja igasugu muud kraami, mida Kanadas pole. Püüan selle napi kahe nädalaga kodumaiseid maitseid ahmida ja näiteks täna sõin hommikuks vürtsikilu-võileiba, Valeri küpsiseid ja küüslauguleivakesi.

Ja oma lemmikus Werneri kohvikus olen juba kaks korda jõudnud käia. Ahjaa, kohvikust saab ka alkoholi!!! Pole ime, et me joomise statistikas tervele maailmale silmad ette teeme! Siin on nii lihtne juua! No ikka võtad ju saiakese kõrvale väikse topsi viina, miks ei võta! 

Igasugu koogikeste ja magustoitude valik on Eestis kindlasti parem kui Kanadas. Muideks, Kanadas ei müüda liha-, viineri-, porgandi-, kapsapirukaid (ainult vene poes). Aga võiks. Ja sellist gurmeetoitu nagu Eestis iga teine söögikoht pakub, saab Kanadas ainult mingites eriti peenetes kohtades väga kõrge hinna eest. Isegi lihtsalt peenetes (samm alla väga peene) restoranides pakutakse ikka ainult burgerit, pastat, steiki ja kanatiibu. Ei midagi ülemäära huvitavat. 

Ükspäev käisin Viljandis ja veetsin päeva Triinuga, kes mängis omal ajal suurt rolli selles, et üldse Vancouveris maandusin. Aastaid tagasi resideerus ta mõnda aega Edmontonis, ühes Kanada põhjapoolsemas linnas ning mainis me tollase plaani peale end Torontosse sisse sättida, et "me siin Mosuga arutasime, et te pole ju üldse Toronto tüüpi inimesed, pigem siis juba Calgary või Vancouver". Valisimegi üki-kaki-kommi-nommi meetodil Vancoveri ja näe, sellest sai täitsa kogemata mu terve elu! Tänks, Triin!

Viljandi on nii ilus! No alati on olnud...

Kultuurišokk

Kummalisel kombel tundub, et mul on Eestisse tulles vaat et suurem kultuurišokk kui aastaid tagasi Kanadasse kolides. Ei mäletanudki enam, et inimesed siin omavahel üldse ei suhtle!

Käisin ükspäev Tallinnas. Kuna asja oli ainult kesklinna, mõtlesin, et lähen bussiga, jääb parkimisprobleem ära. Need Lux-Express bussid on ikka tõesõna vägevad. Maru viisakas teenindus ka. Millegipärast sattusin kohanumbreid vaadates korraks segadusse ning küsisin minu arvatava koha kõrval istuvalt tüdrukult, et "vabandage, kas see on koht see-ja-see?" Neiu vaatas mulle mõnda aega otsa, kulm kortsus… ja pööras siis lihtsalt pea ära!

Tallinnas käisin alustuseks veidi shoppamas. Mul pole endiselt Matt'i lõpuballiks kleiti ja vaikselt hakkab tunduma, et lähen teksades. Eestis on väga rahulik poodelda, sain pool päeva täielikus vaikuses veeta. Keegi ei öelnud tere, ei küsinud, kuidas mul läheb, ei teinud komplimente ega küsinud, kas saab millegagi aidata. Ühes poes veetsin kohe palju aega, leidsin miskit, proovisin selga, panin osa asju tagasi… müüjad hoidsid ohutusse kaugusesse. Kanadas ei tuleks see kõne allagi! Aga mulle hullult meeldib niimoodi omaette toimetada. Lõpuks panin valitud hilbu letile ja teatasin: "Ma võtaksin selle". Arvasin, et nüüd öeldakse "tere" või midagi. Vaikus! Esimene asi, mis tuli, oli: "Maksate kaardiga või sulas?" No on ju naljakas!

Ahjaa, Kanadas joovad kõik kraanivett ja see on igal pool tasuta, isegi osades poodides on kraanid, topsirivi kõrval. Ja pissida saab alati tasuta. Kui Eestis kraanivett küsin, vaadatakse nii mõneski kohas veidike kahtlaselt. Ühes kohas öeldi, et neil on selline poliitika, et kraanivett ei anta (wtf?), teises kinnitati üle, kas ma ikka saan aru, et kraanivesi ei ole tasuta? Kusjuures ainus mullivaba vee variant on tavaliselt Evian, mis maksab olenevalt kohast 2.50-3.50 pudel, mis on rohkem kui pooled eestlased tunnis teenivad!

Pärast mõnetunnist shopingut tahtsin pissile minna. Ei saa! Värav on ees. Maksa! Kaubamajas! Ma jätan teile hunniku raha ja on selgelt teie huvides, et mul mugav oleks ja poest lahkuda ei tahaks, aga pissimise eest tuleb ikkagi 20 senti välja laduda. Võib-olla on tõesti nii suur probleem, et suvalised inimesed tänavalt tulevad ainult pissile ja poodi üldse ei lähegi, aga no andke siis ostuga kaasa "tasuta kehakergendamise kupong" või midagi. Mind ei tee 20 senti vaesemaks, aga see on lihtsalt jabur!

Ma ei saa päris hästi aru, kuidas see kõik end ära tasub? Väravate ees oli masin, kuhu oma 20-sendine sisse pista, teine masin, mis suuremaid münte kahekümnesteks vahetab ja kolmas, madalamale paigutatud masin ratastooli kasutajatele. Ja siis veel väravad ise. Kogu selle tehnika soetamine ja korrashoid tuleb siis neist masinasse pandud sentidest, pluss kasum veel ka? Minu meelest võiks veel turvamehe ka sinna seisma panna.

Vahepeal käisin vanade aegade mälestuseks oma kunagises lemmikkohas, Radissoni 24. korruse lounge's lõunat söömas. Vaade oli väga ilus, toit oli ka hea (kuigi hinnad - appi!). Eestis on tore, et leib-kuklid-krõbuskid tuuakse koos võiga lauda. Kanadas sellist kommet ei ole, nad ei söö toidu kõrvale leiba. Või noh, leiba ei söö nad üldse. Ahjaa, Kanadas on jällegi nii, et kui näiteks hommikusöögi tellid, on taldrikul muuhulgas ka ports röstsaia ja sellele on või juba peale määritud! Ma olen mitu korda palunud võid tuua ja siis sööma hakates avastanud, et ahah, siin juba on või!

Radissonis oli suht vaikne, ainult üks laud peale minu (hiljem tulid ühed inimesed veel). Aga laual oli nupp, et kui teenindajat vajate, siis vajutage. Ja teenindaja tuligi ainult siis kui nuppu kasutasin, polnud kanadalikku "kuidas teile maitses" või "kas saan veel midagi pakkuda" osa. Saatsin Matt'ile pildi, et näe, ma ei tee nalja kui ütlen, et eestlased suhtlevad nii vähe kui võimalik!

Hiljem juhtusin bussipeatusest mööda kõndima, õigemini alles lähenesin sellele kui buss peatus. Inimesed läksid riburada peale ja noor ema jäi lapsevankriga ukerdama. Bussi ja kõnnitee vahel oli tükk tühja maad, millest käru tuli üle tõsta, lisaks sellele oli buss üsna kõrge. Proovis nii üht- kui teistpidi, no ei saa! Inimesed seisavad bussis, hoiavad torust kinni ja ilmselt juba ohkavad kannatamatult, et kaua võib! Aga appi keegi ei tule. Jõudsin peatusesse, ütlesin tüdrukule, et "ma aitan sind, võta sealt teisest otsast" ja oligi vanker bussis. Kui te nüüd arvate, et ta mulle "aitäh" ütles või otsagi vaatas, siis eksite!

Kusjuures ma ei pane üldse pahaks! Ma olen ise ka ju eestlane, eksole. Aga hoopis teistsugusest kultuurist tulles torkab lihtsalt paremini silma.

Sõbranna, kes samuti aastaid eemal elas ja mõni aeg Eestisse tagasi kolis, ütles, et tema arvas esimese hooga, et kui tahad muutust, siis ole ise see muutus ning püüdis rohkem suhelda ja muidu sõbralik olla. Mõni aeg hiljem lõpetas ära, sest sai aru, et kui võõrale inimesele "tere" öelda, ei tule sellest midagi head. Pigem jääb tervitatut terveks päevaks vaevama, et kes see küll oli ja miks ta mulle tere ütles?!

Siin jookseb hetkel raadios mingi hommikuprogrammijupp, kus arutatakse, et kas trenni minnes peaks riietusruumi astudes "tere" ütlema, ja keegi seal kommenteerib, et no mida veel, äkki peaks ära minnes "head aega" ka veel ütlema?

Jumala eest, mis selles imelikku oleks? Ma tunnen ennast aegajalt nagu välismaalane, hahaa.

Eriti välismaalasena tunnen end siis kui pean autoga kuskile sõitma ja sinna ise kohale orienteeruma. Sõbrad elavad ju mööda Eestit laiali! Sildid on ainult kohalikele! Isegi mitte eestlastele, vaid paari lähima küla elanikele, kes teavad täpselt, mis asub mille kõrval. Kui sa ei tea, et see tee viib sinna külla ja see omakorda sellesse kolmandasse, on natuke pahasti. Isegi suurtel teedel pole mõeldud, kuidas aidata niimoodi kohale jõuda, et seejuures hulluks ei läheks.

Käisin näiteks sõbrannal Viljandis külas ja tahtsin sealt maale vanaema juurde sõita. Vanaema elab poolel teel Võrru ja nii ema kui google maps ütlesid, et hoia lihtsalt Võru peale. Mul gps siin ei tööta, onju.

Algus läks ludinal - esimene ristmik näitas "Võru", ka teises oli lahkelt öeldud, kuhupoole Võru jääb, kolmas: "Tartu" või "Tõrva". Mis Võruga juhtus? Välismaalaste ees on mul see eelis, et ettekujutus, kus asub Tartu ja kus Tõrva, mul ikkagi on. Probleem on selles, et Võru jääb täpselt nende vahele, nii et kumb siis? Kuidas ma pean teadma?! Pöörasin Tartu suunas ja järgmises ristmikus hakati jälle kenasti Võru poole juhatama.

Vanaema praadis mulle kotlette. Vanaema tehtud kotletid on ainsad, mida söön, muidu üldse ei maitse. Ma ei saa aru, mis see nipp on, sada korda olen kõrval seisnud ja algusest lõpuni jälginud, mismoodi ta neid kokku segab, aga mul endal ei tule pooltki nii head.

Hea lapselapsena käisin "poe kõrvalt posti toomas". Autoga. Ma ei julge külavahel kõndida, seal oli vanasti üks kuri koer. Pood oli täielik nostalgialaks, ma veetsin ju kõik lapsepõlvesuved maal ja see pood oli kõigi asjade keskpaik. Maja on muidugi ammu tühi, aga no vaadake neid akendele värvitud punaseid kardinaid!

Vanaemal oli muidugi see vana tool ka ikka veel alles, mis seal juba aastaid enne mu Kanadasse kolimist seisis: "Mitte istuda! Tool on katki!" Küsisin, et oled sa kunagi mõelnud, et selle võiks ära visata? Selgus, et maal ei visata asju ära, tuleb põlema panna. Näe, jälle targem.

Ja emme sünnipäeva pidasime ka. Selle jaoks ma ju siia tulingi! Emme tahtis Võrru Katariina kohvikusse ja nii me siis tegimegi. Väga hea söök oli! Täna õhtul tuleb siis veel suurem pidu ka. Mul jälle hea lihtne, ei pea kõiki peresõpru-sugulasi eraldi läbi sõitma, näen kogu kamba korraga ära!

Tere Eesti!

Uskumatu, et olengi lõpuks ometi Eestis! Pean nüüd ainult üle saama tundest, et kui keegi eesti keeles räägib, räägib ta tingimata minuga. Lennujaamas pöörasin mitu korda üllatunult ringi kui kuskil "tsau" hüüti. Ei olnud minu sõbrad. Eesti keel on siin vist veidi rohkem levinud kui Kanadas!

Pärast 10 tundi lendamist, 2.5 tundi ootamist ja veel 2 tundi lendamist tundsin end üllatavalt värskelt, kuigi üks öö oli selleks ajaks täiesti vahele jäänud ja Kanadas ammu hommik käes.

Esimest korda oma reisiajaloos laadisin boarding pass'i telefoni - maru mugav! Natuke vähem mugavaks muutus Frankfurtis, kus avastasin, et üks kahest boarding pass'ist on müstilisel kombel kaduma läinud. Ja no loomulikult see Frankfurt-Tallinn oma, mida just vaja pidi minema. Avastasin selle kustutatud kirjade hulgast (pole aimugi, miks ta sinna sattus), arvasin korraks, et mu elu on päästetud, panin näpu peale, et näha, kuidas teda teise kausta tagasi saada… kui ta kustus lõplikult ära. Täitsa ise!

Teine jama oli see, et telefon ei muutnud automaatselt kellaaega ära ja mul polnud õrna aimugi, palju järgmise lennuni aega on. Aga siis leidsin masina, kust sai boarding pass'i printida ja seina peal oli kell ka. Nii jõudsingi suhteliselt sündmustevaeselt ja rahulikult Eestisse.

Väga naljakas on tagasi olla. Kõik on täpselt sama - tänavad ja majad. Ainult Ülemiste keskus nägi täitsa teistmoodi välja! Panin kapist oma vanad dressid selga ja istun siin nagu oleks 10 aastat ajas tagasi läinud.

Neli päeva!

Kui oma kliendile rääkisin, et lähen kaheks nädalaks Eestisse, vastas ta kategooriliselt "ei!". Mõni aeg hiljem soostus olukorda lähemalt arutama ja teatas: "Ainult neli päeva! Ja siis tule tagasi!" 

Seda, et ma tagasi tulles ainult kaks nädalat töötan ja siis päriselt ära lähen, ta veel ei tea. 

Täna tuli päevaprogrammist koju ja ulatas mulle ümbriku: "Ma kirjutasin sulle kaardi! Sa lähed reisile! Ainult neli päeva ja siis pead tagasi tulema!"

Ei me kimpu jää

Kui Kanadasse kolisin ja siin pangakonto avasin, jäi Swedbank'i kaart sahtlisse seisma. Kolmeks aastaks. Kõik need kolm aastat maksin iga kuu paar eurot kaardihooldustasu ega taibanud kaarti kinni panna (konto omamine on ju tasuta). Kaks kuud tagasi sain meili, et kaardi kehtivus on läbi saanud ja võin selle nüüd ära visata. Ainult, et just nüüd on mul seda vaja!

Tellisin eile uue kaardi, et saaks selle järgmise nädala alguses kasutusele võtta (mul on eesti arvel nats raha, mida oleks mugav ilma vahetuskursse maksmata kulutada). Aga ei, elu ei pea mitte lihtne olema! Kaardi tegemise aeg on 7-10 tööpäeva ning kohaletoimetamisele võib veel mõni kuluda. Reisi lõpuks saan siis kätte kui hästi läheb! Absurd noh! Kaardi tegemine ei võta ometigi ju üldse aega, Kanadas on igal telleril see masin, vähem kui minutiga antakse kätte. Swed valmistab võib-olla käsitööna, kes teab...

Ahjaa, mul tuli sellega seoses veel üks Eesti-Kanada erinevus meelde - Kanada pangakontorites on igal telleril samasugune kaardimakse masin, mis poodideski, ainult et seda kasutatakse isiku tuvastamiseks. Tuleb kaart sisse torgata, pin panna ja korras. Dokumenti ei tahetagi näha! Kuna kontorisse on harva asja, unustan selle muidugi alati ära ja löön alustuseks hoopis ID-kaardi letti, mis neid natuke segadusse ajab.

-

Täna käisime sõbrannadega tulbifestivalil. Ma pole kunagi nii palju tulpe korraga näinud. Nii palju hiinlasi ka mitte (ärge laske end eksitada piltidest, kust neid eriti ei paista - see on ilmselgelt taotluslik).

Ma ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas oma Eesti-aega organiseerida. Nii paljusid inimesi tahaks näha ja enamikke neist soovitatavalt rohkem kui üks kord. Samas on selline tunne, et kõige mõnusam oleks lihtsalt kodus istuda ja mitte midagi teha. Seda enam, et praeguse prognoosi kohaselt sajab mu reisi ajal iga jumala päev vihma (välja arvatud need päevad, kus on ka lörtsilootust).

Ahjaa, Matt kaevas kuskilt välja oma kunagise eesti girlfriend'i isa käest saadud õllelaulude plaadid. Sellised simmairuudiralla tüüpi. Pani autos mängima ja ütles, et hakaku ma kodumaale minekuks vaimu valmis seadma.

Muuhulgas sain tõlkida väljendeid nagu "ei me kimpu jää" ja selgitada, et tegelikult kuulame sellist muusikat põhimõtteliselt ainult jaanipäeval. Aga noh, jaanipäev ju varsti tulebki. Ja appi - me saame ju oma aias lõket teha! Võib-olla peaks šašlõkki ka marineerima? Kellel on head retsepti?

Otsad kokku

Vahepealsetest arengutest:

Kass, kelle südame võitmiseks mul pea aasta läks, on nüüd nii sõber, et pressib igal õhtul külla, nurrub kõrvulukustavalt ja ei taha veel hommikulgi lahkuda. Kuidas ma jätan ta nüüd maha?

Matt on otsustanud, et kanad tulevad ilmtingimata kohe! Kogu eeltöö tegi ära, isegi koht, kust neid osta, on välja valitud. Nanaimo lubab aias pidada kuni kuus kana, Matt teatas, et kuus siis tulebki. Kiire arvutus näitab, et see toob meile 4-5 muna päevas ja mina ausalt öeldes ei tea, mida me nii paljuga peale hakkame? 

Eesti reisini on jäänud üheksa päeva, eile ostsin kohvri ära. Põnev-põnev!

Üleeile saatsin ülemusele lahkumisavalduse ja kohe hakkas kergem. Nüüd tahaks, et see vahepealne etapp läbi saaks ja võiks uue eluga alustada. Ettevõtte omanik oli väga toetav, ütles, et ta hindab mu tööd ja on neile pühendatud aastate eest väga tänulik, aga saab aru, et tahan edasi liikuda ja ühtlasi arvas, et mulle hakkab Nanaimos väga meeldima - ta emapoolne suguvõsa pidavat seal elama. Lubas soovituskirja kirjutada ning palus teada anda kui saab veel millegagi aidata.

Soovituskiri on Kanadas kõige-kõige olulisem asi üldse! Tulevane tööandja helistab ilmtingimata eelmisele tööandjale (ka siis kui kirjalik soovitus CV-ga kaasa panna). Ma isegi ei tea veel, mis tüüpi tööd ma otsima hakkan, tahaks paar nädalat puhata ja alles siis sellega tegelema hakata. Ma pole küll väga kindel kui palju puhkamisest välja tuleb kui terve majatäis mööblit on vaja kokku kruvida, kõik asjad lahti pakkida, seemned mulda istutada, kastitäis kanu ära kodustada…

Matt'il on tulemas lõpuball, kuhu peab minema kaaslasega. Mul on nüüd vaja ülipidulikku kleiti (kingi, kotti, soengut, meiki), aga hetkeseisuga pole õrna aimugi, kust ma selle kõik välja võlun! Appi!

Paar päeva tagasi lõin esimese sellekevadise monster-ämbliku maha ja sain aru, et kolimine ei ole üldse mitte paha plaan. Hakkab looma! Tundub, et olen kohustusliku ärevuskõvera kõige kõrgemas tipus nüüd ära käinud ja edasi tuleb pigem mõnus ootusärevus ja veidi vähem seda nõmedat appi-mida-ma-oma-eluga-teen osa. Nanaimo on jumala tore ju!

Külaskäik uude koju

Käisin täna oma kliendiga juuksuris ja mõtlesin, et lasen ühtlasi endagi pea väheke viisakamaks kohendada. Läksime üle tee asuvasse salongi, kus töötavad kolm vahvat hiinlast, kes hullupööra mu hoolealust armastavad, ta tähelepanuga üle küllavad ja lõikuse lõpus šokolaadi annavad.

Meestelõikusi teevad nad muideks hästi, aga naiste omadega on vist veits keerulisem. Ma tahtsin ainult otsi lühemaks, mis ei ole eriline kosmoseteadus. Tegelikult aimasin halba juba siis kui märkasin, et juuksur ei kontrollinud, kas mõlemad pooled on ühepikkused, aga mõtlesin, et nääh, let's be easy going ja las teeb, mida paremaks peab. Ning palusin eest veidi järku lõigata, sest mingi ähmane järk oli seal eelmisest korrast alles ja noh, asja käigus saab ebatasasuse ju kah ära silutud. Hästi vale mõte oli see.

Pean muidugi tunnistama, et olen viimaste aastatega kõvasti rahulikumaks muutunud. Ma ei tea, kas see tuleb nats hullumeelsest töökeskkonnast või vanemaks saamisest, aga kuidagi üha lihtsamaks muutub igasuguste jamadega leppimine. Juuksed näiteks kasvavad ju tagasi! Ütlesin viisakalt aitäh, timmisin hiljem kodus peegli ees seda sea-teerada veits inimlikumaks ja kärab kah.

- - -

Vahepeal helistas Matt ja harjutas eesti keelt:

Matt: tere, mis sa teed, mina lähen magazin'i!
Mina: kuhu sa lähed?
- how do you say "store" in estonian?
- aa, sa lähed poodi!
- jaa, ma tean! see on nagu voodi! ma tean - pood, voodi. mina lähen poodisse.
- ei, sa lähed poodi, mitte poodisse.
- well, that's stupid!

- - -

Eile käisime perekondlikul väljasõidul Nanaimosse, sest ei mina ega Matt'i vanemad polnud veel maja näinud. No vägev! Aed on suur ja linnud laulavad ja kõik laed on hästi kõrged, mida ma piltide pealt üldse aru ei saanud. Linnulaul on kohe eriti tore. Mu praeguses kodus on samuti hästi vaikne, ainult kanu on vahel kuulda, aga Matt elab nii keset kesklinna kui üldse saab ja tema maja vastas on tuletõrjejaam. Ma ei tea, mitu kuud läks enne, kui ma seal normaalselt magama õppisin. Nüüd ei kuule muidugi enam midagi, kõigega ju harjub. Aga jah, lind on sealkandis ikka haruldane nähtus.

See koer, kes meie tulevases kanaaias elab, oli hirmus vahva. Hea meelega jätaks ta endale.

Alguses ütles Matt, et tema värvitoonidest, kardinatest ja mööblist ei hooli, need võin kõik mina valida. Aga kui siis täpsemaks aruteluks läks, oli ikka kuidagi nii, et oota, sa tahad külalistetubadesse valget mööblit? No ma ei tea… Ja telekas ei saagi kamina kohale jääda? Mis tal seal viga on? Vähemalt ei pea juhtmeid ümber vedama! Oota, mis mõttes tuleb magamistuppa ainult üks kummut, vaata kui tühi see niimoodi jääb ja mul pole siis ju kuskile oma asju panna (jättes kõrvale, et meil on hullult palju kappe-panipaiku-garderoobe).

Me oleme mõlemad nats sellist tüüpi ka, et kõigepealt tuleb läraki emotsioon ja kõik on must-valge, alles kui arutama hakata, lisanduvad hallid toonid juurde. Lõpuks oli meil IKEA nimekiri välja prinditud ja õhtul tagasi tulles läksime proovima, milline neist diivanitest tegelikult mugav on ja kuidas ülejäänud kraam päriselus välja näeb ning ennäe imet - mitte ühtegi vaidlust ei tekkinud! Sulgemiseni jäänud 20-minutiga oli meil pool kraami maha tõmmatud, pool alla kriipsutatud ja mõned uued lemmikud üles pildistatud, mai lõpus on ainult pealekorjamise vaev. Mööbel valitud! Külalistetoad tulevad valged nagu mina tahtsin ja master-bedroom tume nagu Matt tahtis.

Kanadalased armastavad tumepruuni mööblit - mida raskem ja kobakam, seda parem. Ma ei tea, mis värk sellega on. Ja ribikardinaid! Meil on köögis-söögitoas-elutoas kõik aknad nende laiade ribidega ja kui suuremate akende ees elan need veel kuidagi üle, siis sellega, et kaks tibatillukest akent ribide seest väljagi ei paista, ei suuda ma kuidagi leppida! Õnneks saime kokkuleppele, et sealt võime nad ära võtta. Ja mis veider komme on telekas kamina kohale riputada? Kuidas sa vaatad seda niimoodi pea kuklas? (pildilt ei ole aru saada kui kõrgel ta tegelikult on)

Muuhulgas tahan esitleda oma lemmikkohta majas, seda pisikest aknariba, mille keegi hea inimene oli master-bedroom'i vannitoa nurka projekteerinud. No küll on tore lahendus!

Järgmisel nädalal on viimane aeg tööl lahkumisavaldus anda, sest mai lõpus tahaks juba vaba olla. Ma isegi ei tea, kas pigem ootan või kardan seda hetke. Vist natuke mõlemat. Kindlasti saab veidi kergem, sest siis algab juba see etapp, kus pole enam vaja mingeid otsuseid teha, tuleb ainult uue eluga harjuma hakata, kodu sisse sättida ja töö leida. Ma juba hoiatasin Matt'i, et ta peab nüüd hakkama minuga laupäevahommikuti kohvikutes käima, sest mul pole Nanaimos mitte ühtegi sõbrannat! Appi!

Uus kodu

Meil on uus kodu! Mina sain kauaoodatud walk-in closet'i ja Matt suure aia vaatega mäele. Peaks vist hakkama ennast natuke usinamalt kolimise mõttega harjutama, sest nüüd on isegi kuupäev teada...

Kui eelmise kahe maja juures, millele pakkumised sai tehtud, oleks tulnud mõne asjaga kompromissile minna või miskit veidi nokitseda, siis see kolmas juhtus kohe ideaalne olema! Isegi kanaaed on olemas!!! Praegused omanikud hoiavad seal küll oma koera ja kanadele on see vist veidi suur, aga kuna üleliigset ruumi on küllaga, võib neile ju veidi luksust lubada.

Omanikud panid tingimuseks, et tahavad kasvuhoone kaasa võtta ja sellega me lõpuks nõustusime. Kasvuhoone nägi nagunii natuke naljakas välja ja ma ei osanud päris selget seisukohta võtta, kas see mulle meeldib või mitte. Matt küll korra kurtis, et kus ma talle siis tomateid hakkan kasvatama, aga kuna tomatikasvatusest ei tea ma mitte midagi, peab sel aastal hernestega leppima (nendest ei tea ma samuti midagi, aga ostsin juba seemned valmis, nii et herned tulevad igal juhul). Ma hullult armastan värskeid herneid!

Täna käisime natuke jalutamas ja nautisime ilma, sest sel talvel on Vancouveris nii palju sadanud, et isegi mina hakkasin lõpuks uskuma, et siin päriselt sajabki ja see pole müüt. Ühed meie sõbrad kolisid Vancouverisse täpselt siis kui ilm halliks läks ja on pärast mitu kuud kestnud sadu juba igasuguse lootuse kaotanud, et siin üldse kunagi normaalseks läheb! Seda suurem on rõõm kui ilmateade nüüd ainult kollaseid kerasid näitab ja igaks päevaks 16-17 soojakraadi lubab. Täna nägid mere ääres jalutades oma esimese vaala ka ära ja tunnistasid, et Vancouver on ikka päris vahva!

Pakkumised

Esimene maja, millele Matt pakkumise tegi, oli müüki pandud ilmselgelt liiga kõrge hinnaga. Samaväärsed majad samas piirkonnas olid kaubaks läinud palju odavamalt ning kuna huvilised hoiavad turul kuude kaupa silma peal ja agendilt saab soovi korral nimekirja teatud hinnavahemikus olevate majade lõplike müügihindadega (näiteks viimase poolaasta kohta), ei taha keegi tarbetult rohkem maksta. Kõnealune maja oli kaks nädalat müügis olnud ja mitte keegi polnud veel pakkumist teinud.

Matt pakkus mingi portsu võrra madalamat hinda (sellist, mis tegelikule turuhinnale vastaks), omanik ei nõustunud ja esitas omapoolse pakkumise, milleks oli küsitud absurdsest müügihinnast vaid tiba väiksem number. Matt ei võtnud pakkumist vastu. Sellest on nüüd nädal möödas ja kuna nii kõrge hinnaga huvilisi endiselt ei ole, peab omanik peatselt kuulutuses olevat hinda alandama. Mäng on selline, et kui maja on kuu aega müügis olnud ja hinda juba alandatud, ei hakka keegi küsitud summat maksma, kõik pakuvad alla. Agendi kaudu on teada, et omanik on juba uue maja ostnud, nii et sulaselgelt ei saa ta olemasoleva müügiga väga pikalt viivitada, sest peab selle all oleva raha kätte saama. Ja ei ole mõistlik ka, sest mida kauem kuulutust üleval hoida, seda hapumaks see ostjate silmis muutub. (edit: omanik esitas meile hiljem omapoolse pakkumise, kus lasi hinda alla, aga selleks hetkeks olime juba uue lemmiku leidnud ja tema maja on ikka veel müügis)

Ahjaa, mäletate kui mainisin paar postitust tagasi, et käisime üht maja vaatamas, mille oleks hoobilt ära ostnud kui sama päeva hommikul poleks omanik juba kellegi teise pakkumist aktsepteerinud. Kuna tehing on tänaseks lõplik ja ostuhind avalik, saime teada, et see läks kaubaks tuhande dollari võrra odavamalt kui küsitud hind!!! Kui meil olnuks aega omapoolne pakkumine teha, oleksime kindlasti üle pakkunud (teades, et soovijaid on veel) ja maja omale saanud! Nagu näete, ei anna see topeltpime mäng alati ka omanikule eeliseid.

Paar päeva pärast esimest ebaõnnestunud pakkumist sirvisime kuulutusi ja veidi enne südaööd pandi üles selline maja, mis meile mõlemale kohe meeldis. Järgmisel hommikul võtsime Matt'i targa isa kaasa ja sõitsime Nanaimosse. See on tegelikult veel omaette lugu:

Nanaimo praamid väljuvad mõlemalt poolt Vancouverit ja Matt'i vanemad elavad ühele sadamale väga lähedal. Selle asemel, et hommikul varem ärgata ja kodust sõitma hakata, olime kavalad ja läksime juba õhtul sinna.

Hommikul oleks võinud lasta Matt'i emal meid sadamasse viia ja hiljem sinna vastu tulla, aga mehed leidsid, et mida väiksem arv naisi kodust lahkumise ajagraafikusse arvestada, seda kiiremini saame liikuma ja seda kindlamini jõuame vajalikuks ajaks praami peale, nii et sõidame ise.

Jõudsime lõpuks sadamasse, ajaga hakkas juba vaikselt kitsaks minema, aga kõik parklad olid tihedalt täis - pikk nädalavahetus ju! Pärast pikka tiirutamist saime auto ära pandud ja tegime kena hommikuse trenni, püüdes joostes praamile jõuda. Kassas öeldi, et piletimüük pandi kolm minutit tagasi kinni ja järgmine praam väljub kahe tunni pärast.

Järgnes arutelu, et mida teha? Samast sadamast pidi järgmine praam väljuma kahe tunni pärast (sõiduaeg 2 tundi), teisel pool Vancouverit asuvast 15 min varem (sõiduaeg 1.40). Nanaimos on samuti kaks sadamat ja see praam, mis lühema ajaga sõidab, peatub selles, mis oli meile huvipakkuvale majale väga lähedal (samas kui teisest sadamast tuli 15 min sõita).

Kuna meil oli igal juhul kaks tundi vaba aega, võisime kulutada veidi üle tunni, et teisele poole Vancouverit sõita, auto sinna jätta ja lõppkokkuvõttes pea tund aega varem soovitud majas olla. Aga õhtul tulnuks jälle läbi terve Vancouveri sõita, et Matt'i vanemate majja jõuda, seega otsustasime, et nääh, sööme parem mõnes kenas kohvikus hommikust ja lähme ikkagi lähemast sadamast praamile.

Mõeldud-tehtud. Seekord jäi aega laialt üle ja lubasime Matt'i emal end sadamasse sõidutada, nii et ka parkimise muret enam ei olnud. Praamile kõndides ütlesin Matt'ile, et ta vaataks, mis kellasega me tagasi võiks tulla, sest "mäletad, kui eelmine kord tulime, väljus viimane praam siia sadamasse kolme paiku pärastlõunal ja kõik hilisemad läksid teise sadamasse".

Guess what - see on igal laupäeval nii! Seega olime küll rõõmsalt ilma autota praamil, aga ainus võimalus koju tagasi saada, oli maabuda valele poole linna. Korraga mõistsime, et teise sadamasse sõitmine ja varem majani jõudmine olnuks suhteliselt hea plaan, sest sel juhul oleks meil hiljem vähemalt õigest sadamast auto võtta!

Õnneks selgus pärast paari telefonikõnet, et Matt'i parim sõber, kelle vanemad Matt'i vanemate naabrid on, pidi nagunii õhtul nende juurde minema ja tal polnud midagi selle vastu, et meid sadamast peale korjata. Logistiliselt nägi see välja umbes nagu oleks Pärnust Tallinna kaudu Tartusse sõitnud.

Nii palju siis praamirõõmudest.

Maja oli võrratu! Sama päeva hommikul oli kaks pakkumist esitatud, nii et meie oma sai kolmandaks. Tõenäoliselt pakkusid eelmised küsitud hinnast üle, aga kui palju, seda me ju ei teadnud. Mängisime siis sellist mängu, et kirjutasime kõik eraldi paberitele hinna, millega arvasime, et maja saaks ning võrdlesime neid omavahel. Trikk on selles, et nii palju peab peale maksma, et ei jääks hiljem vaevama, et oleks võinud see paar tuhat rohkem anda ja pakkumine võita. Aga nii palju ka ei tahaks peale maksta, et tunduks nagu oleks ports raha lihtsalt tarbetult prügikasti läinud (sest kes teab, võib-olla pakkusid eelmised suhteliselt küsitud hinna lähedale).

Matt valis lõpuks sobiva numbri ehk pakkus küsitud hinnast julgelt üle. No tõesti oli kihvt maja! Tagasiteel Vancouverisse helistas agent ja teatas, et üks pakkujatest oli meist alla ja teine üle pakkunud, seega jäime ilma. Nüüd on põnev oodata, et tehing kinnitataks ja müügihind avalikuks saaks, et kui palju ta meist üle pakkus? Päris kreisi ikka, et keegi veel rohkem otsustas maksta. Jumala pimesi ju! (edit: maja eest maksti $31.000 küsitud hinnale peale!)

Selle majaga õppisime veel ühe dimensiooni juurde - üürnikud! Nii maja põhiosa kui selle all olev korter olid välja üüritud ja kuna mõlemal on kehtivad lepingud, saab ostja maja koos üürnikega. Nüüd tõusis küsimuse alla, et kui kiiresti üürnikest lahti saaks? Etteteatamisaeg oli nende lepingus kaks kuud, nii et olenevalt tehingu vormistamise kiirusest saaksime nad välja 1. juuniks või 1. juuliks, aga Matt peab juulis juba tööd alustama. Kolimine/remont/sisustamine tuleb juunisse mahutada. Eriti tobe olukord! Aga noh, vaadakem helget poolt - majast jäime ilma, seega mure murtud!

Pärast miljoni kuulutuse läbivaatamist ja sada korda Nanaimos käimist hakkame vaikselt jõudma punkti, kus tahaks kogu kupatusele joone alla tõmmata ja lihtsalt midagi ära osta. Vaene Matt teab juba iga tänavat ja nurgatagust ning praamitöötajad hakkavad varsti ilmselt isiklikult "tere" ütlema...

Kuidas Kanadas maja osta

Maja ostmine käib Kanadas valdavalt ainult läbi kinnisvaraagentide. Omanik võib ka ise müüa, aga kuna inimesed on nii harjunud, et asi käib läbi agendi, tekib ise müües palju vähem huvilisi.

Osad müüdavad majad on tühjad, osades elatakse sees. Kui keegi vaatama tuleb, lähevad elanikud kindlasti kodust ära, näidatav maja on alati inimestest tühi. Ostja võib otse loomulikult kõiki kapiuksi avada ja igasse nurgatagusesse piiluda. Kõik majad on näitamise ajal alati väga korras, värsked lilled vaasis, tuled põlema jäetud.

Müügikuulutuses on kirjas, mis kuupäevast alates maja müügis on ja mis kuupäevadel on hinda muudetud (tavaliselt alandatud). Kes põhjendamatult kõrge hinna panevad, peavad paratamatult seda ühel hetkel langetama hakkama ja ostjad näevad, millal ja mis summas seda tehtud on - kõik jääb kuulutusse kirja.

Kui sobiv maja leitud, saab sellele pakkumise teha. Pakkumisega võib seada kindlad tingimused, näiteks nõuda, et garaaži ehitatud riiulid tuleb välja võtta (või sisse jätta). Võib küsida, et omanik vabastaks koha mingil konkreetsel kuupäeval. Kui müüdav maja või selles asuv korter on välja üüritud, saab nõuda, et praegune omanik annaks kindlal kuupäeval üürilistele väljakolimisteate (uus omanik ise saaks seda alles mitu nädalat hiljem teha kui tehing lõplikult kinnitatud).

Pakkumises sisaldub loomulikult ka hind. Vot sellega läheb nüüd huvitavaks, sest pakkuda võib soovi korral nii alla kui üle. Kui maja on pikalt müügis olnud ja suuremat tunglemist ei paista, on mõistlik veidi vähem pakkuda. Aga kui kuulutus läks eile üles ja täna teatab agent, et kõnealusele majale on juba kaks pakkumist tehtud, tasub pigem rohkem pakkuda. Jama on selles, et teiste huviliste pakutud numbreid ei avaldata ja kunagi ei tea, kas nad pakkusid üle või alla ning kui üle, siis kui palju üle?

Kui oled pakkumise teinud, saad tavaliselt sama päeva õhtuks vastuse. Kellaaeg, mil omanik otsuse langetab, on kõigile pakkujatele teada. Iga kord kui uus pakkumine lisandub, annab agent sellest teada, et eelnevad huvilised saaks otsustada, kas tahavad pakkumises midagi muuta (kui oled päev otsa ainus huviline olnud ja pakkusid küsitud hinda, siis uue huvilise lisandudes tasub pakkumist suurendada, sest tema juba teadis, et keegi on eelnevalt pakkunud ning tõenäoliselt püüab hinnaga lüüa).

Omanik vaatab pakkumised läbi ja aktsepteerib neist kõige sobivama või esitab kõige sobivamale omapoolse pakkumise. Kui pakkusid madalamat hinda, aga su tingimused omanikule sobisid, samas kui keegi teine pakkus rohkem, aga esitas tingimused, mida omanik täita ei soovi, saab omanik omalt poolt pakkuda, et saad maja kui maksad näiteks selle summa, mida teine pakkus. Või pakub suuremat summat lubanud ostjale, et saad maja ainult siis kui eemaldad ühe kuni mitu tingimust.

Ostja võib müüja pakkumise kas vastu võtta või tagasi lükata.

Ahjaa, kui ostja on pakkumise teinud, kohustub ta maja ostma. Ei saa hiljem öelda, et kuulge, ma leidsin hoopis ühe teise ja mõtlesin ikkagi ringi. Või noh, teoreetiliselt saab, aga trahvid on suured. Pakkumisega peab muuhulgas ka panga kinnitus kaasas olema, et saad vajalikule summale laenu. Jällegi - teoreetiliselt võib ka ilma, aga kuna kinnituse saamine võtab aega ja pole garanteeritud, et selle saad, ei taha omanik tavaliselt riskida ja küüsi närides ootele jääda. Eriti kui huvilisi peaks rohkem kui üks olema.

Mõned nädalad hiljem kui tehing kinnitatud ja kinnisvaral uus omanik, saab agendilt küsida, mis hinnaga müük toimus? Ehk kui olid üks mitmest pakkujast ja valituks osutus keegi teine, saad nüüd teada, mida ta pakkus. Avalikuks tehakse ainult nn "võitnud" hind.

Kuidas Matt'i tehtud kaks pakkumist lõppesid, saab lugeda järgmisest postitusest…

Kanada majad

Kui Eestis räägitakse sellest, mitu tuba on, siis Kanadas mainitakse ainult magamistubade arvu. Neile lisanduvad söögituba ja elutuba, kusjuures elutubasid on suuremates kodudes tihtipeale kaks või kolm. Absoluutselt igas magamistoas on seinakapp, mis näeb alati täpselt ühesugune välja. See tüüp, kes need volditavad valged uksed leiutas, pidi küll püstirikkaks saama!

Sellist tuba, kus kappi pole, nimetatakse kontoriks, sest tuba, kust puudub volditavate valgete ustega seinakapp, ilmselgelt pole magamistuba! Kohalik loogika.

Veel üks kohustuslik osa on magamistubadega samal korrusel asetsev linen closet ehk seinakapp, milles on riiulid voodilinadele/käterätikutele. Muidu täpselt samad volditavad valged uksed, millega juba tutvusite, aga riidepuutorude asemel riiulid. Matt'i ema kurtis kunagi, et nende maja olevat täiesti arusaamatu planeeringuga, sest isegi linen closet'it ei ole ning mina, vaene ida-eurooplane, ei suutnud välja mõelda, et mis paganama asi tal puudu on?! Maja on nii suur, et võib ära eksida, igas toas on garderoob, mõnes lausa aknaga, aga näe, linu pole ikka kuskile panna! Matt siis hiljem seletas ja nüüd olen juba oma silmaga veendunud, et linen closet on tõepoolest praktiliselt igas majas.

Linade kapp on alati magamistubadega samal korrusel koridoris ja mõte on vist see, et kõik asjad oleks ühes kohas ja kõigil pereliikmetel/külalistel neile vaba juurdepääs. Puhastele rätikutele siis näiteks.

Kui keegi siin kommentaarides mainis, et tema jaoks on kõik need pildid, mida valitud majadest näitasin, unistustest suuremad, siis mul on täpselt sama asi. Ma olen enamiku elust ühe- ja kahetoalistes korterites elanud, nii et ükskõik milline maja nüüd lõpuks valituks saab, on see minu jaoks sulaselgelt liiga suur. Arvatavasti tuleb vähehaaval harjutama hakata - esialgu istun kapis, seejärel hakkan magamistoas ringi liikuma ja lõpuks venitan areaali elutoa ja muude ruumideni, hahaa. Teate nagu kassidel kui nad uude kohta viia!

Veel üks asi, mis siin väga levinud on, on sviit - see tähendab, et iga vähegi suurema maja sisse kuulub kahe- või kolmetoaline korter, millel on eraldi sissepääs. Neid siis renditakse välja. Sviitidel on kindlasti oma köök ja vannituba ning aknad vaatavad tagaaeda (mis on minu meelest privaatsuse mõttes suureks miinuseks). Sviidist tuleb arvestatav igakuine tulu, mis aitab kodulaenu katta ja tulevikus saab sinna vajadusel näiteks haige vanaema elama panna. Sviiti ja ülejäänud maja ühendab ka alati tule- ja mürakindel uks, mida muidu lukustatuna hoitakse, aga kui sviidis elaks pereliige, võiks selle ka lahti jätta.

Levinud planeering on selline, et maja alumisest korrusest on tagumine pool sviit ning esimene pool garaaž + laundry room + kontor + esik, siis läheb trepp üles ja üleval on elutuba, söögituba, köök ja magamistoad. Nii et omanikul on tegelikult veidi parem vaade, sest enamik aknaid jäävad teisele korrusele. Nanaimo on omajagu künklik, nii et paljudel majadel on sissepääs otse teisele korrusele ja tänavalt tundubki maja ühekordne, aga aia poolt on tegelikult kahekordne. Sel juhul on sviit ikkagi alumisel korrusel, üürnik läheb lihtsalt väravast sisse, kõnnib künkast alla ja siseneb alumise korruse (sviidi)uksest.

Köögid on tavaliselt suured ja väga levinud on need paigutada nurka niimoodi, et mööbel on kahes seinas ning keskel on köögisaar. Kapiuksed on kas puidutooni või valged, punast-sinist-rohelist või muud taolist värvi köögimööblit ei ole ma Kanadas näinud ei kellegi kodus ega ühegi kuulutuse piltidel. Kindlasti on kõik kapid ühte tooni, mitte alumised-ülemised erinevad vms.

Teine asi, mida ma veel kohanud pole, on tapeet. Seinad on alati värvitud.

Paljudel majadel on tagaaias hot tub ehk kuuma veega mullivann, kus on eriti mõnus just talvel istuda. Sauna ei ole muuseas mitte kellelgi! Ujulates tavaliselt on, aga tavaliselt max 60-kraadine.

Peauksel on enamasti mõlemal pool aknad, et esikusse valgust tuua ja paremini näha, kes koputab. Minu meelest täiesti ebaturvaline lahendus, sest kui klaas sisse lüüa, saab varas ukse lukust lahti keerata ja sisse astuda. Ühel majal oli näiteks laundry room'i uks ka klaasiga! Erinevalt peauksest asus see mõistagi maja küljel ja naabrid isegi ei märkaks kui seal miskit kahtlast toimuks. Matt selgitas, et Kanadas ei ole kombeks teiste kodudesse sisse murda, seega polevat klaasist uks mingi probleem. Väiksemates kohtades ei pane inimesed isegi uksi lukku...

Imeline eesti keel - vol 4

Seletasin täna Matt'ile sõna "dressid". Et alumine osa on "dressipüksid" ja ülemine "dressipluus". Ainult et kui sul on dressipükste peal pluus, siis see ei ole "dressipluus". PLUUS on ju üleüldse see eest nööpidega viisakam riidetükk? Kujutate ette dressipükste peal pluusi? Ma ei tea, miks dressipluus on dressipluus...

Aga vastukaaluks on ka inglise keeles huvitavaid hilpe, näiteks maikasärk - wife beater (naisepeksja). See meeste oma siis ainult. Naiste maika on tank top.

Hiljuti sai Matt teada, et innocent ja virgin on eesti keeles mõlemad "süütu" ning naeris nii, et seinad värisesid. Nagu hiljem oleks "süüdi" või midagi. Ja samal teemal veel nii palju, et kui "pulmadeks paraneb ära", siis mis pärast pulmi saab? Mariil kukkus ükspäev mingi asi maha ja kui ta paljajalu keset kilde seisis, tekkis arutelu, et kuna ta on nüüd abielus, siis kas pulmadeks paranes ära (endiselt jäi selgusetuks, mis paranema pidi) ja et millega pärast pulmi lohutada? Kui killud jalga astud, peab uuesti mehele minema, et ära paraneks või tohib senise abikaasaga liitu jääda?

Matt tögab mu eestikeelset "okei"-d. Okkeiiii. Inglisekeelne variant on oluliselt pehmem (umbes nagu "õugej"), aga mul tuleb pooltel kordadel ikka see kandiline eestipärane. 

Suurim avastus on ikkagi see, et paljudes eestikeelsetes sõnades ei ole tegelikult nõrkade ja tugevate tähtede häälduses suurt erinevust. Näiteks "trauma" ja "draama" - tegelikult hääldame esimest tähte mõlemas ühtmoodi.

Muidugi võib hääldada ka kirjutamise järgi, aga fakt on see, et paljudel juhtudel ei ole absoluutselt vahet, kas kasutad nõrka või tugevat tähte. Vabalt võib asendada.

Inglise keeles on tohutu vahe! Matt ütleb, et enamik eestlasi vahetavad inglise keelt rääkides pidevalt nõrgad ja tugevad tähed ära, mis ilmselt näitab selgelt, et me pole lihtsalt hajunud, et neil erilist vahet oleks. Hääldad nii nagu parajasti mugavam on. Ükspäev mainisin midagi kilekottide (plastic bags) kohta ja Matt küsis vastu, et mis tüüp kotte see õige on - mingid eriti lõbusad kotid? Ma olevat hääldanud "blastic bags" ja kuna "have a blast" tähendab väga lõbusat olemist, siis…

Hiljuti tekkis küsimus, et kuidas eesti keeles "have fun" öelda? Tükk aega mõtlesin, aga ei suutnudki millegagi välja tulla. Matt küsis, et no kui sa laps olid ja õue läksid, mis ema sulle ütles? No minu ema näiteks ütles, et "võta võtmed ja kuupilet kaasa". Marii pakkus, et tema ema ütles ilmselt midagi sellist, et "ära siis mingi jamaga hakkama saa" või "ära pahandustesse satu". Ei öelnud "have fun"!

Mida teie emad ütlesid kui õue läksite?

Majaotsing

Matt on mulle viimase kuu jooksul sadakond majakuulutust saatnud ja mina praktiliselt iga kord virisenud, et köök on kole (jumal kui koledaid kööke leidub!) või on kamin kole (absoluutselt igas Kanada majas on kamin või kaks, sest neil käib ju jõuluvana kamina kaudu ja igavene jama kui sisse ei saa) või on seinad täiesti vastuvõetamatut värvi.

Ühes majas oli näiteks kõikides ruumides kaks tooni, üks neist täiesti normaalne hall, millega ma vabalt elada suudaks, teine sitakarva pruun, mille peale silmadel kohe valus hakkas (pildi pealt paistab oluliselt vähem punakas kui päriselus). Ja iga jumala ruum kahe värviga! Mõnes toas üks sein hall, teine pruun. Terve maja peaks üle värvima! Sellel konkreetsel isendil oli elutoa põrand kah pool ja pool, mis on eriti absurd! Omavahel nad muidugi värvilt ega mustrilt kokku ei sobinud, mõnus jäme liist oli ka veel vahel. Ja see sinine diivan… Appi! Need seinad, mida elutoa pildilt näha pole, on loomulikult pruunid.

Köökide puhul olen avastanud, et külmik/nõudepesumasin/pliit peavad kindlasti roostevabast terasest olema. Valge ei lähe kohe üldse mitte, see on vist nõukaaegne trauma, sest kõigil olid ju valged. Teine halb variant on must. Jube sünge! Põhimõtteliselt võib ju välja vahetada, aga see oleks kõvasti mõttetum kulu kui seinte värvimine, sest enamasti on köögitehnika ainult paar aastat vana.

Üks maja oli nii ilus, et see oleks kohe kaubaks läinud kui keegi teine teda samal hommikul poleks ära ostnud. Hästi avar ja valgusküllane, palju ruumi, kvaliteetne siseviimistlus. Ja noh, must köögitehnika. Muu hea muidugi kompenseeris musta värvi, aga mitte kõik majad pole nii täiuslikud, et ma suudaks musta külmikuga leppida.

Walk-in closet'iga, mida Matt mulle pühalikult lubas, on lausa nii lihtne, et see on absoluutselt igas majas olemas olnud. Master bedroom koosneb alati toast, vannitoast ja walk-in closet'ist. Või lausa kahest, sest kahe inimese riided on ju vaja ära paigutada. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis pole tegelikult Kanadas veel sellises majas käinudki, kus poleks master bedroom'i koos selle juurde kuuluva vannitoa ja suure kapiga. 

Vannitubadel on alati aknad! Aken on kindlasti ka köögis kraanikausi kohal, ma pole jällegi üheski majas käinud, kus see nii ei oleks. Matt ütleb, et kanadalased ei taha, et nende naised nõusid pestes ära masenduks. Neil on muidugi kõigil nõudepesumasinad ka.

Ja kolmas asi, mis on täiesti raudkindlalt olemas, on kuivati. Pesumasin ei eksisteeri kunagi üksi, alati istuvad kuivatiga kõrvuti. Siinkohal mainiks, et nii minu emal kui vanaemal oli vanasti pesumasin Riga, mis ei soojendanud vett ega tsentrifuuginud! Vanaemal on vist siiamaani… 

Siinsetel majadel on laundry room alati eraldi, sest sinna peab mahtuma ka suur kraanikauss, kus laste poriseid kummikuid loputada ning triikimislaud. Ja loomulikult aknad, et "naised ära ei masenduks". 

Üks asi, mida kanadalased kohutavalt armastavad, on tiivikuga laelamp. Vähemalt igas teises majas on see olemas (soovitatavalt igas toas). Mulle seostub sellega õudusfilmistenaarium, lisaks näevad need inetud välja. Matt'i meelest on aga praktilised. Nii et ma siin vaikselt palvetan, et lõpuks osutuks kobamisi valituks maja, milles tiivikuid pole. 

Üks, mis meile samuti väga meeldis, läks kah nina alt müügiks. Seal oli ilus köök ilusa külmkapiga, aga pea igas toas tiivik. Põrand oli kena ja seinad heledad, mööbel ei kannatanud seejuures muidugi absoluutselt mitte mingit kriitikat, nii et esimese hooga oli natuke keeruline ette kujutada, milline see koht ilma mööblita välja näeks. Ma saan aru, et maitsed on erinevad, aga vaadake neid suvaliselt laiali puistatud pilte ning lahtiseid juhtmeid teleka all! Mustade nahkdiivanitega on mul täitsa isiklik vaen, minu silma jaoks liigituvad nad ainult kontorimööbliks.

Selles majas oli tohutult ruumi, piljardilaud, baar, bassein, kõik jutud! Kolm vannituba (mis on suht standard, sest üks neist kuulub ju master bedroom'i juurde), aga mingil hämaral põhjusel oli pererahvale tundnud, et panipaiku on ikkagi nagu vähevõitu ja nii saigi ühte vannituppa lisakapp pressitud. Et ta olemaoleva mööbliga absoluutselt kokku ei sobinud ja et majas kuskil 300 m2 vaba pinda oli, et kogu träni maitsekalt ära mahutada, üldse ei morjendanud. 

Samas köök oli kena. Sinna mahtus kenasti laud ka ja söögituba koos suurema lauaga oli veel eraldi (ma pilti ei hakka panema, sealt paistab ainult hunnik massiivset mööblit ning vaaside kaupa neoonvärvides kunstlilli).

Matt'i isa mainis, et kodus võiks ikkagi natuke kvaliteeti ka olla, mitte ainult kõige odavam laminaat ja eest kukkuvad uksed. Huvitaval kombel saab sama raha eest nii kvaliteeti kui ka selle puudumist, miks siis mitte esimest valida. 

Matt leidiski järjekordse väga korraliku maja, vaatas pilte ja läks kohe särama. Saatis mullegi lingi ja kujutage ette - ilus köök, ilus külmik, ilus seinavärv ja mis põhiline, ilus kamin ka. Jumala eest vist esimene kamin, mis mulle siiani üldse meeldinud on! Neil on tavaliselt sellised suured mürakad, mille kohale on seina süvend uuristatud, no lihtsalt õudne! Nii et siuke lihtne ilma ümbriseta kamin mõjus minu silmale kui värske kevadtuul. 

Igas toas walk-in closet! Köögis on ka! Ja master-bedroom'il on ilus suur vann (pluss dušinurk), mis ei ole sugugi mitte Kanada standard, tavaliselt on neil plaatide asemel plastikust sein ehk väike madal vann läheb sujuvalt seinaks üle - pidavat olema lihtsam puhastada (aga välja näeb nagu… seinatäis valget plastikut).

Täna läksime jälle Nanaimosse, et ka mina uue lemmiku ära näeks. Matt on juba püsikunde, iga paari päeva tagant seilab edasi-tagasi, et parimaid palasid üle vaadata. Pildid on tavaliselt nii kohutavad, et nii mõnigi mittemidagiütlev maja on kohapeal ootamatult ilusaks osutunud. Täna käisime alustuseks üht uut vaatamas, mis täiesti lambist kohe teiseks lemmikuks tõusis! Master-bedroom'il oli kaks walk-in closet'it, kummalgi pool vannitoa ust üks! Ja huvitaval kombel meeldis mulle isegi see sinine värv (kuigi pole kindel, et selle alles jätaks kui sisse peaks kolima).

Aga Nanaimos on täitsa tore käia. Praamisõit kulgeb mägede ja saarte vahel, aknast näeb delfiine ning mõnikord vaala. Normaalne noh! Alljärgnevalt hommikune lahkumine Vancouverist ja õhtune Nanaimost: