Mida ma kõike teada sain!

Arutasime ükspäev sõbrannaga, et Kanadas tundub nagu pingutaks mehed naiste tähelepanu pärast, samas kui Eestis on vastupidi - hoopis naised peavad rohkem vaeva nägema. Ja täna juhtusin lugema mingeid fakte Eesti kohta ning sain teada, et Eestis on 100 naise kohta 87 meest, samas kui Kanadas on neid tervelt 98! Mõni ime siis... Aga ikkagi - kuhu eesti mehed kaovad? Poisse ja tüdrukuid sünnib ju peaaegu võrdselt (poisse natuke rohkem).

Surfasin siis natuke juba ka statistikaameti lehel ja leidsin terve rodu huvitavaid artikleid. Näiteks toodi seal välja, et meeste hulgas on rohkem neid, kel on lapsi rohkemate partneritega ja loomaökoloog teadis selgituseks rääkida, et loodus soosib isastel võimalikult paljude partnerite himustamist, samas kui emastel on kalduvus ihaldada pigem väheseid, aga see-eest konkurentsivõimelisemaid isaseid - kõige elujõulisemaid, vapramaid, targemaid, elukogenumaid (sh endast vanemaid), dominantsemaid ja rikkamaid, kes pärandaksid oma võimekuse ka emase järglastele.

-

Teine asi, mida teada sain, on see, et Eestis lahutatakse 50% abieludest (Kanadas ainult 38%). Eestis olevat ka väljapaistvalt palju üksikemasid. Kanadas on muideks nii, et peale aastast kooselu loetakse varad ühiseks, selleks ei pea üldse abielus olemagi. Ja kui suhtes on lapsed, läheb lahkuminek meespoolele juba eriti kulukaks, sest üldiselt peab lastele ka nende kodu alles jääma. Muideks, siin ei ole lubatud lahusoleval vanemal lastest kaugemale kolida kui 30 km (vastastikusel kokkuleppel muidugi võib) ja muidugi loogiline ka, sest lõpuks on ju lapsed need, kes peavad edasi-tagasi sõitma.

Ma siin ainult oletan, eksole, aga mulle isiklikult tundub, et see paneb ehk suhtesse ka tõsisemalt panustama võrreldes Eestiga, kus naistel on küll kõrgem haridustase kui meestel, aga mehed teenivad rohkem. Ja kus kooselu korral ostab mees kinnisvara ning naine tasub toidu-riiete eest (ehk jäävat väärtust ei ole). Uurimuse kohaselt on eesti meestel vara 45% rohkem kui naistel ja netovarade erinevus on suurim alla 35-aastaste seas, kus mehed on kolm korda jõukamad kui naised.

-

Muide, sissetulekutest - Eesti keskmine brutopalk on 1397 eurot. Sellest lähevad ju veel maksud ka maha! Mina sain Eestis enam-vähem keskmist palka ja minu jaoks oli müstika, et sellest peaks maksma üüri (mis toona oli poole odavam kui praegu), toidu, riided ja kõik muu vajamineva ning lisaks veel isikliku kodu ostmiseks sissemaksu koguma. Arvasin, et vahepealse ajaga on ehk asjad paranenud, sest näiteks Perekooli foorumis ei teeni keegi alla kolme tonni kuus. Väidetavalt.

Statistikaameti andmete kohaselt elab Eestis suhtelises vaesuses 22% elanikkonnast (ehk sissetulek alla 569 euro kuus). Peaaegu VEERAND!

- 

Aga veidi helgematel teemadel - kas te teadsite, et "Sofia" on seitse aastat olnud Eesti kõige populaarsem tüdrukunimi, mis sai alles eelmisel aastal troonilt tõugatud (küll mitte kaugele - teiseks) "Mia" poolt. Seega kui mänguplatsil Sofiat hüüda, tulevad pooled lapsed korraga? Sophia oli muideks eelmisel aastal ka Kanada kõige populaarsem tüdrukunimi.

Näiteks Oscar on Kanadas üsna vähelevinud nimi, aga kummalisel kombel sai ta lasteaias ühe teise Oscari koha, nii et kapi peal ei olnud vaja isegi nimesilti ära vahetada!

- 

Igaks juhuks mainin, et meil on Eestiga ajavahe 10 tundi, nii et ma ei hakanud varavalges lambist statistikas sobrama. Meil on alles õhtu, nii et head ööd teile sinna kohvitassi kõrvale! :)

Rõõmud ja mured käsikäes

Juhuu, ma ei pea enam kunagi midagi taotlema, pikendama ega tõestama, et mul lubataks Kanadasse jääda. Seitse aastat immigrandielu on läbi, ma olen Kanada kodanik!

Elamisluba on mul tegelikult juba mõnda aega olnud, aga see pole päris see. Justkui kehtiksid peaaegu samad õigused, aga kui asi kriitiliseks läheb, pole sa mitte keegi. Näiteks tõi Kanada hiljuti koroonaviiruse koldest ära kõik oma kodanikud, aga ei võtnud pardale elamisloa omanikke.

Ükskord unustasin reisile minnes elamisloa kaardi koju ning sain teada, et ilma selleta ei lubata Kanadasse tagasi lennata. Turistina ka ei saa, sest süsteem näeb, et sul on elamisluba. Lendasime tookord siis Kanadale kõige lähemasse USA linna, kuhu Matt'i isa autoga vastu tuli ja meid lihtlabaselt üle piiri sõidutas. See on lubatud. Aga lennata ei saa.

Nüüd ei ole vahet - isegi kui kõik dokumendid reisil olles ära varastataks, aitaks Kanada mu ise koju tagasi. Ja Eesti aitaks Eestisse kui oleksin sinnapoole teel, sest Eesti kodanik olen ju ka.

Eesti seadused on vastuolulised ja nii palju kui guugeldades aru olen saanud, on see peamiselt selleks, et takistada venelastel massiliselt Eesti kodanikeks saamast. Praegu peaksid nad selleks Vene kodakondsusest loobuma, mida vist väga teha ei taheta. Igatahes ütleb kodakondsuseadus, et topeltkodakondsus ei ole lubatud, samas keelab põhiseadus sünnijärgset Eesti kodakondsust ära võtta (ja põhiseadus on teadagi kõvem). Nii ongi mul mõlemad. Nagu väga paljudel teistelgi eestlastel. Ja kaks kodumaad ka.

Samas ei koosne teisele poole maakera kolimine ainult lilledest ja liblikatest (kuigi neid peab arusaadavalt ülekaalus olema, muidu poleks asjal mõtet). Ohverdused on samuti suured. Näiteks pole keegi peale mu ema Oscariga kohtunud. Isegi mitte vanaema.

Sama lähedasi sõpru kui mul Eestis on, pole siin tekkinud (kui kohalikud eestlased välja arvata). Kuigi mulle kanadalased väga meeldivad, on kultuurid piisavalt erinevad, et päris sama head klappi ei teki, kriipsuke jääb puudu. Ma saan neist mitmeid küll sõpradeks nimetada, aga kui tunnen, et tahaks midagi jagada või niisama loba ajada, helistan pigem mõnele eestlasele.

Matt räägib kogu aeg, et otsigu ma ometigi kohalikke sõpru juurde, aga sõprus ei ole minu meelest midagi sellist, et lihtsalt otsid. Ma pole enam viieaastane, et piisaks kui kellelgi on kummikeksunöör või ägedad liivavormid. Kas inimesed üldse leiavad lähedasi sõpru kui nad on pea neljakümnesed? Noh, defineeri "lähedane", eksole. Mul ju mõned on ka, aga...

Õnneks olen ma nii eraklik inimene, et väga ei põe. Matt on ka eraklik, seega sobime. Hoiame omaette. Aga kuna Matt'i eluaegne parim sõber kolis paar aastat tagasi meist veerandtunni kaugusele, mõtlen sageli, et kui äge oleks kui minu parim sõbranna minuga samas linnas elaks.

Mul on hästi kihvt naabrinaine ja kuna tal on kolmeaastane tütar, siis me vahel ikka hängime koos. Viimase aja uued sõbrad baseeruvadki rohkem sellel, et neil on kah väikesed lapsed. Igatahes - naabrinaise ema elab kõrvaltänavas ning õde kaks tänavat eemal. Õel on samuti kolmeaastane tütar ja terve nende pere on hästi lähedane. Täna jooksin naabrinna ja ta õega linna teises otsas mänguväljakul kokku ja kui oli aeg minema hakata, hakkas üks tüdrukutest nutma. Ema küsis, et kas sa tahad tädi juurde minna, tüdruk tahtis ja nad lihtsalt vahetasid lapsed ära. Kumbki viis õetütre oma koju lõunale ja uinakule. Sellele ei eelnenud isegi mingit arutelu! Naabrinaine ütles, et nad kogu aeg vahetavad lapsi.

Vot sellistel hetkedel mõtlen, et pekki, tahaks ka! Mõtle kui äge on lastel niimoodi koos kasvada!

Aga noh, õde pole mul isegi mitte Eestis ja parim sõbranna elab üldse New Yorkis, nii et mulle tegelikult sobib Kanadas päris hästi!

Ootused ja tegelikkus - emadus

"Oota, kuni ise emaks saad", eksole. Noh, ma sain. Üllatusi on olnud omajagu.

Praegu on mingi selline ajajärk, kus maja lihtsalt ei püsi puhas. Mu sisemine puhtusefriik ei suuda sellega päris lõpuni leppida, nii et igal õhtul pärast Oscari magamaminekut koristan kõik ära, et vähemalt need mõned tunnid enne ööd oleks ilus vaadata ja ei jääks midagi jala alla. Aga päeva jooksul ma enam väga ei vaevu.

Näiteks hetkel on mul siin diivani kõrval natuke mulda. Sest mul on potilill ja Oscaril on kastiga auto. Iga mõtlev inimene (nagu mu poeg) paneb üks ja üks kokku ning mõistab, et see pott on seal selleks, et oleks midagi autole kasti panna. Ja kastist satub see paratamatult lõpuks kuskile... noh, mujale.

Akna peal on jogurtine käejälg. Selline pikalt allapoole libisev nagu õudusfilmis. Ta tegelikult küll sõi laua ääres ja kasutas isegi lusikat, aga lõpp läks käest ära ja ma omaarust tegin ta küll enne puhtaks kui laua juurest lahkus, aga...

Ja vahel ma lausa lubangi tal mõne söödava asjaga ringi kõndida, näiteks küpsisega jalutas ennist. Küpsisel oli šokolaadikate. See šokolaad katab nüüd diivanit. Aga need plekid tulevad maha. Mind eriti ei kõiguta. Enam.

See on küll tõsi, et emadus kasvatab kannatlikkust. Täitsa pekkis, kuidas kasvatab! Ma olen sisemuses ikka suht selline karbitüüp. Piirid ja nii. Tahan, et asjad oleks kindlat moodi. Kaheaastasega ei saa üldse! ÜLDSE!

Teate neid emasid, kelle lapsed esiteks söövad kõike, teiseks söövad raudpolt alati laua taga ja ainult selleks ettenähtud aegadel? Ma mõtlesin, et teen ka nii. Alguses sõigi kõike. Eriti hästi läks hautatud brokkoli. Nüüd on menüü kitsenenud makaronidele ja puuviljadele. Natuke juustu ja jogurtit õnnestub ka vahel sisse meelitada. Aga teate mis - see on okei!

Ma tegelikult kujutasin ette, et panen kehtima "kui ei maitse, ära söö ja järgmine toidukord on kolme tunni pärast". Seda võikski vabalt teha kui ta tühjast kõhust tingitud paha tuju just minu peale välja ei valaks. Ja kui ma nüüd kristalselt aus olen, et taha ma ka ise alati tingimata just seda, mis valmis on tehtud. Näiteks lõunaks söön sageli võileibu, kuigi külmikus on eelmise päeva õhtusöök.

Teine koht, kus iseenda halvad harjumused lapse halbu harjumusi põhjustavad, on ekraaniaeg. Igal pool kirjutatakse, kuidas see on lastele halb. Aga meile endale? Oscar vaatab multikaid siis kui mul on vaja sellega "aega osta". Näiteks tahan arvutis surfata. Või telefonis. Või poolelijäänud filmi lõpuni vaadata. Neil juhtudel ta lihtsalt ei jäta mind rahule! Ainult multikad aitavad. Ja tegelikult ongi aus värk - mul oma ekraan, tal oma ja hästi ei mõju see ilmselt meist kummalegi. Nii et piiramegi. Mõlemad. Nii palju kui suudame.

Kui koristan või miskit muud asjalikku toimetan, ajab Oscar täies rahus omi asju, multikad ei tule meeldegi!

Aga mõned asjad on ikka nii ka nagu enne lapsesaamist ette kujutasin. Näiteks pole terve maja mänguasjadega kaetud. No päeval vahel on, aga õhtul läheb kogu kraam tema tuppa tagasi, elutoas pole mitte ühtki mänguasja. Ja meie magamistuba on täitsa meie ala, seal käib ta harva. Pole nagu eriti asja. Magab alati oma toas ja oma voodis. See on KÕIGE kasulikum harjumus üldse! Mu sõbranna laps jääb ainult nii magama, et üks vanematest peab kõrval pikutama. Ma läheks hulluks...

Ja paar asja on sellised, mida ma üldse ei osanud oodata. Näiteks see, milliseks pehmoks mind emadus on muutnud. Mingi kruvi loksus Oscari sünniga ikka natuke lahti ja pole siiamaani paika tagasi läinud, sest sellist asja, et ma näiteks filmi vaadates ilusa koha peale pisardama hakkaks, ei olnud mul enne lapsesaamist küll kordagi juhtunud. Nüüd on täitsa pekkis! Ei suuda end üldse valitseda. Keegi on ekraanil pisarateni liigutatud ja mina olen kohe ka. Vahel rohkemgi kui ekraanipersoon.

Teine üllatus on uni. Ma ei tea, kas teistel emadel on ka nii, aga ma kuulen magades isegi läbi KAHE kinnise ukse ära kui Oscar kasvõi piuksatab. See on müstika! Muidu olen terve elu megapaksu unega olnud. Praegu olen ka. Näiteks ei kuule, mida Matt öösel teeb. Hommikul näen, et ta on sööki soojendanud, popcorni teinud, jäämasinat kasutanud vms, vahel käib sõber külas ja ajavad mitu tundi elutoas juttu - ma ei kuule mitte midagi. Aga Oscar piiksatab korraks ja ma olen kohe üleval.

Mida teie seoses lapsesaamisega avastanud olete?

Kuidas?

Päikesepaisteline ilm on karm. Kõik vead toob esile. Näiteks mustad aknaklaasid. Kusjuures ma olen aknapesufanaatik. Ma nimelt vihkan musti aknaid. Muidu ei torkaks vist nii väga silmagi, aga meil on suured klaasist lükanduksed, millelt jääb iga triip kuidagi eriti selgelt näha. Ja tuleb välja, et ma EI OSKA aknaid pesta. Olen proovinud erinevaid vahendeid, äädikat, nõudepesuvahendit, puhast vett; külma, kuuma ja sooja vett; kummiribaga spets asja, majapidamispaberit, ajalehti; pilvist ja päikeselist ilma; suve ja talve. KÕIKE. Ja ikka ei saa ideaalset tulemust.

Sel aastal tuleb nagunii mingi firma pesema tellida, sest meil ei käi kõik aknad lahti ja teisele korrusele ma neid redeli najale ise nühkima ei roni. Kohe huviga ootan, kas nemad saavad klaasi nii puhtaks, et isegi mina rahule jään? 

Teine asi, mis päikese käes kohe välja ronib, on tolm. Viskasin teki voodi peale ja terve pilveke hüppas kohe õhku. Kust tolm tuleb? Surnud naharakud ja muu selline kraam, eksole. Kena oleks kui saaks need surnud naharakud kenasti duši all maha loputada ja ei peaks terve elamine neid täis olema.

Eriti kuna meil on magamistoas must mööbel. IKEA-s oli laias laastus valida, et kas must või valge. Ametlikult on see vist tumepruun, aga ma ütleks, et pigem ikka must. Kanadalastel ongi üldiselt tume mööbel ja nahkdiivaneid armastavad nad väga. Diivani osas olin küll resoluutne ja nahk ei tulnud kõne allagi. Aga magamistubade mööbli osas ei saanud me kuidagi kokkuleppele. Mina tahtsin valget, Matt musta ja lõpuks tegime nii, et külalistetubadesse tuli valge ning meie magamistuppa must. Ma pole siiamaani ära harjunud. Iga tolmukübe on näha. Iga surnud naharakk. Isegi kui päike ei paista! Aga eriti siis kui paistab.

Ja siis veel purukesed. Enne Oscarit neid ei olnud. Vähemalt ei tekkinud juba esimese tunni jooksul pärast koristamist. Mul on juba selline tunne, et Oscar ise pudeneb! Sööb kausitäie mustikaid ära, aga terve tooli ümbrus on pudi täis. KUIDAS???

Kelleks sa saada ei taha?

Mäletate, kuidas lapsepõlves vahel küsiti, et kelleks sa saada tahad? Mina näiteks siiamaani ei tea. Küll aga tean, kelleks ma saada ei taha:

1. Hambaarstiks - nokitseda millegi miniatuurse kallal, ise nägupidi võõra inimese suus, samal ajal tema (võimalik, et lehkavat) hingeõhku nuusutades... iiiiiuuu. Nõukaajal oleks vähemalt see vabandus olnud, et kui hinges sadist oled, saad end päevast-päeva puuri ja erinevate orkide abil täiesti legaalselt teiste inimeste peal välja elada. Tänapäeval peavad sadistid muid mooduseid leidma, sest hambaarstidel pole enam kombeks inimesi piinata. Aga mida nauditavat selles töös on? Peale palga muidugi.

2. Stjuardessiks - mulle ei meeldi lennata. Kitsas, liiga palju inimesi, kehv toit, lärmavad lapsed (eriti hull kui enda oma), kuivavad silmad/nahk, paistetavad jalad, turbulents (ma olen suht merehaige ka)... Ja siis vaatad neid vaeseid stjuardesse, kes selle asemel, et end tooli kerra tõmmata, veini juua ja paar head (või siis mitte nii head) filmi ära vaadata, et aeg veidigi kiiremini läheks, vaaruvad oma kärudega mööda vahekäiku, küsivad miljon korda "kas te soovite midagi juua", naeratavad igaühele mesimagusalt (ja mida tropim reisija, seda magusamalt), koristavad okset ja prügi ja kakaseid mähkmeid. Õõõõõh. Ja ilmselt ei ole nii hästi tasustatud kui hambaarstid.

Me tulime just reisilt. Sinnapoole lennates läks kuidagi eriti hästi - Oscar oli uskumatult koostööaldis ja viimaseks paariks tunniks jäi peaaegu vabatahtlikult magama, ma juba mõtlesin, et võib-olla peaks ta isegi suvel Eestisse viima! Aga tagasilend oli selline, et kui oleks suitsetaja, tahtnuks kohe mitu koni järjest tõmmata. Ossu jauras iga asja peale, magama polnud nõus (lõpuks suure sõjaga kogemata uinus) ja mul oli kopp niiiii ees.

Ajavahe oli ainult 2 tundi, aga Oscar ei harjunudki sellega ära, mis siis, et esimesel õhtul sai alles öösel magama. Ärkas iga jumala hommik kell 6 või veidi enne seda. Õues alles kottpime. Mõnes mõttes tore, sest nii väsisin ma ka ise õhtuks korralikult ära ja hiljemalt üheksaks kustusin. Tegelikult olekski ju loogiline valget aega maksimaalselt ära kasutada ja pimedas magada. 

Ja ohh kui mõnus on suvi! Mul oli juba meelest läinud. Hawaii on selles mõttes äge koht, et mingeid rõvedaid putukaid, madusid ega ohtlikke loomi pole üldse. Noh, haid on, aga kõikide saarte peale kokku on keskmiselt 3 hairünnaku juhtumit aastas ja väga harva lõpevad need surmaga. 

Äge on see, et vaalasid on nii palju, et neid näeb täitsa juhuslikult ka niisama rannas istudes. Ma oleks tahtnud haid ka näha. Aga ei näinud ja kõik jäsemed jäid samuti alles, mis on ju iseenesest jällegi meeldiv.

Huvitav on see, kuidas blogipostituste sisu oleneb suures osas sellest, millal mõte tuleb. Ma ei võtnud seekord arvutit reisile kaasa ja kogu aeg oleks tahtnud blogida! Kogu aeg oli midagi öelda. Tahtsin rääkida, kuidas ma päev otsa asju pakkisin, et jumala eest midagi maha ei jääks. Ja kuidas Oscari uneriided ikkagi kaasa ei saanud. Ja kuidas ma hommikul enne lendu hotellist lähedalasuvasse kaubanduskeskusesse kihutasin (läbi paduvihma!), et talle öösel reisil midagi selga oleks panna. Ja kuidas ma omale kogemata kõrvalpoest täpselt sellised tennised leidsin, mida juba aasta aega otsinud olin. Ma ei tea, miks ma arvasin, et see kedagi peaks huvitama. Aga minu blogi - räägin, mida tahan.

Ja kuidas lennukis üks pähkliallergik oli, kelle tõttu paluti pähkleid sisaldavaid tooteid mitte avada. Kolm korda võite arvata, mida sisaldasid nii mu soolane kui magus näks? Ma veetsin terve igaviku lennujaamas ideaalset suupistet valides ja maksin mõlema eest umbes kolm korda rohkem kui tavapoes. Aga pidin ikka mingit lennukijura sööma.

Sellest tahtsin ka rääkida, kuidas lennukis on ainus "tasuta" jagatav söögipoolis kas mikropakend küpsiseid (neli pisikest tükki) või mikropakend soolaseid kõrsikuid. Ühe ampsu suurused pakid. Ja kuidas stjuardess küsis, et cookies or pretzels, mispeale mina palusin mõlemat. Ma olen korduvalt sama lennufirmaga reisinud ja kunagi pole olnud probleem mõlemad saada. Seekord sain ka, aga veits mingi ohke ja pilgu saatel. See stjuardess vist ka väga ei viitsi stjuardess olla, aga veel ei tea, kelleks saada tahab. 

Miks see mind eriti närvi ajas, on see, et Oscar ei ole veel 2 ja võiks tasuta lennata, aga kuna meist kumbki ei kujutanud ette nii suure lapse süles hoidmist, ostsime talle oma koha, makstes selle eest täishinda. Nii et kui kolmeliikmeline perekond kolme peale kolm naeruväärselt väikest pakki snäkke saab, ei ole siin tegelikult midagi silmi pööritada. Need ei ole ju tasuta, vaid hinna sees. Oscari oma ka.

Seda tahtsin ka rääkida, et sinnalend oli 6,5 tundi, tagasi sai 5-ga. Eelmine kord täpselt sama asi. Naljakas, kuidas lennukoridorid jooksevad. Tore oleks kui nad saaks sinnapoole kah mööda lühemat teed sõita. Ja kuidas Vancouveris maandudes oli nii paks udu, et maandumisrada polnud peaaegu nähagi. Isegi lähedalt mitte. Mul oli korraks blond hetk, et "okou, kuidas nad sellele niimoodi pihta saavad". Tegelikult saan aru küll, et ega nad Hawaiilt päris niisama silma järgi ja käsikaudu Kanadasse ei jõudnud, aga... 

Igatahes - kelleks teie saada ei taha?

Aga muidu on tore mees...

Uudiste pealkirjadest võib täna lugeda, et "Saaremaa surmaavarii põhjustaja joove oli hoopis 1,8 promilli", aga artiklit avades selgub, et kohe pärast õnnetust leiti verest siiski 3.51 promilli alkoholi ning poole väiksem tulemus mõõdeti NELI tundi hiljem. Eksitavad pealkirjad on küll ajakirjanike leib, kuid antud juhul on tegemist ju lausa valega! Sama hästi võiks selle vereproovi teha järgmisel päeval ning leida, et veres pole enam tilkagi alkoholi, sest... suht loogiline, et pole.

Järgmiseks võiks teha ekspertiisi autole, mis paar minutit enne õnnetust 138 km/h politseile radarisse sõitis ning leida, et paar tundi pärast õnnetust oli auto kiiruseks 0 km/h. Sest ilmselt oligi. 

Aga peaauhinna annaks ma siiski mõrvari endisele tööandjale, kes suutis lagedale tulla lausega: "Ei mahu pähe, et Andres purjuspäi rooli istus". Inimene on mitmeid kordi purjuspäi kiirust ületanud ja politsei eest ära sõitnud ning selle eest kohtulikult karistada saanud, sotsiaalmeedias lehvitab piltidega, kus tore õhtu sõpradega tähendab seda, et igaüks isikliku viinapudeli taga istub, lamp veidi loojas, aga tööandja ei kujuta ettegi, et inimene oleks suuteline purjuspäi rooli istuma. Ja üleüldse, KES on päeval kell kolm umbjoobes?

Eks näis, mis karistus sellisele mõrtsukale määratakse. Samuti kolm inimest surnuks sõitnud Joosep Laiksoo sai näiteks kolm kuud šokivangistust, lisaks pidi mees, kelle mõlemad vanemad Laiksoo tappis, talle 7000 eurot maksma. Tapjale maksis seitse tonni. Kui kellelegi arusaamatuks jäi.

Harry Potteri kriitika

Esiteks ei ole ma mingitpidi sihtgrupp - tegemist on ju lasteraamatuga (kuigi sellele vaidleks küll vägagi vastu). Ja teiseks pole fantaasiakirjandus üldse minu tassike teed.

Ometigi lugesin ma kõik seitse raamatut enam-vähem ühe hingetõmbega läbi. Sest... vau! Harry Potteri fenomen ei ole minu meelest üldse nii väga loos endas (kuigi ka lugu on erakordselt haarav), vaid eelkõige selles, et Rowling on fenomenaalselt hea kirjutaja.

Ja no see on muidugi veel omaette teema, et kui sa pole elu sees midagi avaldanud, aga viskad esimeseks teoseks kokku Harry Potteri (x7) ja saad esimeseks inimeseks maailmas, kes oma esimese miljardi (mitte miljoni, eksole, vaid tuhat miljonit) kirjutamisega teenib.

Pole paha.

Olles lugemisega poole peal, andsin ka filmidele võimaluse ja need mulle üllataval kombel üldse ei meeldinud (vaatasin esimese, teise ja pool kuuendast). Filmid olid nagu mingi intellektipuudega tüübi pealiskaudne tõlgendus neist suurepäraselt kirjutatud raamatutest. Esiteks täiesti lastekad, mida raamatud minu meelest üldse ei ole. Sügavus on puudu, sündmustik jookseb üheplaaniliselt nagu tüütu koolitöö, kus on vaja laias laastus olulisemad punktid kaetud saada, aga mitte üleliia pingutada.

Raamatud olid aga ühtlaselt head. Mõned tähelepanekud mul muidugi tekkisid:

- Võlumaailma kõige, kõige, KÕIGE olulisem titt jäeti keset ööd lihtsalt sugulaste trepile. Mis pani mind mõtlema, et mul endal on küll vahel nii, et ei lähe mitu päeva majast välja või sõidan otse garaažist. Vabalt võiks juhtuda, et ei leia seda last enne järgmist nädalat! Pealegi oli tegemist aastase marakratiga, kes kõigi loogikareeglite kohaselt oleks ammu enne minema pühkinud kui keegi teda avastama oleks sattunud. Aga see selleks.

- Mulle meeldis, kuidas kirjanik oli Dursley perekonna kirjeldamist silmnähtava mõnuga võtnud. Et kui keegi juba üdini nõme on, siis olgu tal ka viis topeltlõuga ja hobusenägu. Aus värk.

- Kahju, et Hermione vanematel nii põgusalt peatuti. Selle kolme lause kohta, mis seitsme raamatu peale nendest rääkimisele kulutati, võiks arvata, et tegemist oli igati normaalsete inimestega, kes oma ainsat last kahtlemata armastasid. Aga see laps läks 11-aastaselt võlurite kooli ja põhimõtteliselt kodus enam nägu ei näidanudki! Jõulud ja lihavõtted veetis koolis, sest kogu aeg "oli tegemist" ning suved klassivenna kodus. Kuni ta siis lõpuks täisealiseks sai, oma vanemad Austraaliasse võlus ning nende mälu enda olemasolu kohta kustutas. Asjaolusid arvestades ei jäänud tal muidugi palju muud üle, aga ikkagi.

- Esimestes raamatutes rõhutati korduvalt seda kui palju pappi Harryl on ja kui vaene on tema parim sõber Ron. Ron ei saanud endale isegi öökulli lubada, pidi leppima põdura rotiga; kandis teiste vanu riideid ning vehkis katkise võlukepiga, mis pidevalt probleeme valmistas. Iga kord kui nad läksid Harryga koos kooliasju soetama, lootsin, et Harry teeb talle üllatuse ja ostab talle miskit... aga ei. Ja siis tulid jõulud, jälle arvasin sama... aga ei. Pärast seda kui mu lootused olid sada korda purunenud, ütles Harry mingis kontekstis, et Ron ja tema perekond on talle nii kallid, et annaks neile meelsasti KOGU oma raha, aga "nad ei võtaks seda iial vastu". No shit, Sherlock! Loomulikult ei võtaks nad kogu su varandust, aga see ei tähenda, et sa ei võiks sõbramehe poolest semule uut võlukeppi osta kui endal kullavarud üle ääre ajavad!

- Harry ajas mind tegelikult päris tihti närvi. No ma saan aru küll, et selle kohta, kuidas ta esimesed 11 aastat oma elust pideva vaimse vägivalla all kannatas ja päevast-päeva jalamatina sai koheldud, poleks temast päris maailmas muud kui retsidivist kasvanud - selles mõttes tuli ta ju (ilukirjandusele kohaselt) ikkagi üle ootuste hästi välja - aga... panite tähele, kuidas talle üldse tähelepanu ei meeldinud? Kogu aeg soigus, kuidas tahaks märkamatu olla, ei taha esiletõstmist, peitis oma armi, et inimesed teda ära ei tunneks... kuni selle hetkeni, mil Hermione ja Ron prefektiks said ja oh seda hala siis! Kohe lausa solvunud! Miks teda ei valitud? Maa külmund ja kärss kärnas. Nii ebaõiglane olevat. Eee... kas sa mitte ei tahtnud madalat joont hoida?

- Ja mingil hetkel tulid need megatähtsad eksamitulemused. Ma hoidsin hinge kinni, et kas ta üldse kuskilt läbi sai. Mulle oli pigem selline mulje jäänud, et ta ei olnud kuigi tugev õpilane. Kõiki asju tegi viimasel minutil ja tihtipeale nats ülejala. Näiteks Snape peedistas teda selle eest, et ta ei suutnud nõiajoogi retsepte järgida, ikka jäi viiest sammust kolm "kogemata" vahele. Igatahes - saabusid siis eksamitulemused ja selgus, et rohkem kui pooltes ainetes on ta saanud "oivalise" või "üle ootuste" tulemuse. Vaatasin suu ammuli seda hinnetelehte ja mõtlesin, et vauu, ta on kindlasti super rahul... aga mis juhtus - Harry oli PETTUNUD! Arvas, et saab paremad tulemused!!! Jumala eest, mina ei tea, mille põhjal tal küll nii põhjendamatu ootus tekkis, aga näe - tekkis.

- Harry oli muidugi taotlustlikult kangelaslikuks kirjutatud. Tegelikult oli tema tugevus mitte teistest targem või osavam olemises (seda ta ju tegelikult ei olnud), vaid heasüdamlikkuses ja ustavuses, mis talle palju sõpru ning poolehoidjaid tõi, kes kriitilistel hetkedel nõu ja jõuga abiks olid. Ilma nendeta poleks ta omadega kuskile jõudnud! Aga need asjad, mis ainult temast sõltusid, olid tihtipeale puhas õnnevärk - mingi kaasasündinud kaitse või niisama juhus.

- Muide, kas te panite tähele, et fotod olid "elus", kuid tummad, samas kui maalitud inimestega sai ka juttu ajada? Veelgi enam - nad käisid isegi teiste maalide peal külas! Mis kaval viis end surematuks muuta! Kahju, et Harry vanemad seda nõksu ära ei jaganud...

- Ainus asi, mis raamatus minu jaoks täiesti vale tundus, oli Hermione ja Ron'i suhe. Hermione on minu meelest see tüüp, kel on vaja meest, kellele saaks alt üles vaadata ja Ron, muidu küll igati tore poiss, selleks kindlasti ei kvalifitseeruks.

-

Aga ei, mis siin ikka norida, vägev lugu! Mulle meeldis, et kogu see võlumaailm oli uskumatult sujuvalt reaalsusega seotud. Keegi ütles, et Harry Potteri seeria on võitlusest hea ja kurja vahel, mis pani mind natuke muretsema, et äkki koorub sealt mingi tobe muinasjutt, selline lihtsakoeline, kus üks pool on üdini halb ning teine hea, aga ei, üldse mitte! No okei, Harry oli muidugi kohati natuke liiga kangelane, näiteks viimase raamatu algus kippus veidi selliseks, et "me ei tea, mida me otsime ja pole aimugi, kust seda leida, aga kuulge, proovime näiteks siit..." ja BOOM! kohe leitud.

Samas läks sama raamatu teine pool niiii intensiivseks ja huvitavaks, et ma oleks tahtnud vahetpidamata küüsi närida. Peab ikka aju olema, et seda kõike välja mõelda! Kujutate ette kui värvikaid unenägusid J.K.Rowling võib näha? Mu enda omadki üllatavad vahel, kuigi minul ei ole fantaasiat ollagi!

Ja mõni ime, et need raamatud nii meeletu populaarsuse on saavutanud - need on päriselt kah maagilised, kuna iga lugeja kogemus on erinev olenevalt vanusest, elukogemusest, haridusest, perekonnaseisust ja teab millest veel. Pole siis ime, et paljud neid korduvalt üle loevad, sest alati avaneb natuke uus lugu. Ma ei jõua ära oodata, et saaks seda isegi teha.

Jõulutraumad

Käisime sõprade juures jõule tähistamas ja kiitsime just, et Oscar pidas terve õhtu nii hästi vastu, et mitte üks piuks ei tulnud. Külas on ju alati paremad mänguasjad ka! Aga kolm minutit enne lahkumist õnnestus tal niimoodi kukkuda, et mänguauto serv lõikas kulmu kõrvale väikese sügava kriipsu. Verd nirises, laps röökis, pererahvas natuke kaame - draamat kogu raha eest. Matt viskas pilgu peale ja ütles, et tegelikult oleks hea sinna üks õmblus panna, aga liim peaks peaaegu sama hästi aitama ja kuna me nagunii lahkumas olime, sõitsime enne kojuminekut EMO-st läbi. Õnneks tutvuste värk, Matt tassis lapse sisse ja viis minutit hiljem olid nad juba autos tagasi. Liimitult.

Eelmiste jõulude ajal oli Ossu samuti sinise silmaga, loodame, et see nüüd päris iga-aastaseks traditsiooniks ei saa...

Järgmised kaks pidu said suuremate vahejuhtumiteta peetud ja õhtul maandusime hotelli, et hommikul saarele tagasi tulla. Vastuvõtulauas palusin kohe lisatekki ka, sest meil on lapsele magamiseks õhkmadrats, mis on mugavam ja krudiseb vähem kui tekiga katta. 

Selgitasin ilusti, et mille jaoks vaja ning palusin, et saaks päris teki, sest enamasti tuuakse selle asemel fliis. Üks toateenijatest seisis vastuvõtutüübi kõrval ja hakkas juba teki järele kõndima.... aga pööras viis sammu hiljem ümber ja ütles, et toas on olemas. Küsisin üle, et kas samasugune nagu voodi peal, mitte mingi õhuke liru? Jaa, samasugune. 

Hea küll siis. Ma ööbin üsna tihti hotellides ja pole veel kuskil lisatekina päris tekki näinud, aga võib-olla selles siis on kui nad niimoodi väidavad. Tänasime viisakalt ja lidusime toa poole.

Tuba oli nii kaugel kui üldse võimalik. Kõigepealt sõitsime liftiga mõned korrused ja siis kõndisime ühe pika koridori lõppu, kust algas järgmine pikk koridor ja sealt VEEL üks, mille eelviimane tuba oligi meie oma. Selle päeva sammud said korraga tehtud, soovituslikult kümnest tuhandest väga palju puudu küll ei jäänud. 

Jõudsime tuppa, Oscar valas oma väsimust meie peale välja (õiglane muidugi kah), mina hakkasin kohe madratsit täis pumpama ning Matt läks kapist tekki otsima. Kolm korda võite arvata, kas seal oli päris tekk või mingi liru?!

Hingasin ühe korraliku sõõmu õhku ja trampisin telefoni juurde. Matt hakkas vaikselt naerma. Helistan vastuvõtuletti... keegi ei vasta. Helistan uuesti, ikka vaikus. Sain juba natuke vihaseks ja ütlesin, et kui ma pean nüüd uuesti kogu selle maa maha kõndima, et sama kuradima tüübi käest täpselt sama kuradima asja küsida, mida ma saabudes juba palusin, siis...

VÄGA tähenduslikud kolm punkti, muideks. Matt juba enam ei naernud.

Kolmandal katsel kõnele vastati. Sama tüüp. Selgitan siis, et paraku on kapis ikkagi ainult see õhuke tekk, millest meil miskit tolku pole ja palusin UUESTI, et nad meile päris teki saadaks. Tüüp ütles veits ülbelt, et tulgu ma ise alla. Hetkeks arvasin LOOTSIN (tema enda heaolu nimel), et sain millestki valesti aru ning kordasin juba natuke vähem kanadalikult ja rohkem idaeuroopalikult, et kas ta tahab öelda, et pärast seda kui NEMAD vea tegid, tahavad nad, et MINA sellele tekile ise järele tuleks? Tüüp ütles stoilise rahuga, et jah. Ühtegi toateenijat polevat. Niimoodi pole-minu-mure-ülbelt. Ja mitte ühtegi vabandust.

Sellel mehel ei ole lapsi, ma võin öelda. Muidu ei julgeks ta elu sees ühe väsimusest röökiva mudilase ema endale vabatahtlikult kraesse kutsuda, olles ISE süüdi, et see mudilane veel ei maga.

Trampisin uuesti kogu selle maa liftini, tehes järgmise päeva sammud ette ära. Saabusin leti äärde, tüüp ulatas teki ja mina ütlesin, mida asjast arvan ning palusin tal oma nime mulle paberi peale kirjutada. Sedapuhku kadus ülbe muie kiirelt ja tüüp hakkas seletama, et see polnud üldse tema süü! Mina ütlesin, et ma ei süüdistagi kedagi, lihtsalt soovin paberit tema nimega. Nime ma sain. Lisaks sain ka ülehomsed sammud ette ära tehtud, et tuppa tagasi jõuda. Vahepeal oli Matt Oscariga vanni läinud ja laps paistis täitsa rõõmus.

Aga oodake - see pole veel kõik! 

Matt hõikas, et too meile riiulist rätikud ja... mis te arvate, mitu rätikut meil kolme peale oli? ÜKS! Friiking üks! 

Järgmisel hommikul jõudsime ilusti sadamasse, päästsin praami oodates lapse turvatoolist valla ja ta hakkas ette meie juurde ronima ning astus alustuseks topsihoidjasse (jahtunud) kohvi sisse. Aaaaaahhhhhhhh...

Aga muidu olid jõulud toredad ja kui praami jõudsime, helistas hotelli juhataja, kes vabandas ette, taha ja pikali maha ning lubas meile lohutuseks postiga kinkekaardi saata. Eks me näe, mida head sealt siis tuleb. Jõulud, nagu näete, ei olegi veel läbi.

Imelikud inimesed

Ma olen viimasel ajal mitmest kohast lugenud, kuidas mõned inimesed vihkavad sokke ja kannavad seetõttu kõiki jalanõusid, kaasa arvatud talvesaapaid, palja jala otsas. Huvitav, kuidas see käib? Sokid paneks ju õhtul mustapesukorvi ja hommikul läheks saapad juba puhta sokipaari otsa. Aga saapaid ju pessu ei pane? Uusi saapaid kah iga päev ei osta. Enamik inimesi käivad samadega lausa rohkem kui ühe talve! Hais haisuks, seda iseenda puhul ehk nii väga ei tunnegi, aga... kas veits libedaks ei lähe lõpuks?

Neid asju, millest ma aru ei saa, on tegelikult veel. Näiteks leige kohvi joomine. Leige kohv ei kõlba ju juua! Matt joob mõnikord oma kohvi mitu tundi - iga mõne aja tagant võtab lonksu. Ja kui ma seda tassi lõpuks ära võtma lähen, ütleb, et "oota, ma polnud veel lõpetanud" ja joob ära ka selle mitu tundi tassi põhjas istunud viimase lonksu. Arusaamatu!

Ohh ja siis veel pobisejad, vilistajad ja ümisejad! Ükspäev käisin Oscarile riideid ostmas (jälle on kõik väikseks jäänud!) ja seal oli naine, kes iga kätte võetud asja kohta vaikselt kommentaare pobises. "Mitte see". "Hm, ilus värv". "Ei, kindlasti mitte". Kogu aeg sattus minu lähedale ka. Väike pood, noh. Ma olin lõpuks juba valmis alla andma ja põgenema, aga korraga ütles pobiseja tasakesi: "Aeg minna!" ning läks maksma.

Õhupallide ja šampakorkidega on mul samuti probleem. No ei ole hirmutavamat asja kui need kaks! Ükspäev leidis Matt oma asjade hulgast plastikust mängurelva, mis tulistab pehmeid kummikuule ja oh seda elevust siis! Ma lubasin päeva pealt välja kolida kui ta mind sellega laseb. Naeris küll, aga ähvardus mõjus. Hiljem mängisid nad Oscariga niimoodi, et Matt tulistas ja Oscar tõi talle kuule tagasi. Poisid jäävad poisteks.

Õhupallide puhul on lisaks katkimineku paugule ka krudinaprobleem. Sellest hullem heli on vist ainult küünega mööda tahvlit tõmbamine.

Vot. Sain hingelt ära. Mis teid häirib?

Õpime siin üksteist tundma...

Meie peres on alati olnud kombeks pärast üksteisel külas käimist kojujõudmisest teada anda, et "ei peaks muretsema". Matt'i peres sellist kommet ei ole ja seetõttu oli ta vanasti alati väga imestunud kui pidi mingil põhjusel teise linna minema ja ma talle mõni aeg pärast kohalejõudmist helistasin, et kas kohal? Sest miks ei peaks olema?! Ma ilmselt ütlesin juba enne minekut, et anna teada, aga võite isegi arvata, kas andis või mitte...

Ja kui ta EMO's hiliseid vahetusi teeb, siis konkreetset lõpetamise aega ei olegi, oleneb kui palju patsiente on ja kui keerulised juhtumid, pluss natuke paberitööd lisaks. Ja vahel ma ärkan öösel üles, vaatan, et teda veel ei ole ning helistan. Matt alati naerab, et miks ma küll iga jumala kord eeldan, et ta kuskil kraavipervel hukka on saanud, aga old habits die hard.

Nii ma olengi aja jooksul avastanud, et selline "teada andmine" ei võta tegelikult ärevust maha, vaid hoopis tekitab juurde! Peaaegu nelja aastakümne jooksul, mis ma elanud olen, ei ole (ptüi-ptüi-ptüi) mitte kordagi juhtunud, et keegi ei jõuaks koju. Seda on küll kõikidel osapooltel ette tulnud, et minnakse enne veel kuskilt läbi või jääb buss hiljaks või läheb meelest helistada ja see, kes kõnet ootab, on korraks murest halliks läinud (mobiilieelsel ajal), mis tähendab, et kui helistamise kommet ei oleks, oleks kokkuvõttes palju ärevust ära jäänud, samas kui kasu pole sellest kunagi olnud.

Teine õpetus, mis mind läbi elu on saatnud, on teiste une austamine. Kui keegi magab, püüad olla vaikselt, ei prõmmi ustega, ei pane magamistoas tulesid põlema. Mul on see siiamaani sees. Sellepärast ei saa ma ka aru soovitusest lapsi lärmi sees magama harjutada - ma ise ka ei taha, et keegi päris tavapärasel kombel igapäevaasju kolistaks sel ajal kui mina uinuda püüan. Loomulikult ei pea ka kikuvarvul käima, aga natuke võiks magajaga arvestada.

Kui omal ajal Matt'iga kokku kolisime, ajas mind hulluks, kuidas ta võis keset ööd lasta külmkapi uksel vabalt kinni langeda või mingit tulistamisfilmi vaatas, nii et teises majaotsas voodi kaasa tärises. Ta on ööelukas. Mina olen/olin ka, aga fakt on see, et kui Oscar hommikul ärkab, läheb minul sellest uni ära ja Matt'il ei lähe, nii et ma ei saa õhtuti väga pikalt üleval passida.

Lärmi juurde tulles - ma imestasin ja õiendasin, aga sain mingil hetkel aru, et üksteise une austamise erinevus tuleneb meie puhul puhtalt elamutüübist. Mina kasvasin kahetoalises korteris, mis on umbes sama suur kui praegune elutuba-köök kokku, seal lihtsalt tuli teistega arvestada. Matt kasvas suures majas, kus kõik magamistoad olid teisel korrusel. Seega võis alumisel korrusel vabalt telekat vaadata, külmkapiga prõmmida ja kõik tuled põlema panna ilma, et see kellegi und segaks.

Nüüdseks on meil see asi kuskile keskpõrandale kokku lahenenud, tema kolistab veits vähem, mina olen lärmile vähem tundlikuks muutunud ja magan sügavamalt ning hommikul ei püüa ekstra vaikselt olla kui tema veel magab. Saame hakkama küll!

Kolmas erinevus seisneb sünnipäevades. Ma isegi ei tea, kas see on ainult minu pere värk või üldisemalt Eesti komme, aga sünnipäev algab hommikul. Sünnipäevalaps tuleb ju (lauluga) äratada! Õhtul võib vabalt mitte midagi olla, aga hommikul peab olema. Mu sõbranna on ameeriklasega abielus ja kurdab täpselt sama asja üle - sünnipäevahommikud on nagu iga teinegi - palju õnne (kui sedagi) ja lähme tööle. Alles õhtul tulevad lilled, kingid ja muu tore. Meil sama! Õnneks lähevad sünnipäevad mulle aasta-aastalt üha vähem korda, nii et ma enam ei pane isegi pahaks.

Vähemalt hakkab Oscaril tore olema - hommikul on pidu emaga ja õhtul isaga. Saab kaks korda päevas kooki, küünlaid ja kinke!

-

Aga siinseid jõulukombed mulle meeldivad. 24ndal on õhtusöök ja 25nda hommikul kinkide avamine. Lapsepõlves oli kõige tüütum oodata, et täiskasvanud söömisega ükskord lõpule jõuaks ja saaks juba pakke avama hakata. Siin ei sega üks asi teist ning boonusena saab kingid hommikul ilma salmide-lauludeta kätte.

-

Kellel veel oma elukaaslasega erinevad kombed on?

Lihtsad mõnud

Ma käisin täna juuksuris. Kas teile ka tundub, et salongidel on mingi mõnus aura? Või noh, eks seal enamasti ju lõhnab hästi ja mängitakse mõnusat muusikat ja kellegi sõrmekesed masseerivad su pead - mida sa hing veel tahta oskad?

Mul on ikka igasugu juuksurikogemusi siin elatud aja jooksul ette tulnud. Laias laastus oli kaks varianti - kas lõigati sikk-sakk pähe või jäin küll tööga rahule, kuid juuksur oli järgmiseks korraks uude salongi kolinud (vana ju uue kontakte ei jaga). Ma väga nõudlik ei ole, aga tahaks, et massaaži saaks ja et kammides/föönitades peanahka ribadeks ei tõmmataks. Mõni kohe on sellise raske käega... Nüüd on mul ehk aastake või nii lõpuks ometi oma juuksur olnud ja ma väga loodan, et ta kuhugi ei kao, sest ma tõesti ei jaksa otsingutega jälle nullist alustada.

Ta mõjub kuidagi terapeutiliselt, on selline rahulik ja sujuvate liigutustega, ajab natuke juttu, aga laseb ka raamatut lugeda kui tahan. Teeb nii head peamassaaži, et te ei kujuta ette! Paneb peale massaaži ja enne palsami väljaloputamist kuivaks väänatud kuuma rätiku juustele ning surub kätega aeglaselt üle kõrvade. Mmmmmmhh! Nii hea! Ahjaa, lõigata oskab ka, see pole mitte väheoluline boonus.

Lasin kõvasti lühemaks võtta, sest ma muidugi küll tahaks poolde selga kiharaid, aga neid kaht karva kolmes reas ei anna teab mis edukalt väga pikaks kasvatada. Minu meelest lähevad juuksed vanusega üha hõredamaks ja ega varsti ongi ainus variant vana hea rullisoeng. Kittel kah selga ja annab keskealise mõõdu välja küll!

Hommikul käisin natuke poodides kolamas, aga no nii hull möll oli, et vaevu sain parkimiskoha! Esmaspäeval! Mitte keegi ei ole enam tööl või? Õnneks ostsin kõik kingid juba oktoobris ära, nii et nui neljaks massides trügima ei pea.

Jõulupidusid tuleb meil jälle mustmiljon ja ega nii vist hakkabki igal aastal olema, sest ühtegi seltskonda ei raatsi vahele ka jätta. Samas on varsti Oscar nii suur, et üks peaks see "õige" olema, aga ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et milline siis? Minu enda jaoks on kõige "õigem" oma sõpradega oma kodus (ainus, mida me kodus tähistame), aga Matt'i parima sõbra pidu on ka alati väga äge ja tal on Oscariga enam-vähem sama vanad pojad, mis hakkab ilmselt aasta-aastalt üha suuremat rolli mängima. Vanasti oli lihtsam, sest nende pidu oli alati ta vanemate juures, kes on ühtlasi Matt'i vanemate naabrid, nii et saime ühe õhtuga alati kaks jõulu tehtud, aga kuna nemad nüüd samuti siin saarel elavad, käivad vanemad (ja ülejäänud suguselts) nüüd hoopis nende juures tähistamas ja seega peab Matt'i vanemate tarvis eraldi õhtu jääma. Ja viimane pidu on alati Matt'i tädi juures koos sugulastega, mis on mu teine lemmikpidu mu enda oma järel, nii et... vähemalt neli korda tuleb alati tähistada. Väsitav! Aga jaanuaris premeerime end väikese Hawaii sutsakaga, nii et aloha bitches! Saame hakkama!

Niisama...

Ükspäev jäi mul kurk niimoodi valusaks, nagu oleks seal keegi klaasikildudega kraapinud - täiesti talumatu! Matt andis mingi tableti, mis valu ära võttis ja kohe nii hästi võttis, et tagasi ei tulnudki, samas oli järgmiseks päevaks lisaks valule ka hääl kadunud.

Õigemini tegeles kadumisega, sest iga kord kui suu lahti tegin, tuli kriuksatus erinevast oktavist. Päris õudne, ma kõlasin täpselt nagu meie kana Dolores, kes ühel päeval kirema hakkas ja kukeks osutus. Nüüd enam ei kriuksu, hääl on kenasti ühtlaselt krõbe. Kui hommikul Oscarit voodist välja tõstma läksin ja rulood üles tõmmates teda tervitasin nagu ikka, tõmbus ta kuidagi väga vaikseks, ei saanud vist aru, mis võõras inimene see tema pimedas toas kondab...

Täna oli lasteaias jõulukontsert. Hiljem tuli jõuluvana ka. Peaaegu-kahene nuttis seepeale kaks pikka tativorsti ninast välja, mille üks kasvatajatest nagu muuseas palja käega ära pühkis. Vot see on pühendumine! Pean talle jõuluks suure karbitäie šokolaadi viima.

Vaatasin täna "Roaldi nädalat", kus tubli hobisportlaste paar rääkis, kuidas nad nädalas 20 tundi rattaga sõidavad. Täiskohaga töö kõrvalt! Aga niimoodi telekast vaadates tundub hästi lihtne, eksole. Mis seal siis teha, muudkui väntad ja vaata kui hea on pärast olla, ma võiks ka vabalt nii tublilt vehkida, lihtsalt... mitte täna. Ega eile. Ega üldse mitte kunagi. Aga võib-olla tulevikus?!

Endale valetamine tuleb mul endiselt suurepäraselt välja. Kui te arvate, et ma ei joonud saate vaatamise kõrvale tassitäit hõõgveini, siis te eksite. Või ei eksi ka, sest pool tassi oli rosinaid ja mandlilaaste, seega jäi veinile ainult teine pool. Vanasti oli mingi madalalaubaline nali, et "tõstan-kallan-orienteerun" pidavat kvalifitseeruma kolmevõistluseks. Aga alkoholi keetsin seekord veini soojendades kogemata välja, sest läksin midagi Oscariga tegema ja...

Laps on muideks avastanud kätepesemise rõõmu. Veab ise oma treppredeli kohale ja pange ainult vesi jooksma. Pärast ujub terve köök. Aga nii palju rõõmu ju! Ma olen hingelt pigem selline, kes väga ei taha, et köök ujuks, aga püüan juhinduda põhimõttest, et kui pole mõjuvat põhjust "ei" öelda, siis las laps avastab. Rätikuid meil jagub.

Eile läks ta nii hoogu, et viskas seebidosaatori põrandale kildudeks. Sedasorti ema, kes tahaks, et köögivaibal oleks pudelitäis vedelat seepi, ma kindlasti pole. Aga lõhnas hästi! Täna viskasin vaiba aia najale rippu ning veetsin veerand tundi voolikust vett uhades, enne kui vahutamine natukenegi väiksemaks muutus.

Midagi tahtsin nagu veel rääkida, aga ei mäleta enam. Ealised iseärasused, noh!

Pettumus

Mina (last magama pannes): "Oscar, kus su tekk on?"
Matt (natuke uskumatult): "His dick?"
Mina: "Ei, tekk! Tekk, Matt!"
Matt: "Same word"

(tõesti, häälduvad TÄPSELT samamoodi!)

-

Ma olen endale juba pikemat aega jopet otsinud. Ükspäev siis proovisin mitu tükki järjest läbi ja üks neist sobis nagu valatult. Ainult, et selga pannes viskas mingit imelikku haisu... aga mõtlesin, et noh, pood, eksole. Igasugu odüüre võib ringi hõljuda. Hais aga ei kadunud. Mõtlesin, et see ei saa ju jope seest tulla...? Võtsin seljast ära ja nuusutasin. Iiiiiuuu. Megakirbe higihais. Mitte selline, et "sai täna palju ringi rahmeldatud ja veits higiseks mindud", vaid selline "käin kord kuus duši all ja riideid ei pese üldse". KUI tugevalt sa õigupoolest haisema pead, et lebra isegi poes selga proovitud riietele külge jääb? 

Kuna minu suuruses seda rohkem ei olnud ja lehkavat ma ei tahtnud, olin alguses pettunud, aga hiljem kodus avastasin, et saan ju netist tellida ning kaks päeva hiljem oligi pakk kenasti ukse taga. Tuttuus jope, kilede ja asjade sees, mitte keegi polnud seda enne mind isegi puutunud.

-

Täna käisin oma lemmik-kodupoes. Ostsin uue pudrupoti. Pott oli karbi sees! Mäletate, vahepeal oli teema, et miks hambapasta tuub karpi pannakse? Täiesti mõttetu, eksole. Poti karpi panemine on veel mitu korda mõttetum. Ei olnud üldse mingi peen pott ega midagi. Kassas koukisin karbi lahti ja ütlesin, et jätan selle neile. Panin hoopis muud ostud potti. Müüja küsis, et tagastada ma seda siis kindlasti ei taha? Ütlesin, et ei, ma ikka kasutamiseks ostan! Pakkus kotti. Ütlesin, et pole vaja, mul mahuvad nüüd kõik muud asjad poti sisse ära. Ja ühtlasi koukisin potist välja väikse bukleti ning jätsin selle ka neile. Müüja küsis, et olen ma kindel, et seda ka ei taha? Hakkasin naerma - see on POTT, ma arvan, et saan ilma kasutusjuhendita hakkama. Itsitasime seal siis koos ja ta ütles, et tead, sinuga on alati nii lihtne. Ja tõi mulle eemalt kapist väikese šokolaadi!

Nii armas, noh. Mul oli kohe tükk aega hea tuju! Aga minuga on lihtne jah. Ma ei lase neil kunagi midagi eraldi paberisse keerata (nõusid jne), kunagi ei taha kilekotti ja alati saan oma ostud ise autoni viidud. See ei ole siin üldse nii tavaline.

-

Ja mis veel - pean suure üllatusega tunnistama, et mulle väga meeldib Harry Potter! Ma poleks ealeski uskunud! Fantaasiakirjandus ei ole muidu ÜLDSE my cup of tea. Aga Potter on tõesti uskumatult hästi kirjutatud! Ja ma isegi ei liigitaks seda niivõrd lastekirjanduse alla, pigem korjab lugeja sealt erinevaid asju üles olenevalt sellest kui vana ta on. Ma olen järjega juba kolmanda raamatu keskel ega saa kuidagi pidama...

Ja kuna meil on nüüd iga mõne päeva tagant raamatupoodi asja, on Oscar üliväga rahul, et Potteri juurest ümber nurga on autoriiul! Selle ajaga, mil mina olen vajaliku teose üles leidnud, on tema tavaliselt pool riiulit tühjaks tõstnud, sest tal on KÕIKI neid vaja! Ja siis ma laon neid tagasi nagu hull, samal ajal kui Ossu üha uusi maha tõstab. Oscar on kiirem, tuleb tunnistada. Lastega shoppamine on puhas nauding...

Perspektiivi küsimus

Sõbranna sõitis mõneks päevaks teise linna koolitusele ja mainis, et võttis paar raamatut ka kaasa: "Aga ma nagunii ei loe, puhkuse ajal ju ka ei loe, mis siis, et alati kaasa vean - aega ei jää!" Naersin. Tuli tuttav ette... Aga tegelikult ei ole ju küsimus ajas! Pigem selles, et kui juba niisama passid, jaguneb tähtsuse järjekord kuskile telefoni, arvuti ja niisama vahtimise vahele ära ning lugemine pole lihtsalt prioriteet.

See on see kiirete naudingute maailm. Inimesed ei suuda enam süveneda, kõik peab kergelt käima.

Ma olin vanasti suur lugeja ja nüüd hakkan õnneks uuesti ree peale saama, aga ikka annab tunda, et nii palju on muid (lihtsamaid!) meelelahutuse võimalusi. Lugemiseks peab aega võtma. Ja niimoodi ei saa, et laps mind iga mõne minuti tagant käisest sikutab või taustaks müra on.

Muide, Oscar kinkis mulle eile lille! Leidis selle küll köögi prügikastist, aga mõte on see, mis loeb, eks?!

Teate, ma ei ole kunagi Harry Potterit lugenud. Jääb mulje, et olen viimane inimene maailmas, kes seda fenomeni enda jaoks avastanud ei ole. Aga kuna erinevad Potterid figureerivad reitingute poolest kõigi edetabelite tipus, on selline tunne, et äkki peaks algust tegema? Samas ei kujuta ette, et minu ratsionaalne meel võiks lapsvõluri seiklustele õhinal kaasa elada. Mis on Harry Potteris erilist, oskab keegi seletada?

Sõbranna juurde tagasi - me avastasime, et oleme nüüd NII vanad, et oskame soojasid riideid hinnata. Mismoodi oli üldse võimalik teismelisena nabani ulatuvaid jopesid kanda??? Mina otsin praegu põlvedeni jopet (või noh, mantlit vms), et saaks pikema kampsuniga niimoodi kanda, et miski alt välja ei tilbendaks ning sõbranna ütles, et tema tahab üldse maani, sest siis on jalad kah soojas. Ja lubas särgi selga panna nagu ema omal ajal käskis.  

Meil miinuskraade ei ole, nii et ma ei saa end väga soojalt sisse pakkida, aga see on tõsi, et külmetada enam üldse ei taha. Ja seda olen ka tähele pannud, et mida kehvem ilm, seda mõnnamat toitu tahaks. Inglise keeles on selline väljend nagu comfort food. Üks teine sõbranna ütles, et tema sööb talvisel ajal ainult juustusaiu. Või noh, mitte ainult, aga liiga tihti igatahes. Selgus, et tal on vastav masin. Selline:

Täitsa lõpp, mul hakkasid kohe KÕIK süljenäärmed tööle! Jama on muidugi selles, et mina olen täpselt samamoodi võimeline ainult juustusaiadest toituma nagu sõbranna, aga samas ei viitsi õhtuti kümnekilomeetriseid ringe joosta nagu temal kombeks. Nii et masin on ostunimekirjas, aga püüan poodiminekut nii kaua edasi lükata kui saan.

Tagasi esimese sõbranna juurde - ta sõitis meie kõne ajal koolituselt kodu poole ja rääkis, et tahaks ikka enne kohale jõuda kui laps magama läheb, aga ajastus oli selline suht napikas. No ja siis algas ummik. Õudselt tüütu, eksole. Aga mõni aeg hiljem kui õnnetuspaigani jõudis, selgus, et kellegi kodutee oli ikka täitsa pooleli jäänud. Selle kõrval pole ummik mitte midagi! Asjad lähevad kohe kenasti perspektiivi, enam pole kiire, sõidad kohe palju rahulikumalt ja oled tänulik, et on õnnestunud ühes tükis püsida. Aga see läheb tegelikult ruttu üle...

Tuletasin talle siis meelde, kuidas me kunagi ammu-ammu kinos sellist filmi vaatasime, mis rääkis locked-in sündroomist. Selline seisund võib tekkida näiteks insuldi tagajärjel ja tähendab, et terve keha on halvatud, kaasa arvatud nägu. Mitte midagi ei saa liigutada! Aga mõistus on täiesti selge. Väga õudne. Pärast filmi lõppu kõndisime vaikides kinost välja, kuniks sõbranna küsis, et "noh, sul kadusid ka kõik mured ära või?"

Perspektiivivärk, ma räägin!

Ühest küljest peaks end rohkem sundima suurt pilti nägema, aga samas on mul kohe ka teisest otsast näide võtta:

Oscar oli ükspäev tõbine ja kuidagi erakordselt viril. Ma olin eriti tubli ja toetav, üritasin teda lõbustada ja kohati sundisin end teadlikult rahulikuks, sest ta on ju nii väike ja tal on paha olla ja... teate isegi. Aga see pidev viu-viu-viu sööb lõpuks närvid seest. Ja kui Matt koju jõudis, elasin end hetkeks talle välja, öeldes, et ma-enaaaam-ei-jaksaaaaaa! Võta nüüd laps ja tegele veits ise. Ja mida tegi tema? Ütles, et olukord ei ole ju isegi üldse hull ega midagi, mis sa stressad - mina pean tööl päev otsa laste nutu sees olema ja mõned neist lastest on väga tõsiselt haiged, mitte lihtsalt nohused nagu Oscar (ta töötab EMO-s).

Agrhh. Kõigi lapsevanemate igivana vaidlusküsimus, et kumb teeb rohkem ja bla-blaa. Mina tahtsin sel hetkel, et ta lihtsalt toetavalt ühmaks. Perspektiivi mõttes on muidugi tõsi, et on palju stressirohkemaid olukordi kui nohuse lapse virin, aga... samas on jumala okei vahel ka väikese asja pärast auru välja lasta. Ei pea tingimata suurt plaani vaatama.

Olete tähele pannud, et mõnikord võib niimoodi paberiga sõrme lõigata, et kui saaks selle jalaluumurru vastu vahetada, siis kohe vahetaks. Okei, jalaluu on äkki liiga dramaatiline näide, aga saate aru küll...

Aga mis ma siin ikka virisen, tegelikult on kõik hästi. Päike paistab, ilm on soe. Käisin just Vancouveris akusid laadimas ja võin julgelt talvele vastu astuda.

Lähen mehele

Me oleme juba mõnda aega kihlatud olnud ja kui selliste asjade puhul vahel küsitakse, et noh, kas on ka teistmoodi tunne, siis mul küll on! Kanadas ei ole kombeks väga pikalt ilma abiellumata koos elada, asjad käivad pigem traditsioonilisel moel. Ja kuna ma teadsin, et see hetk millalgi tuleb, lootsin sisimas kaht asja - et sõrmus oleks ilus ja ettepanek tuleks ootamatult. Õnneks läks mõlemaga kümnesse!

Kanadas on kogu see sõrmusevärk hästi traditsiooniline. Nii kihla- kui abielusõrmus käivad alati vasaku käe eelviimases sõrmes ja seal ei kanta mitte iialgi midagi muud (ja mõlemad jäävad elu lõpuni sõrme). Nii et lihtne pilk kätele annab alati teada, mis värk on.

Aga pulmad... Ükskõik kummas riigis need korraldada, jääks paratamatult teisest mitmed olulised inimesed tulemata. Ei ole niisama lihtne (ega odav) teisele poole maakera lennata, et korra pittu saaks. Lisaks peaks kõik asjad kahes keeles tegema, mis oleks pehmelt öeldes tüütu. Kahte pulma ma kindlasti ei tahaks, nii et see ei ole lahendus. Jäin siis mõtlema, et mida ma üldse tahan?

Ilusat kleiti, lilli ja paari viisakat fotot mälestuseks. Õhtusöögile võiks ka minna. Aga ma ei taha korraldamisega seotud stressi, ma ei taha saalitäit inimesi, kellega suhelda ei jõua, ma ei taha päev otsa tähelepanu keskpunktis olla ja muudkui esineda. Mul ei ole vaja portsu inimesi vaatama, kuidas ma paberile allkirja panen. Ma ei taha teiste ees tantsida ega kooki lõigata. Ma ei taha ilusaid kõnesid, sest ma ilmselt töristaks kogu selle aja nutta, hahaa! Ja ma ei taha kulutada hunnikut raha millelegi, mis on mulle vastumeelne.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem erinevatest tähtpäevadest hoolin. Ja mida me siis praegu nii hirmus suurelt tähistaks? Koos oleme elanud juba mitmeid aastaid. Laps on kah olemas. Ainus, mis muutub, on minu perekonnanimi (ja seegi muutub ainult kahe tähe võrra, hahaa). Samas ei ole mul otseselt midagi tähistamise vastu, aga seda võib ju iga seltskonnaga ka eraldi teha?! Aja jooksul ja vaikselt. Ei pea eestlasi-kanadalasi-sõpru-sugulasi-töökaaslasi kõiki ühe laua taha kokku panema.

Ainus, mille osas ma selgusele ei ole jõudnud, on pruutkleit. Ühest küljest võiks selle ju korra elus selga panna, aga teisest küljest oleks see oluline ainult pildi peal. Kui pilt tehtud ja näiteks õhtusöögile minek, siis vot süüa pole küll minu jaoks tähtis mingis spetskleidis. Ja mida ma sellega hiljem teeks? Võib-olla otsiks hoopis mõne muu pidulikuma kleidi, mida teoreetiliselt saaks kunagi veel kanda. Ei pea isegi valge olema, võib-olla roosakas hoopis?

Millised teie pulmad olid? Või oleks kui kunagi tuleks?

Mis võiks koolis teisiti olla?

Lugesin diskussiooni rahvastepalli teemal ja kohe nii hea meel hakkas, et mul on kool läbi ja ei pea enam kunagi kehalise kasvatuse tundides käima. Mul ei ole midagi enda liigutamise vastu ja koolilastele on see kahtlemata vajalik (eriti arvestades kui suur osa vabast ajast neil tänapäeval ekraanide taga möödub). Aga nõukaaegne normide süsteem ja kehaliste võimete hindamine, mis Eesti koolidest kaduda ei taha, on minu meelest täiesti absurdne. Kooli ülesanne peaks olema õpilasi aktiivsena hoida ja neile erinevaid spordialasid tutvustada. Sellel, kui kaugele keegi hüpata jõuab või kui väledalt 60 meetrit ära jookseb, ei ole ju tegelikult mingit tähtsust!

Mina käisin koolis nii ammu, et mäletan isegi veel seda aega, mil vahetundides kummikeksu hüpati. Püüdsin kümmekond aastat tagasi seda kellegi lastele õpetada ja sain peale mõningast karglemist aru kui megahea võhm peab olema, et niimoodi tundide kaupa lasta! Pole ime, et vanasti keegi paks ei olnud. Lastest, ma mõtlen.

Rahvastepall on muidu väga kihvt mäng, ainult et ülejäänud maailm mängib seda spetsiaalsete pehmete vahtpallidega, mitte korraliku kõva korvpalliga nagu meie koolis! Vahtpall ei tee haiget ja niimoodi taandubki mäng koordinatsioonile, võhma kasvatamisele ja muule tähtsale ning ei pea arutama, kas palliga löömine on kiusamine või mitte.

Kui veel kiusamisest rääkida, siis kekatundides tehti (vähemalt meil) võistlusmängude puhul nii, et õpetaja valis kaks kaptenit (oma lemmikute hulgast, nii et mõni sai peaaegu alati kapten olla ja mõni teine mitte kunagi) ja need siis omakorda komplekteerisid omale meelepärase võistkonna, kutsudes vaheldumisi allesjäänud valiku hulgast oma meeskonda liikmeid.

Noh ja sellega läks loomulikult samuti nii, et popimad läksid esimestena, keskmised keskmistena ja need, kes mingil põhjusel tõrjutud või kohmakamad/kobamad olid, seisid seal lõpuni välja, kuniks kedagi "paremat" polnud enam võtta ja "pidi" nemad kah kaasama. On ju natuke kurb?

Keka, kunstiõpetus, laulmine ja käsitöö peaksid alati olema ainult arvestatud/mittearvestatud. Hinnata võiks püüdlikkust ja kaasa töötamist, aga mitte tulemust. Tulemus ei ole ju enda teha! Sama hästi võiks hinnata seda kui ilus keegi on - lähed seisad klassi ees, õpetaja takseerib sind nii- ja teistpidi ning ütleb, et novot siin tagumiku peal on sul nats liiga palju pekki ja need lõual olevad vistrikud oleks võinud ka millegagi ära katta - veits meiki ei teeks sinusugusele põrsale paha - nii et tänane tulemus on "kolm".

Ja siis läheb järgmine, kel geenide poolt antud sire keha ja voogavad lokid ning saab "viie". Oleks ju ebaõiglane? Kuigi ratsionaalselt võttes ongi mõne välimus "rahuldav" ja teisel "väga hea". Aga see ei ole ebaõiglane kui minu maalitud kuusepuu on "kolm" ja mõne teise tehtu "viis", mis siis, et mina võib-olla andsin endast parima ja nägin palju vaeva, samas kui teine lihtsalt loomuliku ande najal kena puu paberile visandas?

Ja lõpetuseks - teate, kuidas Eestis ei tohi last nohuse/köhasena lasteaeda viia? Ma olen viimasel ajal sellele palju mõelnud, sest mul on nüüd laps ja see laps on viimased kolm kuud lasteaias käinud, mis tähendab, et ma näen kui tihti ta nohune on ja kui tihti teised on. Kanadas seda õnneks haiguseks ei peeta ja nad käivad ka löristavate ja köhivatena kohal. Lapsi endid ei paista see sugugi häirivat, nii et kojujäämisel ei ole erilist mõtet. Nakkusohtlikud on nad juba enne kui sümptomid välja löövad, nii et ka rühmakaaslasi isoleerimine ei kaitseks.

Aga huvitav, et koolis enam paanilist nohuhirmu ei ole. Päevapealt saab läbi! Või noh, mitte päevapealt, kaks kuud antakse aega atra seada - juunis lõpetad lasteaia, kuhu jumala eest ei tohtinud nohusena minna ning septembrist oled koolilaps, kes on kohustatud nohusena kohal käima, sest nohu ei ole haigus!

Tööl oleks veel eriti hea - helistad hommikul, et sorri, ma ei saa tulla, mul on nohu! :)

Ununenud lemmikud

Mu hambaarstil on kolm poega ja tema ütles kunagi, et kõige hullem iga on poolteist. Rääkida eriti ei oska, energia keeb üle - pole just parim kompott. Noh, Oscar sai mõni kuu tagasi poolteist ja oli endiselt igati tore! Aga möödus veel paar nädalat ja...

...oh jeesus. Ma saan nüüd aru, mida ta silmas pidas. Esimene tundemärk oli see kui laps keeldus meie käest piima vastu võtmast. Piim on muidu täiega lemmik! Kuni ma seda külmkapist välja otsin, topsi valan ja soojendan, seisab kõrval ja tatsub kannatamatult ühe koha peal. Kui topsi talle ulatan, viskub nutta röökides põranda peale pikali.

Esimesed paar korda sattusin segadusse, et appi, mis juhtus... aga siis panin tähele, et kohe kui tassi kuskile lauale või kapile poetan, toimub iseeneslik tervenemine ja seda piima, mis hetk tagasi hüsteeriliselt nutma ajas, juuakse mõnuga. Nagu misasja?! Ja nüüd ongi nii, et ignoreerin kannatamatult ootavat Oscarit, jalutan temast mööda (aga pooltel kordadel piisab juba sellest, et nuttes põrandale viskuda) ning panen tassi lihtsalt laua peale. Parimal juhul läheb kohe jooma, halvimal juhul kordub pikali viskumine uuesti ja uuesti. Sealsamas piima kõrval. Vaatab eemalt tassi, nutab nii, et pisarad voolavad ning muudkui langeb vaibale. Kuniks lõpuks läheb jooma ja paneb ühe sõõmuga põhjani nagu poleks midagi juhtunud.

Teine muutus saabus küünte lõikamisega. Mitte, et ta seda varasemalt otseselt nautinud oleks, aga sai ilma erilise probleemita tehtud. Nüüd on võimatu! Võiks arvata, et püüan tal ükshaaval varbaid maha saagida! Isegi multikad ei aita. Maiustused ei aita. Mitte miski! Hakkan vaikselt aru saama, miks mõned vanemad seda une pealt teevad.

Üleüldse on iga asjaga hakanud kaasnema mingi arusaamatu draama, protesteerimine lihtsalt protesteerimise pärast. Ma saan aru, et vaja iseseisvuda, aga no iseseisvu siis! Mis sa lärmad?

Kas keegi veel vaatab Handmaid's Tale'i? Mulle muidu väga meeldib, aga paljud stseenid venivad nagu tatt. Kui keegi ikka hakkab risti üle põllu minema, võid vahepeal rahulikult köögis ära käia, võileiva teha, teed keeta ning tagasi jõudes ta ikka veel läheb... ja läheb... ja läheb.

Võileivast rääkides - mul on aegajalt nii, et kõik toidud viskavad kopa ette. Tuhnin siis netis ja toidugruppides, et ideid leida, aga mitte miski ei isuta. Eks söönuks ikka saab, aga seda ossa-raks-kui-hea-efekti ei teki. Sellist kui suvel esimest korda värskeid kartuleid saab... Värskehapukurgiga, näiteks. Või kukeseenekastmega. Huhh.

Novot, ükspäev tegin kohupiimapalle. EBAREAALNE kui head! Täna praadisin kartulikotlette ja sama! Sealsamas panni kõrval pistsin pooled nahka. Millega ma ennast homme üllatan?

Kanadast ja kanadalastest

Eelmise teema all esitas keegi terve portsu küsimusi ja mõtlesin, et vastan hoopis siia, äkki on teistel ka huvitav lugeda. Ütlen igaks juhuks kohe ette, et tegemist on ainult minu kogemusega ning arvesse peab võtma, et Kanada on hiigelsuur ja erinevates piirkondades võivad asjad veidi erinevalt käia.

Väga huvitav, et kanadalased väga ei joo?
Alkohol on vähem kättesaadav kui Eestis. Seda müüakse ainult spets alkopoodides, mitte toidupoes. Restoranides muidugi on, aga kohvikutes näiteks mitte. Avalikus kohas (nt tänaval, rannas) ei ole lubatud juua, ka avatud pudelit/purki ei tohi olla, selle eest saab trahvi. Autos ei tohi olla avatud pudelit, ka kaassõitjad ei tohi sõidu ajal juua. Kõik väliüritused on alkovabad. Baarid ja ööklubid pannakse kell 2 kinni, ei ole hommikuni pidutsemist. Joomiskultuur on üldse natuke teistsugune. Ja kui seltskonnas on keegi, kes ei joo, ei tule selle kohta iial ühtegi küsimust ega kommentaari (rääkimata sundimisest, et joo ikka).

Mul endal kangastuvad Kanadaga ainult positiivsed asjad ja tegu on ju heaoluühiskonnaga? Näiteks olen kuulnud, et tervishoid on üks maailma parimaid?

Kanada on ülimalt viisakas, sõbralik ja salliv koht. Kui täiskasvanud inimene keset tänavat dinosauruse kostüümis vastu tuleb, võid mürki võtta, et keegi ei vaata viltu, pigem tehakse komplimente. Eestlasena peab väga mõtlema, mida ütled - meie jaoks tavalised "naine roolis, auto kraavis"-tüüpi naljad kõlavad siin väga halvasti. Immigrantidele on Kanada üks avatumaid kohti, pagulaste kvoodid kõrged, neid võetakse ikka süle ja seljaga vastu ning väga toetatakse nende endi kultuuri ja kommete säilimist (mis hakkab ilmselt ühel hetkel kätte maksma). Näiteks turbani kandjad on vabastatud kiivri kasutamisest. WTF!

Heaoluühiskond kindlasti, jah. Sellepärast pole ka oma "rikkuse" tõestamine nii oluline kui näiteks eestlastele, ehteid kantakse vähem, kaubamärk pole tähtis ja kindlasti pole see nähtav (kui kellelgi on rinnale kirjutatud ARMANI, on see raudselt venelane). Riietusele pannakse üldse vähe rõhku, suvel on enamikel lihtsalt varbavaheplätud jalas, sest suva noh. Aga elatustase on kõrgem, asjad on kättesaadavamad (ja asjadesse suhtutakse seetõttu hooletumalt). Kütus, vesi ja elekter on palkadega võrreldes odavad, Matt ikka naerab kui ma käin tühjadest tubadest tulesid ära kustutamas... Kasutatud auto ostmine on ka miinimumpalgalisele jõukohane (Eestis ju kaugeltki mitte). Ja mida vaesem oled, seda enam saad toetusi ja soodustusi, kõik on astmeline, maksud kaasa arvatud.

Palju on riigi poolt pakutavaid taskukohaseid teenuseid, näiteks hästi palju veekeskuseid, mille pilet on umbes pool miinimumtunnipalgast (Eestis ei käi €1.50-ga kuskil ujumas/saunas/mullivannis), nende juurde kuulub tavaliselt ka jõusaal koos erinevate masinate ja kangidega, kõik sama pileti sees. Tasuta tenniseväljakuid on igas linna(osa)s, pallid ja reketid peavad muidugi endal olema.

Tervishoiusüsteem on hästi üles ehitatud, näiteks hooldekodud on väga korralikud, palliatiivne ravi (surevatele haigetele) äärmiselt tasemel. Mingit valude käes piinlemist nagu Eestis vähihaigete puhul kombeks, ei ole, sest valu saab ju ometigi ära võtta! Mul oli keisrilõige ja valust ei tea ma isegi taastumisperioodil mitte midagi, selleks olid rohud! Kanüül pandi nii, et alustuseks läks käe ümber soojakapist tulnud rätik, et sooned laieneksid ja ma alguses arvasin, et sain "tutvuste" tõttu erikohtlemist, aga hiljem selgus, et nii tehaksegi. Nii palju kui minul on siin tervishoiusüsteemiga kokkupuudet olnud, võin küll ainult kiitust avaldada. Ka meditsiiniliselt assisteeritud suitsiid on võimalik.

Kas töökultuur on sama nagu USAs, näiteks et puhkusi ei anta?

Puhkus on enamikel inimestel kaks nädalat aastas, mis tundub vähe. Samas võib enamikes kohtades nii palju aega vabaks küsida kui vaja on ja seda tavaliselt võimaldatakse. Mul endal ega kellelgi sõpradest pole sellega probleemi olnud. Kahes ettevõttes olen juhatajana töötanud ja seal käis täpselt samamoodi, et kel iganes vaja, lihtsalt küsis ning alati andis korraldada. Seda peab küll ütlema, et eestlased on kindlasti usinamad ja kohusetundlikumad töötajad kui kanadalased või muu-maalased.

Emapalk on 55% endisest palgast ja seda makstakse aasta aega (või 33% ja poolteist aastat - kuidas ise soovid). USAs näiteks pole kas üldse emapalka või on ainult mõni kuu. Sellist uhket süsteemi nagu Eestis pole vist küll kuskil mujal.

Mida kanadalased ise arvavad heaoluriigiks olemisest, kas nad on rahul?

Kanadalased on oma riigi üle üldiselt väga uhked, aga eks sellega ole nii nagu iga muu asjaga, et virisejaid leidub kah alati. Ma olen aru saanud, et meie "elu on raske" ja nende "elu on raske" kontseptsioon erinevad üsna suuresti. Sellel tasemel, kus neil omaarust raske on, oleme meie omaarust juba heaolutasemel. Aga see tuleb suuresti ka lapsepõlvest ja erinevatest ootustest, nemad kasvasid üles teadmisega, et sa võid saada kelleks tahad, maailma vallutada, blablaa, aga kui täiskasvanuks said, tuli välja, et see kõik ei kukugi iseenesest sülle, on konkurents ja pingutama peab... Spordivõistlusel saavad siin kõik lapsed medali ja sünnipäevalt lahkuvad külalised kingitusega (goody bag - kotike väikeseid mänguasju ja maiustusi).

Soomegi peaks olema heaoluriik, aga kui vaadata foorumeid ja artiklite all olevaid kommentaare, siis pean küll ütlema, et ma pole vist nii üksteist vihkavat ja negatiivset rahvast näinudki, kes ei oska muud teha kui kiruda poliitikat ja kurta kui hirmus on elada selles vaesuses.

Siin ei saagi enamikku artikleid kommenteerida, seega ma ei tea, mida nad seal kirjutaks. Aga igasugu foorumites ja beebigruppides ajab mind siin hoopis see närvi, et keegi ei ütle halvasti, kuigi vahel oleks vaja! Toon näite: ema kirjutab, et laps on arsti sõnul tugevas ülekaalus ja ämm pahandab, et peaks last tervislikumalt toitma. Järgneb kirjeldus, kuidas söödab lapsele friikaid ja joodab mahla, aga sellest ju ometi ei tule ülekaal, sest vahel sööb õuna ka. Eesti grupis öeldaks, et maga kaineks ja vaata toidulaud üle, ise oled süüdi! Kanada/USA grupis tuleb alustuseks mingi lohutus, et ära võta südamesse, su laps on nii tubli ja armas ja sa oled väga hea ema ning lõpetuseks võib-olla hääästi pehmelt, et proovi võib-olla mahla natukese veega lahjendada vms. Ma lähen nii närvi! :)

Ma teen Soome mõistes madalama palgaga tööd, maksan üüri ja muud vältimatud väljaminekud ning käin reisimas ka, seega ma tõsiselt ei kujuta ette, et kas neil enda sõnul vaesuses virelevatel sommidel on lihtsalt prioriteedid paigast ära või läheb raha valesse kohta?

Jap, sama siin. Selles mõttes on hea, et meie ei kasvanud heaoluühiskonnas üles ja oskame vähemat hinnata. Ei pea loss ja viis teenijat olema, et hakkaks tunduma, et sul on midagi.