Mõnus

Ärkasin hommikul linnulauluga ja tekkis selline rumal küsimus, et kas kevadised linnud suvel ei laulagi või on neil erinevateks aastaaegadeks erinev repertuaar? See kevadine sädin on nii äratuntavalt ainult kevadine, suvel kostuvad minu meelest hoopis teistsugused hääled. 

-

Muide, meil ei ole siin toonekurgesid. Kas pole kummaline?! Ma saan aru küll, et erinevates maailma kohtades on erinevad linnud-loomad, aga toonekurg tundub natuke nagu tuvi, keda peaks igale poole jaguma (selline ettekujutus läheb vist samasse kategooriasse mu lapsepõlve veendumusega, et kõik kassid on emased ja koerad isased).

-

Veel üks küsimus, mis mind pikemat aega on vaevanud - kuidas teil termostassist või kaanega topsist tee/kohvi joomine välja tuleb? Kohviga pole mul üldse mingit muret, see võib ükskõik kui kuum olla. Ma muidugi joon ainult vahustatud piimaga kohvi, võimalik, et vahune tekstuur teeb joomise lihtsamaks. Aga teega on täiesti võimatu! Tee peab peaaegu külm olema, et ma seda mingi väikse augu kaudu rüübata julgeks. 

-

Muide, kas teie teate, mis on ASMR? Novot, mina ka ei teadnud paar nädalat tagasi, kuniks komistasin internetiavarustes ühe selleteemalise video otsa. ASMR tähistab seda mõnusat kõdi, mis tekib peanahal. Näiteks kui massaaži ajal massöör lödinal kätele õli juurde määrib ja taustaks mängib vaikselt spa-muusika. Või kui keegi sulle soengut teeb. Või akna taga krabistav vihm.

Tuleb välja, et on ports inimesi, kes teevad videoid, mis peaks selle mõnusa tunde andma. Lihtsalt erinevad vaiksed hääled - veevulin, küünteklõbin, kreemitamine, sosistamine, põleva küünla praksumine; loetelu võiks lõputult jätkuda. Blogimise taustaks mängib mul praegu näiteks selline. Trikk pidi olema, et kuulata ilma segava taustamürata ja keerata kõlarid põhja.

Nii rahustav ja mõnus. Natuke nagu peamassaaž, aga... verbaalne. 

Kui suur vanusevahe on veel okei?

Eestis kütab kirgi küsimus, et kui vanalt võiks seaduse järgi laps vahekorda astuda. Ja kellega?

Vaatame, mida kirjutab Õhtuleht - esimeses selleteemalises artiklis räägib prokurör, et alaealine ei pruugi mõista, et täiskasvanuga seksimine ei ole normaalne. Tundub hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. Mitte, et ma ei jõuaks selle eest küsitavat kolme eurot maksta, aga tavaliselt jäävad niisama sirvijatel tasulised artiklid siiski vahele. Jäi ka minul.

Järgmises artiklis, mis sel teemal ette hüppab, räägib kliiniline psühholoog tema kabinetti sattunud seksuaalse väärkohtlemise kogemusega lastest ja noortest. Jällegi väga hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. 

Seejärel püüab mu pilku mitte just laste väärkohtlemise lugu, vaid see, kuidas 50-aastane musklimees pärast kaksikute sündi "sügavasse depressiooni langes" kuna oli "oma naise lastele nii-öelda kaotanud". Endast 18 aastat noorema naise. Olukorra parandamiseks hakkas naise sõbrannale seksisõnumeid saatma.

Kas olukord paranes või mitte, ma ei tea - artikkel oli tasuline. Sedapuhku õnneks tasuline. Ma läksin juba sissejuhatust lugedes täiesti endast välja, poleks olnud tervislik edasi lugeda.

Aga teate, mis artikkel ei olnud tasuline? "Piia on 14. Kristo on 54. Suhe, mis on nii kirglik ja skandaalne, et võtab sõnatuks". Vabandage, misasja?!

Lugesin. Oli see alles artikkel! Mõtlesin, et ei saagi otsa. Vähe puudus, et poleks lõpuni jõudnudki, sest pidin iga lause tagant õhku ahmima, et KUIDAS on võimalik sellist artiklit üldse avaldada? Rääkimata piltidest, kus alaealine tüdruk ja tema vanaisaks sobiv mees seksuaalsetes poosides aelevad.

Aga nagu juba mainisin, on normaliseerimine tänapäeval aktuaalne (ja efektiivne!). Kui taoliseid artikleid koos vastavate piltidega regulaarselt avaldama hakata, võivad krimpsus "suhkruissid" oma lapseealiste pruutidega varsti juba üsna avalikult ringi liikuda, rahval enam kulm ei kerkiks. Tavaline ju. Isegi lehest näeb.

Lõpuks jõudsin lauseni: "Õnneks ei ole Piiat olemas. Samuti ei ole olemas Kristot." 

Aga teate, mis on kurb? Piiad ja Kristod on VÄGAGI olemas. Ja mis on veel kurvem? Et artikli autoriks on Eesti Seksuaaltervise Liit, mitte mingi isehakanud suunamudija. Piinlik. 

Kas näiteks vägistamise vastu peaks hakkama võitlema nii, et kirjutaks pika ja erutava (väljamõeldud!) artikli sellest, kuidas kedagi vägistati? Esitades mahlakaid detaile, rõhutades võtja mõnu ja rahuldust, lisades korraliku ja paljastava pildimaterjali?

Ainus eesmärk, mida see täidaks, oleks see, et need, kes on vägistamisele mõelnud, vaataks antud matejali ila tilkumas. Ja ila poleks seejuures ainus kehavedelik, mis tilguks. 

Kas selline artikkel paneks neid tundma, et nad ei peaks vägistama? Pigem vastupidi. Kas see paneb teisi, normaalseid inimesi tundma, et vägistamine ei ole okei? Ei, sest täiemõistuslik inimene teab seda ka ilma ilase pildimaterjalita. Normaalne inimene ei vaja sellekohast veenmist.

-

Lõppsõnaks mainiti, et kui oled nõus, et seksuaalse enesemääratlemise vanusepiiri tuleb viivitamatult tõsta, jaga artiklit, kasutades teemaviidet #14poleokei

Näe, jagasin. Loomulikult ei ole 14 okei. Aga selline artikkel kannab paraku hoopis vastupidist eesmärki.

Doominoefekt

Ühel hommikul andsin näljasele lapsele kausikese vaarikaid ja saatsin ta multikaid vaatama, jäädes ise kööki putru keetma. Tagantjärele tarkusena võib muidugi öelda, et võib-olla ei olnud kõige nutikam mõte kõikide asjadega katsetamist armastavat last punaste marjadega diivanile lubada, aga enda kaitseks võin öelda, et moosivalmistamise huvid on tal siiani puudunud ja ma lihtsalt ei osanud sellega arvestada.

Õnneks on meil vett ja seepi. Ja pesumasin. Kuivati. Mööblipesur ka. Ma tõesti ei tea, kuidas vanasti lapsi kasvatati kui kõike käsitsi pidi tegema? 

Mina oma lapsepõlvest näiteks ei mäleta, et oleksin üleni lompi kukkunud, Oscaril on seda ainuüksi selle aasta jooksul vähemalt neli korda ette tulnud. Viimane kord lendas nii, et käis isegi nägupidi sees ära. Lihtsalt nii hea suur lomp oli pargis, et sealt tuli võimalikult suure hooga läbi joosta (ja nii kakskümmend korda järjest), kuni ühel korral keset kõige sügavamat kohta komistas ja... karsumm.

Riided olid aluspesuni läbimärjad ja porised. Küsisin ema käest, et mis vanasti oleks saanud? Minu lapsepõlves seisis vannitoas Nõukogude Liidu leiutis pesumasin "Riga", mis ei teinud peale vee ringiliigutamise mitte midagi. Sooja vett kraanist enamasti ei tulnud (kortermaja rõõmud), seda keedeti pliidil suure potiga ja valati siis masinasse. Kuivatamine käis kas rulle vändates või lausa käsitsi (sest käsitsi ei olnud eriti palju rohkem vaeva kui selle raske vända ringiajamisega) ja loputati üldse vannis. Täispikk tööpäev, et hilbud puhtaks saada.

Ema ütles, et nädala sees ei saanudki pesta, järgmiseks hommikuks ei oleks ära kuivanud...

Oscar on üleüldse suur veesõber. Ükspäev tegin süüa ja mõtlesin juba mõnda aega, et huvitav, millega laps tegeleb, et ta nii vaikselt on? Selgus, et oli avastanud, kuidas kraanist purskkaev teha ja selleks ajaks kui mina kohale jõudsin, voolas vesi mööda seinu alla ja vaip ujus uksele vastu. Aga tal endal oli nii lõbus!

-

Eelmise teema jätkuks tahtsin mainida, et juba järgmisel hommikul tuli mul mõte Oscar külalistetuppa ümber kolida, sest esiteks on seal voodi, mida praegusel koroonaajal nagunii keegi ei kasuta ja teiseks on tuba ise suurem. Ossu sai omal ajal kõige pisema toa, sest ta alles sündis ja palju ruumi ei vajanud. Nüüdseks on temast saanud meie pere kõige asjaderohkem liige, kelle autosid, klotse ja liumägesid võib maja igast ruumist leida. Osaliselt sellepärast, et ta lihtsalt mängib seal, kus meiegi parasjagu oleme (ja me tavaliselt ei ole tema toas), aga ka seetõttu, et tema enda tuppa lihtsalt ei mahu kõik ära. Külalistetuba on aga päris mitu ruutmeetrit suurem.

Esialgu lükkasin voodi seina äärde nurka, et põrandapinda juurde saada. Ossu arvas, et on hea plaan ja proovis kohe järele, kas mahub ära. Mahtus ja natuke jäi ruumi üle ka:

Aga väärtuslik põrandapind oli endiselt voodi all peidus ja kui ma Ossu toast riiuli ja kummuti kah seina äärde lohistasin, oli selge, et voodilahmakas peab siiski väiksemasse tuppa ümber kolima ja selle üle, kus või mille peal laps magama hakkab, tuleb lihtsalt hiljem pead murda. Võrevoodi otsustasin lahti võtta ja eest ära panna.

Matt oli just ühest pikast vahetusest tulnud ja teisega alustamas ning ütles, et kui mul on vaja tingimata kohe kolima hakata, siis andku minna, aga tal ei ole aega aidata. Ja mul muidugi oli kohe vaja. Aga kui ma peatsit voodi küljest lahti ei saanud ja garaažist haamri tõin, ohverdas siiski armulikult oma ainsa vaba pooltunni ja aitas need osad ära teha, millega ma omapäi hätta oleks jäänud. 

Edasi läks juba kui lepase reega. Või noh, kuniks selle hetkeni, mil hakkasin Ossu vanas toas seinale kleebitud peegleid maha võtma. Need olid kinnitatud kahepoolse teibiga ja mina eeldasin, et see on peaaegu nagu näts - aja aga näpud taha ja tõmba. Eksisin. Need tuli maha SAAGIDA, saate aru! Ma otsisin terve interneti läbi ja selgus, ei saagi teisiti. Kui peeglid maas, pidin natuke pahteldama ja kui ma juba sellega ametis olin, pahteldasin mõlemas toas ka need augud üle, kus varem mingi pilt oli rippunud ja see viis omakorda selleni, et värvisin järgmisel päeval mõlemad toad maast laeni üle. 

Doominoefekt. Ma olen põhjalik, noh.

Muide - madratsisaaga jätkuks - külaliste voodile sai mõned kuud tagasi uus madrats ostetud ja seda kattemadratsit, mis kunagi vana peale sai soetatud, ei olnud enam vaja. Arutasime toona, et kas maha müüa või alles jätta ja esialgu siis jäi. Nüüd kolimise käigus oli see pooleksmurtult põrandal maas ja avastasin end uuesti kaalumast, mida sellega ette võtta kui korraga turgatas, et oot, äkki saaks sellest Ossule uue ajutise aseme?

Toimib ideaalselt! Suurus on täpselt paras, mõnusalt pehme ka. Vabalt ajab asja ära, kuniks IKEA hakkab jälle saarele mööblit transportima.

Oscar ise on uue toaga väga rahul ja ruumi on tõesti oluliselt rohkem, nii et igati edukas vahetuskaup. Suures tegutsemistuhinas polnud mul mahti "enne" pilte teha, peate lihtsalt lõpptulemusega leppima ja uskuma, et sai parem.

Kes? Ütle, kes!

Ma päris tõsiselt ei tea, kuhu jaanuar kadus? Olid jõulud ja... siis kohe veebruar. Ma ajan kõik koroona süüks. Pandeemia, noh. Töötan kodust, teisi inimesi näen ainult toidupoes - distantsilt ja maskis nagu peab. Nii et tegelikult ei ole juba ammu päriselt kedagi näinud. Okei, ajan jama, eelmisel nädalavahetusel aitasin sõpradel kolida ja nägin nägusid ka. Või no mis ma nii väga kolida aitasin, nemad kolisid ja mina valvasin lastekampa, ajaviiteks pakkisin natuke asju lahti.

Mulle täiega meeldib kolida. Võtad kraami kappidest välja ja saad korraga aru kui palju üleliigset träni sul on. Prügikast täitub hoogsalt, umbes sama hoogsalt kui teisel jaanuaril trennisaalid. Aga siis kolid uude kohta sisse, vaatad, et oi kui tore, kapis on nii palju ruumi ja varsti... on jälle rohkem asju. Nagu ka trennisaalid märtsiks jälle tühjemaks jäävad, sest uus aastalõpp hakkab (küll kaugelt, aga siiski) paistma ja küll jõuab uusi ilusaid lubadusi anda. Ümar on kah vorm. Rannailma ei pruugi nagunii tulla. Ehtne talv juba on, mis te arvate, et nüüd tuleb ideaalne suvi otsa? 

Sõbrannaga arutasime just, et igasugune vorm on läinud. Ainult sööks magusat ja rasvast ja palju ja tihti. Pidžaamapüksid mahuvad veel, mingis skinny jeans'is ei kõnni nagunii kodus ringi. Meil on novembrist saadik kokkusaamistele piirangud (noh sellised tüüpilised, et külla ei tohi minna, aga restoranis võib sõpradega ühes lauas istuda küll). 

Ah, ma tegelikult ei kurda, inimestel on töökohti vaja ja kuhugi peab ju piiri tõmbama. Lihtsalt kopp on ees nagu meil kõigil.

Aja lendamisest rääkides - Oscar sai kolmeseks! Vabandage, aga mismoodi? Minu meelest sündis ta umbes eelmisel aastal. 

Võrevoodi (mille üks külg on muidugi ammu eest ära võetud) hakkab talle lootusetult lühikeseks jääma. Otsustasin, et on aeg uueks mööbliks. Guugeldasin pool päeva voodeid ja madratseid, mõõtsin ja plaanisin, vaimusilmas oli juba kõik olemas. Klikkisin "osta" ja sain teada, et mööbli osas on tarneraskused, seda saab ainult poest kohapealt, koju ei toimetata. Aga ma tahan just IKEA voodit (ja lähim esindus on Vancouveris). Matt ütles, et linn on mööblipoode täis, milles küsimus! Aga ma nii kanadalane veel ei ole, et mulle Kanada mööbel meeldiks. Neil on kõik võimalikult tume ja raskepärane. 

Meil on siin ka üks Skandinaavia mööbli pood, Matt pakkus, et vaata äkki sealt? Olen vaadanud. Korduvalt. Valik on suts vähem kohutav kui mujal, aga Skandinaaviast on neil üsna omapärane arusaam. Matt teadis rääkida, et nad impordivad oma kraami (vist) Taanist ja ma usun, aga need on ilmselt asjad, mis Skandinaavias müügiks pole läinud.

Madratsiga on lihtsam, seda saab tõesti iga nurga pealt. Ma ei teagi siis. Tellin kuskilt madratsi ja saame ilma voodita hakkama? Milleks kolmeaastasele voodi?! Madratsi peal saab vähemalt istuda nagu inimene - jalad ulatuvad maha. Ja voodi tuleb siis millalgi hiljem kui IKEA omadega järjele jõuab.

Muide, kuidas teie pereringis sünnipäevi tähistatakse? Minu peres algas sünnipäev raudselt hommikul. Sünnipäevalaps lauldi üles (kuigi enamasti oli ärevus nii suur, et magamist tuli teeselda) ja kingitused sai kohe pärast ärkamist kätte.

Matt ütles, et misasja? Hommikul? Kes siis hommikul kooki sööb? 

No ma ei tea, lubage esitleda - mina. Kui külmikus on kooki, ei näe ma mitte ühtegi põhjust, miks ma seda kohe hommikul ei võiks süüa? Aga kui teemas püsida, siis sünnipäevakoogini võib täiesti vabalt õhtul jõuda, mis ei tähenda, et hommik ei võiks kingituste, õhupallide ja lauluga alata.

Mu sõbranna, kes on ameeriklasega abielus, ütles, et neil on täpselt sama kamm - mees ei teadnud, et sünnipäev peab kohe hommikul algama. Seega ma eeldan (sest on täiesti okei teha statistikat ainult kahe inimese põhjal), et tegemist on kultuurilise erinevusega. Või siis oleme meie sõbrannaga kahekesi kaks kannatamatut, kes ei suuda kuidagi lõunani/õhtuni oodata. Aga nii ikka ei saa olla, et meil ei ole õigus?

Tööl käimine Eestis vs Kanadas

Lugesin Lilli postitust sellest kui raske on väikelaste emana Eestis tööd leida ja mõtlesin, et räägin natuke, kuidas asjad Kanadas käivad. Siin ei panda CV-sse pilti, sünniaega, perekonnaseisu, laste olemasolu/arvu ega muud isiklikku. 

Süsteem on selles mõttes aga selgem, et eraelu tõesti ongi eraelu ka siis kui tööle saad. Laste eest ei anta lisapuhkepäevi, tööandja ei tee neile jõulukinki ega üllata vanemaid millegagi uue beebi sünni puhul. Kuna ma ise mitu aastat töövestlusi läbi viisin, märkasin, et inimesed räägivad oma lastest ilma küsimatagi väga avalikult ja selleks on ilmselt mitu põhjust:

Esiteks kestab emapuhkus aasta aega ja selle jooksul laekub ainult 55% endisest palgast. Mis omakorda tähendab, et kui laps saab aastaseks, läheb enamik emasid tööle tagasi ning laps hakkab käima hoius. Eesti mõistes "sõimerühm" on 3 kuud kuni 3 aastat, aga alla aastaseid seal üldiselt ei näe. Järgmine vanusegrupp on 3-5 aastat. Väiksemate omas on ühe töötaja kohta 4 last ja suuremate rühmas ühe töötaja kohta 8 last.

Eestis on teemaks, et kes jääb lapsega koju, kui ta haigestub. Kanadas on selles mõttes lihtsam, et haiguseks, millega lasteaeda viia ei tohi, loetakse ainult palavikku, kõhulahtisust, oksendamist ning nakkavat löövet. Nohu-köha ja muu suvaline "külmetus" ei ole takistuseks. Väikesed lapsed on nagunii kogu aeg tatised ja sedasi nende immuunsüsteem arenebki. Haige lapsega on nii harva vaja kodus olla, et tööandja selle üle suuremat ei muretse.

Lasteaia osas on ka see erinev, et siin ei seata mingeid eeldusi, mida laps peab oskama, et lasteaiaga alustada. Ei pea olema potitreenitud, võib kasutada lutti ja piimapudeli võib kah kaasa saata. 

Küll aga on koha saamine keeruline ja alati ei saa ette planeerida, et millal see juhtub ning lasteaed on Eestiga võrreldes väga kallis. Seda, kas laps käib täiskohaga või ainult mõned päevad nädalas, saab ise valida ja selle põhjal kujuneb ka hind. 

Oscari lasteaias on väiksemate rühmas täiskoha kuutasu 861 eurot ja suuremate rühmas 604 eurot. Ossu käib ainult kaks päeva nädalas ja tema koha eest maksame 344 eurot kuus (43 eur päev). Maksta tuleb iga kuu alguses täissumma, olenemata sellest, kas laps käib kohal või on hoopis haige/reisil/vms. Toitlustust lasteaiad ei paku, söök tuleb kodust kaasa pakkida.

Kanadas on muidugi ka sissetulekud kõrgemad, aga kui peres on mitu väikest last, on hoiule kuluv summa ikka märkimisväärselt kopsakas.

Töö juures ei ole "välja tegemise" kommet. Kui on aeg puhkusele minna, siis lihtsalt lähed. Kui saad lapse, siis noh, tore! Kui sul on sünnipäev, siis kolleegid ilmselt isegi ei tea sellest kui sa just ise ekstra ei maini. Ei ole "lilleraha" ega "kingiraha" korjamist, ei pea teistele pidulauda katma. Tööl käiakse tööd tegemas ja kuigi isiklikest asjadest omavahel ikka räägitakse, siis tööellu need tegelikult suuremat ei puutu.

Tööle saamise juures mängivad suurt rolli soovitused. Tihtipeale pannakse eelmiste tööandjate poolt antud soovituskirjad juba CV-ga kaasa, aga kuna kanadalased nii meelsasti omavahel suhtlevad, on üsna tüüpiline, et tulevane ülemus endis(t)ele helistab ja sinu kohta uurib. Mõni koht teeb seda vabas vormis, teises on spetsiaalne küsimustik asjade kohta, mis neid huvitab.

Ja mu lemmik - sa ei pea oskama vene keelt! Tore, sest minu vene keele oskus on rohkem sellisel "v lesju rodilas jolotška" tasemel, et laias laastus aru saan, aga sellega asi ka piirdub. Kanadas on kaks ametlikku riigikeelt, inglise ja prantsuse, aga prantsuse keelt ei kuule siin peaaegu mitte kusagil. Riigiasutustes on muidugi õigus saada teenindatud ka prantsuse keeles ja need töötajad, kes sellistes kohtades otse kliendiga suhtlevad, peavad seda mingil tasemel valdama, aga muudes kohtades ei huvita su keeleoskus kedagi. Kanada koosneb kümnest provintsist ja kolmest territooriumist ning kogu selle ala peale on ainult üks provints prantsusekeelne. Nii et kui just sinna ei koli, võid terve elu siinses kakskeelses riigis nii elada, et teist riigikeelt ei kuulegi.

Puhkus on Kanadas ametlikult 2 nädalat, mis esimese hooga tundub kohutavalt vähe, aga see on jällegi üsna paindlik. Mõlemas minu töökohas on inimesed alati vajadusel vaba aega saanud võtta ja ma ei ole ka teistelt kuulnud, et sellega eriline probleem oleks. Lisaks on igas kuus vähemalt üks riigipüha, enamik neist esmaspäeval, mis tekitab automaatselt pika nädalavahetuse. Liikuvate pühade puhul on nii, et kui see nädalavahetusele satub, näiteks jõulud, saab selle arvelt esmaspäeva (ja teisipäeva) vabaks. Lihavõtete ajal on nii reede kui ka esmaspäev vabad.

Praegu muud ei tulegi pähe, aga kui kellelgi küsimusi on, andke teada. Kui oskan, siis vastan.

Naeruvääristamisest

Vahel ma igatsen neid aegu, kus elu oli nagu karussell - pidev rabelemine pinnal püsimise nimel, need esimesed lõbusad ja ärevad Kanada-aastad. Kogu aeg juhtus midagi ja tänu sellele oli alati millestki blogida. Mida aeg edasi, seda stabiilsemaks elu muutub ja seda vähem ma siia satun, aga seda suurem on rõõm inimestest, kes võtavad vaevaks kaasa elada ja aeg-ajalt sõna sekka öelda.

Lugesin eelmise teema kommentaare, sain palju targemaks ja olen tänulik viidete eest raamatutele, filmidele ja muule materjalile. Mul on väga abivalmid lugejad!

Sellega seoses tahtsin aga mainida kommentaari, mis jäeti FB-i: "Wow, milline ignorants küüditamise kohta! Et jou, miskit nagu toimus teil seal, viitsite kirjutage... OMG". Hiljem otsustas ta oma sõnavõtud kustutada ja mingit asjalikku arutelu meil loomulikult ei tekkinud, aga ma arvan, et sellel teemal võiks natuke rääkida küll. Sest:

Tahtmises ennast täiendada ei ole kunagi midagi häbiväärset!

(Sotsiaal)meedia jätab mulje, justkui oleks kõik peale sinu andekad, silmapaistvad, ilusad-targad-osavad. Aga enamik meist tegelikult ei ole. Enamik inimesi on lihtsalt keskpärased ja selles ei ole mitte midagi halba!

Ükskõik kuhupoole vaadata, näeme fassaadi. Isegi üksteist pildistada ei ole enam viisakas, sest igaüks tahab selfisid teha, kuna sedasi saab täpselt õige nurga ja filtri valida ning huuled prunti lükata. Keegi kuskil kirjutas, et tänapäeval tekib juba see probleem, et kui inimene kadunuks jääb, ei ole temast tõepäraseid fotosid, mille abil teised teda otsida oskaks.

Ja nii me siis vaatame üksteise säravat fassaadi ja võrdleme seda iseenda tegeliku eluga. Sest me ei näe, et fassaadi taga on ka teistel tegelik elu. Keskpärane. Oma murede ja rõõmudega. Vinnilise näonaha ja natukese tselluliidiga. Lastega, kes vahel hulluks ajavad. Kassiga, kes järjepidevalt esikuvaibale situb.

Anonüümses kommentaariumis tõmmatakse inimesed, kelle päris elu kuskilt välja paistab, tihtipeale täiesti ribadeks, justkui tõstaks teise kohta halvasti ütlemine meid endid kõrgemale. Sest "minul küll SELLIST probleemi ei ole", jättes tähelepanuta, et see-eest on kuhjaga muid probleeme. Meil kõigil on!

Teiste inimeste puuduste naeruvääristamine annab ainult lühiajalise rahulolu. Täpselt samamoodi nagu rämpstoit maitseb esimese hooga hästi, aga pikas perspektiivis teeb paksuks ja haigeks. 

Kui me endale oma vigu ei tunnista, ei saa neid ka parandada. Kui sa ei leia, et teadmistes puudujääke oleks, ei ole võimalik targemaks saada. Kui sa ei leia, et kaalu on palju, ei hakka see iseenesest vähenema, pigem tuleb juurde. Teise inimese allapoole surumine ei tõsta sind ennast kõrgemale. Igaühel meist on omad deemonid, millega võidelda; miski, mis kurvastab, muretsema paneb või ärevaks teeb. Ainus, mis meid pikas perspektiivis aitab, ongi see kui iseendaga tegeleda, selle asemel, et teistele näpuga näidata. See, et kellelgi teisel on veel sitemini, ei aita meist kedagi edasi.

Elu ei ole võistlus, me ei pea üksteisest paremad olema. Väga üksikud inimesed on päriselt teistest paremad, enamiku puhul on see ainult puhas fassaad. Kuigi vaevalt see nüüd kedagi üllatab.

Tahaks kah targaks saada

Kas teie teate, kust tuleb nimetus "neitsisaared"? Väidetavalt andis saarte avastaja neile nime Pühak Ursula ja 11.000 neitsi järgi, aga sellega seletustöö ka lõpeb. Minul tekkis küsimus, et miks Kolumbuse mõttelõng saarele jõudes nii lobedalt kohe verinoortele ja süütutele tüdrukutele liikus? Mingi põhjus pidi seal ikka olema.

Üleüldse, mis värk religioonis neitsidega on? Koraan lubab märtritele taevasse jõudes neid lausa süle ja seljaga, aga sellest ei räägi, et millega sa selle ära teenid, et higisele enesetaputerroristile taevaseks mängukanniks saada. Kust need neitsid välja võetakse? 

Teine küsimus, mis mul tekkis, on see, et millega naissoost märtreid meelitatakse? Ma muidugi ei tea, kas naistele on üldse lubatud koos endaga uskmatutele pomm alla panna ja nad üles õhkida, aga no ütleme, et on lubatud. Naised ja mehed on tänapäeval ju kõiges võrdsed. Siin oleme aga probleemi ees, sest kui ma näiteks enda seisukohast vaatan, siis sadade noorte süütute meestega taevas passimine on mulle küll kõike muud kui ahvatlev. Või lubatakse võrdõiguslikkusest hoolimata naistele midagi muud?

Sõbrannaga tuli juttu küüditamisest. Ta tõstatas küsimuse, et "mis sai edasi"? Sellest, kuidas küüditamine algas ja kui kole see rongisõit oli, oleme kõik kuulnud. Aga mis edasi sai? Kas rong tegi kohale jõudes ühe peatuse või mitu? Juuniküüditamise korras viidi sinna 10.000, märtsis 20.000 inimest. Kuhu nad kõik pandi?

Pealegi ei saanud küüditatavad ju pea midagi kaasa võtta, nii et päris nii ka ei saanud olla, et sammud metsa, lõikad paar puud maha (kodust võtsid sae kaasa?) ja ehitad omale maja. Ja kust nad süüa said? Ma mõistan, et kedagi väga ei huvitanud kui küüditatud nälgisid, aga need esimesed 10.000 jõudsid Siberisse suve lõpuks, midagi endale kasvatada ei jõudnud, aga päris söömata ju ka ei saanud olla.

Netist leidsin info, et kohalike majandite juhid said omale küüditatute hulgast tööjõudu valida ja nad paigutati elama kohalike elanike juurde. Kokku 30.000 inimest majutati kohalike juurde??? Kui palju neid kohalikke seal siis oli? Eks ma üht-teist olen ikka selle kõige kohta kuulnud, aga näiteks holokaustiga võrreldes, millest tänu raamatutele ja filmidele palju tean, kaugeltki mitte piisavalt.

Sõbranna lubas raamatukokku minna ja asja selgemaks teha. Mõtlesin, et lähen ka. Hakkasin uurima, et kui palju on inglisekeelset kirjandust Baltimaades toimunud küüditamiste kohta - ja polegi nagu väga. Eesti raamatukokku on kah veidi kauge minna praegu.

Mis toimus Siberis? Kes teab, siis palun valgustage mind ka.

Ja mis värk nende neitsidega ikkagi on?

Miljon silmapööritust

Mõtlesin ükspäev sellele aastale tagasi ja sain aru, et mul pole erilist põhjust kiruda. Esiteks on isiklikke kordaminekuid päris mitmeid, näiteks kanada kodakondsuse saamine ja abiellumine. Teiseks on olnud pandeemiat huvitav jälgida - ühest küljest oleme inimkonnana justkui tugevad ja arenenud, oskame kosmosesse lennata ja puha, aga siis tuleb koroona ja terve maailm on käpuli maas. Nii suurtest asjadest loevad järeltulevad põlved ajalooõpikust, aga meie oleme oma silmaga näinud. 

Matt rääkis, et sel hooajal ei ole peaaegu üldse ülemiste hingamisteede haiguseid ja kuna koroonaproove testitakse siin ka gripi suhtes (sümptomid on väga sarnased), on selgunud, et BC-s, kus me (koos ülejäänud 5 miljoni inimesega) elame, pole sel hooajal registreeritud mitte ühtegi (!) gripijuhtumit. Maski kandmine, distantsi hoidmine ja pleksiklaas, mis igale poole ette on pandud, hoiab lisaks kergesti nakkuvale koroonale ka mitte nii kergesti nakkuvad haiguseid ära.

Näiteks Oscar, kes oli terve eelmise sügis-talve-kevade nohus ilmselt rohkem kui ilma nohuta, vahele veel törts palavikku ka, pole sel aastal kordagi haige olnud. Väga positiivne!

Isiklikust arengust veel nii palju, et õppisin lõpuks ometi ideaalseid võiroose tegema. Leidsin ühest toidublogist retsepti, aga midagi jäi maitses või tekstruuris nagu puudu. Tegin korraliku uurimistöö, sain teada, "kuhu koer on maetud", timmisin veidi ka suhkru/soola kogust ja nüüd on mul selline retsept, millega võib igati rahule jääda.

Ükspäev mõtlesin, et tahaks kohvi kõrvale midagi head, aga pagariärisse ei viitsinud sõita ja ise tehes on jälle see häda, et keegi peab terve plaaditäie saia hiljem ka nahka pistma - ühekaupa ju ei küpseta. Siis aga otsustasin, et miks mitte? Tegin retsepti väiksemaks ja küpsetasin neli võiroosi. Kolm ja pool kui täpne olla, see neljas oli veidi alamõõduline.

Selle aasta lõpuks jõudsin ühtlasi sellesse punkti, kus kodu lõplikult sisustatud sai. Kogu aeg oli kuskilt mõni detail puudu, mingi pilt või riiul või muud väikest. Kõige viimaseks-hapupiimaseks jäi magamistoa sein, kuhu ma mitte kuidagi miskit sobivat ei leidnud, aga tühjaks jätta kah ei tahtnud, sest sellisena nägi lagedavõitu välja. 

Ja halleluuja - vahel leiab ka pime kana tera, sest need pildid leidsin küll täiesti kogemata, aga tundusid paljutõotavad ja koju ma nad tõin. Ise olen rahul ja Matt küsis minu arupärimise peale üllatunult, et kas need on uued või? Talle tundus, et kogu aeg on seal rippunud. Mehed!

Hm, mis veel? Lugema olen sel aastal hakanud lausa tööstuslikes kogustes. Igatsesin neid aegu, kus raamat oli A ja O, sest internetti polnud veel leiutatud. Ma olen nii kaugest minevikust pärit. Algus läks vaevaliselt, aga nüüdseks olen jõudnud punkti, kus raamat tundub ekraanidest huvitavam ja selle aasta tulemuseks on hetkeseisuga 69 teost.

Loen peamiselt reitingute alusel ja alla 4.2 punkti üldiselt midagi ette ei võta. Elu on liiga lühike, et keskpärasele kirjandusele võimalust anda. Ma tean, et madalamate hinnetega teoste hulgast võib pärleid leida, sest lugemiselamus on ju subjektiivne. Ja samas tuleb ka ette, et teiste poolt väga heaks kiidetud raamat ei lähe mulle üldse mitte nii väga peale.

Näiteks hiljutine leid, mis algas nii üle mõistuse läilalt, et pidin end ikka kõvasti sundima, et pooleli ei jätaks. See oli nagu mingi ülepingutatud segu "Videvikust" ja "Hallidest varjunditest", kus naine kohtub juhuslikult mehega, kes:

- on füüsiliselt üliatraktiivne, lihastes ja teab mis veel

- üsna noor

- noorusele vaatamata ajukirurg

- (mis tähendab, et minu arvutuste kohaselt pidi ta arstiteaduskonnaga alustama umbes sel ajal kui eakaaslased alles algkooli lõpetasid, aga teate - mõni lihtsalt ongi väga andekas)

- tal ei olnud kunagi ühtki suhet olnud ja ka ei plaaninud kellelegi rohkem kui üht ööd pühendada, aga loomulikult armus peategelasse kõrvuni (ohh, romantika).

Ma ei tea, kas see ongi klassikaline naiste unistus või lihtsalt kirjaniku vildakas fantaasia, aga lääge-magusad armastuslood ei ole minu tassike teed ei paberil ega reaalsuses. 

Ja seda pean kah mainima, et sõna "ajukirurg" kasutati raamatu esimeses veerandis nii-ii palju kordi, et kui oleks iga kord näiteks lonksu veini võtnud, poleks 20ndast leheküljest kaugemale jõudnudki, enne oleks jõudnud end surnuks juua.

Aga lähme edasi:

- peategelane sai kuti õega kohe parimaks sõbrannaks (iseenesestmõistetavalt)

- ja kui teda esimest korda mehe perele tutvustati, haaras ämm ta tugevasse embusesse ning teatas, et tema olevatki see ingel, kelle saabumist on perekond juba viimased kümme aastat oodanud

- siis mainis keegi, et "te peaks abielluma" (nad olid selleks hetkeks ainult mõned kuud tuttavad olnud), mispeale kuum ajukirurg (sest ärgem unustagem, et ta on ajukirurg, ajukirurg, ajukirurg) leidis, et see on geniaalne idee ning nõudis, et nad järgmisel päeval Las Vegasesse lendaks ja KOHE abielluks, mida nad siis muidugi tegidki

- noh ja siis vahepeal ilmus välja VEEL üks superkuum mees, peategelase teismeea kallim, kes SAMUTI oli vahepealsed aastad viisakalt vallaline olnud, sest peategelane oli ka tema unistuste naine ja et liiga vähe-läilaks ei läheks, oli ta nii muuseas ka tippkokk ning linna kõige parema restorani omanik. Noh, rikas muidugi ka. Ja ainus, mida ta üldse elult tahtis, oli muidugi see naine.

Mul on sellise suhkruvati jaoks liiga kuiv aju, ratsionaalsusesagar peksis kogu aeg häirekella. Maitseasi, noh. Edasi läks tegelikult heaks ja selle teise poole põhjal oleks võinud isegi neli-viis punkti anda. Aga algus oli minu jaoks nii piinarikas, et hakkasin muretsema, et kui veel ühe korra silmi pööritan, võivad nad enne peast välja kukkuda kui raamatuga poole peale jõuan. Ei kukkunud siiski.

Ma ei tea, miks ma nii pikalt sellisest raamatust jahun, mida teistele ei soovitaks, aga inimesed on erinevad ja kui teile roosamanna peale läheb, mis aitaks esimese poole vastu pidada, siis palun: "Ei iial enam"/ "It ends with us" Colleen Hoover. Keskmine hinne on tal kõrge, nii et mina olen oma silmapööritusega kenasti vähemuses.

Aga perevägivallast (millest see lõpuks hoopis räägib), on tegelikult palju paremaid teoseid kirjutatud.

Muid uudiseid vist polegi. Meil on siin korralikud koroonapiirangud - kõik kokkusaamised on jaanuari teise nädalani keelatud, nii et jõule tähistab iga pere ainult nendega, kellega koos elab. Mõnusa õhtusöögi teen ikka, glögi saab ka ja Oscari jaoks oleme kuusealuse kinke täis kuhjanud. Ja kuigi ma muidu suurem asi lumesõber ei ole, lootsin, et äkki tuleb seekord vähemalt jõuluks lumi maha, et natuke erilisem oleks. Ja eile tuligi! Meil on veidi liiga soe, et see püsima jääks, aga vähemalt on korra nähtud ja mina olen valmis aastale kriipsu alla tõmbama. Häid pühi!

Kuidas sina valiks?

Kuulasin ükspäev autoga sõites raadiot ja seal küsiti helistaja käest, et kui sulle pakutaks valida kahe variandi vahel: (1) miljon dollarit puhtalt kätte või (2) lähed ajas tagasi sellesse hetke, kus olid 15 aastane, aga teaksid kõike, mida praegu tead - kumma valiksid?

Helistaja ütles KOHE, hetkegi kaalumata, et läheks tagasi hetke, kus oli 15-aastane. Et siis saaks elus nii palju ümber teha!

Täitsa huvitav oleks teada, millega ta siis nii väga hakkama on saanud? Kui mina oma elule tagasi vaatan, siis teisiti oleks võinud nii mõndagi teha, aga samas on iga vale valik ja kaelasadanud sitt mind mingisse paremasse kohta viinud või edasiseks eluks vajaliku kogemuse andnud.

Kui teismeikka tagasi kukkuda, hakkaks praeguste teadmiste põhjal muidugi natuke teistsuguseid valikuid tegema, aga see viiks mu ju omakorda täiesti tundmatusse vette ja kes teab, mis jama ma veel niimoodi kokku võiks keerata!

Lõpuks oleks omadega praeguses vanuses tagasi, tõenäoliselt selle teekonna jooksul nii mõnigi kord ämbrisse astununa, aga miljonit ikka poleks. 

Teine põhjus on see, et ma ei tahaks elu sees uuesti teismeline olla. Isegi kui peale makstaks.

Mida sina valiks?

Ametnik otsustab

Mul oli nimeteemaga seoses palju mõtteid, aga eelmine postitus läks juba isegi pikaks, seega mõtlesin, et ah las jääb. Aga ei saa ikka. Nii et kannatage ära, tuleb veel veidi!

Tahtsin mainida, et kui sõbranna mehele (kelle juured on Kanadast kaugel) mainisin, et nime vahetasin, ütles ta, et näiteks nende kultuuris ei ole kombeks seda teha. Neil on suhtumine, et kui teine inimene sind austab, õpib ta su nime ära, olgu see kui võõrapärane tahes. Tal on õigus. Aga minu puhul ei olnud asi selles, et teisi häiriks, vaid mind häiris ennast.

Kui teiste inimeste nimedest rääkida, siis mina olen ehe näide sellest, kes lihtsalt ei suuda nimesid meelde jätta. Isegi lihtsaid! Ma taban end pi-de-valt olukorrast, kus tutvustamise käigus ütlen nime kuuldes, et oiii väga meeldiv... ja järgmiseks mõtlen, et pagan küll, mis ta oma nimeks ütleski? KOHE läheb meelest ära! Võõrapäraste nimedega poleks lootustki.

Teine asi, mis rääkimata jäi, on see, et Kanadas ei ole piiranguid, mida lapsele nimeks võib panna või milliseks enda nime saad muuta. Teoreetiliselt võib kohus sekkuda, aga seda juhtub äärmiselt harva. Eestis otsustab ametnik. Lugesin hiljuti ühest eesti pereajakirjast, et vanemad tahtsid lapsele nimeks panna Nelery, aga ametnik ei lubanud, seega pandi Neleri ja nüüd käivad riigiga kohut, et saaks i tähe y-ks muuta. Samas liiguvad täiesti ametlikult ringi Dildomar ja Rögabert, nii et ma ei ole kindel, et ametnike subjektiivne tõlgendus nimeseaduse osas mingi ühtsuse tagab.

Eestis peab nime muutes põhjendama, et miks sa seda teha tahad ja nimi muudetakse ainult sel juhul kui regionaalminister peab põhjendust küllaldaseks. Jällegi loeb ametniku subjektiivne arvamus. Kanadas pole mingit põhjendust vaja.

Lapsele saab Eestis anda ainult ühe perekonnanime. See on kas vanemate ühine nimi või siis ühe vanema nimi. Kui nad omavahel kokkuleppele ei saa, otsustab jällegi ametnik. Nõukaaeg on visa kaduma, noh. 

Kõige huvitavam on see, et kui vanemad on abielus, aga otsustasid oma nimedest liitnime teha, nt Mainurm-Kask, siis nende lapsed ei tohi seda liitnime kanda. Lastele saab anda ainult ühe neist nimedest. Kas pole absurd? 

Kanadas juhtub sageli, et kui vanemad ei ole omavahel abielus, pannakse lapsele sidekriipsuga mõlema nimi. Kuna ma tegelen töö tõttu patsientide andmetega, jookseb minu käest palju nimesid läbi. Vahel on üks nimi pigem ilus ja teine pigem mitte nii väga, siis mõtlen küll, et lapse huvides oleks võinud ju ainult ilusama panna. Ma ise olin muideks alati see, kes mõtles, et minu lapsed saavad sündides minu perekonnanime, olgu see siis nende isaga ühine või mitte. Aga läks nii, et polnud ühine, aga Matt'i nimi kõlas Kanadas paremini kui minu oma, mispeale otsustasin, et väike kanadalane saab isa nime. Õnneks on nüüd mul kah sama nimi, nii et probleem lahendatud.

Aga ometigi on inimesi, kes ei soovi abielluda või tahavad omaenda nime alles jätta vms. Ja miks ei võiks nende lapsel kaks perenime olla? Saab suureks ja vahetab ära kui tahab. 

Nüüd sai vist küll nimeteemadel kõik hingelt ära!

Nimejuttu

Mõned teist juba teavad, et ma muutsin abielludes ka eesnime ära. See on pikalt küpsenud otsus. Kanadasse kolides oleksin justkui oma nimest ilma jäänud, sest keegi ei oska seda hääldada. Küll ma olin Änju ja küll Änuuu. Ajapikku harjusin ja kõik variandid muutusid nii omaks, et ma ei pööranud sellele enam üldse tähelepanu. Millega ma aga ei harjunud, oli see, et peaaegu iga kord kui oma nime pidin ütlema, tekkis sellest pikem arutelu. Alguses oli vist isegi tore, et tunti huvi ja nii, aga ajapikku muutus pehmelt öeldes tüütuks. Ja võõrapärast nime on inimestel raske meelde jätta.

Ühel hetkel hakkasin näiteks kohvi kaasa ostes ütlema, et mu nimi on Anna. Päevapealt kadus vajadus nime kolm korda üle korrata või tähthaaval ette lugeda. Ajapikku jäingi seda kasutama kõigis väheolulistes kohtades nagu näiteks poodide riietuskabiinides ja mänguplatsil teiste emadega. Ja siis millalgi oli Anna täpselt sama palju mu oma nimi kui Anu, Änju ja Änuuu. 

Teine asi, mis mind häiris, oli kirjapilt. Esiteks peeti mind kirja teel korduvalt hinduks (Anu on Indias levinud naisenimi). Teine probleem oli see, et omastavas käändes sai minust kirjapildis anus. Küll ülakomaga, aga siiski. Töökaaslastega tuli kunagi jutuks, et nad kirjutavad esimese hooga Anu's, aga kuna see näeb lihtsalt nii vale välja, siis ehitavad lause kuidagi teistmoodi üles, et ei peaks mu nime omastavas käändes kasutama.

Ja siis läksin mehele ning sain oma Eestis mitte nii levinud perekonnanime asemele väga eestipärase nime (sest no ikka juhtub, et kolid teisele poole maakera ja saad kanadalaselt Eesti nime). Mis tähendas, et perekonnanime jäängi elu lõpuni tähthaaval ütlema. Mis viis omakorda mõttele, et võib-olla peaks vähemalt eesnime ametlikult Annaks muutma, mis kaotaks mu tulevikust palju ebavajalikku nimearutelu ära. 

-

Kanadas suhtutakse nimedesse suhteliselt loominguliselt. Väga palju kasutatakse lühendeid, näiteks Patricia'st saab Trish või Trisha. Samas ei peeta viisakaks teisele inimesele hüüdnime andmist (nagu Eestis saab Katrinist Kati), vaid nimeomanik ise peab teada andma, kuidas teda kutsuda tuleks.

Süsteem on selline, et kui soovid kasutada nime, mis erineb su ametlikust nimest, tuleb see ankeetides panna eesnime järel jutumärkidesse. Näiteks Patricia "Trish" Smith. Võõrapärase nime omanikud kasutavad tihtipeale lihtsamat kohalikku nime, näiteks Taranjeet "Lisa" Agarwal.

Sellest nn "eelistatud nimest" peetakse alati raudselt kinni. Näiteks töökaaslased ei teagi, et oled passis Taranjeet, sest graafikus, meiliaadressil ja nimesildil seisab kenasti Lisa. Su arst kutsub sind Lisa'ks. Su lapse õpetaja nimetab sind Lisa'ks. Nii et põhimõtteliselt oleksin võinud ka seda teed minna, aga leidsin, et miks mitte siis juba ametlikult muuta. Ja kuna topelt ei kärise, võtsin keskmise nime ka juurde.

Siin on KÕIGIL keskmine nimi. Või kaks. Seda ei kasutata igapäevaselt peaaegu mitte kusagil, tõenäoliselt ei tea sa isegi oma sõprade keskmist nime. Keskmine nimi lihtalt on. Vahel kasutatakse seda sotsiaalmeedias perekonnanime asemel. Mõnikord on see seotud peretraditsiooniga. Mõnele meeldib keskmine nimi rohkem ja kasutab seda hoopis eesnime asemel.

-

Nüüd tekkis ilmselt nii mõnelgi küsimus, et kuidas mind siis edaspidi kutsuma peaks? Minu meelest on loogiline, et kes mind siiani Anuna on teadnud, nende jaoks olen loomulikult Anu edasi. Nii olengi kõigile öelnud. 

Lihtsalt pean veidi vahutama

Viimasel ajal on Eesti uudiste lugemine üha ebameeldivamaks muutunud. Näiteks selline pealkiri: "EKRE: teeme kõik, et samasooliste suhte seadustamine oleks võimalikult raske". Artiklist sain teada, et "registreeritud kooselu seadustamine abielu kõrval tekitab Eesti õigusruumis suurt segadust ning paljude sarnasuste tõttu senise perekonnaseadusega lahustab ja lammutab see suurel määral senist abielu."

Vabandage, aga mis "suurest segadusest" siin räägitakse? 

Kelle abielu see "lahustaks ja lammutaks" kui kõik paarid, kes teineteist armastavad, saaksid oma kooselu seaduslikult registreerida? Enamik arenenud riike on samasooliste abielu juba aasta(kümne)id tagasi legaliseerinud. Jah, nende kõrval on ka riike, kes sellist sammu niipea ette ei võta, näiteks Venemaa ja siis mõned sellised, kus naistel ei ole tänapäevani lubatud haridust ega juhtimisõigust omandada, nii et seal on tõesti veel pikk tee minna. Ma millegipärast eeldasin, et Eesti on omadega veidi kaugemale jõudnud. 

See tase, kus EKRE oma jüngritega lärmab, läheb umbes samasse kategooriasse lapiku maakera teooria pooldajatega. Enamik arenenud maailmast on tänaseks selgusele jõudnud, et maakera lihtsalt on ümmargune, meeldib see sulle või mitte. Mis muidugi ei välista võimalust, et mõni väike riik võiks teha seaduse, mis antud fakti eitaks. Mis ütleks, et maakeral ei ole lubatud ümmargune olla. Sest see ohustaks ja viiks segadusse neid, kes tahavad lapikul maal elada. Traditsioonilisel moel.

Täna leidsin sellise pealkirja: "Doktor Adik Levin: teie, kes lubate samasoolistel paaridel lapsendada, küsige enne ka lapselt, kas tema soovib sellises peres kasvada". Sissejuhatuses selgitatakse: "Eriti tõsine probleem samasooliste perede laste jaoks on teismeiga. Olgem ausad - lapsed on selles vanuses väga julmad. Koolikiusamine ja narrimine on tavalised."

Aa, et lapsed on julmad? 

Aga eeskuju on neil narrijatel muidu hea ja salliv, eksole? Vanemad arutavad kodus omavahel kui ebanormaalne see ikka on, et mõned inimesed on samast soost ja elavad perekonnana. Uudistest kuuleb söögi alla ja peale, et ka riigiisade meelest on kõnealune küsimus nii valusalt põletav ja tulevikku ohustav, et selle vastu võitlemine on üks kõige tähtsamaid asju üldse.

Samal ajal teame (aga pole selle üle suuremat mures), et:

- Enesetappude poolest on Eesti terves maailmas 16-ndal kohal. See tähendab, et 179-s (!) riigis tapetakse end saja tuhande elaniku kohta VÄHEM ära kui Eestis. Enesetapp on muide kasvav trend, sest neli aastat tagasi olime 29ndad. Mina poliitikuna pööraks sellele faktile vähemalt natukenegi tähelepanu, sest kui samas vaimus edasi läheb, võib varsti riigis tuled ära kustutada, sest polegi enam valijaid. Kõik on lännu.

- Eesti on Euroopas (terves EUROOPAS, eksole!) teisel kohal üksikvanemate osakaalu poolest. Neid on peaaegu kolmandik (28%) kõikidest peredest! Euroopa keskmine on 15% ehk kaks korda väiksem. Huvitav, kuhu see teisest soost vanem oma lapse kõrvalt kadus? Uude perre uusi pereväärtusi looma?

- 300.000 Eesti elanikku ehk tervelt viiendik (sealhulgas suur osa üksikvanemaid) elavad allpool vaesuspiiri. Pensioniealistest on allpool vaesuspiiri 44% ehk peaaegu POOLED! 

Aga milleks tegeleda nii "tühiste" asjadega kui võib tähelepanu suunata sellele, et samast soost inimesed jumala eest ametlikult ei saaks suhtes olla (sest mitteametlikult on nagunii). 

Levini juurde tagasi tulles - ma ei tea, mis pärleid tema artiklist veel selgus, sest ma ei leidnud, et antud üllitis oleks isegi ühte eurot väärt, mida edasi lugemise eest küsiti. Aga valiidsuse ja reliaabluse huvides tahaks teada, mille põhjal ta väidab, et lastekodulapse arvamust enne lapsendamist ei küsita? Loodetavasti ei ole ajakirjandus nii madalale langenud, et kui inimene juhtub DOKTOR olema, võib ta "arvamusliidrina" ükskõik mida avalikult väita, olenemata sellest, kas väited millelgi põhinevad või mitte. 

Kes lapsendamisega lähemalt kokku pole puutunud, võin teid valgustada, et Eestis on peamiseks probleemiks hoopis see, et enamike lastekodulaste bioloogilised vanemad ei ole vanemlikest õigustest loobunud ja seetõttu ei ole võimalik neid lapsi lapsendada. Mis siis, et oma bioloogiliste vanemate juurde (kes on kenasti ja traditsiooniliselt erinevast soost ehk järelikult tugevate pereväärtustega, aga paraku vägivallakalduvuse, sõltuvusprobleemi või laste vägistamise huviga) ei saa nad samuti enam kunagi tagasi minna.

Päris kindlasti ei ole rõhuvaks mureks suured samasooliste paaride hordid, kes "normaalseid" abieluinimesi küünarnukkidega laiali peksaks, et ise lapsendada saaks nagu antud artikli põhjal arvata võiks.

Pffffff.

Samal teemal kirjutasin ka aastaid tagasi: "Parem karta kui kahetseda"

Kuidas siis ringkäik läks...

Mina arvasin, et sel aastal ei hakka veel Oscarit Halloweenile vedama. Esiteks ju koroona ja üleüldse on ta veel liiga väike, et asjale suuremat pihta saada (eksisin!). Matt ütles, et see ukselt-uksele käimine on kõige lahedam üldse, nii et ikka lähme. Käis Ossuga ise poes talle kostüümi valimas, mina andsin ainult instruktsioonid kaasa, et oleks võimalikult vähe enda küljes tuntav või vähemalt ilma mütsita. Ossu on selgelt veendunud, et pähe käivad ainult juuksed ja ei midagi muud. Hea, et meil siin nii soojad talved on, et ilma peakatteta hakkama saab, ma ei tea, mida me muidu peale hakkaks? Koliks ilmselt.

Igatahes sättisime kommihunniku ukse taha lapsi ootama ja läksime ise retkele. Esimese hooga oli Oscar väga pahane, et talle kostüüm selga pandi ja et tal ei lastud vabalt joosta. Tal polnud mitte vähimatki huvi naabrite uksele koputada. Aga siis juhtus ime - esimesed kommid kukkusid kotti, Oscar vaatas imestunult ringi, et kas nii lihtsalt käibki või? Ja sealt edasi läks lepase reega! 

Ohh, mulle meeldib siinne Halloween! Väga meeleolukas oli. Inimesed olid nii leidlikke süsteeme leiutanud - osad libistasid komme läbi toru lastele kotti, mõned olid end teisele korrusele sättinud ja lasid nööri otsas alla paja või plastikust kõrvitsa, kus paras ports maiustusi sees. Paljudel oli maja ees laud, kus valmis kotikesed kommidega, enamik majaomanikke istusid ise kah õues, kostüümid seljas, metallpaja sees (ehtne!) lõke praksumas, kõik kohad kõrvitsaid ja oranže tulukesi täis.

Nii me siis tuiasime kolmekesi, ajasime inimestega juttu ja imetlesime dekoratsioone. Oscar sai megapalju komme, igast majast anti peotäis! Lõpuks ei olnud neid enam kuskile panna, sest kaasa võetud kott sai kuhjaga täis, aga nii tore oli, et koju ka ei raatsinud minna. 

Üks asi, mis siin kommiringil käimise lihtsamaks teeb, on see, et majade ees ei ole ole aeda ega väravat ja seepärast pole vaja ka võimalike koerte pärast muretseda. Ma olen seda juba miljon korda siin blogis maininud, aga ma ei ole kogu oma Kanadas elatud aja jooksul näinud mitte ühtegi kurja koera. Mitte kunagi ei hüppa majast mööda kõndides koer aia najale püsti, mitte kunagi ei hauguta su peale. Ilma rihmata võib koer olla ainult oma aias (aga ka seal peab alati järelvalve all olema, mitte üksi) ja spetsiaalses koerteaias, kus saab teistega mängida (ja kuna siin ühtegi kurja koera ei ole, siis tõesõna jooksebki sellises aias vabalt korraga kümme eri suuruses koera ringi ja kõik saavad omavahel hästi läbi). Minu jaoks täielik müstika. Aga tänaval lahtiseid koeri ei näe, ka hulkuvaid mitte! 

Koju jõudes valasime kommid vaibale maha ja lubasime Oscaril nii palju süüa kui vähegi huvi oli. Oh seda rõõmu! Vahepeal küsis paprikat, sõi selle ära ja siis jätkas jälle kommidega. Kella üheksa paiku, mil kommiring läbi, lasevad paljud ilutulestikku, nii et lapsel oli põnevust palju - kõõlus akna peal saluuti imetlemas, suu šokolaadi täis. Mida sa hing veel tahta oskad!

On tõesti huvitav...

Ema küsis ükspäev, et mida meile jõuludeks saata? Ütlesin, et kõrsikuid tahaks. Siin müüakse ainult soolaseid. Eesti komme ja šokolaade ma pärast kaheksat Kanadas elatud aastat enam ei igatse. Mõned üksikud lemmikud on veel jäänud, näiteks Maiuspala, Kalev ja India pähkli pralinee. Kartulivahvleid võiks vabalt ühe paki ära süüa. Ja Juubeli tordipulbrit tellisin, sellega saab head kohupiima-purukooki teha.

Ma olen aeg-ajalt sattunud aruteludele, et mida välismaale külakostiks viia? Mitte-eestlastele siis. Iga jumala kord imestan, et mida seal välja tuuakse. Vana Tallinn on klassika. Paljud meist ise seda joovad muidu? Magusale lisaks soovitatakse tihtipeale sprotte ja vürtsikilusid. Mina välismaalasele ei viiks, sest mõne asjaga lihtsalt on nii, et kui sa sellega just koos üles kasvanud pole, tundub... noh... pehmelt öeldes võõras.

Need paar korda, mis ma siin elamise jooksul sülti olen teinud, on Matt seda küll viisakusest proovinud, aga sinnapaika see ka jääb. Tema jaoks tundub soolane tarretis kuidagi vale. Siinsed inimesed imestavad jällegi, et miks ma stuffingut ei söö. See on kalkuni sisse pandav segu saiast, munast, maitseainetest ja puljongist. Seguneb küpsemise käigus kenasti kalkunimahladega läbi. Järele jääb maitsestatud saiaplöga. Ma olen viisakalt iga kord linnunokatäie maitsenud, aga suurel õhtusöögil, kus laud on parimast lihast, kastmest, kartulist, juurviljadest ja teab millest lookas, on mul raske mõista, miks peaks keegi selle kõrvale läbivettinud saia sööma? Kohalikud jällegi ei mõista, et kuidas ei söö, see on ju parim asi üldse? Sellistel juhtudel olen vastu küsinud, kas nad verivorsti on proovinud? Mõne asjaga lihtsalt on nii, et oskad seda hinnata ainult siis kui lapsest peale harjutatud.

Ma tegin ükspäev boršisuppi. Sõbranna andis retsepti ja mul endal oli ka mingi. Hakkasin neid kaht võrdlema ja guugeldasin lisaks terve interneti läbi. Õppisin kõik trikid selgeks. Ma ei ole elu sees nii head borši saanud! See oli absoluutselt jumalik! Hiljem tuli Matt koju, viskas pilgu potti ja küsis imestunult, et hmm, mis see on? Mina olin jällegi üllatunud, et inimene ei tunne borši ära! Supi nime kuuldes ütles, et on sellest kuulnud küll, aga sööma pole juhtunud. 

Istus siis maha, mina pinevalt kõrval. Pärast paari esimest ampsu küsisin, et noh...???

Ütles diplomaatiliselt, et pole veel otsustanud, kas meeldib või mitte. Kui kauss tühjaks sai, mainis, et supp oli "huvitav". Huvitav?! Kuidas saab borš mitte maitseda? Aga kui ma nüüd ette kujutan, et pole seda kunagi varem proovinud ja see sisaldab muule lisaks peeti, kapsast ja isegi natuke äädikat, siis... tegelikult ongi huvitav.

Näe, kuidas maailmapilt endiselt avardub...

Kommi- ja pommikombed Kanadas

Ma olen märganud, et ka Eestis on hakanud Halloween üha tugevamalt kanda kinnitama ja kui juba varem oli omajagu neid inimesi, kes meelsamini isegi kadri- ja mardisantidele ust ei avanud, siis arusaadavalt on kolmas sama sisuga püha nii mõnelegi veidi liig. 

Kanadas ja Ameerikas on vaikiv kokkulepe, et need, kes tahavad komme jagada, panevad oma ukse kõrvale kõrvitsa ning jätavad õues tule põlema. Siin on oma majaesise ehtimine üldiselt väga moes ja kõrvitsad istuvad inimeste trepil terve oktoobrikuu. Aga kui kommirallist osa võtta ei taha, saab selle üheks õhtuks lihtsalt sisse tõsta.

Siinsed inimesed armastavad Halloweeni. Arrrrrmastavad! Seega on ilma tule ja kõrvitsata maju üsna vähe. Isegi need, kes mingil põhjusel uksele tulla ei saa/jaksa/taha, panevad pigem suure kommikausi õue, et lapsed saaksid sealt endale midagi ise valida kui et jätavad püha täitsa vahele. 

Lapsed käivad ukselt uksele tavaliselt grupi sõpradega ja iga lastegrupiga on alati vähemalt üks täiskasvanu kaasas. Täiskasvanu jääb eemale tänavale seisma ja uksele tulevad ainult lapsed, välja arvatud juhul kui mõni laps on nii tilluke, et tal on vanema abi vaja. Need tillukesed teevad oma tiiru tavaliselt üsna varakult, kuskil viie-kuue vahel, suuremad ootavad, et hakkaks hämaraks minema ja peamine mass liigub seitsme-kaheksa paiku. Teismelisi on üsna vähe, aga igal aastal mõni ikka astub läbi. See tundub jällegi mingi vaikiv kokkulepe olevat, et teismelistel enam ei sobi käia.

Kostüümid on igal aastal ääretult lahedad olnud. Ka kommijagajad on tihtipeale kostümeeritud ja sageli teevad inimesed lastele natuke mingit õudust, näiteks meil on mingi keebiga luukere, kes ukse taga ripub ja hauataguse häälega naerab kui toast nuppu vajutada. Ja paljudel on ukseesine nii ära ehitud, et kommi järele kõndimiseks peab peaaegu labürindist läbi liikuma. Nii et teatrit teevad kommijagajad ise, seda ei oodata lastelt.

Kadri- ja Mardipäevast mäletan, et see oli mõlemapoolselt natuke ebamugav. Kommijagajana ei teadnud kunagi, kas tuleb korralik eeskava või esitatakse kohmakalt mingi mõistatus ja mul polnud ausalt öeldes kumbagi vaja - kogu see viljaõnne ja pikkade linade soovimine on nagunii ajale jalgu jäänud komme. Ise sõpradega ukselt uksele käies ei teadnud jällegi, kas sind oodatakse või saad sõimata või ei tehta üldse ust lahti. Ja lõppude lõpuks - kas me tahtsimegi nii väga võõrastele esineda? Eks see eelkõige kommide nimel käis.

Kadri- ja Mardipäev sobivad minu meelest sellisesse vanaaegsesse külaellu, kus toit kasvatati ise, kõik tundsid ümberkaudsete talude elanikke ja televisioon/internet ei olnud veel leiutatud. Kus see esinemine käiski rohkem mõlemapoolse meelelahutuse eesmärgil ja tasuks olid näiteks õunad. 

Siin tulevad Halloween'i maiustused igal sügisel eraldi müüki. Enamik karpe sisaldab kas 50 või 120 minipakendis šokolaadi või kommikotikest ja kuskil nädal enne Halloween'i on need tavaliselt poole või kolmandiku võrra alla hinnatud, sest enamik inimesi ostavad varud varakult valmis (noh, sellised normaalsed inimesed, kellel kommid kodus probleemivabalt seisavad - mul näiiteks ei seisa). Aga ka täishinnaga on need igaühele taskukohased - 120 šokolaadi sisaldav karp läheb maksma umbes ühe miinimumtunnipalga, kõik muud on sellest odavamad (kummikommid jne). 

Kartulikrõpse müüakse samuti Halloween'i puhul minipakkides (ühes kastis oli vist 40 pakki). Eelmisel aastal ostsin neid kommidele lisaks, et saaks lastele magusa ja soolase vahel valida anda ja selgus, et suhkur võidab iga kell. Sel aastal on siis jälle ainult kommid. Vot sellised kombed meil siin.

Kuidas ma Matt'i peale ärritusin

Ma sain tänase hommikuga portsu halle karvu juurde ja olin juba arvamas, et Matt on aru kaotanud. Siin on mõistatus, mille ta mulle andis:

Sa oled telesaates, kus on võimalik võita auto. Kahe ukse taga on kits, ühe taga auto. Sul palutakse valida üks uks. Pärast seda kui oled valiku teinud, avatakse üks allesjäänud ustest ja selle taga on kits. Alles jääb kaks kinnist ust, üks auto ja teine kitsega. Sinult küsitakse, kas jääd oma valikule kindlaks või soovid vahetada?

Mina ütlesin, et jääksin endale kindlaks. 

Puht-psühholoogiliselt oleks lihtsam leppida sellega, et valisingi kitse kui sellega, et olin tegelikult auto võitnud, aga vahetasin selle viimasel hetkel kitse vastu. 

Matt ütles, et kui vahetad, on statistiliselt kaks korda suurem tõenäosus saada auto, mis minu jaoks üldse loogiline ei tundunud.

Järgnev tund kulus nii, et tegime vastastikku jooniseid ja vaidlesime-vaidlesime-vaidlesime. Tema põhiline argument oli, et sa alustasid 2/3 tõenäosusega saada kits ja mina leidsin, et tõsi küll, AGA see ei oma kolmanda ukse avanedes enam mingit tähtsust, sest sa tead, et alles on ainult üks kits ja üks auto ehk 50/50. Kui juhtusid valima kitse, saad vahetamise korral auto, aga kui juhtusid valima auto, saad vahetamise korral kitse. Ei ole enam 2/3, vaid on 1/2.

Alles pärast poolt peatäit halle juukseid sain lõpuks aru, et Matt'il on õigus. 

Selgub, et The Mounty Hall Problem on maailmakuulus mõistatus. Enamik inimesi komistavad sama reha otsa, kuhu minagi, arvates, et kahe alles jäänud ukse puhul on võidu tõenäosus 50-50. Aga ei ole. Ainus, mis loeb, on see, et ALGUSES oli sul auto valimise tõenäosus 33%. Kui nüüd üks kitsedest välja lastakse, on sinu ukse taga see auto endiselt ainult 33%-lise tõenäosusega, mis jätab teisele kinnisele uksele juba 66%-lise tõenäosuse. Ehk ust vahetades suurendad oma võiduvõimalust kahekordselt!

Panen teile joonise ka, aga kõige paremini saab aru sellest videost (alates teisest minutist). Hea teada kui peaksite kunagi sattuma saatesse, kus kitsede ja autode vahel valida antakse.

On siis võimatu või ei ole?

Ma olen viimased nädalad püüdnud vahelduva eduga oma Apple'i meiliaadressi muuta, et see peegeldaks mu uut nime. Ei peaks ju võimatu missioon olema? Aga on. Nagu selgub.

Mul poleks midagi selle vastu, et kirjakast hoopis Gmail'i ümber kolida, aga seal on mu uue ees/perenime kombinatsioon juba võetud. Nii et see pole variant.

Guugeldasin siis. Lõputult! Proovisin üht ja teist (ja viiekümne seitsmendat) varianti, aga ei midagi! Kui juba täiesti lootust hakkasin kaotama, juhtus sõbranna mainima, et kui tema mõned aastad tagasi abiellus, sai küll Apple ID ära vahetada, nii et tal on seal uus nimi. No järelikult ikkagi ei ole võimatu! Guugeldasin siis uuesti mingi sajandat korda, proovisin kõike võimalikku ja võimatut, omaarust täielik idioot ei ole, aga hakkama ei saanud. Lõpuks kontakteerusin Apple Support'iga ja nemad väitsid, et me.com lõpuga Apple ID'd ei saagi muuta. Et ainus võimalus hakata kasutama uue nimega meiliaadressi, on teha täiesti uus Apple konto. Ja praegust aadressi ei saa uuele suunata ehk pean lihtsalt iga mõne aja tagant vanale kontole sisse logima, nägemaks, kas sinna on juhuslikult veel mõni kiri eksinud.

Mis tähendab seda, et kaotan kõik äpid ja oma kalendrisisu ja seadistused ja ma ei tea, mida kõike veel. Pean kõik asjad uuesti seadistama. Jeeee. Nii tore.

Sellegipoolest pole ma lõplikult lootust kaotanud ja ootan, et juhtuks ime ja ma saaks selle aadressi ära muuta ja lihtsalt eluga edasi minna. Mulle üldse ei meeldi tehnikajamad. Ma tahan asju niimoodi kasutada, et sellele pikemalt mõtlema ei peaks. Elon Musk planeerib Marsile inimasustuse rajamist, aga Apple ei suuda üht meiliaadressi teisega asendada. No kuulge!

Pulmapildid

Sain lõpuks fotograafilt pildid kätte! Esimene mälupulk tõrkus töötamast, järgmisel päeval saime uue. Mul pole põnevate asjade puhul üldse kannatust, nii et andis ikka oodata need 24 tundi! Seejärel selgus, et hea hulk pilte on mustvalgena. Ma ei tea, kas see on mingi kohalik komme või lihtsalt fotograafi laiskus, aga mina neis mingit lisaväärtust ei näe. Jah, mustvalge võib olla ilus kui see on lihtne, selgete piirjoontega ja kunstipärane. Aga mitte grupifoto.

Igatahes valisin mustvalgetest välja need, mis mulle rohkem meeldisid ja palusin fotograafil neist värviline versioon saata. Tegelikult oleks kõiki värvilisena tahtnud, aga kuna ma seda eelnevalt ei maininud, otsustasin, et las jääb. Valiku üle nagunii nuriseda ei saanud.

Iseenda pulm tundub muidugi nii tore, et ma hea meelega laoks siia kõik 160 fotot. Ma ei teagi, kuhu see piir tõmmata, esimesest kümnest sekundist tuli juba viis pilti, aga kaks tundi on ju veel minna...

Aia dekoreerimisega läks lihtsalt, sest lilled olid mul pottidega omast käest võtta. Paberite allkirjastamiseks oli väike ümmargune laud kah olemas, sellele leidsin taaskasutusest pitsilise lina ja olin ise tulemusega igati rahul.

Kitarrist tahtis end tingimata kuskile olulisse kohta sättida, aga tema saatsime selle punase puu taha, mis külaliste selja tagant paistab. Ma ei tahtnud, et hiljem piltide peal mingi täitsa võõras mees oleks kui selle ürituse juba nii väikeselt ja intiimselt otsustasime teha.

Ma olin alguses kavandanud ka ametliku osa pargis teha, kuhu hiljem pildistama läksime, aga tagantjärele peab tunnistama, et oma aed andis meie endi jaoks lisaväärtust. Näiteks need puud istutasime neli aastat tagasi koos ja toona olid nad lihtsalt väikesed põlvepikkused rootsud. Senist kasvamise kiirust arvestades vaatame ilmselt aastaid hiljem oma pulmapilte ja imestame omakorda, et kuidas nad seal meist ainult natuke kõrgemad on.

Tantsimine polnud tegelikult üldse plaanis. Kitarrist mängis allkirjade panemise ajal Ukuaru valssi (mõlemad tunnistajad peavad samuti oma nime paberile kribama, nii et ajaliselt sobis hästi), aga me ise ei jõudnud muusikasse tol hetkel teab kui sügavalt süveneda. Veidi hiljem kui saime megarabeleva ja põgeneda püüdva Oscariga pildi tehtud (ärge laske end eksitada kui koostöövalmis ta sel ainsamal õnnestunud pildil paistab) ja hakkasime auto poole sättima, palusin korra uuesti Ukuarut mängida. Sõbranna ütles, et tantsige ikka ka ja me siis tantsisime. Ohh, romantika!

Park oli peaaegu inimtühi. Looduskaunis kohas elamise võlu - ilusaid parke on iga nurga peal, ei pea kambakesi ainult selles ühes passima. Tegelikult valisin kolme erineva vahel. Neist esimene, mis lookleb mööda randa, on abiellujate ja fotograafide üks suuremaid lemmikuid, aga seal on mõnikord tuulisevõitu. Teine asub mäe otsas, kust paistab ookean, mäed ja pool linna. Vaade on lummav, aga kartsin, et jääb liiga üheülbaliseks, pluss seal oleks pidanud arvestama lõõskava päikesega (niigi oli 26 kraadi sooja). Kolmas, mis lõpuks sõelale jäi, on alati varjuline ja ainus mure oli, et kui peaks pilviseks minema (mida siin enne oktoobrit üldiselt ette ei tule), võib natuke hämaraks jääda. Aga seal on tiigid, sillad, looklev jõgi ja väike kosk, seega mitmekesine taust garanteeritud. Pildid tulid isegi paremad kui ette olin kujutanud.

Ma olen oma perfektsionismis kohati veidi obsessiivne, nii et kartsin, et võib-olla läheb pulmas miski untsu või kukub teisiti välja kui ma tahtnud olin, aga kõik laabus nii kenasti, et kripeldama ei jäänud küll absoluutselt mitte miski. Jäi hoopis ilus soe mälestus ja hunnik häid emotsioone. Nii oligi vaja.