Mis õhtuks süüa on?

Hakkasin Rentsi blogis kommentaari kirjutama, aga nägin, et läheb nii pikaks, et lihtsam on terve postitus teha. Mul on õhtusöökidega nii, et aegajalt on igasugu ideid ja katsetan uusi retsepte ja vahepeal on sellised perioodid, kus ei oska mitte midagi teha. Kuna meile mõlemale meeldib vaheldus, siis eelmise päeva toitu soojendan vahel küll lõunaks, aga õhtusöök on alati uus. Laias laastus teen vaheldumisi pastat, riisi, suppi ja liha, et menüü üksluiseks ei läheks. 

Pasta

See on ainus toit (lisaks kanasupile), mida lapsed alati söövad. Põhiretsept on selline, et pruunistan pannil väikesed kanakintsu tükid või ribad (kanakints on mahlasem kui filee) või veisiliha, lisan küüslauku ja vahel šampinjone, mõnikord natuke tšillihelbeid (vahel ka törtsu valget veini). Kui tahan, et kaste veidi paksem tuleks, pruunistan sisse paar supilusikatäit jahu. Sinna peale läheb al dente pasta (pasta keeduvesi on vedelikuks väga hea, nii et päris kuivaks ei kurna), vahel lisan puljongit ja lõpuks sortsu vahukoort. Lõpuks segan sisse riivitud parmesani.

Vahel teen carbonarat, sel juhul praen peekoni või singi, sinna peale keedupasta, kastmeks segan toored munakollased riivitud parmesaniga ja selle valan kuumale pastale (pidevalt segades). 

Mõnikord teen lasanjet, aga see on nii rammus, et tihti ei taha.

Vahel teen hakkliha ja tomatikastmega pastat. Pruunistan hakkliha ja sinna sisse sibulat, küüslauku, porgandikuubikuid, peale purk purustatud tomateid (võib tomatikastmega ka teha, aga mulle meeldivad purustatud tomatid rohkem - jääb vähem intensiivne), sinna sisse keedetud pasta. Vahel lisan vahukoort, vahel segan sisse (või panen peale) riivitud juustu.

Supp

Puljongi keedan kas suitsukoodist või kanakoibadest/kintsudest. Kana puhul olen avastanud, et supp saab palju maitsvam, kui kana välispind eelnevalt kiiresti pruunistada (pruunistan pannil ja tõstan sealt potti, muidu jääb liiga õline). Keedan tasasel tulel kuskil tunnikese, kanaga koos panen sisse ühe sibula (koos koorega, see annab ilusa kuldse värvi), paar porgandit, mõned sellerivarred. Kui puljong valmis, võtan sibula-porgandi-selleri välja ja panen sisse hakitud toored porgandid, sellerid, kartulid või mida iganes parajasti külmikus on. Ahjaa, kana võtan ka välja ja hakin tükkideks. Vahel panen nuudleid sisse, vahel riisi, vahel teen klimbid.

Frikadellisupp on samuti menüüs, aga igasugu hernesuppe, borši jne mu lapsed ei söö. Neid teen vahel ette valmis ja panen ühekordsete portsudena sügavkülma enda jaoks lõunasöökideks.

Vahel teen koorest lõhesuppi - puljongile sisse juurviljad, kui need pehmed, lisan lõhetükid, sorts koort, suts hakitud tilli.

Lillkapsa püreesupp meeldib mulle ka, selle nipiks on natuke kartulit sisse panna, jääb pehmem maitse. Keedan vaiksel tulel lillkapsa ja kartulikuubikud, valan poole keeduveest ära, purustan saumiksriga ja lõpus sisse törts vahukoort.

Mõnikord teen kergelt vürtsist aasiapärast suppi Tom Kha Gai stiilis, sinna läheb kana, puljong, suur ingverijuurikas, sidrunhein, igasugu maitseaineid, kookoskoor, hiina nuudlid, laimimahl jne.

Ahjaa, maitseroheline on mul alati sügavkülmas. Hakin värske tilli (või peterselli), panen karbiga sügavkülma ja võtan sealt, millal iganes vaja on. Jääb palju parem, kui kuivatatud kraam.

Supi kõrvale küpsetan mõnikord ürdikuklid või pirukad, siis on veel eriti hea. 

Liha ja salat (või köögiviljakangid)

Kõige kiirem ja lihtsam õhtusöök on lihtsalt mingi liha (praetud või grillitud), vahel kotletid, vahel šnitsel, vahel kana taignas (õlis küpsetan) ja kõrvale kas värske salat või taldrikutäis köögiviljakange, kust siis igaüks omale meeldiva valiku kokku paneb.

Mulle endale näiteks meeldib väga mandlikana - tambin kanakintsud natuke õhemaks, kastan majoneesi sisse, seejärel panko ja hakitud mandlite segusse ning praen pannil. Jääb mahlane ja krõmpsuva kattega. 

Mõnikord teen ahjus sealiha - tambin kuskil 1 cm paksused lihatükid kergelt läbi, maitsestan, katan sibularõngastega, seejärel riivjuustuga ja lõpuks majoneesiga. Jääb selline rammus ja hea, kartuliga sobib hästi.

Igasugustele aasiapärastele lihadele segan sisse natuke seesamiõli ja seesamiseemneid.

Ahjupart on super hea. Sellele teen ma kõrvale ploomi- või kirsikastme ja serveerin võis praetud kartulitega (eelnevalt keedan vees peaaegu pehmeks, kuivatan ja siis praen võis). Selline pidupäevatoit rohkem.

Liha ma üldiselt maitsestan ette. Kui eelmisel päeval lihatükid soolaga määrida ja külmikusse jätta, on maitse palju parem. Vahel lisan igasugu muid asju, nt soja või teriyakit või bbq kastet; natuke mett, törts õli, törts sidrunimahla vms. Marinaadi võib sõna otseses mõttes ükskõik, millest teha, aga lihtsalt soolaga määrimine annab ka palju juurde (peaasi, et seda piisavalt vara ette teha, nt eelmisel õhtul või sama päeva hommikul).

Vahel teen liha asemel kala või hiidkrevette. Matt on suur mereannisõber, mina mitte nii väga, nii et kalapäevi on meil pigem vähe.

Kastmed

Riisi juurde teen sageli mingi kastme. Nt kanakaste šampinjonidega on üks lemmikuid - pruunistan kanatükid, lisan juurde seened, küüslaugu, sibula, hetke pärast pruunistan sisse natuke jahu, peale valan puljongi (ja vahel panen sellele veel törtsu vahukoort sisse). Ahjaa, hakitud tilli ka.

Poest meeldib mulle üks Butter Chicken valmiskaste. Selle saab praetud kanale valada ja sinna panen ka tavaliselt törtsu kohvikoort lõpus sisse, sest mulle meeldib selline pehmem maitse. Riisiga jällegi väga hea.

Vahel teen rosmariiniga kanakastet. Praen kana, lisan rosmariini-küüslaugu-sibula-šampinjonid. Veidi jahu, lõpuks puljong peale (mõnikord vahukoort sisse). Kui peaaegu valmis, lisan lusikatäie Dijon sinepit ja paar peotäit värsket spinatit. Kartulipüreega sobib hästi.

Guljašš sobib kartulitega. Praen sealihatükid ja sibula, lisan natuke tomatipastat. Valan peale kuuma vee ja hautan madalal tulel oma tunnikese (jääb hästi pehme). Lõpus lisan sisse veega segatud jahu, natuke vahukoort, paprikapulbrit, suts suhkrut. 

Suhkur, muide, on mitme toidu puhul ülihea nipp. See võtab hapukust maha. Kõikidele tomatikastmega toitudele lisan sutsu suhkrut ja jääb palju parem maitse. Täpselt nagu magusatele asjadele tuleb lisada suts soola, see aitab muid maitseid esile tuua.

Igasugu muud asjad

Vahel on meil taco-õhtud. Meile meeldivad kõvad tacod, aga võib muidugi pehmeid ka kasutada. Juurde teen lihtsalt valiku igasugu asju, mida sinna sisse laduda. Hakklihasegu, riivitud juust, oliivid, hakitud tomatid, hakitud paprika, hakitud lehtsalat, konservmais, avokaadoviilud või guacamole, hapukoor. Põhimõtteliselt kõike seda, mida parajasti külmikus leidub. Lapsed söövad meil näiteks tacosid ainult riivitud juustuga, ühtegi muud asja sinna juurde ei tunnista, nii et saab ka nii.

Kartuli-hakkliha vorm on hea. Praen hakkliha läbi ja segan selle tooreste kartulikuubikutega. Panen ahjuvormi ja valan üle vahukoore-muna seguga. Maitseained muidugi ka.

Shepherd's pie on vahel menüüs. Pruunistan lambahakkliha sibula-küüslaugu ja maitseainetega, segan sisse natuke jahu. Lisan puljongit, tomatipastat, igasugu maitseaineid, maisi ja herneid, veidi rosmariini. Panen ahjuvormi, katan kartulipüreega, mille pintseldan munaga või puistan küpsemise lõpus peale parmesani.

Spagetikõrvits on väga maitsev - selle lõikan pooleks, röstin ahjus "nägu allpool" kuskil pool tundi. Siis kraabin kahvliga sisu välja (jäävad mõnusad peenikesed ribad), selle segan eelnevalt praetud hakkliha või peekonitükkidega, panen kollase kesta sisse tagasi, puistan peale riivjuustu ja küpsetan need "paadid" korra ahjus läbi, kuniks juust sulanud on.

Ühepajatoit on suht klassika. Ma teen tavaliselt suitsulihaga, jääb mõnusam. Sisse siis kartul, porgand, kaalikas, kapsas, seller, sibul. Rohelised sibulapealsed kindlasti lõpus sisse. Ma olen üks suur rohelise sibula ja värske tilli sõber!

Plov on ka hea. Eriti kui lambalihaga teha.

Vahel teen woki ehk praen mingid lihatükid ja peale kõikvõimalikke juur- ja köögivilju. Natuke teriyakit või mingit kastet, röstitud seesamiseemneid ka. Woki sees mulle meeldib ingver.

Mul on slow-cooker ka (nagu igal endast lugupidaval kanadalasel). Selles on hea igasugu pajaroogi teha - viskan liha hommikul või lõuna ajal sisse, igasugu kastmeid, punast veini, puljongit, sibulat, porgandit juurde ja nii ta seal podiseb ülimadalal kuumusel pool päeva. Mitte midagi tegema ei pea ja tulemus on alati imeline. Kui valmis hakkab saama, võib kartulikuubikud sisse visata. 

Täidetud paprikapaadid on ka mõnusad talvised. Praen pannil kanatükid, sibula, küüslaugu ja tšillihelbed. Kui valmis, lisan eelnevalt keedetud riisi (nt eelmisel päeval üle jäänud riisi), toorjuustu või merevaiku. Vahel panen konservmaisi ka juurde. See segu läheb pooleks lõigatud toore paprika sisse ja seejärel kümneks minutiks kuuma ahju. Kui valmis, riivin peale parmesani, korraks tagasi ahju ja ongi valmis.

Kartulipüree

Kartulid lõikan neljaks ja keedan soolases vees pehmeks. Kui kartul pehme, mikserdan madalal kuumusel korraks läbi, seejärel lisan kuuma piima ja lusikatäie haaval toasooja võid, mikserdan natuke edasi. Jääb nagu restoranis - eriti siidine ja maitsev. Vahel olen või sulatanud pannil ja sulamise käigus sisse pruunistanud küüslauku. Ja vahel segan sisse värsket hakitud tilli.

Mulgipuder

Keeda kartulid ja kruubid tasasel tulel soolases vees. Kui valmis, ära vett ära vala, vaid tambi kõik potis olev kokku. Serveeri marineeritud kurgi hapukoore-salatiga.

Praetud riis

Seda peaks alati tegema eelmise päeva riisiga. Mina vispeldan munad soolaga ja praen selle segu alustuseks kiirelt läbi ja tõstan kõrvale. Siis läheb pannile liha (võib ka ilma lihata teha), sibul, küüslauk, herned, mais, porgand, seened ja muidugi riis. Praen õlis läbi pidevalt segades, lõpus maitsestan seesamiõliga (see annab "õige" praeriisi maitse), sojakastme, tšillikastmega. Ja muna segan sisse. See on selline "viska kõik sisse, mis külmikus ärakasutamist vajab" toit. Serveerin hakitud rohelise sibulaga. Ainus selline toit, kus on küll palju koostisosi, aga lapsed sellegipoolest söövad.

Risotto

Selle tegemiseks peab olema arborio riis. Praen (keetmata!) riisi korra võis läbi, segan sisse hakitud shallot sibula ja küüslaugu, seejärel korraliku törtsu valget veini. Edasi hakkan ühe kulbi haaval lisama kuuma puljongit - kui puljong on riisi sisse tõmbunud, panen uue kulbitäie. Lõpus lisan riivitud parmesani, murulauku ja pipart. Jällegi - laste lemmik.

-

Ma võiks veel pikalt kirjutada, aga kes see jaksab lugeda. Igatahes need on põhiretseptid, mida enamasti kasutan. Loodan, et saite mõtteid.

Ahjaa, Rents küsis, et mida teil lapsed söövad? Ma ei tea, kuidas teil lastega on, aga minu lapsed ei söö mitte midagi, tänan küsimast. Neile sobivad ainult väga lihtsad lahendused, nt makaronid koos kurgikangidega vms. Iga päev kombineerin neile õhtusöögist ainult selle osa, mida nad söövad. Näiteks liha söövad, aga see ei tohi olla millegi muuga segatud. Aga see on okei, ma olin ise lapsena samasugune. See läheb üle. Mitmed mu sõbrannad väidavad, et kuskil teisest-kolmandast klassist hakkavad nad lõpuks natuke paremini sööma.

Mis teil enamasti õhtusöögiks on?

Piitsast, präänikust ja maagiast

Täna hommikul sai Oscar soki seest kaks korda suurema kommi kui muidu ja tahtis kohe teada, et kuidas päkapikud selle üldse kohale tuua jaksasid? Siira imestusega, mitte kahtlustavalt. Päkapikukomme on ikka tore. Puhas maagia! Ja meil ei kuulu maagia juurde seda, et päkapikud sind pidevalt jälgivad ega ka ähvardused, et kui hea laps ei ole, siis ei too nad üldse midagi. 

Meil on sellised päkapikud, kes vahti ei pea, käivad ainult öösel ja maiustusest ilma kunagi ei jäta. Ma ei kujuta ette, mida halba peaks üks viieaastane tegema, et teda päkapikukommist ilmajätmisega karistada???

Oscari koolis (sorri, aga ma pean korra jälle kiitma) tegid viiendad klassid sokikampaania. Ja nagu ikka, osaleb terve kool. Iganädalasel infolehel oli kirjas, et kel võimalik, palun saatke lapsega üks täiskasvanute suuruses kasutamata sokipaar (varjupaikadele jõulukingiks). Terve kool tõi siis sokke ja nad ületasid oma esialgse eesmärgi mitmekordselt. Nii tore mu meelest - vanematele ei ole suur kulu, aga kellelegi on abiks. Rääkimata sellest, et lapsed õpivad empaatiat ja teiste aitamist.

Infolehel oli see ka kirjas, et Social Studies raames (eesti keeles on see "ühiskonnaõpetus", aga siin tähendab natuke muud) ehib iga klass mõne teise klassiruumi ukse ära ja kui töö valmis, jätavad ukse kõrvale väikse kausitäie komme selle klassi kõikidele lastele. Aww. 

Ma hakkan vist vaikselt aru saama, miks kanadalased nii viisakad ja toredad on. Maast madalast harjutatakse!

Muide! Mäletate, me siin arutasime teiega mõni kuu tagasi, et huvitav, kuidas siinne kool ikka toimib - kodutöid ei anta, hindeid ei panda, kas neist niimoodi ikka asja ka saab? Eestlased ju alati rõhutavad, et meil on küll sõjakord, aga see-eest oleme PISA testis kõrgel kohal! Ehk justkui tasubki palehigis rabada.

PISA testi 2023 aasta tulemused on teie ees - Eesti seitsmes, Kanada kaheksas. Seega jõuab tippu nii piitsa kui präänikuga. Maailmas on üle 200 riigi, nii et TOP 10 on igal juhul super saavutus.

Küsisin naabrinaise käest (tema laps on samas koolis aasta eespool), et kui paljud vanemad õpetajatele kingitusi teevad ja mis päeval see üle tuleks anda? Selgus, et peaaegu KÕIK vanemad teevad kingitusi (klassi peale mingit ühiskingitust ei ole nagu ma eelmise postituse kommentaarides juba mainisin). Viimase koolipäeva hommikul seisvat kõik lapsed kingikotikestega ukse taga. Viimasel päeval on neil muuhulgas ka pidžaamapäev ja pannkoogihommik (mingi restoran toitlustab), lõuna ajal vaadatakse jõulufilmi ja lastel lubatakse klassiga jagamiseks maiustusi kaasa võtta.

Teiseks sain teada, et kooli infoletis on "nipileht", kuhu iga õpetaja on kirjutanud mõne vihje, et mida ta kõige meelsamini kingituseks tahaks. Nt mis poe kinkekaarte, kas tumedat või heledat šokolaadi, punast või valget veini jne. Jällegi - geniaalne! Nii vanematele, kes liigselt nuputama ei pea, kui ka õpetajatele, kes saavad just seda, mis rõõmsaks teeb.

Päkapikuteemast veel nii palju, et kuna siin ei ole päkapikukommet, siis ei ole ka seda võimalust, et teised lapsed minu omadele ütleksid, et päkapikke pole olemas. Sest nad kõik teavad, et jõuluvana ja päkapikud ON olemas (tegelaskujudena). See, kas jõuluvana tegelikult ikka läbi korstna tuleb (isegi Oscar juba küsis, et kuidas ta mahub?) ja kas just jõuluvana pakke toob, on juba iseküsimus.

Kusjuures jõuluvana pakkidega on meil selline lugu, et hoiame küll jõulumaagiat, et "peame jõuluvanale ütlema, mida sa tahad" ja "äkki jõuluvana toob..." ja praegu veel Oscar usub sellesse, aga samas näeb ta ka seda, et kingipakkide hunnik vanemate garderoobi kõige kõrgemal riiulil on aja jooksul üha kasvanud ja paarile sõbrale oleme jõulukingitust koos valinud/pakkinud. Kapi otsas olevate pakkide kohta on ta muidugi ka küsinud, et kellele need on, aga vastasin, et see on saladus... ja hetkel talle selline selgitus sobis. Eelmisel aastal lausa ootasin, et ta küsib hiljem ikka täitsa otse, et oot, mis jõuluvana, need on ju samad pakid, mis kapi otsas olid, aga näe, ei küsinud. Rõõm kingituste üle varjutas kogu praktilise poole.

Seega arusaam, et jõuluvana on veits muinasjutuvärk, tuleb ilmselt aja jooksul iseenesest ja siis ei ole ka suurt pettumust. Täpselt seda ma tahangi! Et oleks natuke maagiline, aga samas pole keegi otseselt valetanud.

Paluks diplomit!

Eile õhtul pakkisin paar minutit enne südaööd selle aasta viimase jõulukingi ja ütlesin Matt'ile, et paluks nüüd hea töö eest medalit või midagi. Täna kiitsin ennast juuksurile ka (sest siin peab ju kõikidega juttu ajama, eriti juuksuriga) ja ta küsis, et kas mul on suur pere? Ütlesin, et ei, üldse mitte. Aga kokku tuleb ikka miljon kinki. Ma ei tea, kuidas?

Eestisse saadan pakid alati oktoobris, sest lennupostiga oleks saatmine üle nelja korra kallim, laevaga läheb jällegi kaks kuud aega. Mul õnneks kiiret ei ole. Üks Matt'i õdedest elab Šotimaal, tema perele saadan samal ajal. Ehk Euroopasse läheb 10 kingitust.

Matt'i vanematele on kõige keerulisem pakke teha. Igal aastal mõtlen end halliks ja kunagi ei ole sellist tunnet, et sai täpselt õige asi. Seekord tegin ta vanematele fotoraamatu aasta jooksul kogunenud laste piltidest (mida nad pole näinud). Usun, et sellest saab hitt ja saan igal aastal lihtsalt uue raamatu tellida ehk patsutan juba oma tuleviku-minale kah õlale. Matt'i nooremale õele ja tema peikale tegin kahe peale ühe kingi.

Jõuludeks tuleb sõbranna oma perega meie juurde, nii et neile 3. Nemad on kreisid kingitegijad, nad tulevad iga kord nagu jõuluvanad, suvel ka. Mitte miski selle vastu ei aita. Seekord ütlesin, et paneme pere peale hinnalimiidi ja kõik kingid peavad selle sisse mahtuma. Nüüd ei saa nad süle ja selja ja koormahobusega tuua.

Matt'ile ja lastele tegin ka. Lastele ma muidu ei teeks, nad mattuvad ilmagi pakkide alla, aga mul tuli sel aastal hea idee ja nii saavad meie poisid ja sõbranna poeg samad kingid.

Kohe pärast jõule lähme Matti Eesti tädi juurde suguvõsa jõulupeole ja seal on Secret Santa, sinna tuleb meil 4 kingitust viia. Aga seal on pakijagamine alati ülitore, nii et rõõmuga tegin.

Oliveril on lasteaias 2 õpetajat ja 1 juhataja (kes peaaegu igapäevaselt rühmaruumis lastega tegeleb), nemad saavad kõik kinkekaardi. Küsisin ühelt siinselt eestlasest lasteaiaõpetajalt, et mida inimesed toovad ja mida õpetajad tegelikult tahavad? Selgus, et toovad hunnikute kaupa magusat, aga kõige rohkem teeks rõõmu kinkekaart. Starbucks või midagi muud universaalset.

Oscaril on klassiruumis 1 õpetaja ja 2 assistenti (seda 17 lapse peale - hea süsteem siin Kanadas!). Õpetajalt uurisin, et kes veel Oscariga iganädalaselt kokku puutuvad ja sain raamatukoguhoidja ning muusikaõpetaja nimed. Seega läheb kooli 5 kinkekaarti.

Pankrot, noh!

Aga ma kohtlen oma lastega kokkupuutuvaid inimesi nagu kulda, selles osas järeleandmisi ei tee. See on hästi kulutatud raha.

Ahjaa, lapsehoidja ja kunstiterapeut ka.

32 kingitust siis. Nii et pere pole küll suur, aga... Ja praegu just meenus, et Matt'i parima sõbra poegadele pean veel midagi otsima. Send help!

Ehk kolmekümne kahest kingitusest viimased said eilse hilisõhtu seisuga pakitud ja nüüd tuleb välja, et mul on ikka midagi tegemata. Tore...

Tegelikult korraldaks hea meelega nii, et kingitusi saavad ainult lapsed (ja õpetajad), aga ausalt öeldes ei võtaks see nimekirja palju lühemaks. Ise ei taha ma juba ammu kinke, mul on kõik olemas.

Meil käivad alates sellest talvest päkapikud. Tellisin armsa sokirea ja nüüd on igal hommikul lastel sealt midagi leida. Kanadas ei ole päkapikukommet, on ainult advendikalendrid. Oscaril oli see eelmisel aastal, aga kõik kommid olid erineva suurusega ja iga kord kui mõne väiksema sai, nuttis. Tema loogikaga ei läinud see lihtsalt kuidagi kokku ja mina ei saanud omalt poolt aidata. 

Päkapikusüsteemi eeliseks on üllatusmoment. Igal hommikul on midagi uut (aga hoolikalt samas suuruses, hahaa). Päkapikk jätab kaks kommi, sest lapsi on ju kaks, aga enamikel hommikutel sööb Oscar enda oma palju varem ära ja selle aja peale kui Oliver ärkab, ta enamasti ei mäleta, et venna šokolaad on veel ootel. Nii et kaheaastasele ma siiski igal hommikul kommi ei sööda. Läheb päkapiku salalaekasse tagasi.

Ja seda tahtsin ka öelda, et ilus muinasjutuline talv on teil seal Eestis. Meil lund pole, tegin just aknast avanevast vaatest pilti:

Kingid pakitud? Mitu on? Mida kingite? 

Ma ei tea, kas üldse peabki pealkirja panema?

Tegin hommikul pannkoogitainast ja mõtlesin, et huvitav, kuidas väikesed nipid end elu jooksul külge poogivad. Kunagi ammu-ammu sõime sõprade juures pannkooke ja küsisin retsepti, sest nii head olid. Öeldi, et võta mikser ja sega madalal kiirusel munad-suhkur-vanilje, lisa jahu, kuniks tainas hakkab mööda miksilabasid vaikselt üles ronima (see oli siis indikaator, et jahu on piisavalt) ja seejärel lisa piima, kuniks hakkab plädisema. 

Nuta või naera, aga toimib! Kuna jahu läheb sisse enne piima, ei teki üldse tükke. Ja omalt poolt lisan lõpus sulatatud või, sest siis ei pea pannile rasvainet panema (jälle kellegi nipp, mis kuskilt külge on jäänud).

Kanadalased söövad tegelikult neid klassikalisi pakse pannkooke ja õhukesi ei tohi jumala eest pannkookideks nimetada, need on rangelt krepid. Mis muidugi tekitab segadust, sest mina olen neid eluaeg pannkookideks nimetanud ja mu lapsed pakse ei söögi, nii et kui keegi kuskil pannkooke pakub, on alati pettumus, sest need ei ole samad nagu meil kodus.

Aga pakse tehakse siin nii hästi! Ekstra-kohevad ja vetruvad, sageli pannakse külmutatud mustikaid sisse, mis küpsemise käigus mõnusalt moosiks sulavad (mustikad laotakse pannil küpsevale taignale enne ümber pööramist, et nad ülejäänud tainast siniseks ei värviks). Mäletan lapsepõlvest seda lõputut munade vispeldamist, et pannkoogid kohevad jääks, aga no nii kohevaks kui Kanada omad, nad muidugi ei jäänud. Siia kolides hakkasin lõpuks retsepte uurima (sest halloo, kes see ikka pannkoogi retsepti guugeldab, aga näe, võib-olla oleks juba varem pidanud) ja avastasin, et kohevaks ei tee seda mitte valusaks vispeldatud ranne, vaid hoopis küpsetuspulber. Duh.

Nüüd oskan filmilikult ideaalseid pannkooke teha, aga ei saa seda oskust kasutada, kuna mu lapsed tahavad ainult õhukesi. Nokk kinni, saba lahti.

Elu on nii palju väikeseid, aga tähtsaid asju õpetanud, et vahel mõtlen, et kas ma koolis õpitust ka üldse midagi kunagi kasutanud olen? Koolis võiks üleüldse natuke praktilisemat haridust pakkuda, sest ikka liiga palju inimesi on omadega ühel või teisel moel pimeduses kobamas (mis tänapäeva sotsiaalmeedia klantsmaailmas ei paista muidugi pealtnäha silma, sest "kõik elavad oma parimat elu" ning "armastavad kuuni ja tagasi"). Aga reaalsuses on asi veidi vähem särav.

Näiteks finantsvärki ei õpetatud meile üldse. Tangensid ja koosinused ei aita täiskasvanuna mitte sittagi teha. Oleks keegi omal ajal midagi aktsiatest rääkinud või kasvõi sellest, kuidas raha tekitab raha ja võlad võlgu (Matt võib teile lühikursuse teha, tulge ainult külla), oleks pool maailma kõvasti paremal järjel.

Või võtame kasvõi psühholoogia - põhikoolis õppisime omal ajal Freudi sünni- ja surmadaatumeid ja isiksusemudeleid, noh seda, mida ikka igal psühholoogia algkursusel läbi nämmutatakse, samas kui psühholoogias on niiiiii palju sellist, mis sul päriselt aitab elada ning inimestevahelisi suhteid selgitab. Vahel kirun, et ma pärast kõiki ülikoolile pühendatud aastaid oma haridust töises elus nii vähe olen rakendanud, aga samas on see end isiklikus elus kuhjaga tasa teeninud. Ja miks neid teadmisi lihtsas ja arusaadavas vormis juba gümnaasiumis ei võiks õpetada? 

-

Koolist rääkides - pean jälle natuke siinset kooli kiitma. Üks asi, mis mulle väga sümpatiseerib, on vanemate ja nooremate laste integreerimine. Pidevalt on reedel koju saadetaval infolehel kirjas, et Ossu klass on midagi suuremate lastega koos teinud (suuremaid nimetatakse big buddies, väiksemad on omakorda little buddies). Sageli on kunstiprojektid, kus väiksemad värvivad näiteks tausta ja suuremad meisterdavad lilled peale vms. 

Koolil on naabruskonna pargi koristamise projekt, vanemad klassid on seda invasiivsetest liikidest puhastanud ja koos väiksematega tehti ukselinkide külge riputatavad infolehed naabruskonna majadele, et inimesed teaks, mis liigid tuleb rohealadelt eemal hoida. Ükspäev käisid siis suured koos väikestega neid (õpetajate saatel muidugi) naabruskonna majade ukselinkide külge riputamas. Nii vahvad pildid saadeti hiljem, kuidas nad seal käsikäes ringi jalutasid. 

Või kasvõi sellised väikesed asjad, et ükspäev joonistas Oscar marutoreda krokodilli ja kui ma küsisin, et kuidas ta oskas krokodilli joonistada, ütles, et "no kuidas-kuidas, õpetaja ju näitas!"

Ükspäev käisin Vancouveris tsirkust vaatamas. Sõbranna ütles, et ta pole kunagi näinud ja äkki ma tahaks temaga kaasa tulla? Ma ei ole muidu üldse mingi tsirkusefänn, aga Cirque du Soleil teeb alati nii vinged etendused, et olen neid elu jooksul ikka korduvalt vaatamas käinud. Seega ütlesin, et muidugi tulen!

Piletit ostes mõtlen iga kord, et püha jumal, päriselt või? Mingi... tsirkuse eest? Aga lõpuks istun seal saalis ja kogu see asi on lihtsalt nii professionaalselt ja voogavalt kokku pandud, kogu valgus-show, elav muusika, kostüümid ja etteasted. Iga kord on lõpus tunne, et piletiraha teenisid nad küll kuhjaga välja.

Ja nagu ma viimasel ajal veel vähe oleks oma köögist rääkinud, siis here we go again... Ma olen ikka nii rahul! Värvi valimine oli raske ja ma olin suht kindel, et midagi jääb lõpuks ikka häirima, aga ei. Igas valguses on erinev, justkui oleks olenevalt kellaajast mitu erinevat kööki. Nii ei tüdine ehk liiga ruttu ära ka. Siin on pärastlõunase pehme valguse variant:

Ahjaa, mis ma selle kasulike nippide ja koolis õpitava ja muu heietusega öelda tahtsin - et mõtle, kui saaks täiskasvanuellu astuda kõikide nende teadmistega, mis muidu läbi elu kogunevad! Oleks verinoor ja nii arukas kohe. 

Igasugu uudiseid

Liitusin spordiklubiga ja sõbranna küsis kohe, et liitusid või hakkad trennis käima? Need olevat kaks erinevat asja. Pagan, inimesed ikka tunnevad mind! Jah, peab tunnistama, et suurem asi trennihunt pole ma kunagi olnud ja suuresti ilmselt motivatsiooni puudumise tõttu, sest mul on selline omapärane keha, mis sünnist saadik alakaalu piirimail kõikunud ja kui trenni teen, muutun veel saledamaks. 

Kõige aktiivsem periood mu elus oli üks Vancouveri-suvi, mil käisin iga päev jooksmas ja seda päriselt nautisin. Elasin üksi, töö algas lõunast ja hommikuti jäi parajalt aega väikeseks sörgiks ilma, et see muud elu segaks.

Algus on igatahes edukas olnud, esimese kaheksa päeva jooksul olen käinud seitsmes trennis ja enesetunne on suurepärane. Oleks, et seda alguse tuhinat nüüd veidi kauemaks kui nädalaks jätkuks... 

Paar tähelepanekut ka - Eestis käisid rühmatrennides (vähemalt toona) peamiselt noored naised, aga siin on esindajaid igast vanusegrupist. Kui üldse kuskile poole vanuseliselt kaldu, siis on vanemaid rohkem kui nooremaid. 

Teine erinevus on see, et lahtiseid duširuume nagu Eestis, ei ole ma siin kusagil näinud. Tegin teile pilti kui riietusruum keset päeva tühi oli. Muuseas, esimese nädala jooksul olen ainult korra näinud, et keegi trennis duši all käiks, enamik viskavad jope peale ja sõidavad autoga koju pesema. Eestis oli mul samuti auto, aga ilma pesemata ei sõitnud ma kunagi koju, kuigi kodus oleks olnud palju mugavam solberdada. See on vist mingi sotsiaalne värk, et kuna kõik teised pesid trennis, oleks olnud imelik seda mitte teha. Ahjaa, Eestis oli saun - pärast sauna ma tõesti enam ilma duši all käimata kuskile ei liiguks.

Köögiremont venis nädala võrra pikemaks. Nad ütlesid, et uste tagasi saamisega läheb rohkem aega ja esimese hooga tahtsin kohe vaidlema hakata, aga siis sain aru, et arvestades, kui kiiresti neljakümnesena aeg lendab, võtab see lisanädal sõna otseses mõttes kaks minutit. Ja võttis ka!

Vananemise juures ongi kaks meeldivat asja - aeg ei veni ja palju vähem lolle otsuseid saab tehtud. Muidu vist väga palju boonuseid polegi. Sõber küsis täna, et mis mind motiveeris trennis käima ja vastasin, et tahan elu lõpuni 25 välja näha. Ta naeris. Kusjuures täna mõtlesin selle peale, kui treenerit jälgisin - ta on minust umbes kümme aastat vanem, aga ainus, mis tema puhul viiekümbine paistis, oli nägu. Keha oli kahekümnendates. Ilus rüht ja kenasti trimmis, ei mingeid punnis lihaseid. Ma tahan ka viiekümbiselt selline olla. 

Aga köögist ju rääkisime! See on olnud pikk projekt. Alustuseks vahetasime välja töötasapinna ja millalgi nõudsin uusi lampe, aasta alguses tulid seina plaadid. Ja nüüd on mööbel värvitud.

Pilte võrreldes meenus, et meil polnud terve esimene aasta köögisaare juures toole, sest mõtlesime, et miks me köögis peaks istuma? Nüüd mujal ei istugi!

Igatahes - köök 7 aastat tagasi ja täna pärastlõunal:

Vananeb nagu vein - ainult paremaks! Vot, midagi sellist tahaks trennis käimisega kah saavutada.

Ja kuna ma igasugu enne ja pärast pilte palavalt armastan, on mul loomulikult fotomaterjal ka vahepealsest etapist, mil töötasapind oli juba uus, aga kapid vanad. Taustalugu on selline, et mina tahtsin valget kööki, aga Matt oli veel selles etapis, kus talle meeldis tume. Ideaalis oleks ma lasknud köögi valgeks värvida ja valinud helehalli töötasapinna (ehk vastupidiselt sellele, mis nüüd on). Aga kuna esialgu kappide osas muutuse lootust ei olnud, ütlesin, et võtan valge tööpinna ja Matt oli nõus.

Halli ei tahtnud, sest vana laminaattasapind oli hall ja valge on tegelikult halliträpsuline, mida pildilt eriti ei paista, aga uue kapivärviga hästi sobib.

Kui kivi paika sai, oli see kappidega võrreldes liiga valge. Ja kahtlustan, et see ebakõla andiski soodsa pinna, et saaksin abikaasa pehmeks räägitud kappide värvimise osas. Lõpp hea, kõik hea, nüüd oleme mõlemad rahul!

Vahekokkuvõte

Ma arvan, et köögi värvimise projekt õnnestus. Esimesel päeval võeti kapiuksed eest ära (need värvitakse stuudios ja tuuakse millalgi uuel nädalal tagasi); mööbel puhastati, lihviti ja pandi alusvärv peale. Nii et õhtuks oli mu senine tumepruun köök VALGE! 

Seisime Matt'iga keset tuba ja õhkasime rõõmust. Hele on ikka nii palju värskem kui tume! Mina õhkasin natuke kergendusest ka, sest siia kolides ütlesin kohe, et mulle ei meeldi tume köök, mispeale Matt teatas, et talle meeldib ja seda küll muutma ei hakka. Mul läks 8 aastat, et teda veenda! 

Igaks juhuks mainin, et koonused on muidugi Oscari, mitte maalrite omad. Ja vana tooni kapiuksed teile võrdluseks põrandal maas.

Värvi oli väga keeruline valida. Ma proovisin ikka oma 20-30 näidist läbi ja see, mis käiku läks, oli algusest peale lemmik. Pisikese lipiku abil on muidugi väga raske ette kujutada, milline terve köök sellisena jääks. Võrdlesin seina ja kappide ja plaatidega, testisin erinevas valguses. Pilte on mul prooviperioodist ainult need kaks pool-närust, aga natuke saate aimu ikka. Esimesel on valituks osutunud värv paremal pool ja teisel pildil siis seesama värvinäidis seina ja plaatide taustal.

Korra mõtlesin, et ostan proovivärvi ja rullin selle suure paberi peale, et paremat aimu saada, aga lihtlabaselt ei viitsinud. Ja lootsin, et laiskus hiljem liiga teravalt persest ei hammustaks.

Teisel päeval värviti alusvärvile õige toon peale ja ma ei läinud enne vaatamagi kui mõlemad kihid tehtud. Mõtlesin, et täitsa jama kui mulle ei meeldi. Aga väga meeldis! 

Võib-olla sutikene tumedam/kontrastsem oleks võinud olla, aga samas ei tea ka. Tahtsin ju võimalikult neutraalset ja heledat ning seda kõike ta nüüd on. Mu kõige suurem hirm oli, et jääb liiga tume. Tumehall ei ole suurt parem kui tumepruun. Ja kui neid väikese värvilipikuga pilte vaadata, siis no ole meheks ja vali niimoodi see ideaalne toon - võimatu! 

Kui kapiuksed ette tagasi tulevad, läheb üldpilt nagunii tumedamaks, sest praegu on hallide uste asemel valge kapisisu.

Ja selles mõttes on mõnus värv, et valguse käes mängib palju. Mingi nurga alt tumedam, teiselt poolt vaadates jällegi heledam. 

Avastuste rubriigist nii palju, et õudselt lihtne on köögis toimetada kui uksi ees ei ole. Tegin juba nalja, et äkki ei panekski tagasi? Aga alumisi uksi igatsen jällegi VÄGA, sest nendel olid siiani beebilukud peal ja Oliver ei saanud sisse murda. Nüüd pole lukke ega uksi ja laps käib non-stop mingite riivide, pannide ja sibulatega mööda tuba ringi.

Igatahes - kuidas teile meeldib? 

Julge hundi rind on rasvane... või siis haavleid täis

Alles väga hiljuti avastasin, et hambapastatuubi võib enne ära visata, kui sealt pasta väljasaamiseks peab hakkama toorest jõudu kasutama. Ma ei tea, kust see mul tulnud on, et just hambapasta tuleb viimse tilgani ära tarvitada - muude asjade tarbimises ma erilist kokkuhoidu ei praktiseeri. Ükspäev siis pigistasin seda viimast tilka välja, kui korraga lõi pea kohal pirn põlema, et... miks ma lihtsalt uut tuubi ei võta???

Inimene ikka õpib kogu elu.

Halloween on ukse ees ja seega käisin omale kostüümi ostmas. Ainult 10 aastat võttiski, et lõpuks omadega ilusti ree peale saaks ja korralikult kaasa mängiks. Osaliselt tuli see välisel sunnil, sest Oscari koolis korraldatakse teemapäev ning öeldi, et oleks vaja, et mõned vanemad vabatahtlikeks appi läheks. Selle jaoks on vaja kriminaaltausta kontroll läbida, laste lähedusse saab ainult puhaste paberitega. Tegin selle ära ja pakkusin end välja.

Ja siis tuli meelde, et aa, siin on ju Halloweeni puhul kõik kostüümis. Õpilased (hommikul on esimese asjana kohe mingi kostüümiüritus, kus kõik klassid korra kokku saavad) ja õpetajad kindlasti ka. Nii et ma ei saa vabatahtlikuna teksades kohale loivata nagu mingi... immigrant :)

Oliver on megapalju rääkima hakanud. Kuu aja pärast saab kaheseks, aga kohati paneb juba täislausetega. Te ei kujuta ette, kui uskumatu kogemus see minu jaoks on! Ja nii sürr, kuidas KÕIK inimesed kogu aeg kiidavad stiilis, "kohe näha, et kodus vanemad tegelevad palju". Oscariga kuulsin omal ajal ainult seda, et "minu laps küll hakkas väga varakult rääkima, aga eks me muidugi tegelesime temaga palju..."

Paradoks on selles, et Oscariga tegelesin vähemalt kaks korda rohkem kui Oliveriga. Nii et kõik on ikka lapses endas kinni, mina olen siin täitsa kõrvaline tegelane.

-

Kooli pean jälle kiitma. Mulle ikka nii väga meeldib! Kõik on hästi mänguline ja aktiivne. Ükspäev viisin Ossu hiljem, sest hommikul oli mingi arstiaeg ja süsteem on selline, et poole päeva pealt saabudes tuleb peauksest minna, kuna sekretär peab üles märkima, millal laps tuleb ning ta vajalikku kohta kohale saatma (sest teised võivad olla muusikaruumis või võimlas või teab, kus).

Sekretär tundis Oscari kohe ära, direktor juhtus mööda kõndima ja teretas nimepidi, fuajees oli suur kauss puuviljadega kõigile võtmiseks. Nii soe tunne tekkis. 

Õpetaja-lapsevanema koosolekud olid ka ära, muuhulgas küsisin, et mida sünnipäevade puhul tehakse, kas võib maiustusi kaasa saata vms? Paluti, et kodust midagi ei saadetaks. Hiljem mõtlesin, et see on tegelikult väga kaval, hoiab olukorda võrdsena.

Ossu klassis on seina peal 12 purki, et oleks hea jälgida, mis kuu parajasti on ja kelle sünnipäev läheneb. Purgis on igale sünnipäevalapsele kõrre otsas kaart. Ja mida rohkemat vaja olekski?! Natuke tähelepanu ja väike meene. Kommi võib ju kodus süüa. Pluss see, et direktor laulab igale õpilasele sünnipäevalaulu, mis on neil ikka väga äge traditsioon seal.

Ja New York'i piletid ostsin lõpuks ära. Sõbrannal tuleb juubel ja ta on juba mitu aastat sundinud mind üle kinnitama, et kindlasti osalen. Lähen kolm päeva varem kohale, et jõuaks natuke turisti mängida, aga ta muidugi meenutas, et jaanuaris on NYC'is koerailm, räme tuul ja lumetormid, stilettodega Times Square'l ringi ei kõpsuta. Samas leidsime, et restorane on ju jalaga segada, Broadway muusikalid etenduvad kolm korda päevas ja üleüldse lendavad ta teised sõbrannad Eestist, Pariisist ja teab kust kohale, nii et seltskonda jagub, enamikku neist pole ma viimased kümme aastat näinud.

Praegu just vaatasin, et olen New York'is käinud kaks korda oktoobris ja ühe veebruaris, ma pean vist tõesti hakkama veidi rohkem tähelepanu pöörama, millal minna, siiani on kõik pildid sellised, et katkematult sajab pussnuge...

Aaaah ja peaaegu unustasin, et järgmisel nädalal algab köögiremont. Laias laastus on kaks võimalust - tulemus meeldib mulle kas väga või... peame maja maha müüma. Vahepealseid variante ma väga ette ei kujuta. Tume köök läheb heledaks, nii et muutus on suur.

Mängisin pikalt selle mõttega, et äkki teen ise (sotsiaalmeedia mõju - renoveerimistööd on ju käkitegu ja kunagi ei lähe kellelegi midagi aia taha (yeah, right)). Aga siis ikka otsustasin võtta hinnapakkumise sellelt, keda soovitasid kõik värvimisfirmad ja paar tuttavat töömeest. Selgub, et terve meie kahe-Tartu-suuruse linna peale ongi täpselt üks inimene, kes kööke renoveerib ja (kui uskuda pildimaterjali ja soovitajaid) seda hästi teeb. Hinnapakkumine oli kaks korda väiksem kui tuttav töömees puusalt pakkus, et võiks olla, nii et töö läheb professionaali kätesse.

Nüüd on selline julge-hundi-rinna stiilis ootusärevus, et mis saab. Hoidke pöialt!

Poomise lugu

Ma polegi veel rääkinud, kuidas ma poolteist kuud järjest Oscarit iga päev ujumiskursusele vedasin. Kursus pidi kestma kaks nädalat, aga kui kõik tunnid läbitud, selgus, et ta ei saa järgmisele tasemele edasi, kuna ei pane veel nägu vabalt vette. Kõike muud teeb. 

Ärritusin, sest kamoon! See on esimene tase KÜMNEST! Mis mõttes ei saa edasi?

Aga Ossule endale väga meeldis ja panin ta uuesti kirja. Teisel korral teatas treener eelviimases tunnis, et järgmisele tasemele saab (kuuest osalenust!) üks. See, kes juba kursust alustades ujuda oskas. Teised peavad veel üht või teist harjutama, kuna esimese taseme lõpuks peab laps nii selili kui kõhuli oskama ujuda ühe meetri. Minu jaoks oli see üllatus, sest mida nad ülejäänud üheksal tasemel õpivad? Kujundujumist ja vigurhüppeid?

Oscar teeb kõike, mida esimesel tasemel vaja, aga nägu vette ei taha endiselt panna. Mina näiteks ka ei taha. Aga ujuda oskan. Ma tahaks, et ta suudaks end pinnal hoida ja oma lõbuks plädistada. Ma ei eeldagi, et ta viieaastaselt professionaalsel tasemel krooli vihuks.

Üks teine ema ütles, et tema vanem laps tegi esimest taset viis korda, enne kui järgmisele edasi sai. Aga halloo - ma olin selleks hetkeks juba kuu aega järjest iga päev Oscarit basseini vedanud ja ma ausalt öeldes ei oodanud, et sama tempo jõuludeni kestaks.

Lapse rõõmu nimel panin ta uuesti kirja. Ja kui viimased kaks korda jäi veel käia ning väike lootuskiir hakkas tekkima, et võib edasi saada... põles bassein maha.

Okei, liialdan. Katusevahetamise käigus läks midagi põlema ja basseiniruum sai nii tugeva suitsu- ja veekahjustuse, et uuesti avavad nad alles järgmisel suvel.

Kuus nädalat igapäevast ujumist, aga oleme endiselt nullis tagasi. Nüüd on ainus võimalus linnabasseini minna, aga seal on lõputu ootejärjekord ja eks näis, mil jala ukse vahele saame.

Ossu joonistusest tahtsin ka rääkida. Ta oli oma kunstiteose köögiletile jätnud ja kui selle hiljem leidsin, tõmbus selg higiseks. Mõtlesin, et püha müristus, miks mu laps poodud inimesi joonistab? Äkki ma pean ta psühholoogi juurde viima? Läksin küsima, et hei, mis siin pildi peal on?

Oscar ütles, et: "Elementaarne, Watson...". Okei, ei öelnud nii, aga pilk ütles. 

"Siin on köögisaar ja toolid ja lambid ripuvad köögisaare kohal". Vaatasin uuesti ja... tõesti. Ma vist pean ise psühholoogi juurde aja kirja panema. 

Mida teie näete? Lampe või pooduid?

Lõpetasin just kaks väga eriilmelist raamatut. Esiteks prints Harry üllitis "Varumees". Ma olen alati arvanud, et Harry on muhe peoloom, aga nüüd leian, et ta on sita iseloomuga ja kibestunud tüüp. Terve raamat koosneb non-stop hädaldamisest! Kogu aeg tehakse liiga, kõigil teistel on midagi rohkemat, uhkemat, paremat. Katkematu ving.

Kogu oma perekonna hekseldab läbi, viskab sisse nii palju musta pesu kui vähegi annab. Jube nadi ikka kui inimesel üldse mitte mingit väärikust ei ole.

Palju oli valetamist ja manipulatsiooni, ajakirjanduses on praeguseks juba nii palju ümber lükatud, et raske on üldse midagi uskuda, mis Kuningliku Kannataja suust kostub.

Williami pulma raames rääkis oma külmakahjustusega peenisest rohkem kui pulmast. Sai kaks rida pulma teemal öeldud ja oli jälle oma viineri juures tagasi. 

Ja teate, kui inimene ikka nii hirmsasti privaatsust tahab, nagu nad provva Meghaniga pidevalt väidavad, siis oleks nad ju võinud siia Vancouveri saarele jäädagi, kuhu nad pandeemia alguses talvituma lendasid. Kuulsustest rääkides elab meil siin näiteks Pamela Anderson, ajab ise igapäevaasju ja keegi ei tülita. Paparatsosid pole ammugi.

Aga jah, ta ei anna vasakule ja paremale intervjuusid, ei tee kuueosalist Netflixi dokumentaali oma perekonna sitaga ülevalamiseks, ei avalda raamatut jne. Lihtsalt elab ja on. Nagu normaalne inimene.

-

Ja sinna otsa juhtusin lugema mehest, kellele elu just parimaid kaarte kätte ei jaganud ja kes 17-aastaselt eluks ajaks vangi pandi ("The Master Plan: My Journey from Life in Prison to a Life of Purpose" Chris Wilson). Vangis otsustas, et kõik - ma ei sure siin. Ja võttis end käsile. Muljetavaldav teekond, mida ei ole võimalik paari lausega kokku võtta. Kui natuke lõppu reeta (noh, pealkirjast tuleb see tegelikult juba välja), anti talle 20 aastat hiljem armu ja lasti tingimustega vabadusse.

Edasi kirjeldab ta väga hästi seda, kui raske on endise vangina üldse kuskile jõuda, aga tahtejõud viis sihile. Ta õppis ja töötas ja surus end sentimeeter haaval edasi, on nüüdseks mitme eduka ettevõtte omanik, on käinud Valges Majas presidendi vastuvõtul, omandas hea hariduse ja räägib vabalt kolme võõrkeelt. Ja mis peamine - on paljude inimeste poolt austatud ja igati väärikas ühiskonna liige.

Harry'l oleks siit üht-teist õppida...

Lõikus

Ütlesin sõbrannale, et äädikakärbse lõks teeb mind nii rõõmsaks. Töötab laitmatult! 

Ma tahaks teada, et miks äädikakärbsed just septembris tekivad? Mitte varem ja mitte hiljem. 11 kuud aastast on kadunud, aga vot septembris ei saa puuvilju üldse välja jätta. Oskab keegi vastata?

Igatahes oli mul köögis umbes 5 tibatillukest kärbest ja vaatamata sellele, et nad nii väikesed on, häirisid mind jubedalt. Panin klaasi põhja laste poolt ära näritud õuna jäänused, tõmbasin toidukile peale ja torkasin kahvliga augud sisse - hommikuks olid kõik kärbsed klaasis ja köögis õhk puhas. Kuidas siis ei tee rõõmsaks?!

Sõbranna naeris, et äädikakärbse lõks? Millest sa räägid? Mina vaatasin hoopis meie viimase magistriaasta esimese septembri pilte ja mõtlesin, et täitsa lõpp kui noored me olime ja kui pikad juuksed sul olid!

Aeg lendab, mis siin salata. Äädikakärbse lõksu üle ma toona oma pead vist palju ei vaevanud. Ja nii pikad/blondid juuksed ongi mul ainult üks kord elus olnud, nende eest hoolitsemine oli tüütu töö. Enam-vähem ilusad nägid nad välja ainult vahetult peale pesemist ja järgmiseks päevaks ei kannatanud enam mingit kriitikat. Pilt on teadagi petlik.

Muide, üle-üle-eelmise teema jätkuks - juuksuris käisin ikka ära ja päris lõuani ei lasknud lõigata nagu ähvardasin, aga palju puudu ka ei jäänud. Nüüd on juuksed tagant normaalsed ja eest peab lihtsalt ootama, et beebijuuksed teistega samasse pikkusesse kasvaksid. Enne juuksurisse minekut tegin pilti, mõtlesin, et raudselt jään kahetsema, et nii lühikeseks lasen teha, aga peab ütlema, et pole üldse paha. 

Hiljuti vaatasin neid pilte, mis olid pärast esimese lapse sündi tehtud ja üritasin aru saada, kui kaua toona läks, et juuksed pähe tagasi kasvaks? Paistab, et läkski miskit üle kahe aasta. Nende piltide peal, kus Ossu juba kahene on, näen täitsa okei välja. Mentaalselt läks ka umbes sel ajal lihtsamaks, sai rohkem magada ja nii.

Ühe teise emaga rääkisin ükspäev ja tema kurtis, et lapsed muutuvad suuremaks saades jube nõudlikuks ja lärmakaks (meil on enam-vähem samavanad lapsed, aga tal kokku kolm). Ütles, et talle meeldis kõige rohkem beebiaeg: see esimene aasta, kus nad veel eest ära ei jookse ja mõnusalt magada nohisevad.

Minu meelest oli esimene aasta just kõige raskem ja sealt edasi on pidevalt lihtsamaks ja huvitavamaks läinud. Võib-olla hakkab teismeliste kõrvalt jälle raskemaks muutuma, aga selleks ajaks on vähemalt kasvatustöö tehtud ja peab ootama, et neil mõistus toimima hakkaks.

Kes teie olete - tiim beebid või tiim suuremad lapsed?

Varase alustamise draamast

Täna oli omapärane hommik. Esiteks ärkas Oliver öösel mitu korda ja tundus nagu hakkaks haigeks jääma, rögises kahtlaselt. Hommikul magas totaalselt sisse. Kodust lahkumiseni oli jäänud napp viis minutit, aga tema toast ei kostnud ühtegi krõpsu. Matt valmistus tööle minema ja ütlesin talle, et püsigu paigal, jätan Oliveri koju magama, viin Ossu kooli ja olen seitsme minuti pärast tagasi.

Tulin tagasi ja Oliver magas ikka veel. Ajaga oli endiselt napp, sest mul oli vaja jalaveene süstima minna (muuseas, soovitan soojalt, mu jalad on praeguseks peaaegu täiesti korras) ja enne seda tuli laps lasteaeda viia. Selleks kõigeks oli aega jäänud 10 minutit. Liiga vähe. Aga vähemalt sai ta natuke lisaund.

Äratasin lapse üles, tundus soojavõitu ja jube viril, mõtlesin, et pekki, ongi haige. Kraadisin - ei olnud. Aga köhis mulle otse näkku ja... Matt ütles, et jäta ta siis täna koju, ma teen esimesed patsiendikõned kodust, saad oma vastuvõtul ära käia ja tagasi tulles võtad üle.

Seega kõik lahenes ja midagi tegemata ei jäänud, laps jäi koju ja kui te arvate, et ta on päeva jooksul kasvõi üht haigusetunnust näidanud, siis te eksite. Aga eks koduseid päevi pole selles vanuses kunagi liiga palju, nii et las olla. Loodetavasti on sellevõrra homme veel tervem ja saab ikka lasteaias ära käia. Lasteaiapäevi on tal nädalas ju ainult kolm.

Muuseas, lugesin Malluka lasteaiadraama kommentaare (ta küsis, et kas on väga imelik laps alles kümnest aeda viia?) ja üllatusin kommenteerijate üksmeelsuse üle. Peaaegu kõik ütlesid, et loomulikult peab laps hommikul vara kohal olema, distsipliin on tähtis, lasteaed on haridusasutus, lapsi tuleb õpetada varakult ärkama, teisi segab kui mõni hiljem tuleb, varajane saabumine õpetab lastele kohusetunnet...

Kuulasin hiljuti üht huvitavat podcast'i, kuidas koolisüsteem treenib tublisid käsutäitjaid ja kastist mitte-välja-mõtlejaid. Pealkiri oli midagi tehasetöötajate teemal. Ma ei leia seda praegu, hiljem otsin.

Minu meelest on ainus aktsepteeritav vastus, et kui vanem peab olema varakult tööl, siis tuleb tal laps varakult lasteaeda viia - siin polegi midagi vastu vaielda. Aga muus osas - mida halba on sellest, kui ei ärata last kukelauluga ega kiirusta hommikul higimull otsa ees?

Argument, et "teisi segab, kui..." - see on elu, tasub harjuma hakata. Mõnda segab naabri koer, teist sõbra vinge auto, kolmandat sõbranna mühakast mees. Kui üldse midagi juba maast madalast harjutada tasub, siis paindlikkust ja kastist välja mõtlemise võimet.

Meil näiteks seda probleemi pole, et lapsed hommikul üles ei saaks. Hiljemalt üheksast õhtul (enamasti varem) magavad mõlemad ja Oscar on kõpsti kell 7 üleval ega lase minulgi suurt kauem põõnata.

Lasteaeda viisin teda esimesed aastad kümneks, sest meil oli see võimalik. Hommikud on alati rahulikud olnud. Viimasel lasteaia-aastal viisin 9-9:30 vahel, sest mu enda päevad muutusid tegusamaks ja tuli varem peale hakata.

Vanasti imestasin, et miks on USA's nii levinud lastele hommikuks krõbinaid sööta? Nüüd, kus Oscar peab kell 8:40 koolis olema, tean täpselt, et pudrukeetmine võtab omajagu aega, seejärel peab selle jahtumist ootama, midagi sinna peale panema, nii lõigun hommikuti veel maasikaid või õunu. Vahel teeme muna, sellega läheb kiiremini, aga munaga on 50/50 šansud, et nad kas söövad väga isukalt või ei taha üldse. Samas krõbinad - hops kaussi, piim peale ja lastelt mitte üks virisev piuks.

Krõbinatel pole paraku toiteväärtust, seega ma neid ise välja ei käi ja harjumust tekitada ei taha, aga vahel kui Oscar küsib, siis annan. Ja tegelikult isegi mõningase kergendusega, sest see teeb mu hommiku palju lihtsamaks.

-

Ja ma tahaks teada, mida nad seal lasteaias siis nii palehigis juba kella üheksast õpivad, et kui kella pealt kohal ei ole, oledki juba kapitaalselt ilma jäänud? Õppida jõuab terve elu. Siinses lasteaias tehakse asju paindlikult, nii väikeste kui suurte rühmas saab ise valida, et kas teed kunstitööd kaasa või tahad hoopis mängida. Seina peale näitust riputatakse ikka, aga seal on suvalised tööd, näiteks viis lehekollaaži ja viis mingit guaššvärvipilti. Ma arvan, et nad küsivad laste käest, et kes tahab oma tööd seina peale panna. 

Kui ei ole terve rühma plastiliinist dinosauruseid üksteise kõrval reas, ei teki ka võrdlust, kel parem, kel kehvem. Enda lapsepõlvest mäletan, et vahel olin kurb, et mul sama hästi välja ei olnud tulnud, kui mõnel teisel, sest no kunstianne on mul küll täiesti null (mis on veidi irooniline arvestades, et mu isapoolne suguvõsa koosneb pea ainult kunstnikest ja loominguinimestest).

-

Mis kellaks te ise tööle läheks, kui vabalt valida saaks? Enne laste saamist tundus mulle alati, et üheksast on megavara alustada. Nüüd saan küll varakult üles (mitte ülemäära vabatahtlikult), aga ideaalne oleks asjalikuks hakata mitte enne kümmet. Ja mis varajase ärkamisega harjutamisse puutub, siis terve kooliaja pidin kaheksast kohal olema ja ei harjunud sellega vaatamata igapäevasele harjutamisele mitte kunagi ära.

Inimesed on erinevad.

Kuidas mu laps null-klassi läks ja Kanada kooli eripärad

Kõik-kõik on uus septembrikuus. Ma olen sügist juba ammu oodanud, et saaks tenniseid ja kampsuneid kanda, aga mälu on teadagi lühike ja nii oli mul meelest läinud, et sügisega kaasneb ka lõputu nohu-köha-kurguvalu, mis kestab kamba peale umbes maikuuni välja. Nii jäigi üks laps nohuseks ja varsti teine ja lõpuks ma ise ka. Imelikul kombel jääb Matt alati puutumata. Ebaõiglane.

Ja kool algas. Esimene nädal olid poolikud päevad pooliku grupiga. Iga päev harjutati midagi. Esimesel päeval soovitati vanematel kaasa tulla, saime vajalikke vorme täita ja niisama oma võsukesi klassiruumis jälgida. Teisel päeval paluti snäkk kaasa saata, et harjutavad koos söömist. Kolmandal päeval jõuti selleni, et käidi grupiga kooli mänguväljakul. Iga päev tehti mingit joonistamist, raamatu ettelugemist, laulmist, igasugu asju. Lapsele meeldis.

Ahjaa, mingeid koolivahendeid ise ostma ei pidanud. Koolile tuli kanda 50 dollarit (35 eurot) ja nemad hankisid terveks õppeaastaks kõik vajalikud tarvikud. Koju midagi kaasa ei veeta, ainult üks kiletasku käib edasi-tagasi, seegi enamasti tühi.

Teisel nädalal alustati täisajaga ehk 8:40-14:20. Süsteem on selline, et hommikul ootavad vanemad koos oma koolijutsidega ilusti ukse ees (ja sotsialiseeruvad omavahel nagu õiged kanadalased kunagi), punkt kell 8:40 teeb õpetaja ukse lahti ja lapsed lähevad sisse. Algkoolid on siin ühekordsed ja kõik klassiruumid avanevad õue. Kooli sisse muidugi ka, sest võimlas-raamatukogus-tualetis on samuti vaja käia. Aga riided-jalanõud on omas klassiruumis nagis ja snäkid-lõuna süüakse samuti oma klassis üheskoos (moonakott tuleb kodust kaasa panna).

Päeva jooksul on kaks vahetundi - lühike (15min) ja pikk (35min). Mõlemad vahetunnid veedetakse aastaringselt ALATI õues, sadagu või pussnuge. Null-klassid on ühel mänguväljakul, kuhu suuremad ei tohi minna, esimesed klassid teisel mänguväljakul, kuhu suuremad ei tohi minna ja kõik ülejäänud siis igal pool mujal, palliplatsidel jne. Kõige väiksematel on kõige tihedam järelvalve, aga ka suurematele lastele on õues töötajad, kes olukorral silma peal hoiavad.

Ma ei tea, millal nad ükskord koju õppimist hakkavad kaasa saama, lähiaastatel kindlasti mitte. Kodu ja kooli vahet liigub üks klade, mille vahelt olen mõnikord Oscari joonistusi või kirjatöid leidnud ja korra nädalas tuleb raamatukoguraamat, mille nad ise on valinud.

Hindeid ei panda siin muideks enne gümnaasiumi algust üldse! Mis on ehmatav, eksole?! Algklassides ehk mitte nii väga, aga sürr on mõelda, et näiteks 8. klassis hindeid ei saa. Ma olen selle üle nüüd juurelnud ja jõudnud tõdemuseni, et ega ausalt öeldes see hinne nüüd küll midagi rohkemat ei näita kui kirjeldav tagasiside, mida siin antakse. Elame-näeme.

Eripära, millest ma varem teadlik ei olnud, on see, et igal aastal mängitakse klassid ringi ja terve kool toimib täis- ja jagatud klasside süsteemis, mis võimaldab lapsi tasemete järgi eraldada. Näiteks su kolmanda klassi laps käib kas 2/3. klassis, 3. klassis või 3/4. klassis. Kedagi istuma ei jäeta, aga läbi veetakse tasemele vastavalt. Mis on ju jällegi nii loogiline, sest täpselt nagu täiskasvanud ei ole kõik täpselt sama võimekusega, ei ole seda ju ka lapsed. Ja kui igal klassil on sisuliselt kolm taset, leiab igaühe vajadustele midagi.

Minu jaoks on uudne, et algusest lõpuni sama klassiga ei olda, aga samas on hea, et kõik lapsed omavahel tuttavaks saavad ja segunevad. Siis ei teki koolis ka nii väga neid "meie versus nemad" gruppe. Igal aastal oled uuenenud seltskonnas ja kõik kaasõpilased on meie. Muide, ka õpetajad vahetuvad igal aastal! Vist? Igatahes õpetavad null-klasside õpetajad ainult null-klasse, järgmisel aastal saab Ossu juba uue õpetaja.

Erivajadustega lapsed on samuti tavakoolis ja neid jagatakse klasside vahel siis vastavalt sellele, et kes kellega kokku sobib (nt kui ühe eripära on tüütult häälitseda ja teise eripära on tundlikkus helidele, siis neid kahte ei panda samasse klassi kokku). Ja näiteks Oscari klassis on üks ratastoolis tüdruk, mis on laste silmaringi avardamise mõttes ju tore. 

Ahjaa, klass ei ole neil üldse väga suur, ainult 17 last. Ja õpetajal on vähemalt üks abiline iga päev, mõnel päeval olen ka kaht näinud.

Kui tunnid läbi saavad, on jällegi kõik vanemad õues ukse taga ootamas. Punkt kell 14:20 tehakse uks lahti ja õpetaja laseb lapsi ühekaupa välja, iga lapse puhul eraldi kontrollides, et teda on täiskasvanu ootamas. Ja mitte ükskõik-mis-täiskasvanu, vaid enne kooliaasta algust tuli täita vorm, et kes on need inimesed, kes lapsel järel käivad ja mis päeval keegi tuleb. Näiteks Ossut võtab korra nädalas lapsehoidja ja osad lapsed käivad pikapäevarühmas, aga seda teenust pakub jällegi mitu erinevat ettevõtet, nii et õpetaja peab teadma, kellega laps kaasa läheb. 

Kui tundmatu nägu järele ilmub, küsitakse dokumenti näha (lasteaias oli sama süsteem) ja dokumendil olev nimi peab vanema poolt täidetud vormil kirjas olema.

Aa, mis mulle veel meeldib, on see, et koolid on siin piirkonnajärgsed. Ei ole nii, et ise valid, kus su laps käib. See tähendab, et kõik õpilased elavad mõneminutilise sõidu kaugusel ja paljud käivad koolis üldse jalgsi või rattaga (suurematel ei pea enam vanemad käekõrval olema). Ühtlasi toimuvad kõik klassikaaslaste sünnipäevapeod omas naabruskonnas ja sõpradele külla minna on kiviviske kaugusel. Kogukonnavärk. Mulle meeldib. 

Nii et vähemalt väikeste laste koolisüsteem on (siiamaani) tore, eks näis, kas suuremate laste kõrvalt hakkan tulevikus kurtma, et mis neist niimoodi ilma hinnete ja kodutöödeta saab - väga võimalik. 

Elu näitab!

Kanada on ju statistiliselt maailma kõige haritum riik - kõige rohkem ülikooliharidusega inimesi elanikkonna kohta. Võib-olla tuleb lihtsalt süsteemi usaldada...

Hakkab looma...

Ma ei jõua sügist ära oodata! Üks laps läheb kooli, teine lasteaeda, mul algab uus elu. Otsustasin hakata regulaarselt trennis käima. Kas registreerisin end ära? Loomulikult mitte. Aga uued trennitossud tellisin? Absoluutselt!

Lasteaias pidi Oliver algse plaani kohaselt käima kaks päeva nädalas, aga kui laste graafikuid vaatasin, jäin mõtlema, et võib-olla oleks kolm parem, sest kaks hommikut kulub kohe töö ja muude kohustuste peale ära, endale mingit vaba aega jälle ei jää. Oscar on iga päev kahest vaba, sealt edasi peab teda sõidutama teraapiasse ja akrobaatikasse ja ujumistrenni ja... Täpselt samal ajal tahaks Oliver lõunaund magada (tingimata kodus), mis teeb logistika veidi keeruliseks. 

Keerutasin seda mõtet, et kas kaks või kolm, ei suutnud välja mõelda... ja siis saatis lasteaia juhataja ootamatult meili, et üks lisapäev tuli saadavale, ma ei mäleta, kas sa tahtsid kahte või kolme, seega pakun esimesena sulle. Saatusesõrm. Teeme siis kolm.

Aga kolm päeva tähendab omakorda seda, et mul jääb lisaks kohustustele ka vaba aega ja üleüldse on uskumatult mõnus mõelda, et juuksuri-, arsti- või mis iganes muud kohtumist kirja pannes ei pea ma vaatama nii enda, hoidja kui Matt'i graafikut samaaegselt, vaid võin lihtsalt öelda, et need-ja-need nädalapäevad sobivad. 

Vabadus maitseb uskumatult hästi!

Hambaarsti juures käisin. Väike kild tuli plommist välja ja selle kõrval oli tumedam koht. Mõtlesin, et kes teab, mis kole lugu seal peituda võib, tahtsin, et kohe korda tehtaks. Arst viskas pilgu peale ja küsis esimese asjana, et kui vaprana ma end täna tunnen... ja enne kui jätkata jõudis, mõtlesin juba, et appi, NII halvad uudised või?

Ma vihkan hambaarsti juures käimist. Sellepärast käingi vähemalt korra aastas, et jumala eest midagi katki ei oleks.

Aga siis ta jätkas, et see osa, mille lahti peab puurima, on üsna väike ja (väga) valus tõenäoliselt ei ole, nii et võime ilma tuimestuseta proovida, kui end piisavalt vaprana tunnen.

Ütlesin, et tänan, ei. Ma kasvasin üles Nõukogude Liidus ja tuimestus ei olnud isegi mingi variant üldse. Nii et paluks mulle nii palju tuimestust, et ülehomseni midagi ei tunneks.

15 minutit hiljem oli kõik tehtud. Ja vaatamata sellele, et ma tõesti mitte midagi ei tundnud, olin kogu see veerandtund täiesti krambis. Hambaarstihirm ei lähe vist mitte kunagi üle.

-

Sõbrannadega tuli juttu juustest. Ühel neist ei ole lapsi ja tema jaoks oli üllatus, et pärast beebi sündi juuksed välja kukuvad. Ja tagasi täispikkusesse kasvavad aeglaselt, sest pihta hakkavad nullist. Kaevasin kuskilt sügavustest kaks pilti välja, et illustreerida - esimene on tehtud umbes siis kui Oliver hakkas aastaseks saama (ehk näo ees oli selleks ajaks alles jäänud viis karva, õnneks paistis uusi juurde tulemas) ja teine on tehtud millalgi enne suve (ehk veidi üle poole aasta hiljem) ja sealt on näha selge piir, kuhu uued juuksed praeguseks on pikkusega jõudnud. Rets, noh. 

Mul on kopp nii ees, et panin juba juuksuriaja, et... ma ei tea... lasta lõuani lõigata?

Karamellpruunike

Eks ole huvitav, kuidas iga generatsiooni arvates on järeltulev põlv hukka läinud, aga maailm keerleb sellegipoolest edasi...

Kevadel tuleb kinodesse Lumivalgukese filmi uusversioon. Lumivalguke on sedapuhku latiino. Pruuni nahaga lumivalguke... Samamoodi nagu Väike Merineitsi on uusversioonis tumedanahaline (sest merepõhjas on teadagi nii tugev päikesekiirgus, et nahal on kõvasti pigmenti vaja). Või nagu uus Rapuntsel on kiilaspäine. Kõik on pea peale pööratud.

Seitset pöialpoissi ka enam ei ole. Sest kõik peab poliitiliselt korrektne olema. Rangelt on esindatud iga rass, pikkus, kaal ja vanus. Üks "pöialpoistest" on otse loomulikult naine. 

Mitte ükski pöialpoistest ei ole ratastoolis või puuduva jäsemega, aga küll me järgmises versioonis jõuame ka selleni.

Uue Lumivalgukese osatäitja annab paremale ja vasakule intervjuusid, tehes algset versiooni nii maha kui vähegi võimalik. Ajad olevat muutunud. Naine ei otsivat armastust ja loomulikult ei olevat tal tarvis meest. Väikesed tüdrukud unistavat sellest, et karjääriredelil tippu jõuda ja edukad olla. Girlpower!

Mina pole ehk õige inimene kommenteerima, sest mina tahtsingi just printsi valgel hobusel, perekonda ja lapsi. Kodu ja armastust.

Karjäär oli plaan B. 

Ja kahtlemata on igati okei ainult karjääri tahta, iseendale elada ja lapsi nuhtluseks pidada (sest olgem ausad, vahelduva eduga nad seda ka edukalt on). Aga miks mitte teha täitsa oma film, täitsa uue stsenaariumiga? Tehagi Karamellpruunike Lumivalgukese asemel. 

Minu jaoks on kummaline, et võetakse kellegi teise looming, aga muudetakse tundmatuseni, samal ajal originaalautori poolt kuulsaks tehtud nimel ja kuulsusel purjetades.

Sama hästi võiks Mona Lisale vuntsid maalida ja teatada, et naised kui sellised on arhailised ja iganenud, Mona Lisa on nüüd trans-mees - kirjutame ajaloo ümber. Kahtlemata saaks kõvasti rohkem meediakajastust kui omaenda originaalne teos maalida ja püüda see kuidagi Louvre'i seinale saada. Ja loota, et keegi seda vaatama läheb...

Ühel me naabritest diagnoositi dementsus. Kuna ta elab üksi, sõpru pole ja kahe olemasoleva vennaga suhted sisuliselt puuduvad, ei olnud ka kedagi, kes õigel ajal märgata jõudnuks, et allalanguse protsessi rohtudega aeglustada saaks.

Mingil hetkel hakkas ta erinevate asjadega hätta jääma ning kõigis kahtlusi äratama, üks aktivistist naaber vedas ta arsti juurde ja uuringute tulemusel selguski kurb tõsiasi, et iseseisva eluga ta enam pikalt hakkama ei saa, kuigi eluaastaid on ilmselt kuni 20 veel ees.

Vennad pühkisid kiirelt käed puhtaks, neil omalgi pered ja tegemised, nemad teda enda juurde ei võta. Kuidagi leiti hooldekodus koht ja lähipäevil ootab ees kolimine. Naabruskonna jaoks on see paraku kergendus, sest nüüd ei pea me enam muretsema, et keegi me kodud kogemata põlema paneks. Aga kogu see protsess on olnud ka kurb ja silmiavav.

Kui eelnevatel aastatel on ta mulle paaril korral kerge üleolekuga maininud, et tema küll lapsi ei tahtnud ja on tänu sellele saanud (erinevalt minust!) elu ja und nautida, siis viimastel kuudel räägib hoopis sellest, kuidas mul on perekonnaga vedanud. Et küll on nägus abikaasa (see on viimastel päevadel juba nii tihe kommentaar, et ma enam ei tea, kas olla meelitatud või muutuda murelikuks, hahaa) ja kui armsad lapsed ning kui hästi ikka sellega läks, et mu lapsed nii väga mu nägusa abikaasa moodi on (ega oleks tõesti loodusõnnetus, kui need kaks minu nägu oleksid juhtunud tulema).

Nali naljaks, aga tegelikult on kurb. Dementsuse (või muude hullude diagnooside) eest ei ole meist keegi kaitstud. Ja olla sellises seisus täiesti ihuüksi ning tuleviku ees hirmul, on kole. Eile sõitsin just koju, kui ta jälle tänaval jalutas. Viisaka kanadalasena olin kohustatud akna alla laskma ning tere ütlema ja ei saanud sealt enam tükk aega liikuma. Ta rääkis, kuidas ta elas täpselt nii nagu tahtis. Ei ohverdanud oma vabadust. Reisis igale poole. Aga nüüd ei ole tal midagi. Kardab tulevikku ja nutab palju. Ta ei tea, kes ta kassi saaks endale võtta. Tal ei olegi siin maailmas kedagi peale kassi - kuidas sa jätad sõbra maha?

Kiidab, et vähemalt on tal jumal. Iga päev palvetab, et kõigevägevam ta enda juurde kutsuks. 

Kurb noh. Aga selles valguses olen veelgi rohkem õppinud hindama, et mul on inimesed, kes mind armastavad. See on ikka oluline küll.

Karamellpruunike on veel noor ja ilus, koledaid haiguseid ei pea kartma. Aga vanaduspõlv võib meil kõigil veidi teisiti välja kukkuda kui unistanud oleme.