Ma lähen Matti sõbra eksiga õhtusöögile. Nad on nüüdseks pea kolm aastat lahus olnud ja laste sünnipäevadel ikka näeme, aga sellega on asi ka piirdunud.
Hiljuti oli nende poja pidu ja jäime omaette vestlema. Esiteks olin mina täielik kanadalane (näete, ma õpin!) - kohe kui teda nägin, ütlesin, et sa näed nii hea välja (nägi ka!) ja kuidas sul läheb? Tema rääkis seepeale ühe hingetõmbega pool elulugu ära ja ühtlasi mainis, et peab mulle oma uusi tisse näitama (on teil muidu selliseid sõpru?) ja ütles, et me peaks koos sööma minema.
Pärast mõtlesin, et tema jaoks oli ilmselt see kohtumine nagu mingit sorti pingelangus, sest lahku minnes kipuvad sõbrad ikka pooli valima ja ta teab, et ma ta eksiga (Matt'i parima sõbraga) hästi läbi saan. Aga mul ei ole temaga mingit kana kitkuda, ma olen viimastel aastatel vähem pildis olnud puhtalt sellepärast, et vahetult pärast nende ootamatut lahkuminekut lapse sain, keda igal sünnipäeval kas kussutada või taga ajada on olnud vaja.
Igatahes... kanadalastega on nii, et "me peame kindlasti uuesti kokku saama" või "sa pead meile varsti jälle külla tulema" on mõnikord viisakusväljendid ja teinekord mõeldakse neid tõsiselt. Esimestel Kanada-aastatel oli just see minu jaoks täielik müsteerium, aga nüüd vist hakkan sisse elama, sest enamasti täitsa jagan matsu!
Järgmisel päeval saatis sõnumi, et heiiii, lähme siis sööma onju ja mis kuupäevad sulle sobivad ja mulle sobivad näiteks need. Ehk ei olnud jutujätkuks. Küsisin Matt'i käest üle, et millal ta õhtul kodus on ja lapsi saab vaadata, Matt ütles kohe, et "she's trouble, hoia eemale". Halloo, seda teame me väga hästi. Ma ütlesin 10 aastat tagasi, kui sõber temaga alles tuttavaks oli saanud, et ta on trouble. Meestel läheb vahel selliste asjade taipamisega terve dekaad, nagu näha.
Aga vaadake, mul pole ühtegi teist sõbrannat tätoveeringute ja sõltuvushäiretega, ja variatiivsus on teadagi kasuks. Pluss saan kodust välja!
Paar päeva hiljem sain veel ühe sõnumi ja see tissipilt, mille ta saata lubas, saabuski!
Hah.
No ma räägin! On ju tore. Mulle pole ükski teine sõbranna oma tissidest pilte saatnud. Teil tuleb muidu tihti ette?
Veel mõni päev hiljem kirjutas, et by the way, mina kavatsen end igatahes üles lüüa! Ja noh, ega ma poleks ausalt öeldes vähemat oodanudki, ta on konkreetselt see inimene, kes igal võimalusel end lille lööb ja kontsad alla paneb. Jällegi - mul vanasti ikka oli selliseid sõbrannasid, aga siis saime kõik riburadapidi lapsed ja nüüd pean mõtlema, kes mu sõbrannadest üldse näiteks enam meiki kannab?
Ehk ma olen JUBA midagi õppinud ja kasu lõiganud. Näiteks vaatasin kriitilise pilguga üle omaenda kapi ja pidin tõdema, et selliseid riideid, mida temaga "deidile" minnes kanda, mul vist enam polegi! Allakäik.
Õhtusöökidest rääkides - sõbranna küsis ükspäev, et mis uut ja vastasin, et lähme õhtul Matt'iga kohtingule. Sõbranna ütles, et nemad lähevad ka mõne päeva pärast, aga vist lihtsalt jalutama. Ja et mees oli öelnud, et nad ei pea isegi samale poole jalutama! :)
Ma siiamaani naeran, kui jälle meelde tuleb.
Igatahes meie läksime samas suunas (peaasjalikult sellepärast, et suund oli mõlema lemmik-restoran). Ja jällegi mõtlesin selle peale, et pean garderoobi täiendama juba sellepärast, et omaenda abikaasaga väljas käies võiks ju ka midagi ilusat selga panna. Aga kontsad panin, nii et täielik läbikukkumine polnud.
Üks mu endine klassiõde ütles kunagi oma pikka ja (vähemalt pealtnäha) ilusat abielu kommenteerides, et nemad on algusest peale regulaarselt kahekesi väljas käinud ja reegel on olnud, et lastest ei tohi sõnagi rääkida.
Ma mäletan selgelt neid aegu, kus oli väga raske muid teemasid leida. Meil mõlemal. Aga iga kord mõtlesin, et ei tohi lastest rääkida! Ja seekord oli vist esimene kord pärast lapsevanemateks saamist, kus alles hiljem tagasi mõeldes avastasin, et me ei rääkinud lastest tõesti mitte ühtegi sõna! Isegi meelde ei tulnud!
Näe, progress!
Lastest - sest blogis ma ju võin - ükspäev tegin šokolaaditükkidega küpsiseid. Tükid olid nii suured, et see kuum šokolaad sulas mõnusalt natuke laiali. Oliveril oli seda natuke käe peal ka ja kuna ta mu süles istus ning vahetpidamata vehkis, tõmbasin keelega šokolaadise koha puhtaks, et see mulle riiete peale ei satuks.
Kohe kahetsesin! KOHE.
Ma ei tea, misasjaga ta sõrmed koos olid, aga täpselt see hetk, kus mu keel ta kätt puutus, sain aru, milline idioot ma olen.
Ja lõpetuseks - Vancouveri saarel on maailma kõige tihedam puumade asustus. Seejuures on väga vähesed neid oma silmaga näinud, sest puuma on ju kass. Hiilib. Rünnata võivad lapsi ja lemmikloomi, täiskasvanut üldiselt mitte, aga on muidugi juhtunud. Hiljuti saatis keegi pildi - puuma oli konkreetselt risti ette jäänud. Mõtlesin, et panen siia ka, äkki te pole sellist looma varem näinud!
Tuleb tunnistada et ei saadeta (pole kunagi saadetud) paljaid pilte ei sõbrannade ega (jumal tänatud) sõprade poolt :D Eks sõbrannad ja ma ise ka sellest east väljas kus paljad pildid apetiitsed välja näeksid ;) Noorusajal nutifone, läpakaid ja netti polnud, kirjaga pildi saatmine võtnuks liiga palju aega, lihtsam oli ise kohale ilmuda - elu oli üldse lihtsam :D
VastaKustuta"Deidil" pole kaasaga peale kokkukolimist käinud. "Kohtamine" ju definitsiooni järgi mu meelest ongi see kui aeg-ajalt kokku saad, mitte et elad koos ja siis korra kahekesi kuhugi restosse või jalutama lähed. Enne lapsi käisime niikuinii koguaeg koos. Kui lapsed väikesed, olid nad alati igalpool kaasas, polnud pikemaks ajaks kuhugi jätta. Samas oli see nii loomulik, ei tundnud vajadust ainult kahekesi olla. Takkajärgi mõeldes käisime korra nädakaks Norras reisil jättes lapsed (2 ja 4) vanemate juurde Eestisse. Järgmine kord pikemalt kahekesi Costa-Ricas, siis olid lapsed 13 ja 15 aastastena (väga õnnelikult) üksi kodus.
Minu meelest on just oluline ka pikas suhtes üksteisega kohtamas käia. Meil on nii intensiivsed lapsed, et kui me teadlikult aega ei võtaks, et ka paarina toimida, toimiksimegi ainult lapsevanematena. Selles mõttes on mõnus võtta see kaks tundi, et üksteisele otsa vaadata ja segamatult lauseid lõpetada. Luksus, mida laste juuresolekult naljalt ette ei tule.
KustutaMil jooksis kahejalgne kass kodust ara
VastaKustutaPuuma on mu lemmikkass :)
VastaKustutaSiis sa elad ju täitsa vales kohas!
KustutaJah :)
VastaKustutaOleme ise abikaasaga käinud kogu pika kooselu (26 aastat) vältel ikka igal aastal mitu korda ainult kahekesi väljas käinud - teatris, kontserdil, SPAs vms kohas. See on alati nii tore, kui saab vaid mees ja naine olla. Ja meil ei ole sellist reeglit, et ei või lastest rääkida, ikka võib. See on meie lemmikteema. Kaugelt vaadates on nad veel eriti armsad.
VastaKustutaNüüd oleme keskealised, kellel üks laps juba täiskasvanu ja oma kaasaga elab, teine on hilises teismeeas. Vot nüüd oleme viimasel aastal koos noorema lapsega igal pool käinud. Mingi tunnetus, et see aeg, kui on kedagi koguaeg kaasa võtta, on väga kohe läbi saamas.
Aga kuidas siis muidu, ikka midagi sellist ägedat selga, meik ja kleit (abikaasal kontsakingadest absoluutselt ükskõik) ja nii võib ka kodus teha reede õhtul näiteks mõnusa olemise. Ja see ei ole punnitatud, tõesti tahame koos olla, mis on kõige parem.
Mina ka ootan seda aega, mil lapsed on nii suured, et neid oleks juba tore sööma kaasa võtta. Praegu on nad selles eas, et söögiaja lõpuks olen ma peast hall :D
KustutaKahekesi olemise aeg on paarile kahtlemata ülioluline ja kui selleks võimalusi eriti lahedalt pole, siis ikka mõistlikum pigem kahekesi restoranis käia, selles vanuses lastega ei pruugi kas või pühapäevalõuna mõnes söögikohas mõnusat lõõgastust küll tõotada.
KustutaErandeid muidugi on. Mu tütrel on kaksikud ja ma aina imestasin, kui ta hakkas neid ikka väga varakult välja sööma minnes kaasa võtma, päevasel ajal mõistagi. Kuivataski kannatlikult mahlaloike laualt, puhastas ajuti lauaümbrust ja vabandas korduvalt ettekandjate ees, eeldades, et nad pole ehk ülearu rõõmsad. Ma ei jõudnud ära imestada, et tal selleks närvi jagus - aga oligi tal eesmärk võetud, et las õpivad! Ma olin skeptiline küll, aga tulemused tulid uskumatult ruttu, nelja-viieselt sõid noorhärrad restoranilõunal vilunult noa ja kahvliga, menetlesid oskuslikult joogiklaase ja - mis mulle eriti meeldis - esitasid ise oma tellimusi. Alguses mõningase abiga ja pobinal, üks neist oli üsna pelgliku loomuga, tema ütles vahel pärast seda, kui vend oli oma tellimuse esitanud, lihtsalt: "Palun sama!", aga järjest enesekindlamaks nad said. Praegu on nad kohe 10 ja seda vilumust restoranikülastaja rollis on lihtsalt lust vaadata, lauakommetest rääkimata.
Aga miks ma seda üldse kirjutan: ekstratore oli mu jaoks sel ajal, kui lapsed end veel eriti kindlalt ei tundnud, see, et 99% ettekandjaist-kelnereist jagus kannatlikkust neid kuulata, lasta öeldut üle korrata, kui kohe aru ei saanud, ühesõnaga - nad võtsid neid täiesti tõsiselt. Seda oli nii vahva vaadata, eriti kui arvestada, et eestlasi ju suuremat asja teenindajateks ei peeta. Kuidas Kanadas üldiselt kombeks: suhtutakse lastesse restoranis kui teretulnud külastajatesse või pigem sellise "oli seda siis nüüd vaja!"-hoiakuga?
Ma pean ütlema, et Kanadas on teeninduskultuur küll väga kõrge. Mul on siiani ainult väga head kogemused väljas söömisega. Lastesse suhtutakse väga hästi, kuigi lapsed on muidugi sageli üsna kreisid. Me just eile käisime koos lastega väljas söömas, sõbrad oma lastega ka, kokku neli. Ettekandja oli väga toetav ja tore, meil endil vanematena oli sellevõrra veidi vähem tore, et kaheaastast peab ju ikka kõvasti kantseldama veel. Aga varsti-varsti läheb kergemaks!
KustutaKas Kanadas kantakse tôesti kontsi veel? :))
VastaKustutaVäga harva! Millest on tegelikult kahju. Täna just rääkisin ühe naabriga, kes üle hoovi mulle hõikas, kui ilus kleit mul on ja kuhu ma lähen, et Euroopas ja Ameerikas riietutakse kardinaalselt erinevalt. Ja kui Eestis on suvel väga paljud naised kleidis, siis siin on pigem lühikestes pükstes või lausa retuusides. Samas kui juba kleit panna ja siis veel peenesse kohta õhtusöögile minna, võiks ju väike konts ka olla!
KustutaVäga mõnus lugemine jälle! Siiamaani suu naerul :) Tegelikult on hea omada erinevate suhtumiste ja stiilidega sõbrannasid, paneb ennastki vahest pingutama ja proovile. Ikka heas mõttes. Aga vat paljaid pilte pole saanud;)
VastaKustutaMehega kahekesiolemise ajast peame väga lugu, mul ses suhtes vedanud, et ämm on koguaeg käepärast võtta ja isegi ajanud meid kodunt kuskile kontserdile vms. Nüüd kus noorim 10, oleme vahest tema ka kaasa võtnud, täitsa mõnus seltsiline lisaks.
Kleitidest olen hakanud väga lugu pidama. Just mõtlesin, et viimastel ajal mingi 3 kleiti kindlalt igal aastal tuleb kappi juurde. Ja see on miinimumprogramm. Suvel hea kleidiga ringi lehvida:)
Pead veel natuke ootama, äkki tuleb kunagi mõni paljas pilt ka! :)
Kustuta