Sattusime pesuehtsasse agulisse, mis oli tõeline kultuurišokk elutingimuste osas. Igas tillukeses kuudikeses elas terve pere, mõnes vist isegi mitu. Ruumi oli nii palju, et kui keegi tahtis end ümber pöörata, pidi teine uksest välja astuma. Aga eks siinne kliima soosib värskes õhus olemist, pole väga suurt maja vajagi. Elu kees, mängiti kaarte ja täringuid, pesti pesu, joodi rummi (Kustav arvati kohe kampa ja kahel korral pidi kohalikega ühe klõmaka võtma). Inimesed olid väga sõbralikud ja rõõmsameelsed, ei anna üldse võrrelda nendega, kes siin muidu iga nurga peal tänavatel magavad ja kerjamas käivad.
Leidsime lõpuks ka ananassimüüja, keda juba ammu igatsesime. Puhastatud ananass (eriti magus ja hea) lõigati suupärasteks tükkideks ja maksma läks see müstilised 20 peesot (ehk 40 eurosenti). Hinnad on kohati nii odavad, et ei usu oma kõrvu. Koju sõitsime jeepney-ga, mis on siin põhiline ühistranspordivahend. Mahutab kuni 13 reisijat, peatub hõike peale ja maksab 8 peesot (15 eurosenti) ühe sõidu kohta. Samas on kaubamajades müüdavad riided sama kallid kui näiteks Eestis. Mis tähendab seda, et käärid siinsete inimeste võimaluste vahel on väga suured, mis omakorda tingib kuritegevust (McDonaldsis peab valvet kolm relvastatud politseinikku ja öösel on kõigi kaubamajade uste ees püssimeeste brigaad).
 |
| Ananassid |
Kinosid oli keskuses lausa kolm, üks neist IMAX, mis pani Kustavi silmad kohe särama. Seetõttu veetsime kolm tundi hiiglasliku ekraani ees ja vaatasime 3D "Kääbikut". Minul tekkis küsimus, miks peab muinasjutulugu ultravägivaldne olema ja miks ei võiks see tund aega vähem kesta (vägivallastseenide lühendamise arvelt näiteks?) Kustavil tekkis küsimus, et kui sellel halli habemega vanamehel on tokk, mis kõik probleemid lahendab, siis miks ta ootab kõigepealt, et kõik üksteisele peksa annaks, pool kampa surma saaks ja alles siis oma tokiga viipab ja olukorra ära klaarib? Kas sellest ei võiks alustadagi? Aga jah, surev siil tõmbas nunnumeetri põhja ja Kääbiku hubasesse koju võiks ma kohe sisse kolida.
Ja eile õhtul käisime Rizal pargis purskkaevude showd vaatamas, mis oli nii vägev, et ma isegi ei püüa kirjeldada. Pildi abil ei saa seda mõistagi edasi anda, aga ilus vaadata ikka:
Ohhh teid põrgulisi! Loen ja kõkutan siin! Minu arust see suur transpordi vahend, millega te seal ringi liikusite on Jeepney... pigem... Tavaliselt suuure läikiva mersu märgiga. Ja 8 on tiba palju makstud selle sõidu eest kui te linna siseselt sellega liigute. Tuk-tuk peaks 8 tugrikut olema aga mida mina kah tean:)
VastaKustutaAnanassidest tunnen küll praegu puudust, oii kus pugiks.. selle asemele läen poodi ja ostan hinge hinna eest konserveeritud suhkrulahuses väikeseid tükke mis meenutavad ananassi välimuse poolest. Jäta Kustav sinna Imäxi mõneks ajaks ja mine tee tuur kohalikul turul. Tean et neil kindlasti on paari kilostes kottides kuivatatud banaane seal kuskil, kookoshelbeid... ja punase musta riisi segu pärit põhja-Luzonist! Proovige ka kindlasti bottled sardiine! viivad keele alla! Ma siin just üritan kohaliku meluga harjuda, olen sattunud sõltuvusse! Creamy peanut butter! soolane... õlle peale uskumatult hea! ei tea kas hakkan ameerikastuma... Vahvat olemist teile sinna teispoolsusesse! B
Jaa, Jeepney just! Jimny on mingi väiksem. Aga 8 on ilmselt õige hind, kohalikud maksid samuti 8, pealinna värk - kallim kui Bagasbasis. Ja täna oleme lausa mitu ananassi juba nahka pistnud, nendega ei võistle tõesti :) See-eest on sul seal mõnusamad vaated, vähemalt seniks, kuniks me end lõpuks mere äärde suudame sebida!
VastaKustutaNeid ananasse sööks isegi, maailma primad:)! Olge tublid seal, Heidu
VastaKustuta