Manila

Täna lendasime Manilasse ja hakkasime minu koti jälgi ajama. Pärast pikemat mõttevahetust ja kohustuslikku "millal te saabusite" küsimust viidi meid tolli ja anti täitmiseks paberilipik, mida muidu lennukis jagatakse - see, kuhu tuleb kirjutada nimi ja aadress ning tõmmata linnukesed kastikestesse: kas sul on kaasas lõhkeaineid, elusaid linde-loomi, ebanormaalne kogus sularaha jne. See lipik oligi kurja juur, mistõttu polnud võimalik mulle kotti järele saata. Ilmselt pole keegi tulnud selle peale, et paberi võiks saata koos kotiga. Ja siis ta ilmus - mu pagas! Harras moment, vaat et paari õnnepisaraga...

Igatahes lendasime täna siia tulles juba teist korda üle Coroni, kuhu me tegelikult minna plaanisime. Kui kellelegi on jäänud mulje, et me hirmsasti tahame ühest linnast teise lennata ja mööda kaubanduskeskusi hängida, siis nii see ei ole. Plaan oli istuda üksikus rannas, kaelast saati kristallselges vees ja süüa ainult puuvilju. 

Ujuma pole veel jõudnud, sest Puerto kandis on terve rannajoon mudane ja puuviljade asemel oleme söönud liha. Täna arutasime lennukit oodates, et äkki saadaks kodustele postkaardid ära? Ja saime aru, et noh, mida me siis kirjutame? Et pole veel näinud neid kohti, mis on teile saadetaval kaardil, aga küllap jõuame veel? Pildistasin siis olude sunnil Puerto Princesa lähedal olevat saarekest, sest seda me oleme läbi akna juba kaks korda näinud, seega, kodused - siin on teile postkaart:

Manila on Puerto Princesast täiesti erinev - hiigelsuur linn, agul vaheldumisi pilvelõhkujatega, kerjused igal sammul sabas mangumas, inimesed magavad tänaval papitükkide peal. 

Jalutasime söögikohta otsides kusehaisusel tänaval ja ei suutnud meelepärast kohta leida, kuni komistasime kaubanduskeskuse otsa. Täiesti häbi juba! Me ausõna ei tahtnud sinna minna, aga see oli ainus võimalus saada kõht täis toidumürgitust kartmata. Keskus oli järjekordne "Robinson", aga võrreldes Puerto Princesa omaga 10 korda suurem ja tihedalt rahvast täis. Ma pole kunagi nii suurde poodi sattunud, kus ma konstantselt kadunud oleks. Majaplaaniga polnud keegi vaeva hakanud nägema, iga mõne aja tagant oli lihtsalt silt "More shops" ja nool edasi. Kui te arvate, et alljärgneva pildi põhjal võib hoomata keskuse suurust, siis korrutage see pigem kahekümnega:

Filipiinidel on kaubanduskeskuste uksel rangem kontroll kui lennujaamas. Seda nii sisenemisel kui väljumisel. Mina pakkusin, et järelikult peab olema varastamise probleem, Kustav arvas, et filipiinlased pole vargad, vaid neil on mis-ripakil-see-ära mõtteviis. Et näiteks ei tasu Filipiini rannas oma plätasid järelvalveta jätta, sest siis on need varsti kadunud... Ühesõnaga - jah, ma olen reisile sattunud parandamatu optimistiga, kes ei suuda üheski inimeses näha halba, ei taha kunagi tingida (sest "kuule, me maksame selle eest ju niigi ainult ühe euro") ja annab kõik hinge tagant ära, kui vaid keegi juhtub küsima. Täna olime omale hotellist lennujaama auto vastu palunud ja Kustav tahtis meid ootava mehe ees minna vabandama, et meil kulub veel 5 minutit, et Anu kott kätte saada. Et muidu ta ju muretseb!

Veel nägime kena paarikest, kus (valge) meespool ligines 60-le ja (kohalik) naispool 16-le, seejuures oli tüdruk nii pisike kui üldse saab ja kaalus kõige enam 30 kg. Mina sildistasin mehe kohe pedofiiliks, kes oma ihasid siinmail legaalselt välja saab elada, Kustav arvas, et on ka võimalus, et mees leiab selles tüdrukus hoopis mingit isa-kogemust. Aga tüdruku näost ei paistnud õnneliku tütre sündroomi, seega ma jäin oma pedofiili-teooria juurde.

Ja veel - Eesti ilmateadet ma nägin, aga olemaks kindel, et teie Manila ilmaga ka kursis olete, riputan selle siia: