Lasime tükk aega kella, enne kui üks vanem naine ukse avas. Sisenedes tervitas meid tugev kassikuse hais. Üritasime tädiga dialoogi arendada, paraku ei rääkinud ta aga ühtegi sõna inglise keelt ja aru sai täpselt sama vähe. Sellele vaatamata oli hästi kindel, et tuba meile ei ole. Viipas muudkui seinal oleva tabeli suunas ja korrutas "nou-nou". Tabelis polnud ühegi külalise nime, küll aga iga toa kohta number, mitu "lindu" ses pesas elab. Mõnes oli üks, teises kaks, kolmandas ei ühtegi. Meie ei liigitunud tema arvates ühekski neist variantidest. Kustav pistis tädile telefoni koos broneeringuga nina alla, aga peatselt saime isegi aru, et kui ta inglise keelt ei mõista, on veidi ennatlik loota, et ta seda lugeda oskaks.
Lõpuks andis muti alla ja helistas Willi'le, kes paari minutiga kohale jõudis, keelt valdas ja ilma igasuguse probleemita meid tuppa juhatas. Enne seda leidsime veel seina äärest surnuna näiva kassi, kes veidi hiljem aga nii valjusti kräunus, et ei jäänud kahtlustki - elus, mis elus! Kustav tõdes, et ahah, siin see haisukott ongi... Ja natuke hiljem astus meie toa ukse taga väikse loigu sisse. Aii, kõutsiraisk!
Willi tegi tutvustava ringkäigu: Siin on teie tuba! Noh tore, vähemalt on sel aken. Õigemini on kõikidel tubadel aken, aga vaadet pole - avanevad koridori. Meie akna all on aga istumisnurk, poolenisti ilma katuseta, seega paistab tuppa loomulik valgus.
"Ja siin on suitsunurk". Aa, meie akna all?
Kaks vannituba on ka, mõlemad ühiskasutatavad, soe vesi olemas, wc-paber peab endal kaasas olema.
Haarasin kohe rätiku, aga mida polnud - sooja vett. Peab tõdema, et pikk reisimine on mind osaliselt tolerantsemaks teinud küll. Külma veega saab kah pesta, tuleb lihtsalt kassitehnikat kasutada (ehk ei roni üleni joa alla, sest ükskõik kui kuum ka õues poleks, külm vesi on alati külm). Lisaks võib endale meenutada, et tegelikult on luks, et vesi tuleb dušist, mitte kopsikuga ämbrist nagu Cheey-s (ja sealgi sai kenasti pestud). Duši alt tulles tõstatasin küsimuse, et sooja vett vist ikkagi ei ole? Willi vastu, et aa, unustasin öelda - on, aga ainult esimeses vannitoas (ma käisin muidugi teises).
Kuala Lumpur on muidu ilus küll. Haiseb palju vähem kui Melaka. Petronase tornid vaatasime kohe esimesel õhtul üle, et kui öösel peaks prussakas näkku kukkuma ja meil linnast põgeneda tuleb, ei jää põhimagnet külastamata.
Tornid olid oma 88 korruse ja 452 meetriga aastani 2003 maailma kõrgeim hoone. Neid ühendab 58 meetrine terassild, mis on külastajatele avatud nagu ka 86-ndal korrusel asuv vaateplatvorm. Tornide ehitamiseks kulus kuus aastat ja nime said nad Malaisia suurima naftafirma Petronase järgi.
Koduteel kohtasime munka. Mungad hakkavad minus üha enam küsimusi tekitama. Näiteks Singapuris, Sentosa saarel, mis on kõige turistikam koht üldse, tšillis ringi Buddha munk (see kiila pea ja kollase kardinaga ümber kere) ning tegi IPad-iga toredamatest kohtadest pilte. Kaasas oli sõber ja sõbranna. Juustega. Riietega. Igatahes mitte mungad. Sentosa on ilmselgelt üks neist kohtadest, kuhu ei peaks mungal sugugi asja olema...
Täna jalutasid kaks kollastes hõlstides munka keset südaööd Chinatowni turul ringi, ühel võimsa objektiiviga Canon'i peegelkaamera kaelas rippumas.
Täna jalutasid kaks kollastes hõlstides munka keset südaööd Chinatowni turul ringi, ühel võimsa objektiiviga Canon'i peegelkaamera kaelas rippumas.
Võib-olla olen asjast valesti aru saanud, aga minu teada elavad mungad annetustest. Mündikausiga tänava ääres seisvaid olen kohanud mitmeid, küll aga pole silma hakanud, et mõni neist hommikul kohvriga kontori poole kütaks või kohvikus laudu teenindaks. Wikipedia ütleb, et munklus on usueluvorm, mis põhineb askeetlikul ilmalikust elust eraldumisel, abielutusel ja võimalikult intensiivsel kultusetoiminguis osalemisel.
Võib-olla seisab mõnes uuemas pühakirjas, et askeetlik elu ei tähenda tehnika viimasest sõnast loobumist?
Mis siis järgmine aste võiks olla? Et munk jalutab tai litsiga vastu? Abieluline see suhe pole, mungale peaks kenasti sobima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar