Ma ei saanud tükk aega aru, mida ta selle all mõtles, aga nüüd hakkan vaikselt aimama. Et tööle tuleb õigeks ajaks jõuda ja kohapeal etteantud juhiseid täita, ei paista mitte igaühe jaoks nii iseenesestmõistetav olevat kui arvasin. Pole mingi ime, et see, kelle vahetus pidi kell 12 algama, alles kolmeks kohale loivab. Või helistab minut enne kahtteist, et kuulge, ma ikka ei saa täna tulla.
On neid, kes unustavad end terveks vahetuseks diivanile telekat vaatama või tööarvutis internetti surfama. Üks oli veel nii kõva mees, et kui juhataja palus tal lapsega parki jalutama minna, siis ta lihtsalt keeldus! Ja ei läinudki! Nii huvitavad saated tulid… Paljud töötajad on muidugi täitsa normaalsed, aga eelpool mainitud juhtumid pole siin kaugeltki mitte haruldased.
Kusjuures töö ei ole raske! Päris suure osa ajast võibki koos lapsega diivanil passida, ajakirju lehitseda või niisama juttu ajada, jalutama või raamatukokku minna... Kodune elu noh!
Ja autistid on nii toredad! Mõned ehk mäletavad, et kirjutasin kliendist, kellele absoluutselt kõik kasvõi korraks nähtud telefoninumbrid igaveseks mällu sööbivad - tema peas on omale pesa teinud ka väike kalender. Talle võib öelda suvalise kuupäeva lähimate aastate piires ja mõnesekundilise mõtlemise järel ta vastab, mis nädalapäevale see langeb. Täielik müstika! Võtsin IPad'ist kalendri lahti ja veetsin tükk aega katsetades, kas see tõepoolest saab nii olla ja ta ei eksinud kordagi!
Ma tahaks teada, kuidas ta seda teeb, kas arvutab välja või tekib kujutlusse pilt kalendrist? Sellele küsimusele pole ta aga võimeline vastama, arengutase on kõvasti madalam kui kronoloogiline vanus. Ta ei suuda isegi seda meelde jätta, et teed ületades tuleb vaadata, et auto alla ei jääks...
Kustav käis eile oma palgatšekki rahaks tegemas. Seekord oli eelmise korra arvelt targem - läks kohe õigesse panka ja üleüldse jagas matsu. Teller suutis teda ikkagi üllatada, nimelt teatas, et pank tahab tšeki rahastamise eest 5 dollarit saada. Kusti vaidles vastu, et eelmine kord ju ei tahtnud?! Neiu tunnistas, et nojah, võib-olla juhtus nii, aga seekord tuleb ikkagi maksta!
Ajasid tükk aega kumbki oma joru ja asi lõppes sellega, et Kutt sai raha viimse dollarini kätte ja pank jäi viiekast ilma. Neiu muidugi kinnitas, et järgmine kord peab küll kindlasti maksma! Selline naljakas süsteem, et täiesti kindlasti on teenustasu, aga kui see sulle ei sobi, siis pole vaja...
Pangast tulles läks Kustav oma telefonilepingut pikendama, sest eelmisel korral ette makstud kolm kuud olid otsa saanud. Muuhulgas küsis teenindaja tema konto pin-koodi, Kustav ei mäletanud, aga neiu teatas, et ahaa, näen arvutist! Tegi siis vajalikud toimingud ja pakkus, et soovi korral võib koodi muuta. Kusti siis soovis ja neiu jäi ootama, et ta selle talle ütleks...
Edasi jõuti turvaküsimuse juurde, milleks on "Mis on sinu lemmikvärv?". Väga turvaline küsimus tõesti... Teenindaja põhjendas, et see on nimelt nii lihtsaks tehtud, sest kui näiteks sõber peaks tulema sinu eest asju ajama ja vastust ei tea, siis on tal võimalik see pakkumise teel ikkagi ära arvata. Ahah. Mõistlik.
Puutusin samuti Karula Hooldekodus kliente jälgides kokku ühe poisiga, kes pani mind imestama sellega, et küsis mul sünnipäeva ja ütles sekundiga, mis nädalapäev see järgmine ja ülejärgmine aasta on:)
VastaKustutaIiris.